KIRVESUPP

Üks soldat tuli kroonuteenistusest kodu ja läks ühte talumajasse öömaja paluma. Perenaine ütles: "Ea meelega võtaks öömajale, aga meil ei ole süia midagi." (Tõepoolest ikka oli, aga ei tahtnud anda.)
Soldat ütleb: "No akkame õige kirvesuppi keetma. Otsi õige üks vana kirves üles!"
Perenaine otsind, saand ahju ja seina vahelt ühe vana kirve kätte.
"No pese puhtaks!"
Ja naine pesi puhtast, tõi patta vett ja kirves ka patta.
No siis vesi läks ju keema. Siis soldat segas kulbiga ja ütles: "Väga vägev saab, üks ivakene sialiha oleks ka vaja, siis ei ole nii vägev."
Kui perenaine läks aidast liha tooma, soldat viskas selle vee kõige kirvega välja ja pani uue vee patta.
Siis kees sialiha. Soldat segas jälle ja ütles: "Ei sialiha üksi ei aita - ikka on vägev. Kui on, too üks tükk lambaliha ka, see on lahjem."
Perenaine läks, tõi tüki lambaliha ka patta.
Siis kees liha sääl. Soldat segas jälle ja ütles: "Veel on vägev. Too üks tassitäis tangu, kui on."
Perenaine tõi tangu.
Ja siis jälle kees tangud ja liha. Soldat segas ja jälle ütles: "Veel on vägev! Kui õige kooriksime mõni kartulilips ka ulka? Kartul on kõige lahjem, võtaks seda väge ära."
Ja siis koorisid kartulid ära, pesesid ära ja panid patta.
No siis perenaine küsis: "Kuda seal sõdamaal ka kõnelite, kas vene keel koa?"
"No ikka vene keel koa," ütlenud soldat.
"No kuda see vene keel ka oli?"
No soldat üteld: "Tinanööp oli puugovits ja labakinnas ruukovits."
Vanamoor küsind: "Aga vanker?"
"Aa vot jeeto vangirka."
"No aga kuidas see on, mis kirikus käes, kui laulame?"
"Aa jeeto laulopanka."
"No kuda siis õinas õli seal sõdamaal?"
"No vot jeeto jebjäinas."
Siis soldat vaadand suppi ja üteld: "Oh sa aeg! Selle ajaga, kui vene keelt õppisime, kirves on nii ära lagund, et ivagi pole järele jäänd. Oleks ivake kirvest järele jäänd, oleks veel parem supp saand."
No siis tulnd ka mees metsast kodu. Eit joost vanamehele vastu ja üteld: "Kuule, vanamees, kuule, üks vana sõdamees tuli meile öösest, ma keedi kirvesuppi!"
"Noh imelugu, missugune see kirvesupp peaks ometi saama?"
Akkasid sööma ja oli väga ea supp.
Vanamees ütles: "No küll on ea supp, mul tahab keele alla viia."
Eit ütles: "Mul tahavad ammad ühes supiga alla minna."
Sõid. Ja soldat läks omiku minema ja tänas öömaja eest.
Ja vanamees ja vanamoor tänasid, et õpetas neid kirvest suppi keetma. Ja jäidki uskuma, et kirvesupp oli, ja usuvad tänapäävani!

ERA II 54, 178/82 (171) Tartu-Maarja, Kavastu vanadekodu - R. Viidebaum < Kaarel Jürjenson (1932). - Andrejev 1548. Levik ülemaaline. Vähemalt 15 t.