Meditsiinina (lad ars medicina - arstimiskunst) käsitletakse selle raamatu kontekstis professionaalset teaduslikku ehk koolimeditsiini (medicine, official medicine, tietteellinen lääkentiede). Selles valdkonnas tegutsevad ravijad on saanud ettevalmistuse vastavates (kõrg)koolides ja pälvinud ühiskonna ametliku tunnustuse. Arstiteadus tegeleb inimese tervise kaitse ja tugevdamise, haiguste, nende diagnoosimise, vältimise ja ravi, samuti töövõime säilitamise ja eluea pikendamisega. Meditsiin tugineb loodus- ja ühiskonnateadustele ning on tihedas seoses anatoomia, histoloogia, embrüoloogia, geneetika, tsütoloogia, füsioloogia, immunoloogia, biokeemia, farmakoloogia, toksikoloogia, deontoloogia, mikrobioloogia, radioloogia, psühholoogia ja muude aladega. Haigusnähtude ja haigete ravi mitmekesisuse tõttu ning tänu teaduse kiirele arengule on meditsiin liigendunud paljudeks valdkondadeks. Meditsiini areng on seotud majanduse edenemise ja rahva kultuuritasemega, selle ajalugu hõlmab ka arsti elukutse ja ühiskondliku seisundi muutumist, tööeeskirjade ja arstiteadusliku koolituse kujunemist.
Rahvameditsiin (folk-medicine; kansanomainen lääkentiede) põhineb perekonna või konkreetse paikkonna pärimusel, empiirilisel kogemusel või üleloomulikul ilmutusel. Arenenud kultuuriga ühiskonnas on rahvameditsiin tavaliselt vastandatud koolimeditsiinile ja ametlik meditsiin seda ei tunnusta (või tunnustab mööndustega).
Paralleelselt terminiga rahvameditsiin kasutatakse teaduslikes ja populaarteaduslikes tekstides sageli samas tähenduses mõisteid pärimusmeditsiin ja etnomeditsiin.
Rahvameditsiin on sünkreetilise rahvausundi ja rahvapärimuse osa, mis kannab endas nii muinasaja usundilisi arusaamu (sõnamaagia, loitsimised) kui ka kristluse mõjusid (nt piiblimotiivid loitsudes, pühakiri kui ravietenduse atribuut jne). 19.-20. sajandi eesti rahvaravijad olidki vähem või rohkem religioossed inimesed, kes sageli arstisid pühakirja abil, olles eelnevalt saanud jumaliku ilmutuse, või oli religioossusel ravietenduse juures kaalukas osa. Aga religioosne element võis olla ka taandunud või puududa sootuks, seda eriti lihtsamaid ratsionaalseid ravivõtteid pruukivate ravitsejate (aadrilaskjad, soonetasujad jne) puhul.
Rahvameditsiini mõiste alla mahuvad traditsionaalsete kultuuride meditsiin ja suur osa tänapäeva populaarset nn alternatiivmeditsiini, milles segunevad koolimeditsiin ja varasemad, sealhulgas ka rahvaomased meditsiinialased teadmised (vt ka Veidemann 1987).
Rahvameditsiin pole koolimeditsiinist primitiivsem ega abitum. Mõned rahvameditsiinivaldkonnad on väga hästi arenenud, nt tunnevad rahvaarstid taimede niisuguseid omadusi, mida nüüdisfarmaatsia alati ei tunne. Rahvameditsiinis, nagu koolimeditsiiniski, on haiguste ja nende ravimisviiside liigitamine pidevalt arenenud, kuid teadmiste klassifitseerimine lähtub teistest alustest. Selle sügavam põhjus on asjaolu, et müüdilises mõtlemises on asja või nähtuse nimi (tähendus) ja nähtus üks ja seesama (Veidemann 1987: 966).
Rahvameditsiinile on iseloomulik haigusseletuste, raviviiside ja ravivahendite irratsionaalsus. Mida traditsioonilisem on ühiskond, seda rohkem on rahvameditsiinis irratsionaalsust. Mida tugevam ühe või teise haiguse animistlik taust, seda maagilisem on võttestik selle haiguse ennetamiseks ja ravimiseks, nagu on näidanud ka Eestis kunagi väga levinud maa-aluste-haiguse tekkepõhjuste ja raviviiside senine uurimine (Veidemann 1987: 967).
Rahvameditsiini vastandamist koolimeditsiinile on põhjustanud eelkõige pealiskaudne suhtumine nähtusesse tervikuna. Halvustavat suhtumist selles leiduvasse irratsionaalsesse ainesesse on võimendatud ja tõrjutud seeläbi tagaplaanile seal leiduv ratsionaalne kogemus ja pärimuslik järjepidevus.
Tunnustatud seisukoha järgi eelneb rahvameditsiinile ajalooliselt primitiivne meditsiin (primitive medicine; primittiivinen lääkentiede). Rahvameditsiinist eristab seda eelkõige ravijate ametkonna väljakujunemine (Vuori 1979). Selles etapis kuulub ravimine veel ohverdamiste hulka. Näiteks 1921. aastal tehtud tähelepanekute kohaselt tähendas sõna ohverdama Põhja-Eestis Jõhvis kunstiga, nõidusega inimest või looma arstima (Saareste 1921: 423-424). Ohverdamist võibki rahvameditsiinilises kontekstis pidada vanimaks tervendamistoiminguks (Eisen 1996: 156; Tuovinen 1984: 32).
Teaduskirjanduses on haiguse olemust määratletud erinevalt. Viimase aja käsitlustes on väidetud, et koolimeditsiinis on haiguskontseptsiooni aluseks biomeditsiiniline mudel, mis hõlmab nii bioloogiat kui ka psühholoogiat. Selle kohaselt on haigusel (sickness) kaks karakteristikut: 1) bioloogiline või/ja psühholoogiline protsess ning 2) sellest lähtuv psühhosotsiaalne kogemus ja tähendus inimesele. Viimane on seotud kultuuriliste ja sotsiaalsete reaktsioonidega haigustele, haiguste liigitamisega nn headeks ja halbadeks (González 1997: 1916-1929).
Terve olemisest hälbimist eristatakse kui 1) haigust (disease, sickness), mida iseloomustab diagnoositav füüsiline või vaimne kõrvalekalle inimese organismis, mille ravimine kuulub üldiselt koolimeditsiini valdkonda, ja kui 2) tõbe, viga (illness), mille peamiseks tunnuseks on haige psühhosomaatiline ettekujutus haiguse olemasolust. Viimasel juhul pöörduvad haiged abi saamiseks eelkõige rahvaarstide poole.
Seega professionaalne ehk koolimeditsiin tegeleb mitmesuguste haigustega, rahvameditsiin aga erinevate tõbede, hälvete, vigade ehk normist kõrvalekalletega (Alver, Selberg 1984: 21 < Kleinman 1980).
Stein Mathisen (Mathisen 1989: 64-65) eristab kooli- ja rahvameditsiini järgmiste tunnuste alusel:
Tänapäeva psühholoogid ja psühhiaatrid rõhutavad meediku ja abivajaja omavahelise suhtlemise osatähtsust: ravida tuleb eelkõige haiget inimest, mitte ainult haiget elundit. Rahvaarstide häid töötulemusi põhjendavad nad eelkõige efektiivse ravietenduse mõjuga inimese psüühikale (Saarma 1985).
Arstimine on vanem kui arstiseisus, ka veterinaaria, s.t koduloomade ravimine on niisama vana kui koduloomade pidamine (Kool 1912: 206).
Eesti keelde juurdus alamsaksa laensõna arst (Arzt) koolitatud arstkonna tekkides 19. sajandi teisel poolel. Eriharidusega arste on nimetatud ka tohtriteks ja velskriteks, mõisates või kursustel meditsiinilisi algteadmisi omandanud isikuid ämmaemandaks, haigeravitsejaks, põetajaks, (halastaja- või avitaja-) õeks jne (Saareste 1958-1963: I, 162).
Rahvaarstide nimetusi on rikkalikult. Semantiliselt osutavad need rahvaravija isikuomadustele, ravimisspetsiifikale vms. Näiteks sõnadega ravijaid nimetati posijateks, sõnujateks, lausujateks, tilpajateks jne, lihtsamate ratsionaalsete ravivõtete pruukijaid vastavalt soonetasujateks, kupulaskjateks, aadri- või verelaskjateks jne (Saareste 1921: 422-425; Eisen 1920: 419-422; Saareste 1958-1963: I, 162-174, Lüüs 1960: 34).
Tänapäeva eesti teadusterminoloogia kasutab rahvameditsiiniga tegeleva isiku märkimiseks sõna rahvaarst, soome keelest on kodunenud parandaja (sm parantaja - ravija). Soome rahvameditsiini uurijad (Kopponen 1976; Tuovinen 1984) arvavad, et parandaja on n.-ö madalama astme ravija, isik, kes kõrvaldab teatud kindlaid hälbeid või vigu. Aste kõrgemal on teadja ehk tark (sm tietäja - tark, nõid, ennustaja), kes on polüfunktsionaalne, s.t ravib, annab nõu, ennustab tulevikku, selgitab vargusi, tohterdab loomi jne.
Kohtuga õigust ja tohtriga tervist saada on vaene asi (rahvasuust).
Rahvameditsiinis on olnud keskne haiguse põhjuse ja päritolu seletamine, sest usuti, et haigus (eriti just mütoloogiline haigus), nagu muudki üleloomulikud ilmingud, kaotab võimu inimese üle, kui saab avalikuks, s.t haigele või ravijale teatavaks tema nimi ja päritolu (Manninen 1925: 453; Loorits 1989: 61-66). Haiguse algupära tuvastamine annab arstimisele suuna. Tihti oli vaja, et arstimisvahend pärineks sealt, kust haiguski. Kui traditsiooniline usundisüsteem oli terviklik, piisas arstimiseks ohverdamisest üleloomulikule olendile või palvetamisest.
Rahvapäraseid haigusseletusi on uurinud ja süstematiseerinud Ilmari Manninen (Manninen 1925), Lauri Honko (Honko 1960), Oskar Loorits (Loorits 1989), Jane Tuovinen (Tuovinen 1984) jpt. Vanimate rahvapäraste arusaamade kohaselt pärinevad haigused tuulest, veest, maast, manalast (surnutelt) ja nõidusest või kurjast silmast (vt Manninen 1925: 453; Tuovinen 1984: 25-30), seepärast on haiguste ennetamisel tähtsal kohal mitmesugused tõrjemaagilised toimingud (nt sülgamine mahaistumisel, magamaheitmisel, loomade ja esemete omandamisel, samuti haiguste arstimisel) (Loorits 1989: 11-12).
Põhja-Euraasia šamaanikultuurides on valitsevaks haigusseletuseks hingekaotus. Haigust põhjustab kehast lahkunud hing, mis võib olla sattunud temast tugevamate hingede (näiteks surnud esivanemate) mõjusfääri. Tervendusaktis on šamaanil vaja kadunud hing üles leida ja omanikule tagasi anda. Kui hinge vallutanud jõud (näiteks surnud) soostuvad hinge tagasi andma, on haige päästetud. Tervendamine ongi šamaani tähtsaim ülesanne (Honko 1960; Honko, Pentikäinen 1997: 87-88; Loorits 1989: 61-62; Lintrop 1995: 81-90; Saarma 1982: 13-16).
Puuduvad kirjalikud teated, et eestlastel oleks muinasajal olnud traditsiooniline šamaanikultuur, kuid rahvatraditsioon tunneb mitmeid tõbesid, mida usutavasti on saatnud surnud hõimlane.
Kah seosama arsti (Anu) velenaasele löönü' kooljahädä: kõik kihä olnu paistõt ku pakk. Küll oll´ tasutu' ja kõkõ tett - ei api midägi. Viimäte, ku haigõ jo valgõs lännü' ku koolja kunagi, saadi kah arvu, et seo haigus kooljast um nink nakati ku kooljahaigust arstma. Toon saman majan oli esi' ilda aigu koolja olnuq ja seost arvadigi haigus olõvat tulnu'. Selleperäst võeti too seep ja viht, mingaga kooljat mõstu oli (kõik niisugudsõ as´äq pandas alalõ, et hädä kõrral hüä võtta olõsi), ja mõsti haigõt, mähidi koolja ündruk - miä küll jo üts kõrd mõst oll´- haigõlõ pal´la kihä ümbre; palutõdi too hii-rätt (nõnarätt) [higirätt, taskurätt - M.K.], miä koolja lõvva all oll´ olnu' ja kohe koolja verine sülg oll´ pääle joosnu', ar´ ja lasti tood savvu [suitsu - M.K.] haigõ kihä pääle. (Või oll´, et sedä är´ palutõdu' räti tuhkagi haigõlõ juvva' anti, midä küll seletaja es ütle, et ssski esi' arvata või.) See arstmine olõvat hüäste mõonu ja haigõ saanu' ruttu terves (H II 51, 449 (36) < Rõuge).
