PEREMEES PAALAK JA SULANE REBANE

Vanast orjuse aigo ollu üts porivaene perremiis nimega Paalak. Täl ollu üts sulane Rebäne, niisama kavval ka ku rebäne. Perremiis pannu tõõsele söögikoti üteh ja saatnu pääväs teole. Sulane lännü mõtsa, maanu¹ päävä är, pannu söögi nahka ja tullu õdagu2 kodo. Hummogu saadetu mõisast perremehele perrä3 ja kutsutu mõisahe. Sääl antu uma nahk täüs4 ja sõs küsütü viil: "Milles5 sulast tüüle es saada?"
Miis vabandanu: "Ma saadi küll sulase, a sõs ta vast magasi muial, ku teol es ole."
"Kae, et sa sulast tüühü6 ajamada ei jätä!" karistedu7 mõisah.
Miis tullu kodo, pannu jäll söögi kotti ja saatnu sulase kõva ähvärdämisega teole. Sulane maanu jälki8 päävä otsa, söönü söögikese ärä ja tullu kodo. Tõõne päiv oltu jäll mõisast peräh, mudku tulgu perremiis õnne9 ruttu mõisahe. Perremiis jo mõist, et nüüd sulane jäll tüüh es ole. Mõisah antu jäll perremehele uma saun ärä. Miis küll vabandanu, et: "Ma saadi sulase," a tuu es avita midägi. Nüüd karistedu kõvaste, et piät sulase teole saatma.
Miis tullu kodo, sääl pallelnu10 ja ähvärdänü sulast, et piät teole minemä. Tuu tennü kolmanda päävä niisama ku innegi. Perremiis sai jäll keretävve. Mis tont nüüd tetä?! Jaamamuuna11 vaja minnä liina12 viimä: mine esi liina, ega timäst teoleminejät ei saa. Ajanu tõõse sõs jaamamuuna viimä, esi lännü teole.
Hääkene küll! Saanu jaamamuun är antus, ni Rebäne müünü hobese kõge vankriga ärä. Tõõse kiilnüvä: "Sõke13, mis sa nüüd tiit? Tol vaesel mehel jo inämb hobesit ja vankrit es oleki, nüüd müüt naaki14 ärä." Mis timä no tuust huule15!
Noh, hää küll! Tõõse tulliva kodo, timä jäi liina. Lännü kuniga maja mano ja pallelnu tiindride käest ütte mõõtu. Küsütü: "Mis tarbis?"
Ta ütelnü: "Perremiis taht umma mõõtu tembeldädä kuniga mõõdu perrä16."
Antu kah üts vasine17 mõõt. Rebäne lännü ärä ja tullu kolme päävä peräst tagasi, a esi pannu üte hõperaha sinnä mõõdu nukka pleki veere vahele. Kunigas kaenu18, hõperaha vahele jäanü, küsünü: "Mis perremiis mõõt?"
Sulane vasta: "Kas mina tiiä!"
Kunigas: "Kas perremiis om ka rikas?"
Sulane: "Kas mina mõista üteldä, ta iks om tubli miis küll."
Kunigas: "Kas tal rahha om kah? Vast ta rahha mõõt?"
Sulane: "Kas mina mõõtmist tiiä! Rahha om täl küll ilm otsata pallo, rahakeldregi om terve vakamaa suuruta19."
Kunigas: "Oi, tuu mehega oles vaja kokko saia ja kõnelda. Lase timäl mino mano tulla." Kunigas annu ka uma kirä20 üteh.
Sulane lännü kodo. Perremiis lännü kurvalt vasta ja küsünü: "Kos hobene ja vankri omma?"
Sulane vasta: "Ärä möi."
Perremiis: "Kos raha?"
Sulane: "Mis sa rahast nõvvat, küll saat. Pane õnne hindä kipest21 valmis ja lääme kuniga mano." Nüüd annu ta kuniga kirä kah perremehe kätte. Tuu kaes: kutsutas sedämaid kuniga mano ja kiräl om kuniga käsi22 all. Ega vasta ei tohi panda. Ai hädä! Sai no kolm kõrd jo sulase peräst pessä, möi tõõne hobese ja vankri ärä, nüüd ei tiiä, mis kuniga käest viil uuta om.
