Susi oll ütskõrd väega näläne, timä sai rebäsega kokku ja ütel toolõ1 "Vatõr2, ma olõ näläne, ma süü su ärr."
Rebäne nakas pallõma3 ja ütel: "Vatõr, ärr söögu-ei4! Näet eski5, et mul ei olõ ka muud midägi ku luu ja nahk ütsindä. Jäta minnu ellu, ma vii sinnu sinnä, kost sa paremba nahatävve6 saat ku must".
Susi oll tuuga rahul ja jätt rebäse ellu. Rebäne vei7 soe ütte aita, kos üts suur tõrdutäüs8 soolat tsialihha oll, ja naksi mõlõmba süümä. Rebäne käve õks aoldõ9 mulgust vällä, kost nimä aita tulli.
Susi küsse: "Mis sa aoldõ õks vällä käüt?"
Rebäne ütel: "Ma käü kaeman10, et mõni ei tulõ, et mii sõs ärr saa paeda11, ku piäs kiäki inne12 tulõma."
A susi muidugi sei lihha. Timä sei hinda nii täüs, et es mahu inämb mulgust vällä minemä. Inemise tulli hummogu13 aida manu ja tapi soe ärr. A rebäne oli kavval: timä käve tuuperäst vällä, et sõs näge timä, kas või ka viil pallu süvvä. Ja-gu14 nahk jo paras jagu täüs oll, läts timä ärr mõtsa.
Nii pässi15 sõs rebäne soe käest ärr.
1 tollele
2 vader
3 hakkas paluma
4 ära söö
5 isegi
6 nahatäie, siin kõhutäie tähenduses
7 viis
8 tõrretäis
9 käis ikka aeg-ajalt
10 vaatamas
11 põgeneda
12 keegi aga
13 hommikul
14 ja kui
15 pääses
H II 45, 215/6 (3) Rõuge, Sänna v. - M. Jennes (1891). AaTh 41. Vähemalt paar teisendit.