Osundatud näiteteksti kasutas Oskar Loorits (Loorits 1989: 62) illustreerimaks irdhinge kujutelma eestlaste rahvausus. Kehast või laibast irdunud hing usuti mõnikord siirduvat elavasse inimesse, põhjustades tema haigestumise. Surnu saadetud haigused tunti ära haige välimuse järgi - see meenutas ühel või teisel viisil koolnut.
Surnust ehmumisest põhjustatud haiguste arstimine põhines kontaktmaagilisel ravivõttestikul. Hinnatud ravivahenditeks on peetud surnupesuseepi või -viina, surnu riideid, samuti liiva, mida on toodud kas kalmult või surnu hinge asupaigast - ristipuu juurest jne (Kõivupuu 1999: 294). Sõnaga, arstimisvahendiks sobisid kõik esemed, mis olid surnuga ühel või teisel viisil kontaktis olnud, samuti surnukeha ise (näiteks surnu käega haigele kohale vajutamine).
Surnupesuseep: ka antakse vahhest haigedele sedda sepi sisse, misga surno kehha pesti (Saareste 1958-1963: I, 172 < Wiedemann 1876).
Ku surnu man heidüt, jäät haigess, võit ärq ka kooldaq. Siss peat matuse päält liiva tuuma ja panet vette ja määrit vai juut. Ku surnut heitut, võit nakata külmetama, selle, et surnu om ka külm (EKRK I 95, 28 < Rõuge).
Isä suri mul ära, ma kartsin tedä väega, kui ta surnu olli. Ma nakse tedä unes nägemä. Terve aasta, iga öö. Imä läts sis küläarsti manuq, see ütli, et mine selle risti juure, mis esäle puu sisse tettü om, ja võta säält liiva ja pane voodisse. Minä es tiädnü, et imä mind nõnna ravis. Kaesin iks, et mis tuu säng nii liiva täüs om. Hädä kadus ärq. Sis mitme aasta päräst ütli imä, et temä tõi sedä liiva (EKRK I 92, 141 (10) < Rõuge) .
Siinmail ma ole kuulnu, kuis võimalik um kuuljaluud arsti. Kõnõldas, et sis tulõ surnu mõsumise seebiga või -kaltsuga kuuljaluu pääle vajutada või ümbre kuuljaluu kalts mähki. Mõnikõrd avitiva tuu vasta ne rahatükiq kah, mis surnu silme pääl olliva. Mul om umal latsõl ka kuuljaluu olnuq. Tuu nakas sis tekkima, kui lats ütskõrd talvõl mahaq satte. Aga mu tütrele avit joba tuust kah, ku ta surnut putte (EKRK I 92, 419/20 (6) < Rõuge).
Mine sinna kohta magama, kus surm on tulnud, või pane surnu rõiva sälgä - saat kõigist haigustest lahti (EKRK I 95, 33 < Rõuge).
Laibaga kontaktis olnud esemeid või matmistarbeid on pruugitud ka kahjustamiseks, sealhulgas projektiilina (siirikuna) haiguste külgesaatmiseks või -nõidumiseks.
Vanasti pesti surnut seebiga - tollega said naabrile halba teha. Pandi salaja ukse alla (EKRK I 95, 33 < Rõuge).
Seetõttu ei tohtinud surnuga seotud esemeid niisama vedelema jätta, vaid tuli säilitada ainult tervendamistoiminguteks vajalik ja ülejäänud hävitada, et need ei satuks kurjadesse kätesse.
Sõsaramiis kuuli ärq. [Laps - M.K.] nakas kuusõossakesi pandma, meheimä oll´ vastu tulnuq kuuse ossiga ja löönü. Latsel läts saman nägu paiste. Sis tule panda viiekopkane raha surnule rindu pääle, sis vette panna ja vett juua (EKRK I 95, 18 < Rõuge).
Traditsionaalsetele kultuuridele omaste uskumuste kohaselt võib kõnelda veel tabu rikkumisega kaasnevatest haigustest, hinge või inimest piinavast üleloomulikust olendist (luupainajast jms) ning haigusussist, kes tungib inimese organismi ja põhjustab seal haigusi (Manninen 1922; Manninen 1926: 298-307; Honko 1960).
Rahvapärimuse ühe verisooni kohaselt (saared, Setumaa) on teatud paeluss olnud inimese organismi loomulik koostisosa, kuid võinud raske töö ja tõstmiste tagajärjel oma õigelt kohalt ära tulla. Nn pantvormi või pantvoori (sks Bandwurm) arstimiseks ja õigele kohale tagasipanemiseks läks vaja soonetasuja abi (Manninen 1922: 212-213).
Aga haigususs võis ka veest või maast organismi sattuda ja inimest kurnama hakata. Uskumust, et madu võib organismis pesitseda, paljuneda ja inimest kahjustada, tunnevad paljud rahvad (vt ka Manninen 1926: 298-307).
16.-17. sajandil Eestis peetud nõiaprotsesside materjalidest (Madar 1987: 124-145; Kahk 1987: 146-171; Kahk, Salupere 1991: 588-614) selgub, et suurim osa süüdistustest on olnud seotud inimeste või loomade haigeks, vigaseks ja surnuks nõidumisega. Üks sagedasimaid süüdistusi seisnes kellegi mürgitamises nõiutud õllega, mille tagajärjel tekkis ohvri sisemusse uss, konn või mõni muu loom. Ka usuti, et nõiutud soola söömine põhjustab inimese organismis usside ja kärnkonnade sigimist. Küllap andsid kujutelmade tekkeks alust inimeses pesitsevad soolenugilised: paelussid, solkmed, piuglased.
Kuigi kahjustavas nõidumises võis süüdistada iga inimest, sattusid sageli nõiakohtute ette just külatargad, nn kutselised ravijad, kelle poole oli pöördutud abi saamiseks. Süüdistus esitati juhul, kui oodatud (imelist) tervenemist ei saabunud või kahtlustati rahvaarsti kellegi musta maagia abil haigeks või surnuks nõidumises.
Eesti rahvatraditsiooni kuulub uskumus, et lisaks müütilistele ussidele võib rästik, harvemini ka nastik magajale suu kaudu sisse roomata ja endale inimese sisikonnas pesa tegema hakata. Usuti, et rinnahaigusest (tuberkuloosist) võib terveks arstida uss, kes käib paar korda magaja suust sisse-välja, puhastades hingamisteed rögast ja limast. Magaja näeb sel ajal unes end külma ja karastavat vett joomas. Kui mõnel pealtnägijal õnnestub ussi viimast, kolmandat ja lõplikku inimesesse pugemist takistada, on ussi esimestel käimistel organismi puhastav ja raviv toime.
Miis magasi haanä aigu puhma all. Huss tull´ vällä ja lännü mehele suuhtõ. Säält tulnu tüki ajö peräst vällä, väega rääga [rögaga, limaga - M.K.] kuuh. Mehel olnuva väega hädälise rinna. Huss hõõrnu hindä puhtas ja lännü vastsõst mehele sisse ja tulnu vällä, a inäp es olõ nii väega rääga kuuh olnu. Miis es olõ lasknu inap kolmadat kõrda tõõsõlõ sisse minna, oll tõõsõ ärr rehknü. Nüüd ajanu mehe üles ja küsüsnü: "Mis sää unõh näit?" - "Mää näi unõh, et mää midägi küllmä jõijõ." Mehel saanuv tuust saani rinna´ terrvest (H II 32, 919/22 (12) < Räpina).
Mul emä kõnel, et ku vanasti mindi heinale, võeti laps korviga kaasa heinamaa pääle. Lapsel oli kah kurgus mingisugune hädä, kas oli kopsupõletik või midagi. Ja mustlane ennustas, et see laps kaua ei ela. Minu ema kõnel nii. Mõisa ajal.
Pani lapse siis heinamaa pääle korviga, läks ise riibuma, heina kokku kandma ja läks last ka vaatama. Näeb - laps magas, suu oli lahti niimoodi. Ja nägi, kuidas uss tuli suust välja. Uss käis sees ära ja tuli välja. Ja oli kõik sellega [rögaga, mädaga - M.K.] koos. Ja läks ära. Puhastas ära.
Laps jäi terveks ja jäi elama. Voh, nii kõnel ema. Ma ei tea. See nende jutt... Ja nii see oli tol ajal. Sada ja rohkem aastat tagasi (EFA II 21, 129/30 (12) < Rõuge).
Tänu teadmistele anatoomiast ja zooloogiast ning mõjusatele sooleparasiite hävitavatele vahenditele on ohtliku mütoloogilise haigusussi tervist kahjustav või surma põhjustav kujutelm jäänud minevikku. Kuid sotsiaalsete normide või religioossete tabude rikkumist peetakse tänapäeva Kagu-Eestis vanaemate inimeste seas jätkuvalt erinevate haiguste, sealhulgas ka luupainaja põhjustajaks.
Jummal võtse mu kats poiga mu patu pärast, et ma palvekolmapäeval kirikutii päält tagasi tulli. Es lähe kiriku, pidi vasikat tapma ja kasuimä tull´ viil meile, et kangast mähki, mähkse viil kangast. Aga tuu vasik es koole ärä; ku sahvrile vei, sys ka viil elli. Ja järgmine hommik pojakesel palavik, Võrust tull´ arst´, aga tuu ka es avita. Ja tõne poig ka. See oll´ selle, et ma tei veretüüd palvepääväl, aga tuu om kygõ pühäm päiv. Jummal ei lase innäst pilgada (EKRK I 95, 20 < Rõuge).
No luupainajat om yks küll pallu olnut. Mul es ole pääl käünü, aga tütär kaibas mul, et olliva olnuq; et kui päiväl kellegagi riidles, siis käi jalgega öösi rindu pääl, nii et rasse oll´ hingata. Siis loeti meie esä palvet, et siis läits üle (EKRK I 92, 90 (11) < Rõuge).
Tädile, kui päeval riidles, siis tuli öösel sama inimene rõhuma jalgudega rindu pääle. Tädi luges siis Meie isa palvet (EKRK I 92, 254 < Rõuge).
Projektiilseletuse järgi põhjustab tõve pahasoovija (kelleks võib olla ka üleloomulik olend) lähetatud nool, nael, kivi, jõhv, seaharjas, kanamuna, verine lihatükk vms (Honko 1959). Eesti aineses põhjustab pahasoovija lähetatud nõianool nii inimestel kui loomadel lendvat. Lendva (lumbaago) on järsku tekkiv äge nimmevalu, mis tabab inimest või looma ja võib ta isegi tappa.
Ütskõrd olle peremiis´ põllu pääl tüüh. Pernaanõ kiite tälle suurma putro. Kiite pudro köögih ärr, kutsõ hindäle kar´üst appi pata mõskma. Naanu' pata mõskma ja üts väikene asi linnas üle pernaasõ ola paa mõskmite sisse. Paa mõskme naanuq kiimä ja üle paa veere vällä tulõma. Pernaanõ ande paa mõskmõ põrsilõ. Nuu' põrsa, kes paa mõskmit seivä', lõppiva är'. Sss sai pernaanõ arvu, et lindva lei põrsa läbi (H II 74, 409 (5) < Vastseliina).
Kanamuna, verist lihatükki või mõnd muud majapidamisse meelega sokutatud eset või asja peetakse rahvauskumuste kohaselt tänapäevalgi inimeste või loomade haigestumise ja/või suremise, aga ka peretülide põhjuseks. Kui projektiil (siirik) õnnestub õigeaegselt leida, hävitada või pahasoovijale kindlate maagiliste reeglite kohaselt tagasi saata, tabab õnnetus selle lähetajat ennast või tema perekonda. Usutakse, et oskusliku tegutsemisega on võimalik avastada ka isik, kes kogukonnas musta maagiat harrastab.