Rebäne oll muudõgi23 tiijuht kuniga mano minneh. Tii veereh, kost liina sisse mintü, ollu üts väikene mudane, rostene oja. Säält lännüvä na üle, ni24 sulane tooganu25 Paalaki sisse. Tuu roninu vällä, a vana kakenu26 rõiva nigu sandil, poriga ja rostega kuuh27 mis hirmus. Sulane ütelnü nüüd tõõsele: "Saisa siin, är mingu kohegi, inne ku ma tagasi tule."
Paalak jäänü uutma. Rebäne lännü kuniga mano. Kunigas küsünü: "Kos perremiis om?"
Sulane ütelnü: "Perremehele johtu üle oja tulleh õnnetus, satte28 sisse, ei saa nüüd kuniga mano tulla."
Kunigas: "Vii mino rõiva." Ta lasknu üte jao rõivit tuvva. Rebäne kaenu ja ütelnü: "Niisuguste kõhno29 rõõvastega mino perremiis ei ole käänü."
Tuuduva tõõse rõiva ette. Rebäne ütles: "Neid ka ei julgu mina perremehele viiä, täl omma iks pallo paremba olluva." Tuuduva sõs õige kalli rõiva, selgest purpurist ja siidist. Rebäne kaes ja ütles: "Noh, needega vast hädäperäst või mu perremiis tulla."
Lännü sõs rõõvastega perremehe mano, avitanu vana hilbu maaha kisku ja pannu kuniga rõiva sälgä. Nüüd lännüvä kuniga mano minemä. Rebäne õpenu: "Ku vast30 süümä aetas vai kõneldas, sõs ütle iks alati "jah" ja "ja"." Nüüd kuulu perremiis edimäist31 kõrda rõõmsampi sõnno, et vast kutsutas süümä.
Lännüvä sõs kuniga mano. Kunigas võtnu väega lahkehe vasta, pannu sohva pääle istma, lasknu sõõgi lavva pääle tuvva, istnu esi kõrvale ja provva tütrega istnuva vasta. Peenikeiste söögiriistoga es saa miis häste kõrda, vahel avit uma viieharolise kahvliga32 kah. Kunigas kõnelnu rikkusest, varast ja küsünü: "Kas sul om küll suur kari kah?"
Miis vasta: "Jah, ja."
Viimäte küsünü kunigas: "Kas poissmiis olet?"
Paalak: "Jah, ja."
Kunigas: "Vast võtat õige mu tütre?"
Mis nüüd Paalakil ütelda? Hindäl naane ja latse kotoh. Ta kaenu Rebäse pääle. Tuu ollu ka iks sääl ku tarepoiss33. Paalak tennü asja Rebäse mano. Rebäne ütelnü: "Nüüd omma asa34 jooneh, ütle: jah, ja!"
Paalak lännü ja ütelnü kah: "Jah, ja!"
Mis nüüd? Vaja ärä loetada35. Tuudu opetaja, tuu loetanu ärä. Tettü sõs kipest ja kipest - ja laalatedu kah. Kõik kindrali ja ülembä tulluva kokko pulma kaema, nägemä kuniga väümiist, kes kõge rikkamp riigih om. Pulme peetu kolm nädälit. Ku otsa saanu, sõs ütelnü Rebäne: "Siin om pulme kolm nädälit peetü, väumehe puul piäp kuus nädälit peetämmä."
Kõik säetü sõõdõ36 tarbis juunde. Rebäselle antu hobene, tuu sõitnu kõge iih ratsalla37, üte tõllaga sõõdetu talle takah, sõs sõitnu kunigas uma provvaga ja noode takah kolmandah tõllah nuurpaar - üle kõge kaksteist tõlda. Sõavägi ka üteh. Rebäne lasknu kõvaste joosta, nii et ta muist38 pallo ette sai. Ta kaenu - tii veereh om hirmus suur kari ja väega ilosa eläjä. Rebäne küsüs: "Kelle kari sii om?"
"Vanol juudil39," ütlese karüsse40 katekeiske41.
