USSIKUNINGAST

Vanal aal sõitnu üts herr oma kutsariga suurt tiid müüda. Tii veeren mõtsan olnu ussipere kokko tulnu. Ussihulga keskpaigan olnu üts suuremb uss, mustjas tõmmukarvaline nahk olnu tal üle kõige keha. Pää olnu tal üle tõiste usside kõrgemal üle tõiste välän. Pään olnu punane hari nii kui kikka hari. Sii olle ussikuningas ja punane hari tema kruun. Alama ussi olnuva kõik oma kuninga ümbre sirukili maa pääl maan. Pääd kõigil kuninga poole, hanna^l väläpoole; sii olevat ussi nõupidamine ("konverents"). Nõupidamisele tullu ussi sis, kui neil midagi kuninga poolest käsku oota om, oma elo parandamise perast.
Kui herr kodo sõitnu, sis kutsnu kutsari indä manu2 ja ütelnü: "Mine! Tuu sii ussihari ärä, mis sääl tii veeren mõtsan näiem3. Ma massa sulle selle kodotuumise eest häste. Kui sa sii ussikrooni kätte saad ja kodo tuud, sis keedä ta nii ärä, et ta mitte keetmisega ärä ei pudõnõ. Hoia selle iist! Pane ka seda tähele, et sa esi keetmise ajal keedetü harja külest raasugi ei võta ega süü. Ei tohi sa ka liimigi4 rüübäta."
Kutsar, kes vana herrä kauaaigne tiindrõ5, lubas herrä opetamise järgi kõik tetä. Silmapilk ütles herr kutsarile: "Võta tallist kõige valim6 hobõnõ ja mine!"
Kutsar toonu tallist kõige valimba hobose vällä ja istnu sälgä, võtnu pikä mõõga kätte, löönu hobõsõle kannustega ja kadonu kui suits tuule käen. Välgu viskamise kärmüsega sõitnu kutsar ussihulga ligi ja tsähvänu7 ussikuninga krooni pääst mõõgaga maha, löönu mõõga otsa sisse ja tõstnu mõõgaga üle oma pää üles ja hoitnu mõõka pistü8 tõisi käege. Tõisi käege juhtinu hobõst ja ajanu tuhatnelja. Ussid nakanu9 kõik üles pilluma ja takan10 upsima11, et oma kalli kuninga krooni vargale surmaga kätte tasoda.
Kutsar olnu juba hää tükk maad õnnetuse kotsilt12 kaugele jõudnu, kui korraga üle ola viil tagasi kaenu13. Oh hirmu ja õnnetust! Ussi olnu juba kõik hobõsõl jären14 ja lennanu kui looga taiva all hobõsõle ja mehele järgi. Kui usside jõud vähenema nakanu, sis veninü na loogast vallali sirgu ja lasknuva maha maa pääle. Maa pääl kerinü na jälle indid kokko ja hüpänu jälle üles taiva poole ja olnuva niikui linnu linnus15 kutsarile järgi ruttama. Kutsaril olnu surmahirm juba ihun tunda, kui mõne ussi juba ette hobõst maha visanu, ka mõnõd hobõsõ sälga ja mehe pähä om juba sadanu ja heitnu, et hobõst ja meest kinni rabada tahtnu. "Oh hirm, pääsemist mul ei ole," mõtelnu kutsar. "Ma jää ja saa usside süümaajas, kes veel päästäp mino?" Ei, ei! Kutsaril tulnu hädäajal hää nõu miilde. Ta pästnu ratusehoidja16 käega oma sineli nüpsid17 vallale18 ja visanu sineli seljast maha selle mõttega, et ussid, kui seda nägeväd, mõtlevad, et kutsar hobõsõ säljäst maha sattõ19, ja jääva rahu. Nii ka olnu: kui kutsar sineli säljäst maha lasknu sadada, nii lasknuva ka ussi kõik sineli pääle maha, ei ütski ei liigutanu indä enamb edesi. Nii pääsnu kutsar usside hammaste vahelt kavala nõuga ärä ja ratsutanu õnne ja tasomise lootusega kodo.