Alan oll´ sõsar. Lännü nuurt hobest edesi pandma, kaenu - kanamuna sääl. Ega seo ei ole õige asi! Tennüv tule pääle, naabrusen järgmine päiv hobene ärq surenu - tagasi läts!
Enne päivatõusu oll´ pantu korvitäis kartulit, siini usse ette. Imä arvas, et veli om toonuq. Aga Suri ütel: "Mis sa võtat vastu, mis sulle tuvvas! Ära võta vastu, ära anna ka midagi, ütle: võta esiq. Ku om toodu, ära palla käega võtku; võta tuletangega või tii tuli pääle." Tetti munadele tuli pääle ja lätsiq lahki. Ja miis tule: "Mul lehm lahki minekul." Eks tuu sis mõjusi tagasi. Imä pandenu käe manuq - silmanättavalt lehm lännü tühäs. Enne surma tuu oll´ viil andis palunu (EKRK I 89, 852/5 < Hargla).
Lehmä es võta keväje jalgu alaq. Lättepõhja, kust luumele vett võeti, oll´ pantu 9 muna. Nuuq kästi panna vana rattarummu sisse ja pihlapuu pulk ette lüvvä ja panna mõtsa palama. Ja tagasi kaia es tohi - nõidus oll´ sääl munne seen (EKRK I 95, 28/9 < Rõuge).
Mul oli ka kanamuna toodu siia - ma jätse sinnapaika. Tuu tuleb ära põletada. Tuua säält üts riidekalts, siin ära põletada ja tuhk sinna tagasi viia (EKRK I 95, 33 < Rõuge).
Nõiduse värgiq vii uma maa piirest vällä ja ärq palutada sääl. Sys tule toole hindäle nõidus sälgä. Ku tuu sys tulõ midägi otsma, ei tohi anda (EKRK I 95, 29 < Rõuge).
Haigestumist võib esile kutsuda ka nn kuri silm, kurja silmaga kaetamine, millega käib käsikäes kahjustav kiitmine.
Levinud uskumuse kohaselt erinevad kurja silmaga inimesed ülejäänud kogukonnast mingite väliste tunnuste (punased juuksed, tõmmu nahk, kõõrdsilmad, küürselgsus jne) või teatud negatiivsete iseloomuomaduste (tigedus, salakavalus, eraklus jne) poolest. Mõnikord saanud inimene kurja silma sündides kaasa. Ebatavaline sündimine (näiteks jalad ees) või lapsepõlv (ema imetas kolm aastat) teinud tavatuks ka edasise elu, jättes lapsele kas mõne erakordse ande, selgeltnägemisvõime või hoopis kurja silma.
Mõnel inimesel pidi eriline maagiline võim olema. Juba vaatamine ajas teisele hirmu peale. Nii elas meie naabruses vana taluperemees. Ta oli kuri mees. Lapsed kartsid teda. Temast räägiti, et kui ta kellegi otsa kurjalt vaatas, siis olid sellel inimesel juba teisel päeval täid seljas.
Teiselt poolt räägiti ka, et täid tulla selga suurest murest ja kurvastusest (Lüüs 1960: 34).
Sääl oll´ naaber, häste tõmmu, Olga nimi. Öeldi tema kohta, et "kaetab ära". Kui juhtus sellist asja, siis kutsuti hea silmaga inimene, see võttis ära. Olga oli suur, tugev, mustlase moodi naine. Ega ta seda ise tahtnud. Võis teinekord ka juhus kokku minna (EKRK I 92, 40 < Karula < Rõuge).
Märgina sümboliseerib silm päikest, jumala kõikenägevust, kuid ka kurjuse jõudu. Usku kurja silma toidab veendumus, et kahjustavaks nõiduseks piisab ühestainsast pilgust. Eriti vastuvõtlikud on kurjale silmale väikelapsed ja noorloomad. Kujutelm ise on igivana ja väga üldine. Mattias Johann Eisen kirjutas oma lühimonograafias Kuri silm:
Usk kurja silma maagilisse jõusse on rahvusvaheline nähtus, millega igas maailmajaos kokku puutume. Seda usku ei ole haridus meie päevini suutnud kõrvaldada, kui see ka õpetlasele enam dogma ei ole nagu vanal ajal (Eisen 1927: 34).
Plutarchose (50-120 pKr) traktaadile kurjast silmast tuginesid teised antiikfilosoofid. Homeros rääkis Gorgo peast, mille vaade inimese kivistab. Vanades Babüloonia nõiasõnades nimetatakse väga sagedasti kurja silma, mida näeme Briti muuseumis asuvatel paari tuhande aasta vanustel sumeri- ja akadikeelsetel savitahvlikestel.
Iirlased nimetavad kurja silma Smil Balor, kes oli nende muistne kuningas ja avas oma kurjad silmad ainult siis, kui vaenlased olid tulemas, et nad kivistada (Eisen 1927: 36).
Keskajal võrdsustus kuri silm nõidusega. Saksa inkvisiitorid Heinrich Institoris ja Jakob Sprenger käsitlesid 1487. aastal Strasburgis ilmunud Malleus Maleficarumis (Nõiavasar) kurja silma kui nõiduse tähtsat tegurit. Sakraalses kunstis seevastu kujutati jumala kõikenägevat silma, mis valvas ja kaitses koguduse liikmeid muuhulgas ka kurja silma eest.
1519. aastal kirjutas Martin Luther Galaatia kirja seletuses, et nõiad võivad kurja silmaga lapsi ära nõiduda ja haigeks teha. Ta pidas laste luupainajat (Elbe) kurja silma tagajärjeks. Nõid teeb ka siis kahju, kui tal on kade meel, et emal on ilus laps (Eisen 1927: 35).
Felix Oinas tugineb oma Keskpärasuse apoloogias antiikfilosoofiale, Piiblile ja usundifenomenoloogiale ning põhjendab kurja silma ja kaetamise fenomeni kosmopoliitse rahvausuga, mille kohaselt varade koguhulk maailmas on piiratud (nn limited goods). Vara, hüvesid ja õnne on teatud kindel hulk, seda pole võimalik suurendada, küll aga ühest kogukonnast teise kanda, toob Oinas võrdluseks koolifüüsikast tuttava ühendatud anumate näite. Aineliste hüvede ja õnne hulk kogukonnas ei muutu, muutuvad ainult selle omanikud. Sama idee on Oinase sõnutsi ka varavedajate (puukide, krattide) uskumuse aluseks, kes rahvausu loogika kohaselt kogukonna vara ümber jaotavad. Kurja silma ja kaetamise fenomen põhineb rahva uskumusel maailma tasakaalustatusest: õnnele ja edule peab järgnema langus. Kartus ülemäärase õnne ja edu pärast tingib ka kartuse kiituse pärast (Oinas 1984: 215-221).
Eiseni lühimonograafia ilmumisest on nüüdseks möödas pisut üle 70 aasta, kuid uskumus kurja silma ja kurja tagamõttega kiitmise kahjustavasse jõusse pole eesti rahvatraditsioonist taandunud.Felix Oinase esseistlik käsitlus aitab põhjendada, miks kõnealune uskumus on siiani näiteks Lõuna-Eestis elujõuline. Tõenäoliselt on just kaetamise kartus põhjuseks, miks sealses sanditamiskombestikus puudub laudaskäimine ja loomade terveksvitsutamine.
Kahitsemine. See oli midagi nõidumise sarnast ja teisele, naabrile või vihamehele, kahju tekitamine. Säärane võim pidi mõnel inimesel olema. Kahitseti harilikult põrsaid. Neil läksid kõhud lahti ja nad hakkasid pasandama. Mõned neist surid.
Ka vanu sigu kahitseti. Nii olla keegi taluperemees teise sead ära kahitsenud. Ta pannud selleks nisuteri siia ja sinna teise talu koplisse. Sead söönud neid ja surnud (Lüüs 1960: 34).
Kuri silm? - Jaa, see on veel praegugi siin. See noorperenaine E., ta on nüüd 55, ega see oma lauta ei lase. Ja ütleb, kes küsib, tema siga jälle ei söö ja lehm on niimoodi ja. Aga T.A., see saab see aasta 86 aastat vanaks, on väga hea silmaga vanainimene. Seda võib alati kutsuda loomade juurde. E. ka kutsub teda lauta ja ütleb, et kui tema vaatab loomade peale, siis loom isegi paraneb.
See [kurja silma kahjustav toime - M.K.] läheb nagu seitsme päevaga mööda, ja siis peab kutsuma teise inimese, kes vaatab uuesti. Hää inemise. Külas on nad teada (EFA II 21, 5 (5) < Rõuge < Räpina).
Ärq kaetamist ka üldiselt peläti. Sys tetti nii, et ku võõras tallu tull´ ja "Tere!" ütel, sys pidi kiäki vastama: "Mis tereq, lammas põlgsõ esiki poja ärq!" Ja ku lammas ummgi poja ärq põlanu, sys piat meesterahvas lambalõ mütsüga lüümä. Küll lammas poja jälleki umas võtt (EKRK I 92, 439 (11) < Rõuge).
Imä kynõl. Kindsivere Miina käünüq mi pool ja kaenu tsika. Putuka tulnuq pääle. Yks tä kai (EFA I 22, 86 (13) < Rõuge).
Mul olli siin põrssa, hummõn pidid minema turgu. Mul oll´ naabri pruune silmiga. Valisi indäle põrssa vällä. Lää hummogu lauta - ütski es tule üleski, naist es saaki midägi. Lätsi naabri poole, tol põrssal es ole midägi vika (EKRK I 95, 18/9 < Rõuge).
Meie Mulgimaa vanatädi kardeti ja ema usub siiamaani, et meie pere on tema poolt ära kaetatud, sest meie elu ei edenevat nii kiiresti nagu naabritel. Meil, lastel, oli kõvasti keelatud tädile oma elust rääkida, ainult hädaldada võisime (EFA I 22, 72 (5) < Tartu linn).
Kurja silma tõrjeks on kasutatud amulette. Nõidus kaotas oma toime ka põlgust avaldatavate žestide, näiteks trääsa näitamise toimel (Eisen 1927: 38). Eesti - ja mitte ainult eesti - rahvausundis olid levinud kurja silma või kaetamise tõrjeks lausutud tõrjemaagilised vormelid, samuti obstsöönsused, millega sageli, eriti just naiste omavahelises arveteõiendamises kaasnes palja tagumiku näitamine. Veel 1990. aasta ekspeditsioonil Hargla kihelkonda tegin ülestähendusi vanadelt, 70-80-aastastelt naistelt, kelle sõnutsi on kindlaim tõrjemaagiline vahend kurja silma vastu tõmmata seelik üle pea ning näidata pahategijale oma katmata alumist poolt.
Felix Oinas viitab Soome folklorist Leea Virtasele. Viimase sõnutsi tõstnud pereema seeliku üles ja näidanud kõike, mis selle all oli, et väikelapsele suunatud kiituse paha mõju kaotada. Naise katmata alumist poolt kartvat isegi kurivaim (Oinas 1984: 219).
Kaitseks kurja silma eest on kaasas kantud juudasitta (asa foetida).
Mürgi perenaine teadis kurja silma vastu rohtu, vanast kutsuti - juudasitt. Seda panti lehma sarvi vahele, siis ei hakanud kuri silm peale (EFA II 18, 115 (4) < Rõuge).
Taimedest on abi otsitud näiteks nõmm-liivateelt (Thymus serpyllum), mis rahvabotaanikas ongi tuntud kui kaetisrohi, kurjasilmarohi, kahetsekõllaq, ning karukollalt (Lycopodium clavatum), rahvasuus tuntud kui nõiakollad, Vana-Anne kollad, kahetusekollad, nõiakaetsed, riburaikad jne.
Kurja silma kahjustava väe kõrvaldamiseks on Lõuna-Eestis pärast nn kahtlase külalise käimist pühitud tuba hoolikalt puhtaks ja usutud pühkmetesuitsu parandavasse toimesse.
Vanast arvõstadi tuust [kurja silma - M.K.] ...inemise jalajälgist võetu prahti ja juudasitta ja tuu suidsuga suidsutati luuma [kui arvati, et keegi vaatas kurja silmaga - M.K.] (EFA II 18, 182 < Rõuge).
