Ükskord hulkus rebane soega metsa pidi ja leidsid mullutselt tuleasemelt sitasitika maast. Rebane käskis soel toda maitsta, et kas on ka hea. Susi maitses kah ja kiitis, et krõbe on küll. Lubas rebasel ka süüa, aga rebane ütles, et ma jätan ta hea mehe poolest sulle. Susi sõi ka hüval meelel sitika ära.
Pärast seda hulkusid nad metsa pidi edasi ja jõudsid ühe heinasao manu. Seal oli heinaliste söök maas. Rebane ütles:
"Nüüd on minu kord maitsta."
Hakkas ka maitsema, aga sülgas esimese suutäie maha ja ütles:
"Oih, veli! Vaata paha mõru on! See ei kõlba kuhugi!"
Susi ütles:
"Las ma ka maitsen raasukese."
Aga rebane keelas ära, et sellega, veli, ei maksa sul oma suudki ära solkida. Too om paha ja halv. Aga vaata, mul on ju nälg surmaks ja ma ikka söön hädaga sellesamagi ära. Ja rebane sõi üksinda kõik ära ja susi ei saanud ühtki lõuatäit lõpsatada.
Nii hulkusid nad siis jälle edasi ja jõudsid ühe rehe manu. Sinna olid ahted*1 üles pandud.
Rebane ütles:
"Veli, see vili oleks meil endile vaja maha peksta. Siis saaksime endile ka talvevara, nagu kogu rahval om."
Susi oli ka tollega rahul ja hakkasid tööle. Rebane läks üles parsile ja hakkas sealt viljavihke maha loopima. Ajas kogu rehe alla, aga ise jäi üles. Istus aga muudkui parre otsa peal ja kaes, kuidas susi all reht peksis, nii et tolmas.
Aga vaata, lõpuks väsis susi ka ära ja hõikas rebasele:
"Tohho tigevaim! Kauas ma üksinda peksan! Mida imet sa seal parsil konutad, ei tule töö poolegi! Aga vaat ma ka enam ei jõua!"
Rebane parsil ei kõssagi, ütles ainult soele:
"No vaata, kulla veli, ma hoian siin su elu. No näe, veli, ma ei või ennast siit paigast liigutadagi. Ma pean siin parre otsa kinni, muidu kukuks pars sulle pähe ja tapaks su ära koolnuks."
Susi kuulis toda, heitus kangesti ja ütles:
"Olgu peale. Ole sa siis parsil ja pea part kinni, küll ma üksinda ka rehe ära peksan. Kui aga ellu jään."
Nii peksis susi rehe üksinda ära. Oli teine lige*2 nagu vette kukkunud, tilkus lausa. Aga rebane muudkui kõhutas parre otsas. Pääle selle, kui vili sai kokku aetud, hõikas susi rebasele:
"Tule nüüd ära maha! Lase pääle pars vallale, rehi on ju koos, hakkame puhastama!"
Tuulasid siis kahekesi rehe ära, said kõik terad puhtaks. Hakkasid jagama.
Rebane ütles:
"Veli, sa nägid ikka reht pekstes enam vaeva, kui ma part kinni pidades. Sa peaksid ikka suurema hunniku saama, aga mulle jäägu siis väiksem."
Susi oli sellega ka rahul, võttis enesele suure õle- ja aganahunniku, aga rebasele jättis väikese terahunniku.
Rebane küpsetas enesele terajahust leiva nagu sõira*3, aga soel ei püsinud õlgine leib kuidagi koos.
Ükskord küsis susi rebase käest:
"Veli, mispärast sinu leib nii kõva on?"
Rebane seletas:
"No kuidas veel õigem oleks, veli? Vaat sina nägid pekstes enam vaeva ja sinu leib on hea pehmekene süüa. Aga mina näen oma leiva man enam vaeva kui reht pekstes. Kuidagi ei jaksa leivasuutäit hammustada.
*1 rehetoa lae alla parsile kuivama pandud viljavihud; *2 märg; *3 kodusel teel kohupiimast valmistatud juust
7. Rebane ja hunt peksavad rehte.H II 3, 203/4 (51) Vastseliina – Heinrich Prants (1887). – AT 65* – Rebane küpsetab sitikat 35 t. + 9 ABC – 2 t. Soome ja Põhja-Karjala populaarse rebase ja karu muinasjutu kahes ainukeses Eestini ulatunud (Lõuna-Eesti) teisendis tegutsevad rebane ja hunt.