Ruttu pannu kutsar paa20 tulele, et toodu ussikuninga krooni võis veel parajal ajal herräle ette viiä. Kutsar olli keetmise ajal häste ette kaenu, et hari ei pudõnõ ega purune koost ärä, et herr vägä kõvaste oli karistanu21 ette kaeda ja keelanü, et ei piä keetmise ajal ka liimigi maitsma. Kutsar olnu ka herrä kokk. Kui juba ussi kruun parajast keenu olnu ja kokk harja paast vällä tahtnu tõsta, tõstnu ta kapaga liimi paast üles ja rüübänü üle kopa veere veidikene liimi, et kaeda, kas juba paras keenü om. Ruug22 olnu paras keenü, sis tõstnu kokk kopaga harja tasakesi leemega liuda ja viinü herrä ette. Herr kaenu, et keedetu ussikuninga kruun ilma putmata23 ja pudenemata terve olli, sis nakanu herr ruttu süümä. Harja sõõnu ta kõige edimält, pääle lõmpinu veel leeme. Kui kõik ruuga herr olli ärä söönu, sis heitnü magama.
Herr olnu rõõmus, et nüüd kõik tema loodetu tarkus tal käen om, mis ussikuninga krooni sisen olla. Herr olnu kuulu vanarahva suust: kes ussikuninga krooni kätte saap, ärä keedap ja ärä süüp, sii saavat kõik saladused teeda. Ka mõistvat kõik linnukeeled, mis linnu omal keelel kõneleva oma ehk mõne inemisõ õnnõ ehk õnnetuse üle. Herr olli nüüd tark ja ei mõtelnu enam katsuda, ta uinunu raholiste makama.
Tõisel homogul tõusnu herr üles, ütelnu kutsarile: "Panõ hobõsõd tõlla ette! Sõidame eiläst õnnõ ja õnnetuse kotust kaema."
Kutsar pannu hobõsõ ruttu tõlla ette ja sõitnuva sinnä kotsile, kos kutsar eilä oma sineli säljäst maha viskas. Sääl ei olnu muud nätä kui vähä sinist villäputsu24. Edesi sõiten tulnu sõitjatele kats kaarnat linnaten vasta ja tennuva häält: "Klonks, klonks, klonks!" ja linnanuva üle sõitjate pää. Kutsar küsinu, kas herr ei mõista ärä, mis nii kaarna oma keelt kõneleva. Herr ei ütelnu midagi sellest mõistvat. Kutsar ütelnu: "Kaarna kõneleva, et tee pääl een om üts suur sild, kui mi selle silla pääle sõidame, sis murdup silla puu katski mi hobõsõ jala all ja hobõnõ murrap jala katski."
Herr ei usknu seda ja käsknü edesi sõita. Kui parajast hobõsõd silla pääle sõitnu, murdunu silla puu katski ja üts hobõnõ murdnu jalaluu katski. Herr saanu sis arvo25, et kutsar nüüd teda petnü om, et ussikuninga krooni sisest loodetu tarkust om kuigimuudo petmisega indäle ärä varastanu. Kutsar ei tiidnü küll sellest midagi, et ta herrä käest tarkust varastada tahtnu. Kutsar ei tiidnü seda, et krooni sisest tarkus leeme sisse vällä keenu olli, mida ta üle kopa veere rüübänü. Kroon olli küll pudenemata, ometi olli tarkus vällä keenu leeme pääle, mis kutsar ärä rüübäs.
Herr nännü nüüd, et kutsar tark olnu ja teda petnü. Sis ei ole ka herr kutsarile midagi vaivapalka ussi krooni tuumise eest andnu ja ajanu kutsari omast teenistusest ärä.*