Rebäne ütles: "Ärä tii ütelgu, et vanol juudil om, sõs võetas teil kõik eläjä käest ärä. Kunigas tule uma sõaväega takah. Ütelge, et perremiis Paalakil om, sõs ei puutu ütski." Rebäne esi kihotanu jälki edesi.
Pulmalise saanuva tõldoga kara42 kotalle43, kunigas lasknu hobesit kinni pitä ja tarepoosil küssü: "Kelle kari sii om?"
"Perremiis Paalakil," ütelnüvä karüsse.
Kunigal ja kõõgil sai väega hää miil. Paalaki uma süä karas kah rõõmu peräst siseh.
Rebäne kaes - tii veereh suur hobeste kari, kõge kallimba hobese. Ta küsüs: "Kelle hobese nii omma?"
Hobestevahi ütelnüvä: "Vanol juudil."
Rebäne vasta: "Hoidke, et ti nii ei ütle; sääl takah tule väega pallo, kunigas ja sõavägi. Ku niida44 ütlet, sõs võetase kõik hobesi käest ärä. Ütelge: perremiis Paalakil omma, sõs ei putu kiäki."
Rebäne virotanu45 esi edesi. Saanu kunigas pulmalistega hobestekara kotalle, lasknu kinni pitä ja küssü: "Kelle hobese nii omma?"
"Perremiis Paalakil!" ütelnüvä vahi. Oi sedä rõõmu, mis nüüd kõõgil oll!
Liikunuva jälle edesi. Rebäne kihotanu tuhatneljä vanno juudide liina. Värehtevaht46 küsünü: "Kos sa tormat, Rebäne?"
Tõõne lõõtstanu hõhka-hõhka ja ütelnu: "Tuleva... tuleva... tuleva... viissada valget... sutt... tuleva! Paeka47!"
Vaht annu ruttu joosteh tõõsile teedä, et viissada valget sutt tuleva. Rebäne, hää miis, and viil teedä.
Kõik joosnuva kokko ja hüllüh48 pakku. Liin oll pia tühi. Rebäne kaenu: üte silmäga lombak rahakeldre vaht saisnu viil sääl, võtme peoh. Rebäne ütelnü talle: "Pake, pake, kas sina ütsindä hindä är laset süvvä, kõik omma är paenu. Viska rahakeldre võtme siiä."
Tuu visanu rahakeldre võtme Rebäse kätte ja lännü esi kah iks limpadi-limpadi tõõsil49 takah liinast vällä.
Pulma sõitiva sisse. Sääl oll kõkke kraami külät, mis vana juuda maaha jätivä. Peeti kah kuus nädälit pulme. Kunigal provvaga tullu himo rahakeldret ka kaia; kutsnuva Paalakit näütämmä. Paalak ütelnü Rebäselle: "Mis nüüd saa?"
Rebäne vasta: "Ei ole midägi, asi om illos kõik. Kutsu nimä kaema, tulge!"
Lännüvä tõõse Rebäsel takah. Tuu lasknu rahakeldre usse50 vallale51. Oi sedä rahha! Kõik salve täüs. Kõge iih52 ollu vaskraha salve, sõs hõperaha salve, sõs kuldraha salve, päälegi mitmekõrralise53 ja tule palanuva man. Oi rikkust! Noh, siist54 es jõvva küll kolmandat jako tuu mõõduga är mõõta, mis kunigas Rebäselle and perremehele rahha mõõta. Kunigas oll rõõmus, et nii rikka väümehe sai. Timä käest luut55 kunigas ka laanata, ku hädä tule.
Ku kuus nädälit müüdä oll, sõs lätsivä kõik kodo. Nuurpaar õnne jäänü liina elämä. Vana juuda es ole tohtnu inämb uma liina poole kaiaki, et soe tuleva ja murrava ärä.
Kõik hää, mudku - mis naase ja lastega saa? Rebäne ütelnü: "Nuu võit ka iks siiä võtta. Naane om nigu üts söögitegijä, eläte pääle, vet56 jõvvat jo mõlembit toita."
Paalak lännü sõs naasele ja latsile perrä, kiilnü ärä, et na es tohi üteldä, kes na omma, ja veenü umma liina. Na elässe sääl vai põrõhõlla57, ku är ei ole koolu*.