LINNUKEELTE OSKAJA

Mõtsavaht lännü uma kate piniga, Musti ja Krantsiga, mõtsa. Kõnnu tõõne hää hulga aigo mõtsa müüdä ja heitnü üte kuuse ala puhkama. Üleväst kuusest kuulu miis visinät ja sossi¹, kaenu2 üles - üts huss üleväh nakas3 pallema4: "Kulla miis, võta minno siist maaha!"
Miis ütles: "Ma ei tohi sinno maaha võtta, sa surmat mino är."
Siug5 vasta: "Ega ma huss ei ole, üts kuri nõid om mino siiä sivvus6 nõidnu, ma ole inemene. Kui kiäki inemisist mino maaha võtt, sõs saa ma jäll inemeses tagasi. Avita minno, ma anna (oppe) sulle kõik linnukeele. A kellege7 ei tohi sa üteldä, kost tuu tarkuse sait, ei ka sukugi märko anda. Ku muule teedä annat, sõs koolet8 är."
Miis ajanu sõs üte ridva kuuste9 üles, toda müüdä tullu siug maaha ja saanu inemeses ni10 kaonu säält silmäpilk ärä. Mõtsavaht heedänü11 jäll kuuse ala pikäle ja kuulu12, Must ütles Krantsile: "Jää sina siiä perremiist vahtma, mina lää kodo, varga tuleva vargelle."
Miis sai arvo13, mis pini kõneliva. Üts vana puu tennü: kro-kro-kro-kääkst. Miis mõist, et vana puu pallel kuust14: "Tule mulle puhtille15, mul om siistl6 õhnast17 ärä minnä. Juurde all om mul potitäüs kulda ja hõpet, ladva all om kah."
Kuus tennü vasta: krookst. Miis mõist: "Ei või minnä, mul om külalene võõrusel." Nüüd ollu üts: kro-kro-kro-prantst! ja puu sadanu18 maaha. Miis naanu19 nüüd juurde ala uuratama20, kaivma - tulluki rahapott kulla ja hõpega vällä; kaivnu sinnä kotalle, kohe2l ladev22 satte23, säält saanu tõõse potitävve rahha. Nüüd veenü24, nii pallo kui jõus, kodo, ja ollgi rikas miis. Mõtsavaht võtt nüüd ilosa noorke25 (ta oll poissmiis) ja ellivä26 lustilikult. Ta seletänü naasele ka küll, kost timä rikkuse sai, a toda es ole ütelnü, kes juhat.
Ütskõrd vahtnu miis aknast vällä: varblase kanepih27, vana varblane ladvah, poja all juureh. Vana varblane tege: siu, siu, siu, siu. Miis mõist - varblane ütles pojele: "Ulli28, tulge latva, siin omma terä!" Miis naard.
Naane naas29 nõudma: "Mis sa naarat?"
Miis vabandamma: "Ei midäge."
A miis oll jo mitokõrd muhalenü, ku õnne30 kuuld, mis linnu vai eläjä kõneliva. Naane ajanu õnne pääle, mudku: "Ütle är, mis sa naaraskellet31!"
Miis küll vabandanu vasta: "Ei tohi üteldä, ei seletädä; ku är ütle, sõs ma koole."
Kost no naane rahu jääs, käüse ku luupainja mehe pääle, mudku "ütle" ja "ütle" õnne.
Miis ütles: "Sõs tahat, et ma koole?"
Naane ei usu toda.
Nüüd tegi miis jo kõik lautsi32 jo ilosahe är valmes, laot lina pääle, lask sinnä sälüle33 ja arvas naata34 naasele umma salaust seletämmä, et sõs õkva sinnä ka kooles. Tolsamal silmäpilgul tulli kikas keset tarre ja tennü: kuk-kuk-kuk-kuk-kuu, kuk-kuk... ja löönü siiva35 kokko. Miis saanu arvo, et kikas ütles: "Oi rummal miis, mina saa uma kolmekümne kanaga kõrda, timä ei saa toime uma üte naasega. Anna malka!"
Miis karanu üles, haarnu ahoroobi, virotanu naasele mõne vopsi kükra36 müüdä ja ütelnü: "Kasi lehmi nüsmä37, sino tühä peräst piä ma är kuulma!"
Tuust saani38 ollu naane vagane ku lammas ja elänü rahulikult. Na elässe vai nüüdki viil, ku är ei ole koolu.