Kaetamise vastu on tarvitatud ka loitse, mis kujutavad endast ootuspäraselt rahvausu ja ristiusu maagiliste tekstide sulamit.
Kahe ei või kaksada,
Võhlu ei või võtta,
Nõid ei või nõidu.
Aamen (Sangaste khk < Eisen 1927: 43).
Rahvapärased arusaamad kurja silma kahjustava toime laia ulatuse kohta võib kokku võtta Mattias Johann Eiseni sõnadega:
Rahva arvates avaldavad kuri silm ja kiitus vaadatusse suurt mõju, toovad mõnesuguseid haigusi, nagu krampe, halvatust, luupainajat, paiseid, langetõbe, tiisikust, ära kuivamist, peavalu, unetust, silmavalu, hambavalu jne. Aga vähe sellest: surmagi võib kuri silm tuua. Ülepea võib konstateerida, et kuri silm peaaegu kogu looduse kohta halvavat, takistavat mõju avaldab (Eisen 1927: 38-39).
Ratsionaalse tekkepõhjusega haigustest domineerivad rahvameditsiinis tugeva psüühilise üleelamise (millestki või kellestki ehmumise) tagajärjel tekkinud vead nii inimestel kui ka loomadel. Ehmatamine on sagedasimaid roosi põhjustajaid. Eriti tugevalt mõjunud ehmatamine rasedatele, kusjuures tagajärjed avaldunud eelkõige vastsündinu ebaharilikus käitumises või välimuses (nn lastevead). Ehmatuse tagajärjel saadud vigade parandamine tugines analoogia- ja kontaktmaagilisele ravivõttestikule, kusjuures taas kehtis reegel, et abi pidi tulema sealt, kust haigus oletatavasti pärit oli.
Ehmumine. Sellest räägiti üsna tihti ja palju: halvad sõnumid, mõne sugulase või tuttava inimese äkiline surm, kurja inimese ähvardus jne. Mõned ehmusid kurjast koerast, teised kurjast pullist või hobusest, ussist või muust.
Erilise tähenduse evis ehmumine tulekahjust: kuhu kohta rase ema oma keha peale, ehmudes tulekahjust, käe pani, sinna sai laps tulemärgi (naevus pigmentosus). Ehmunule oli hea kohe juua anda. Lastele anti harilikult suhkruvett või mõnd teist jooki, mis just käepärast juhtus olema. Uuemal ajal tulid tarvitusele ka palderjanitilgad (Lüüs 1960: 35).
Kui midagi ehmatad - laps võib tulla kuutõbiseks. Kuutõbise peab täie kuuga ehmatama. Pandi vanniga vesi voodi äärde, et siis läheb sinna sisse (EKRK I 95, 32 < Rõuge).
Meil Lasvah Kautsi Minnil om tulõmärk´. Ta om Venemaa eestläne. Imä oll´ rasõdat, tulõkahjut heitü ja tõmmas´ kässiga. Liinah oll´ üts miis, võõras. Timäl oll´ tulõmärk. Ku heitüt, ei toheq kätt pandaq (EFA I 22, 83 (7) < Rõuge).
Kui ussi heidut metsan, sis lapsel pärast keel käib suust välja pikalt. Vanasti tehti mingit ussivanni (EKRK I 95, 32 < Rõuge).
Oodsipaluh oll´ puulõikaja tütär. Tuu kõigut´ pääd ja silmi pöörit´ ja kõndse ja kõigut´ ja... Imä ütel, et ma heitü hussi. Ütsainus lats´ oll´ ja tuugi viganõ. Nüüd pal´lo rasõdat naisi ei lähäq mõtsa (EFA I 22, 83 (8) < Rõuge).
Rahvalikus ravitsemises põhjustab maagiline mõtteviis mitmesuguseid maagilisi käitumismalle: projektiili otsimine ja leidmine, selle rituaalne hävitamine. Kui ei teata, kust täpselt haigus pärineb, võetakse korraga käsile mitmed toimingud ja vahendid, veendumuses, et "küllap üks neist ikka mõjub" (vt ka Manninen 1925).
Üks mõjusamaid maagilisi tõrjevahendeid on olnud punane niit või lõng, millega on piiratud haiget kohta ja suletud verejooksu. Uskumus punase villase lõnga ravitoimesse pole tänapäevalgi rahvatraditsioonist taandunud.
Sõbranna Maie [23-aastane < Põlva - M.K.] oli hädas käsnadega. Nagu ta ise rääkis, sai ta neist lahti punast villast lõnga kasutades. Sidus lõnga käsnadega kaetud sõrme ümber. Kaua ta lõnga sedasi hoidis, ma ei tea, kuid hiljem mattis ta selle ainult endale teadaolevasse kohta mulla alla (EFA I 22, 72 (1) < Põlva).
Vanaema [79-aastane - M.K.], kes mind aidata tahtis [konnasilmade ravis - M.K.], rääkis, et tuleb varba ümber siduda punane lõng. Tema olevat alati oma jalgu, tähendab varbaid nii ravinud. Ta töötas karjalaudas, kus kanti kummisäärikuid ning ka astusid lehmad pahatihti jala peale.
Vanaema on eestlane, kelle vanemad omal ajal Venemaale maad otsima läksid. Vanaema koos kahe lapsega tuli Eestisse peale II maailmasõda (EFA I 22, 72/3 (2) < Põlva).
Esimeses klassis olin hädas soolatüügastega. Käed olid neid paksult täis. Ükski asi ei aidanud ja arstide juures käimisest oli mul kõrini. Siis ükskord mu sõbranna ema märkas seda ja küsis, kas ma neist lahti ei tahaks saada. Ta kutsus mind teise tuppa ja vannutas mind vaikima, sest muidu võivad käsnad tagasi tulla. Ta tegi oranši lõngakesega minu sõrmede peal ringe, vist sõlmis neid iga käsna kohal, sest lõng jäi järjest lühemaks. Lõpuks matsime lõnga aeda kiviplaadi alla ja paari nädalaga olin enam-vähem soolatüügastest vaba (EFA I 22, 71/2 (4) < Tartu linn).
Mõnda haigust oli ravitud seni, kuni veri tuli välja, sest usuti haiguskolde paiknemist veres (Tuovinen 1984: 3).
Eesti rahvameditsiinis on üks sagedamini kirjeldatud haigus roos. Roosiks ehk erüsiipliks nimetatakse koolimeditsiinis naha või limaskesta ägedat strepto- või stafülokokkidest põhjustatud nakkuslikku põletikku, mis haarab naha kõiki kihte, põhjustades ka lümfiteede ägedat põletikku. Läbipõetud roos ei anna immuunsust, vastupidi - põletikust kahjustatud piirkondades säilib valmidus haiguse taaspuhkemiseks tühisemagi vigastuse tagajärjel (Sibul 1989). Rahvameditsiinis peetakse roosiks laias laastus kõiki punetuse ja põletikuga kulgevaid tõbesid, mille põhjuseks peeti rahvaetioloogias kas kurja silma, ehmumist või külmetamist.
Haiguse nimi roos on tuntud üle Eesti. Tartu- ja Võrumaal on tarvitatud paralleelset nimetust pahus. Seda sõna pruugiti nii roosi kui ka paise kohta (VMS 1982-1989: II, 162). Kesk-Eestis nimetatakse roosi ka eliting, el´ting või elisting. See sõna on eesti keelde mugandunud saksa keelest, kus roosi nimetati hilligedink (hilling = heilig - `püha'). Kesk- ja Lääne-Euroopas nimelt seostati katoliiklikul ajal roosi püha Antoniusega. Ka eesti lillenimetus roos on saksa algupära.
Oletatavasti jõudis erüsiipel Eestisse koos ristisõdijatega 13. sajandil (Veidemann 1985). Haigust tekitav streptokokk avastati alles 1880. aastal. Haigust põhjustavad mikroobid satuvad organismi peamiselt pindmiste haavade, marrastuste ja torkevigastuste kaudu, mis võivad olla vaevumärgatavad, nii et rahva seas on levinud arvamus, nagu tekiks roos ka äkilise psüühilise elamuse, nt ehmatuse tõttu. Tõsi on, et igasugune psüühiline pinge nõrgestab organismi ja soodustab haigestumist, samuti igasuguse haiguse, sh ka põletike ägenemist.
Rahvaetioloogia kohaselt ongi roosi põhjustajaks üksnes ehmatamine ja kohkumine, külmetus ja kaetamine, mitte nakkus. Veel 20. sajandi algupoolel ollakse eestikeelses populaarteaduslikus meditsiinikirjanduses samal seisukohal:
Roos. Tundemärgid. Haige koht valutab, on paistetanud ning punetab; vahest on ka paistetanud kohal villid-rakukesed. Vajutades käega haiget kohta kaob punetus, mis käe äravõtmisel kohe jälle tagasi ilmub. Roos esineb kõige sagedamini näonahal ja kätel. Ta tekib enamasti ehmatuse, vihastamise ning külmetamise tagajärjel.
Tsitaat pärineb umbes 1920. aastatel välja antud ravimtaimede määrajast, mis on selle raamatu autori valdusesse jõudnud perepärandina, kuid mille tiitellehed on kahjuks aja jooksul kaotsi läinud.
Rahvapärimus tunneb mitut liiki roosi [võrupärase häälduse kohaselt kruus´ - M.K.]. Kümneaastase välitööde kogemuse põhjal Võrumaal julgen väita, et peaaegu iga inimene, kes on kas roosi põdenud või selle haigusega kokku puutunud, kasutab haiguse täpsemaks nimetamiseks oma terminit. Arvukalt nimetusi on antud kehaosa järgi, kus haiguskolle asub (luukruus´, pääkruus´, hambakruus´ jne), või põhineb see põletikulise piirkonna kirjeldusel (nt mädäne kruus´, õitsva kruus´, essünü kruus´ jne). Roosi haigestusid kergemini naised, eriti imetamisperioodil, mil vastuvõtlikuks piirkonnaks olid rinnad (rinnanäärmete põletik ehk nn emäne kruus´). Mehed põdesid roosi vähem. Peamiselt haigestusid jalad ja käed, kuid roos võis lüüa ka hambasse, kurku vm.
Roosi raviti analoogiamaagial põhinevate võtetega, s.t millegi punasega (näiteks naiste kuivanud menstruaalvere lappidega - selline raviviis on tuntud ka näiteks Soomes ja Saksamaal) (Veidemann 1985).
Roosi ravis on tähtsal kohal olnud ka kuivad mähised, mis valmistati nn suhkrupaberile, kuhu kanti grafiitpliiatsiga maagilised vormelid (roosisõnad, roosikirjad) ja kriipseldati need omakorda nii tihedalt läbi, et paberile tekkis grafiidilaik. Maagiliste vormelitega paber asetati haigele kohale ja seoti soojalt - soovitavalt villase riidega - kinni.
20. sajandi algupoole eesti memuaristikasugemetega ilukirjanduses kasutatakse palju rahvapärimuslikku ainest. Näiteks Friedebert Tuglase Lõuna-Eestis Ahja-mail veedetud lapsepõlve kirjeldavas Väikeses Illimaris leiduv episood roosi ravimisest on rahvameditsiinilisest vaatenurgast üllatavalt tõetruu. Härja-Kaanul on tulnud läbi elada mitu ehmatust - ei leia "oostellungile" minekuks kõrvale pandud raha esimese korraga õige voodijala alt üles ja teel saab kohtlane maamees pealekauba veel lihunikelt narrida. Kaanu arvabki tekkinud roosi põhjuseks olevat loetletud rängad üleelamised ning tuleb abi otsima Illimari isa käest, kes "tunneb asja". Aida-saksa pole aga kodus ja nii peab Illimari ema ravimise ise ette võtma:
Kuid ema valmistas juba sooja sideme ja otsis tüki sinist suhkrupea paberit. Siis kooriti Kaanu õlg kaltsudest paljaks. Seal õhetas tõesti nagu punane plarakas. Ema hakkas juba paberit sellele seadma, kui Kaanu äkki hirmunult hüüdis: "Kirjad unustasid ära!" - Nüüd ei aidanud emal muu, kui tõi suure puusepapliiatsi ja hakkas sellega paberile roosikirju tegema. Ta mõtles väga tõsiselt ja tõmbas risti ning põiki jooni. Kui arvas neid küllalt olevat, uuris veel paberit ja jäi sellega rahule. Siis asetas paberi roosile ja sosistas natuke aega midagi arusaamatut. Kaanu vahtis kartliku hardusega ta suule. Selle järel pani ema sideme kohale ja ütles: "Pea nüüd meeles, et sa teda lahti ei tee. Lase olla just niisama soojalt nagu on. Muidu ei mõju sõnad ega kirjad midagi." (Tuglas 1970: 152-153).
