Üts hopõn sei ütel ilusal suvõ-õdangul1 üte niidü tsori2 pääl, miä mõtsast sisse oll piirat.
Tuul, niu kunagi vaiki õdangul, oli kihulaisi
hirmus pal'lo ja kõk tükke
vaese hobõsõ pääle. Küll hopõn kannatas edesi süvven, kuna tä jo' kihulaisi mitundsada
uma hannaga kuulus lei3.
Sõski, mis tõõsõ kihulasõ tuust huulva? Murdva
uisku, niu üsäga' pääle.4
Hopõn, näten, et asi jo liialõ lätt
minemä, lask maha ja väherdäs.
Kihulasõ, kiä sõs, ku' hopõn
maha nakas laskma, veedükese
niu kohmõtus õnõ saije5, saije niu julgõmbas õnõ
ja murri vahtsõst6 suurõmba
julgusõga hobõsõ manu.
Oli hopõn uma jao külalt väherdänü, karas ta üles ja raput
hinnast tublistõ kõgõst
maast ja muust kraamist, miä väherden
külge nakati7, puhtas. Õkva8 ku'
olõs kihulasilõ nuiaga pähä lüüd, tagasi9 nä kaugõmballõ ja lintsi10
ütstõõsõst läbisegi esihinne11 [vahel] kõnõldõn: "Oll mehi, lõppi12
mehi. Mahavõtmine es olõ suur asi, a' ellu võtta - tuu um jo
rasõhõp13. Olõs meid viil üts miis rohkõmb
olnu, sõs olõs mii tä elu kah võtnu!"
Seost aost14
pääle umma küll kihulasõ ni mõnigi kõrd hobõsõ maha murdnu, a' et näil õks ega kord ütte miist puudus oll, selleperäst um ka õnnõkaupa hopõn ega kõrd ellu jäänü.
1 õhtul;
2
kitsas, mäda niiduriba (metsa vahel);
3 surnuks lõi;
4
murravad rüsinal nagu sülega peale;
5 veidike nagu kohmetanuks aga
said;
6 murdsid, tungisid uuesti;
7 mis väherdades külge
hakkas;
8 otsekui, justkui;
9 taganesid;
10 lendasid;
11 iseenda;
12 lõppes, sai otsa;
13 raskem;
14
sellest ajast
H II 60,
203/4 (4) Rõuge - P. Ruga (1896). - AaTh 271 (Sääsed
ja hobune) - 14 t.
Teisendeid hõredalt üle kogu maa.