VARJATUD VANAMEES

Vanal ajal oll üts kunigas käsü andnu, et timä riigist piät1 kõik vanad inimesed ärä tapma. Kis pääle viiekümne aasta vanad, nuu pidive ärä tapõtus saama. Kui kohki2 maajah3 vana inemine löüti, sis tuu perremiis pidi tiidmä, et timäl hindäl ka inämb elolootust es ole.
Aga üts miis olli maa sisse üte salahaua kaibnu4 ja oma esä sinnä sisse veenü, ja poig olli esäle muudkui süvvä perrä5 innegi6 veenü7, et timä sinnä ära es koole8. Aga omede ütskõrd olli tullu hukkaminevad aastad, nii et mitu aastad läbi es ole muud taivast maha tullu kui vihma. Ja sis olli rüä9 seeme hoopis maa päält ärä kadonu, nii et tedä inämb kostki10 saia es ole. Sis olli see vana miis omale pojale opanu11, et võta tarõ katus maha ja pessä12 ja puista need oled läbi, küll sis näed, et rüäsiimne kätte saad.
Poig olli tennü ka esä oppuse13 perra ja kui katuse läbi olli puistenu, sis olli timä saanu terve kaarnitsa14 rüki. Ja miis olli maaha külbnü15 ja tõõsõ aasta olli ollu küll õnnistuse aasta: mehele olli saanu kaarnitsa külbüst16 kolm mõõtu. Neid es ole timä terräki ärä söönü ja olli kõik maaha külbnü. Nii tõõsõ aasta olli miis jo kolmkümmend mõõtu saanu. Sis olli timä kümme mõõtu maaha külbnü ja katskümmend olli süümise jaos jäänü.
Sis olli üts tõõnõ külämiis lännü kunigalle kaibama, et vaene miis süü leibä ja kunigalle ei tuu mitte raasugi. Sis olli kunigas lännü selle mehe poole kaema, kel leib olli, et kes tuu õige om, et täl leib om, kost timä leevä õige sai. Kunigas läts selle mehe poole tarrõ, kaes17: õige küll, leib laua pääl nii kui innevanastki. Kunigas lase-es18 miist tõrõldaki, muudkui naas19 sedä nõudma, kost sa leevä said vai keige inne: kost sa rügiseemne said?
Miis ütel: "Ma võti tarõ katuse maha, pessi ja puistsi läbi ja säält sai ma rügäseemne."
Aga kunigas küsse: "Kes niida20 opas sinnu tegemä?"
Miis ütel: "Mul oma vana esä opas."
Kunigas küsse: "Kos sino esä om ja kas sul esä oleb aus miis?"
Ütel: "Oleb jah."
Sis ütel kunigas: "Tuu tedä mulle ka käia21."
Miis ütel: "Ei tuu, sa tapad ära."
Kunigas ütel: "Ei tapa."
Miis ütel: "Kas ma tuud ära jõua usku? Kui sa tõotad ärä vandõga, et sa ei tapa, sis ma küll tuu."
Sis olli kunigas vandõga ära tõodenu, et timä ei tapa. Sis olli miis oma valgõs22 pliikinü23 vana esä kuniga ette toonu. Sis olli kunigas selle vanamehe iih24 vandnu, et timä inämb ütteki ei lupa tappa, sest vanust võip paljo õpetust saia, ja tälle olli oma esä sõna miilde tullu, et: "Kuule vana sõna, ärä söögu vana ossa."

SÕNASELETUSED

1 peab;
2 kusagil;
3 majas;
4 kaevanud;
5 järele;
6 aga;
7 viinud;
8 sure;
9 rukki;
10 kusagilt;
11 õpetanud;
12 peksa;
13 õpetuse;
14 karnits - endisaegne õõnesmõõt;
15 külvanud;
16 külvist;
17 vaatas;
18 ei lasknud;
19 hakkas;
20 nõnda;
21 näha;
22 valgeks;
23 pleekinud;
24 ees

INDEX

H II 71, 519/21 Vastseliina - J. Jakobson (1903). - AaTh 981 - 10 t.
Teisendid põhiliselt Kagu-Eestist.
Teiste tüüpidega ei kontamineeru.