Analoogiamaagial põhinevad raviviisid ja -vahendid on koolimeditsiini ja tänapäevase mõtteviisi seisukohalt sageli enam kui eluohtlikud. Näiteks teravate pistete korral sisikonnas on tehtud kompresse, mille üheks komponendiks on klaasikillud või nõelad. Ka võidi haigele anda jooki, mille sees olid peened klaasikillud (Manninen 1925).
Tervendamismenetluse kompleksi moodustavad loitsud, rahvaarstilt saadud käsud-keelud ja mitmesugused ravimid.
Loitsud ehk nõidussõnad lähtuvad eelkõige funktsioonist. Nõidussõnad on olnud väga suletud, ainult teatavate oskuste ja omadustega inimestele teada olev pärimus. Euroopa traditsiooni lisandus nõidussõnu suuremate lainetena 12., 14. ja 16. sajandil ning need on aegade jooksul jõudnud erinevaid teid mööda Eestisse, kus osa neist on kodunenud. Rahvaarstid ja sõnatargad on lisanud omalt poolt uusi sõnu või mugandanud vanu. See ei toimunud juhuslikult, selleks oli tarvis mitmete asjaolude kokkulangemist. Aja jooksul muutusid arvamused haiguste päritolu ja neist jagusaamise kohta ning vanu ja arhailisi loitse kohandati uute haigusseletustega.
Nõidussõnade vorm oli väga erinev. Nii võis juhtuda, et samu sõnu loeti ühes maakonnas regivärsina, teises meenutasid nad tavalist juttu või kahanesid lühivormeliks, mis on üks vanemaid maagiliste lausumiste liike. Perekonnatraditsiooni lisandus uusi nõidusssõnu veel 20. sajandilgi.
Loitsu puhul pole oluline niivõrd teksti kunstiline viimistlus, kuivõrd selle eesmärk: kuidas ta aitab teha edukalt tööd, korraldada paremini elu ja suhteid või võidelda haigustega.
Eesti loitsutraditsiooni on aegade jooksul lisandunud erineva taustaga kristlikke tekste (nt Bütsantsi-mõjulised idaslaavi nõidussõnad, kus domineerib musta, punase ja kuldse värviga seotud sümboolika, kinnitusvormeliks aamen; katoliikluse mõjul: pühakute Peetri, Paveli, Maarja ja Jeesuse poole pöördumine, loitsulegendid). Eestis olid tuntud ka rahvusvahelise päritoluga palindroomid ja numeraalid (Kõiva 1992b: 117-126; Kõiva 1995: 183-194; Kõiva 1998: 190-213; Kõiva 1990: 177-182).
Rahvameditsiinialaste teadmiste säilimise ja edasikandumise üks viise oli arstijate käsikirjad. Ka usuti, et on olemas erilised tarkuseraamatud, mida Eesti rahvapärimuses tuntakse seitsmenda Moosese raamatuna. Rahvusvaheliselt käibiv uskumus põhineb arvamisel, et kuues ja seitsmes Moosese raamat on Piiblist kõrvaldatud, sest need sisaldanud nõiakunsti. Pärimuse kohaselt on kuues ja seitsmes Moosese raamat 330. aastal Rooma jõudnud käsikiri, mis koosneb erinevate vaimude vannutamise vormelitest. Jahve olevat selle ilmutanud Moosesele Siinai mäel, et too saaks väe valitseda taevast ja põrgut, samuti nelja elementi ja seitsme planeedi vaime. Hiljem avaldati seitsmenda Moosese raamatu nime all erineva sisuga praktilise maagia käsiraamatuid (Valk 1991: 60).
1876. aastal kirjeldas Wiedemann vastavat uskumust eestlastel, kuid sama on tuntud ka teistel Euroopa rahvastel (Eisen 1896). Seitsmenda Moosese raamatuga seotud uskumuste taustast Eestis veel niipalju, et 1872. aastal andis J. Nebokat Rakveres välja teose Kuues ja Seitsmes Moosese Raamat, mis on otsetõlge saksa keelest ning sisaldab Moosese elukäiku ja juutide pärimusi. Kuid 1914. aastal Tallinnas ilmunud samanimeline väljaanne on puhtakujuline nõiaraamat (Oinas 1994: 81).
Rahvapärimuse kohaselt sisaldab seitsmes Moosese raamat suurimaid pühakirja ilmutusi, nõidade ja kaardipanejate tarkust, varanduse ja rikkuse kogumise sõnu ning arstimissõnu. Õigete sõnade abil võib peaaegu kõike korda saata, ainult kaitset surma eest ei leia nendestki. Omanik peab enne ajaliku elu lõppu raamatu koos selles sisalduva tarkuse kasutamise õpetusega kellelegi endast nooremale pärandama, vastasel juhul kahaneb sõnades leiduv maagiline vägi ja sõnad pöörduvad nende teadja enda vastu.
Nimetused must piibel, must raamat jne tulenevad nii raamatu ebaharilikust välimusest - mustad lehed ja valge või punane (mõnikord isegi inimverega kirjutatud) kiri - kui ka võimalikust seotusest kuradi, võrupäraselt vanajuuda, endaga.
Rahvapärimuse kohaselt korjanud kirikutegelased inimeste käest kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatu ära ning hävitanud need. Üksikud tarkused olla aga Piibli teistesse raamatutesse laiali jagatud. Eriliste oskustega inimene võivat neid sealt leida ning arstimisel ja nõidumisel kasutada (Eisen 1896).
Seitsmenda Moosese raamatu olemasolu uskus nii 19. sajandi alguse kui ka 20. sajandi lõpu vanem (maa)elanikkond. Raamat olla olnud enamikul arstimise ja ennustamisega tegelevatel isikutel, aga ka mõisnikel, kes rahvausu järgi suhelnud sageli vanakurja endaga.
Säitsme Moosõsõ raamat olevat üts suurõmbist raamatist, päälegi tollõ poolõst, et sinna kyigõ suurõmba nõiduse väe ja nõidusõ väel sünnitusõ sisse kirjotõdu olõvat. Raamat olõvat mustõ tähtiga kirjutõt, ütsindä kyigõ vägevamba ja pääasja olõvat verevä tindiga. Ütte kottalõ käsmise ehk sündimise kutsmine, tõistõ kottalõ kiilmine ehk teo lõppõtus. Kellel raamat olnu, olnu kyigõ suurõmb nõid ja mõistnu ütsinda raamatut pruuki. Raamatust võivad abi küüsüdä hädä, vargusõ, tõbõ, viga ja muido mitmõsugustõ puudustõ vasta. Võivad süüdläsele ehk viha alotsõllõ tahtmise järgi kätte massa. Võrgutuisi ja virpe ette säädä, silmäluurmist, moondamist. Kuuljit havvast üles vai vällä kutsu. Tulõvit asju ette kuulutada. Tihti om johtunu, et mõistmata raamatu kätte om saanu, säält lugõnu, mispääle terve maja kuuljit täüs om tulnu, et jala täüt ruumi koski ei olõ olnu. Üts jutt om sedaviisi: Ütel innetsel Kanepi opetajal (rahvas ütleb ka, et Lauzmannil) olnu ka säitsme Moosõsõ raamat. Ütskõrd sõitnu ta keriku mõisast koheki, kas amõti tallitusõn ehk muido niisama vällä ja saanu joba kats-kolm versta ärä sõita, kui miilde tulnu, et nõija raamat kappi pandmata lavva pääle unõtunnu. Jalapäält lasknu kutsaril ümbre käändä ja tagasi sõite.
Vahe aol ol´lõ tütrik lavva mano johtunu, kos pääl säitsme Moosõsõ raamat ol´le, ja lugõnu raamatut nii mitmast kottalt. Viimäte tõstnu silmi üles ja kaenu läbi akna vällä, kyik kerikumõisa ussaid olnu kuuljit täüs, ja piha aijast tulnu kui "pihu ja põrmu" iks viil mano. Ka nännü, et oppetaja suure vaivaga saanu ligembäle tulla, üle kirstõ ja kuis ta innegi saanu. Viimate jõudnu sisse, seen olnu kah kyik kottussõ joba kuuljit kirstõ ja valgidõ linnoka täus. Võtnu raamatu ja lugõnu tagasi ajamise sõnnu ja kyik kaonuva kui tina tuhka kui kunagi maa ala. Pääle seo ei olõ inämb kunagi ta seda raamatut laokalla jätnü, kui esi mant äräom lännü. Perän timä surma müürütü seo raamat Põlgastõ mõisa härbäni müürü sisse, kos ta täämbe pääväni saisvat. Ka nüüdgi olõvat üts neid raamatit Jõksi vallan ütel mehel, kes innegi tedä väega salaja pruukvat. Sellest olõvatki seo sõna "vana Jõksi nõid" vällä tullu. Ülelültse olle Jõksi vald oma nõidusõ peräst kõigist tõisist selle küle pääl olõvist vallust tähtsäm (H II 52, 35/7 (1) < Kanepi, Igal puul oma juur 1989: 265-266).
Eelosundatud usundiline muistend, millele leiduvad tüübivasted rahvusvahelistes rahvajutukataloogides (Aarne - A 107 (Aarne 1918); Simonsuuri - D 81 (Simonsuuri 1961); Jauhianen - D 81 (Jauhiainen 1999)) sisaldab kõiki lõunaeestlaste hulgas tuntud seitsmenda Moosese raamatuga seotud uskumusi.
Feliks Oinas on essees Kalevi tarkuseraamat (Oinas 1994: 77-89) seostanud rahvapärimuses ülipopulaarse seitsmenda Moosese raamatu Kalevi tarkuseraamatuga rahvuseeposest Kalevipoeg.
Salapärane seitsmes Moosese raamat asunud uskumuste kohaselt kettide külge aheldatuna Tartu Ülikooli raamatukogus Tartu toomkiriku varemetes. Seda teemat on põhjalikult käsitlenud folklorist Walter Anderson (Anderson 1930; vt ka Oinas op. cit.).
Oskar Lutsu Tootsi-lugude sarjas, kust aimub kirjaniku head rahvapärimusetundmist, tahab Joosep Toots Tartus käies oma ihusilmaga kurikuulsat seitsmendat Moosese raamatut näha:
"Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisikene olin." - "Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut." - "On, on," vaidleb valitseja. "Ma tean, et on. Ta on kettidega põranda küljes kinni, et..." - "Et?" - "Noh, et ära ei varastataks, või... et ta sealt ka ise minekut ei teeks." [- - -]
"Nojaa," annab koolivend järele, "see võib ju olla, nii kuidas ta on, aga o l e m a s ta on - see on fakt." - "Ei ole olemas kah - sa eksid, koolivend. Mina ise olin samas kindlas arvamises nagu sina praegu - kes meist ei ole kuulnud kõneldavat seitsmendast Moosese raamatust - , noojah, aga praegu t e a n ma, et seda ei ole, vähemalt siin biblioteegis mitte. [- - -]"
"[- - -] minu sõber ja koolivend Toots - tohin ma tutvustada - , noojah, seesama koolivend palub teid väga, et te temale näitaksite seitsmendat Moosese raamatut, mis teil seal kuskil põranda külge olevat kinni needitud." - "Seitsmendat Moosese raamatut!" lööb vanahärra käed plaksudes kokku. "Kahjuks on meil Moosese raamatuid biblioteegis ainult viis!" [- - -] "Et te aga siiski täiesti kindel võiksite olla ja et teid on petetud, siis tulge, käime läbi kõik ruumid. Ja kui te ka seda ei peaks leidma, mida otsite, siis on siin ometi muid vaatamisväärseid asju. [- - -]" (Luts 1987: 316-317.)
Uskumus, et seitsmes Moosese raamat on siiski Tartu Ülikooli raamatukogus hoiul, on Lõuna-Eestis veel praegugi vähesel määral säilinud.
Partsi Maril oll tuu säitsmes Moosese raamat ollu. Lannamõtsan oll´ üts Taade Karla, tuu oll´ Mariga tuttav. Taadõ Karla lugõnu tuud raamatut, es näütänü tõistele, sannan lugesiva. Sääl raamatun olli kõik sihen, kuda üteldä ja tetäq, siis vanakuri tulõ. [- - -]
Arvida om Taadõ Karla naanõ. Tuu raamat oll´ Karla imä käen. A Partsi Mari oma oll´, ei tiiäq. Kas na tagasi viisiva või jäi Mari kätte või võtt´ Mari üten tõistõ ilma.
Ülikooli raamatukogun olõvat tuu raamat, lugõgõ sääl (EKRK I 89, 366/7 < Hargla).
Ka järgmine üleskirjutus lähiminevikust kinnitab seitsmenda Moosese raamatu olemasolusse uskumise suhtelist elujõulisust Lõuna-Eesti vanema elanikkonna hulgas.
Siin om nõidus-värk suur´, tuu aig, ku mu esä oll´. Sys nõiuti. Sys oll´ Seitsmenda Moosese raamat piiblih. Paks, nüüd kah, nä´t, om piibli. Sääl om Seitsmes Moosese raamat. See oli kõik nõidus! Ja isegi siin, mu esä kynõli niiviisi, siis Tammistus 5-6 kilomeetrit maad - oll´ sääne piibli: valge trükk, mustaq leheq. Vot. Ja ütles, et sääl on nisukene, tuud es tohiki lugeda, sa'i tiiäq, tule surnud kodu ja niiviisi, mis na teiväq tuulaigo, et nüüd see värk kõik maha jäänü. Mu piiblih inäp tuu Säitsmese Moosese raamatut ei ole. Võeti takast äräq ja tedä es lasta inämp vällä. A tuu piibli, mis tuu valge trükiga oll´, tuu, mu esä kynõli, et temä om nännüq. A nüüd, näet kiäki piiblist usk´ki midägi. Kas piiblin nüüd om nii kõva vai´jolõ. A siis oli see nõidus kygõ rohkõmb. Nõiuti luupainajat ja... Nõiuti sinnu arja saanas, vai, kurrat´, juusma, mõtsa pidi käümä. Säändseid hullõ... tuu oli nõidus kyik. Inemised nõidusid, halb, süä täüs su pääle, nõidus ärq, tegi sullõ midägi. Sa olid mõni hunt ja kõik säänse olemise mooduq, kurrat´, mõtsa pidi jooset ja röögit ja... Sis oll´ sääne komme, mu esä kynõli nii.
Aga kuidas siis abi sai?
Abi sai? No kurrat´, ei tiiäq... Sääne oll´ jälki tuu piibli... või ku tagasi loeti ja sys oll´ nii (EFA II 21, 61/2 (17) < Rõuge).
Võib oletada, et rahvasuus kutsuti seitsmendaks Moosese raamatuks sageli ka kõiksugu ravisõnu ja -võtteid sisaldavaid käsikirjalisi vihikuid ja kladesid.
Sõnamaagia kõrval kasutati arstimisel mitmesuguseid taimseid, loomseid ja mineraalseid aineid. Neist tähtsamatena nimetagem viina, soola, rasva ja suhkrut. Rahvaveterinaarias oli olulisel kohal ka jahu.
Soola kasutamine on tuntud iidsest ajast. Surematuse sümboliks peetud aine on saanud oma nime Rooma tervisejumalannalt Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravimina saavutas sool väidetavalt erilise populaarsuse mungameditsiini aegadel. Enne ravimsoola sisseandmist lugesid mungad soolale palvesõnu. Seda võime võrrelda soola peale puhumisega, kus palve lugemisega kasvas usk ravimi toimesse. Arvatavasti pärineb samast perioodist ka nimetus soolapuhuja rahvaravija tähenduses.
Puhuja, ka soolapuhujaks kutsutud, oli ka üks rahvaarstidest, kelle juurde mindi abi otsima. Oli kellelgi mõni koht paistetanud või ülesaetud, siis mindi külatarga juurde abi otsima, kes oskas neid hädasid parandada. Nii oli mul kael ühelt poolt paistetanud. Mu isa-ema viisid mu kellegi vana taluperenaise juurde, kes puhus mu kaela haige koha peale, silitas haiget kohta õige õrnasti ja andis mingisugust salvi peale panda. Kael paranes varsti (Lüüs 1960: 34).
Tänapäevases kontekstis on see sõna omandanud halvustava varjundi. Soolapuhuja sõimunime teenib arst, kelle ravi pole kuigi tulemuslik.
Enim pruugitud ravivedelik oli viin, mida Eestis toodeti alates 15. sajandist. Viina populaarsusest arstimina annab tunnistust ka rahva hulgas levinud populaarne ütlus: kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Viina puudumisel, aga ka naiste ja väikelaste seespidisel tervendamisel on kasutatud puhast voolavat (allika)vett. Ootamatute haigestumiste korral anti koos vee või viinaga sisse lusikatäis püssirohtu (kaaliumsalpeetri, väävli ja puusöe segu), mis oli samuti üks levinumaid rohtusid eelkõige sisehaiguste ja valude puhul.
Olid lausujad ehk posijad, kes viina peale sõnu lugesid. Häda korral võis viina asemel ka värske allikavesi olla.
See viin ehk vesi oli siis heaks rohuks mitmesuguste sisehaiguste vastu, just missuguste vastu, sellest ei räägitud, seda hoiti saladuses.
Ei olnud kuulda, et neid rohtusid millalgi väliste haiguste vastu oleks tarvitatud (Lüüs 1960: 34).
Vee ja viina pealt ka ennustati - vaadati. Varguste selgitamisel ning tuleviku teadasaamisel on viinal olnud kõikide põhjarahvaste uskumustes oluline koht.
Vargust pidi ka nõid kätte muretsema. Vähemalt varast ilmsi andma. Oli kellelgi midagi varastatud, läks ta nõia juurde. Nõid valas varsti viina klaasi ja hakkas üksisilmi viina peale vahtima. Ühtlasi laulab ta iseäralikku laulu. Laulu ajal pidi varga nägu viina peale ilmuma. Laulu lõpul kuulutas nõid varga nime (Eisen 1911: 187).
Universaalne vahend oli ussiviin. Selle valmistamiseks püüti kevadel (soovitavalt enne jüripäeva, 23. aprilli) rästik, aeti see elusalt pudelisse, valati viinaga üle ja säilitati tulekoldeta hoones. Pudelisse viina sisse võidi panna ka ainult ussi pea. Seda põhjendati väitega, et rästiku keha ei sisalda ravitoimelist ussimürki.
Ussiviina ei ole meie peres nagu tarvitatud, aga seda tehti muidugi. Aeti uss pudelisse ja viin peale ja siis ta seal mädanes. Kindlasti raviti liigesevalu - tõmmati pealt. Ja kui sees oli valu, võeti sisse ka - no rohu eest ikka. Ikka tõeline rästik pidi olema, ikka hästi mürgine. Nahka ei võetud ära, sisikonda ei võetud [välja - M.K.]. Terve uss ikka. Ja elusalt ikka pudelisse saada. Tangidega või kudagi niimoodi püüti teda. Sellepärast, et võib-olla ku ära tapad, ussil läheb see mürk ära või ta hammustab ära. Ikka elusalt, siis saab ju see mürk sisse (EFA II 21, 17/8 (6) < Räpina < Rõuge).
Mina olen küll pannud ussi pudeli. [- - -] Jah, tähendab, sisse, nii hästi pudelisse. Ja viina pääle. Ussiviin pidi olema hää määri.
On aidanu?
Aitas. [- - -] Siale, siga oli punataudis, sis ma ole ussiviina iseki siale jootnu. [- - -] Aga kui jala valutase vai... vai midagi valutase, käe vai, sis ussiiviinaga... [määrida - M.K.] (55-aastane naine < Põlva, 1998).
See oli sõja ajal. Mul olli veripaisõq. Pommitamiseq, ehmatasime ära kõik ja... Käed täüs: üts tull´, tõine jälle läts. Kokku lugeda oli mul mõni seitsekümmend kats tükki. Imä võtt´ sülle, kui sauna vei - eks ma tei hellü kah - suureq veripaiseq!
Üts koer, üts hää Muri oll´. Imä tekk´ paise paksu koorega kokku ja koer lakse tolle haava lahti - hakkas mädä tulema. Aga tuli jälle tõne kõrvale.
Keegi siis ütli, et võta ussiviina. Ma toda ussiviina jõi ja näet - täänpäse pääväni kõik on äräq kadunud. Veikse lonksu viisi võti - iga õhtu võti. Ussiviin - too om päävalu vastu ka vägä hää. Ja puhastab verd (EFA II 21, 129 (11) < Rõuge).
Hussi pää võtsõ, panti viina sisse. Küünin hoitsõ. Eläijle rohus, eläjile tsilguti söögi sisse. Vinne aigu oll´ udarahaigusi, praegu jälleq ei olõq - põllurammust vast (EFA I 22, 83 (10) < Rõuge).
Niisiis on juba vanarahvas näinud harilikus rästikus (Vipera berus) nii ravijat kui ka ohtlikku mürkmadu. Mattias Johann Eisen avaldas Eesti Kirjanduses artikli Maod rahva arvamises (Eisen 1910: 143-156; 256-267), kus ta tutvustas kardetud ja ohtlikku roomajat ning andis ülevaate temaga seotud pärimusest. Rästikul on palju peitenimetusi (põõsaalune, matakas, maakala(kõnõ), vana pikk´, piilu, viilup, viilip jne). Kristlusest mõjustatud uskumuste kohaselt tuleb madu tappa, et saada üheksa pattu andeks. Samas on ussimatar (rahvasuus ka eufemistlik põõsaaluse materdamise nui) heaks vahendiks ussist ehmumise tagajärjel tekkinud haiguste, aga ka sigimatuse raviks. Ussihammustuste ravijad ei tohtinud usse tappa, vaid suhtusid nendesse lugupidavalt, tundsid loitse usside väljakutsumiseks ja oma tahtele allutamiseks. Praetud ussiliha on kasutatud ravimiks ja usutud, et see teeb ka lolli mehe targaks. Rahvarohuna on kasutatud ka rästiku või nastiku keedetud kesta (siu-määtüs) või püdelaks keedetud rästikut.
Ku [ussi - M.K.] inne jüripäivä kätte saat, sõs um rohos. Keedetäs paah, kos kaas pääl um. Tuu liim um rohost, ku siug lehma ehk muud eläjät um pannu. Liimi andas sisse. Niisamate ka inemise latsile, kel sivvu viga um. Rehkmise nuija [hussi rehitäs, ei tapõta eufemistlikel kaalutlustel - M.K.] pead alati kodu tuuma, tuuga um hää latsõlt sivvu vika är' võtta (H II 32, 919/22 (12) < Räpina, 1891).
Ka tänapäeval on teateid keedetud rästikuga ravimisest.
Usuti, et rästiku puretud koer (siu pantu' pini) ei jää marutõppe, rästiku või musta ussi rasva on marutõvearstid kasutanud selle ohtliku tõve raviks. Ka arvati, et põduratel kodusigadel suureneb söögiisu, kui neile rästikut sööta (Eisen 1910: 266-267; Kõivupuu 1996a: 66). Ussiviina kasutati ja kasutatakse rahvameditsiinis ja -veterinaarias nii sees- kui välispidiselt. Populaarse arstimina oli ussiviin tuntud ka soomlastel (Manninen 1925, Eisen 1910).
Unto Salo väitel arvanud vanarahvas, et välkmaod ehk rästikud on tekkinud välgu materialiseerumisel, sest nende seljal lookleb sakiline joon - välgu sümbol. Seega on nad seotud muinasskandinaavia taeva- ja äiksejumala Thyri ja Thori kultusega (orienteeruvalt keskneoliitikumist 3500-2700 eKr), eesti uskumustega aga arvatavasti kammkeraamika ajast (3. aastatuhandel eKr) (Salo 1997: 226-227). Pueblo-indiaanlastel seostus madu samuti välgu ja müristamisega. Maokujulisi, välku sümboliseerivaid keppe kasutati iga-aastastel vihma esilemanamise riitustel hea viljasaagi palumiseks. Maosümboolika oligi tugev põllumajanduslikes ühiskondades (Bruce-Mitford 1997: 59). Kreeka tervistusjumala Asklepiose vits, mille ümber on põimunud madu, on senini meditsiini sümbol. Mao ravimisvõimega on seostatud ka tema võimet ajada nahka, mis teeb temast uuenemise ja taassünni võrdkuju.
Rahva arusaamade kohaselt ei tohtinud ussist nõelatut tuua tulekoldega hoonesse, kus haige võivat veelgi enam üles paistetada ja koguni surra, nagu ka rästikust valmistatud raviviina või keedust ei tohtinud hoida tuleasemega majas. Üks rahvapäraseid ravivõtteid maohammustuse puhul on kahjustatud koha või koguni inimese kaevamine maasse - muld imevat ohtliku mürgi endasse.
Ravimise üheks komponendiks on olnud ka manipuleerimine teravaotsalise metallesemega, milleks võis olla nael, nõel, nuga, ka käärid või koguni võti. Metallesemega aineid segades või neile maagilisi märke tehes suurendati nende ravijõudu - magnetiseeriti viina või vett, piirati haiget kohta. Väidetavasti aidanud eelkirjeldatud toiming ravitsejal keskenduda, saada selgust ja jõudu "väljastpoolt".
Kuivade mähiste valmistamiseks on kasutatud pliiatsitina, millega kanti suhkrupaberile või koolivihiku sinisele kaanele maagilisi märke, kriipsutati need läbi ja asetati haigele kohale. Kuivadeks mähisteks on tarvitatud ka villast või linast kangast. Värvi valis rahvaravitseja vastavalt haiguse iseloomule ja välimusele. Värvilisi lõngu ja paelu on kasutatud verejooksu sulgemiseks, samuti liigestehaiguste raviks, kasvajate ning käsnade puhul jne.
Haigust võis ka ehmatada, kohutada ja sundida seeläbi taanduma. Sellel uskumusel põhinevad näiteks paljud psühholoogiliselt väga mõjusad šamanistlikud ravietendused (vt nt Saarma 1982: 8-25).
Maagilistel ravivõtetel arvati olevat kindel ja kaugeleulatuv mõju. Tihti taotleti küllalt kiiret paranemist (Manninen 1925). Ravi edukuse tagasid arsti ettekirjutused ravimi kasutamiseks (õige nädalapäev, sobiv kuufaas, ravimi tarvitamine enne või pärast päikeseloojangut), samuti selle tarvitamisega kaasnev rituaal, sest ilma riituseta jäi ravim kasutuks.
Rahvameditsiini ratsionaalset suunda esindavad masseerijad, liigeste ja luumurdude paigaldajad, kupupanijad, aadrilaskjad, keelekidalõikajad ning ravimtaimede tundjad-kasutajad, kelle oskused põhinevad kas suguvõsa pärimusel või elu jooksul omandatud praktilistel kogemustel.
Kodu-uurija Aadu Lüüs on teinud lühiülevaate Võrumaa rahvahaigustest ja ravimisviisidest 19. sajandi viimasel veerandil. Tema üldistused põhinevad suhteliselt kitsa paikkonna materjalidel: Urvaste kihelkonna Antsla ümbruse rahvapärimusel ja isiklikel tähelepanekutel. Autor liigitab haigused, mille puhul ravivõttestikus domineerib rahvameditsiini ratsionaalne suund, haigusteks, mis harilikus elus ette tulid ja mille olemasolu oli n.-ö käegakatsutav, sest need andsid end siin või seal kehaosas tunda. Põhjusi otseselt ei otsitud ja see inimesi eriti ei huvitanudki, küll aga otsiti abi (Lüüs 1959: 185).
Manuaalteraapia valdkonnast nimetab Lüüs tasumist; kompimist - kõvasti kätega pigistamist, mida on kasutatud raseduse ärahoidmiseks, aga ka raseduse katkestamiseks - ja selja sõtkumist, mida Lüüsi sõnutsi on iseäranis tulemuslikult pruugitud rukkilõikuse aegu, kui naiste seljad olid kanged ja valutasid.
Aadu Lüüsi isa oli olnud aadrilaskja, kes lasknud verd enamasti käest, aga ka kaelast ja harvem otsaesiselt.
Kuppe panid Lüüsi sõnutsi vanad naised või ka vanad mehed ja harilikult ikka saunas. Tuntud on olnud ka nn kuivad kupud, mille panemisel verd ei lastud (Lüüs 1959).
Kida tähendab lapse keele vähest liikumist, s.t keelekida on liiga pikalt kinni kasvanud. Kardeti, et seetõttu ei saa laps hästi imeda ja pärastpoole ka mitte korralikult kõnelda [vrd kidakeelne - vähese jutuga (inimene) - M.K.]. Rahvatraditsioon tunneb spetsiaalseid kidalõikajaid, kes vastsündinule vajaliku minioperatsiooni tegid.
Paisete ja koeranaelte raviks on kasutatud magedat pekki ja küpsetatud sibulat, käsnu on lastud hammustada rohutirtsul ehk heinaritsikal, käsnu ja tüükaid on põletatud puukäsna (taela) tükikestega, reumaatiliste valude leevendamiseks tehtud saunas sipelgate (kusiraudsikute ehk -kuklaste) vanni, valutavat hammast ravitud näsiniine oksaga torkides või mindud külasepa juurde, uriiniga on ravitud haavu, karedaid käsi jne. Populaarseid ravisegusid on keedetud meest, võist, hapukoorest, vaigust ja rukkiorastest neid ained omavahel kombineerides. Valude vastu aitasid kuum telliskivi, soe kaerakott, samuti sooja pudru kompressid. Tuntud olid toataimede, nagu aaloe ja lõhnav pelargoon, raviomadused. See loetelu pole kaugeltki ammendav, kuid annab mõningase ülevaate tavalisematest arstimisvõtetest.
Mõned näited lähiminevikust.
Paistetus (ülesaetus). Selle järel jäi jalg haigeks ja haige koht paistetas üles. Selle jaoks oli heaks äraproovitud rohuks värske, soe haneroe (hanesitt), mis lapiga haige koha peale pandi ja haav kinni seoti, eriti ööseks. Mõne päeva pärast oli mäda sees, sest koht oli kollane. Siis lõikas selle osavam mees habemenoaga lõhki, mäda tuli välja ja haige koht paranes. Hanesitta tarvitati ainult selle haiguse jaoks (Lüüs 1959: 187).
Ravimtaimedest korjati kindlasti kummelit, tavaliselt murukummelit. Veel korjati palderjani, koirohtu. Seda kutsuti vanasti pälunaq. See oli hea kõhurohi ja koid pidid kartma. Ema pani piiritust palderjanile pääle, hää sisse võtta. Venitedu kohta määriti viinaga (EKRK I 89, 629 < Hargla).
Tori rahvaarstist Puista Jaak Ostrovist (1855-1924) kõneldakse järgmist:
Pärnu haigla vana velsker Murakin kõneles: "Villemson pani murdunud liikmeist kokku umbes 75% õigesti. Tema kahepoolset sidumisviisi nüüd ei lubata tarvitada, kuid kohale pannakse õigesti umbes 50%. Huviga olen jälginud röntgenis ja surnukuuris Puista Jaagu kokku pandud luumurde. Need on 100% õigesti. Kuidas ta seda tegi, röntgenita, narkoosita ja milliste sidumisvõtetega, on meile, spetsialistidele, mõistatuseks." (Tilk 1989: 78.)
Ratsionaalse ravi juurde kuulus enamikul juhtudel ka irratsionaalne element. Eduka ravi tagamiseks ja selle kinnitamiseks kasutati sõna maagilist jõudu.
Üksikud rahvaarstid on kasutanud ravivõttena ka hüpnoosi. See kuulus arstimisriituse juurde, nii et haige ei saanud sageli arugi, kas valusid leevendas sõna, rohi või lühike hüpnootiline uni (Kõiva 1992b, Tilk 1989).
Rahvaarstidele olid kättesaadavad ka apteekides ja rohupoodides müüdavad arstimid ning tolleaegsed meditsiinilised rahvaraamatud.
Rahvameditsiinist kõneldes ei saa mainimata jätta ka olulist arstimispaika sauna (seal pandi kuppe, lasti aadrit; saunas töötasid soonetasujad; vihtlemisega kaasnes tervendav higistamine). Saunas käidi sünnitamas. Kitsamasse perekonnatraditsiooni kuuluvates rituaalides (lapse varrud, pulmad jne) oli saunal samuti tähtis koht.
Rahvaarstide Taitside (Suride) vana eluhoone Valgamaal Lannamõtsas
1998. aasta augustis. Eda Tagametsa joonitus (EKRK I 88).
Ravisaun köeti selleks valitud puudega (nt pihlakas), raviotstarbeline saunaviht valmistati kasest, kadakast, lepast jne.
Sauna positiivsest mõjust eestlaste tervisele kirjutas oma uurimuses ka Karl Ernst von Baer:
Mina aga olen oma kogemustest õppind, et aurusaunade kasutamine, mis peale eestlaste on ka lätlaste ja venelaste, võib-olla veel paljude põhjapoolsete rahvaste juures tavaline, toob enam kasu kui kahju. Nahk kui organ vajab eestlaste juures suuremat ergutamist tuimusest, et ta funktsioonid korrapäraselt toimuksid; ja nahk pole ainus organ, mis saunas suurema liikuvuse saab, vaid ka veresoonte süsteem pannakse jõulisemalt liikuma ning kõik ekskretsioonid toimuvad paremini. [- - -] Akuutseid ja kroonilisi lööbeid leiduks palju sagedamini, kui nahka nendes aurusaunades tihti ei puhastaks ja vihtadega pekstes elavamale tegevusele ei sunnitaks (Baer 1976: 36-38).
Samas tõdes Baer, viidates Balki töödele, et hügieeninõuete eiramisel võib saunast saada ka uusi haigusi.
Rahvaveterinaarias on raviainetest olnud esikohal maagiliselt töödeldud loomajahu, mida söödeti loomadele ettekirjutuste kohaselt, samuti sõnade abil kinnitatud viin või vesi sees- ja välispidiseks tarvitamiseks, mõistagi ka universaalne ussiviin, sool jne.
Loomataudide põhjustest ei teatud kaua aega midagi, isegi nakkamist ei peetud 18. sajandi keskpaiku tõestatuks. Alles sajandi teisel poolel hakati taudide tõkestamiseks kehtestama karantiine. Tollal kasutatud profülaktika- ja ravivõtted olid enamasti kasutud, mõnikord koguni looma tervisele kahjulikud. Abi arvati saavat antimonist, salpeetrist, väävlist ja rabarberist, õlleäädikas keedetud kadakamarjadest, õlle või linaseemnetega keedetud tubakast, tõrvaga määrimisest, jahu looma seljale raputamisest, aadrilaskmisest (et kaotada "paksuverd", mida peetigi kurja juureks), sinisavi ja rauašlaki joogimoldi panemisest jne (Öpik 1992: 348-349).
Siinkirjutaja on pikemalt käsitlenud marutõbe ja selle rahvaomast ravi nii loomadel kui ka inimestel (Kõivupuu 1996a: 54-67). Marutõve raviks kasutati kõiki rahvameditsiinis teada-tuntud raviviise, selle arstimisele olid spetsialiseerunud rahva hulgas ülipopulaarsed maruarstid. Häid tulemusi selles osas olid rahvapärimuse kohaselt saavutanud möödunud sajandil näiteks Rõuge kihelkonnas Viitinä Märdikülas elanud Isak Ivask, 1820.-1830. aastatel Suislepa mees Saare Tõnis, 20. sajandi esimesel poolel Pärnumaal Toris elanud ja üle kogu Lõuna-Eesti kuulsust kogunud Ratta Jaan Tohv (vt ka Tilk 1989: 76-77). Isak Ivaski ja Jaan Tohvi ravimeetodite vastu tundsid huvi koguni Tartu Ülikooli meedikud. Tänapäeval enam maruarstide maagilistesse arstimisviisidesse ei usuta, vaid tuuakse näiteid nende suutmatusest inimesi aidata, sest ollakse teadlik haiguse põhjustest ja sellest, mida tuleb teha marutõvekahtluse korral.
Eeltoodud ülevaade kinnitab, et rahvaomase teraapia võttestik on mitmekesine, segunenud on eelkristlik ja kristlik pärimus, samuti naabritega suhtlemisel vahetatud kogemused. Tuginedes Põhjamaade nüüdisautorite uurimustele (Alver, Selberg 1984; Honko 1960; Kopponen 1973; Ruuttu 1931; Rørbye 1983; Mathisen1989; Tuovinen 1984; Wert 1984 jne) saab nentida, et (Kagu-)Eesti rahvameditsiini põhiolemus ja -võttestik on sarnane nii soome, rootsi, norra kui ka taani rahvameditsiiniga.
19. ja 20. sajandi vahetuse külaühiskonnas oli rahvaarstil mitmekülgne roll, eriti juhtudel, kui tema kuulsus ulatus kodukihelkonnast kaugemale. Traditsionaalses ühiskonnas ennustas ta lisaks haigete ravimisele tulevikku, paljastas vargaid, sooritas riitusi, jagas nõuandeid jms (vt ka Tuovinen 1984).
Juhuteateid eestlaste kui nõidade, tarkade ja ravitsejate kohta võib leida varasematest kroonikatest (Novgorodi kroonika (1071), Läti Hendriku kroonika (1224-1228)), nõiaprotsesside protokollidest jne. Ajaloolane Adam Breemenist on kirjutanud 11. sajandil, et kõigi ilma kaarte poolt käidakse sinna (Eesti ja Kuramaale) nõiasõnu otsima (Luiga 1907: 103 < dr. W. Schlüter).
Esimesed arvulised andmed eesti rahvaarstide kohta on Lea Põvvati väitel pärit 1920. aastatest. 1925. aastaga dateeritud arhiivisäilik (ORKA f 4617, nim 1, s 125, l 82) teatab 395 rahvaarstist, teise, põhiliselt sellega kattuva, kuid dateerimata säiliku (op. cit., l 87-118) alusel võime neid kokku lugeda ligikaudu 438 (Põvvat 1989; Põvvat 1992: 48). 1929. aasta ankeedi alusel on teateid umbes 338 ravijast, kusjuures on arvatud, et neid võib olla rohkemgi, sest mõnel pool on aadrilaskjaid ja hambatõmbajaid nii rohkelt, et nende kõikide kohta pole andmeid saadudki. Võrdluseks on lisatud, et Lätis oli tollal umbes 300 ravitsejat (Rooks 1929: 377-378). Soomes aga ulatus 19. sajandi algul ravijate ja tarkade hulk 40 000ni, sajandi lõpuks oli neid umbes 7000, tänapäeval kõigest mõnikümmend (Paju 1988; Tuovinen 1984).
Piirkonniti võib teadjate rohkuse poolest esile tõsta Pärnu- ja Tartumaad ning saari. Saarlasi on vanast ajast peetud tarkadeks nõidadeks. Põhja-Eesti maakonnad Järva-, Harju-, Viru- ja ka Läänemaa jäävad ravijate hulgalt Lõuna-Eestile tunduvalt alla (Põvvat 1992: 48).
Rahvaarste on enamasti kirjeldatud kui vanu inimesi, ka 1929. aasta statistika ütleb, et suurem osa neist olid tollal üle 40 aasta vanad (Rooks 1929: 378; Põvvat 1989). Arstijateks võisid olla - ja olidki - nii mehed kui ka naised.
Rahvapärase arstimisega seotud sõnavara on eestlastel rikkalik. On tehtud sisulist vahet nõia ja targa vahel. Esimesena juhtis sellele tähelepanu M. J. Eisen, kes nentis, et nõiaks nimetatakse pahategijat, targa ülesandeks on paha kõrvaldada (Laugaste 1936). Proviisor Wallner aga on kirjutanud:
Nõid, preester, prohvet ja arst olid rahvaste kultuuri hälliaegadel, nagu meie veel praegugi madalal järjel seisvate rahvaste juures näeme, üks ja seesama. [- - -] Ja kui avalikud nõidpreestrid ja -prohvetid ristiusu ja kultuuri mõjul kadusid, jäid nõidarstid rahvaarstidena tarkade, lausujate ja soolapuhujate näol veel kaua ikkagi püsima. Ka meil (Wallner 1917b: 61).
Esitan siinkohal Aadu Lüüsi koostatud ravimise ja nõidumisega tegelevate isikute nimetuste loetelu, kus ta selgitab nende sõnade tähendust 19. sajandi lõpu Võrumaa rahvapärimuses järgmiselt:
Arvati, et mõned inimesed on eriskummalised, varustatud eriliste oskuste ja võimetega. Neid kardeti, kuid häda korral mindi siiski nende juurde abi otsima. Neil olid mitmesugused nimed ja ka mitmesugused võimed.
Tark. Inimene, kes suutis haigusi parandada ja tarbe korral ka teiste saatust ette kuulutada. [- - -]
Nõid. Sõnu nagu vana nõid, ära nõiutud jne. oli harutihti kuulda. Nõidumine oli väga paha asi. Nõidadeks peeti harilikult vanu naisi, kes olid inetud ja kurjad, keda kardeti ja kelledest püüti eemale hoida. Igatahes oli nõid kellegi paha vaimu käsilane.
Lausuja ehk posija. Olid lausujad ehk posijad, kes viina peale sõnu lugesid. Hädakorral võis viina asemel ka värske allikavesi olla. [- - -]
Puhuja. Ka soolapuhujaks kutsutud, oli ka üks rahvaarstidest, kelle juurde mindi abi otsima (Lüüs 1960: 34-35).
Üks enimlevinud nimetusi maagiliste ravitoimingutega tegelevate isikute kohta ongi nõid, mis näib algupäraselt olnud olevat feminiinne (Laugaste 1936, Lüüs 1960), sest tavaliselt esineb see koos täiendiga -eit, -moor, -mamma, -vanamoor. Nõid on erakordse hingelise jõuga isik, kes on vahendajaks inimeste ja surnute, loodusvaimude ja üleloomuliku maailma vahel. Sorts on ladinakeelset algupära nõianimetus (vrd sortiarius < nõid), mille on loonud kirjanik ja mis on levinud ilukirjanduse kaudu (Saareste 1958-1963: II, 1158).
Osa nimetusi väljendab mõnd ravijale omast tunnust, näiteks (h)ambamees. Nimetuse aluseks on uskumus, et üleloomulikke jõude valitseval isikul on kas kahekordsed hambad (Juuru, Pärnu-Jaagupi) või on esimesed hambad eriliselt silmatorkavad. Nende kaotamise järel väheneb oluliselt ka võime arstida. See nimetus koos vastava uskumusega on levinud eelkõige Põhja-Eestis.
Parandamistoimingutega tegelevat isikut iseloomustatakse üldjuhul toimingule osutavate sõnadega: ravitseja, posija, sobija, tasuja, soolapuhuja, tilpaja, harjaste võtja, sütütäjä, maruarst, roosiarst jne.
Negatiivse värvinguga on sõnad kade, kahjatseja, kuri, puhuse pandja. Puhus on eriline taimsetest või loomsetest ainetest kokku mässitud projektiil, mis põhjustas teise majapidamisse sokutatuna seal inimeste ja/või loomade haigestumist. Rootsi algupära on sõnad lottama ja trullama. Neist esimene tähistab Piibli ja võtme abil ennustamist. Eeltoodud nõianimetused olid levinud Lääne-Eestis. Läti algupära sõnaga raganas, rakan nimetati nõida Lõuna-Eestis ja saartel.
Võhl, võhlats, võlu on samuti negatiivse värvinguga sõnad, mida pruugitakse kadetseja, ahnitseva, tigeda ja halva inimese kohta. Oskar Loorits (Loorits 1932: 45; Loorits 1989: 15) arvab need ainult Lõuna-Eestis, Saaremaal ja liivlaste hulgas tuntud nõianimetused olevat viikingiaegsed slaavi laenud (vrd slaavi volhvj), lisades sellele emotsionaalse kommentaari: rahvausundis sisalduvad negatiivsed käitumismudelid, kahjustav maagia ja võõraste umbusaldamine on eestlastel laenatud võõrsilt või naabritelt ning tingitud 700-aastasest orjapõlvest.
Lisaks üldnimedele saavad ravimisega tegelevad isikud endale tihti ka vastavalt oma tegevuse spetsiifikale hüüdnime, mille järgi neid ümbruskonnas tuntakse. Nime üheks osaks võib olla koha või talu nimi, kus arstija elab (nt Kaika Laine, kodanikunimega Laine Roht; Vigala Sass, kodanikunimega Aleksander Heintalu jne). Selles pole midagi eriskummalist, sest maal on paiguti senimaani säilinud tava kutsuda inimesi talunime ja eesnime järgi, hoolimata vahepealsest kolhoosideajast.
Arsti nimi võib osutada raviviisile: kupupanijad Kupa-Jaan, Kupu-Kaie. Rõuge kihelkonnas elanud Pihlapuu Kaiel olnud eriline pihlakaoks, mida ta kasutanud rästikutega tegelemisel. Sageli nimetataksegi nõida rahvapärimuses vaid hüüdnime järgi, rahvaarsti pärisnimi on rahva mälust kadunud (Kõiva 1992b, Kõivupuu 1993).
Nimetuste rohkuse on ühelt poolt tinginud maagilistest toimingutest paratamatult johtuv eufemistlike väljendite vajadus, teisalt uskumus võõrkeeltest laenatud sõnade suuremasse maagilisse jõusse ja asja juurde kuuluvasse salapärasse, mis omakorda on läbi aegade rikastanud rahvameditsiini sõnavara.
Rahvaarst on olnud külas ja selle ümbruses marginaalne isik. Üldjuhul sai ta arstimisoskused perekonnapärimusena kas oma vanematelt või kaugematelt sugulastelt. Ravijavõimed võisid olla ka sündides kaasa antud.
Seda ravitsejat teate, kes sääl, see Laine [Kaika Laine - M.K.], abi temast niisugust ei ole. Praegu ei ole enam... [külas tõelisi ravijaid - M.K.] Vanasti ikka kindlasti oli. Praegu nagu ei ole. Tapo Alma ei ole ravitseja. Ta on kõige vanem ja lihtsalt hea silmaga. Neid on üldse väga vähe, neid inimesi, kellel see and on antud. Igaüks ei saa ju olla (EFA II 21, 12/3 (9) < Räpina < Rõuge).
Nn head käed, tervendavate omadustega ravija käed (vrd Piibliga, kus Jeesus arstis parandamatuid haigeid ainult käte pealepanemisega, puudutusega) võis saada ka mõne erilise maagilise toimingu järel, millel usuti olevat kaugeleulatuv mõju.
Mu hea kasvataja, M. J., õpetas mulle, kui ma juba suurem poiss olin ja koolis käisin: võta müger (mutt) peiu, hoia niikaua käes, kuni sureb, siis on su käsi hea ja tema panemisel paistetanud koha peale paraneb paistetus hästi, kuid sealjuures loe ka kolm korda Issa Meie palvet, samuti kolm korda kirikulaulu salmi "Jumal, Isa, meile jää" (Lüüs 1959: 187).
Arstikutse võidi omandada ka iseseisvalt õppides, näiteks siis, kui inimene invaliidistumise tõttu ei saanud enam tegelda oma senise tööga, jumaliku ilmutuse või muu tugeva religioosse kogemuse tagajärjel.
Rahvaarste on liigitatud nende patsientide päritolu või põhiliste ravijavõimete ulatuse järgi. Tinglikult võib eraldada isikuid, kes ravisid vaid oma peret, ja neid, kes võtsid vastu patsiente mitmest perest või külast ja võisid olla omal alal lugupeetud kogu kihelkonnas või kaugemalgi. Hea tähelepanuvõime ja mõningate arstimisoskustega inimesi leidus peaaegu igas peres - selliseid, kes oskasid esimest valuhoogu leevendada, teadsid rohtu külmetuse, venituse või koduloomade ravimiseks (Kõiva 1992b).
Rahvaarste on liigitatud ka ravivõtete alusel:
1) ekstaasi abil ravijad (nt šamaanid, kes raviseansi ajal viibivad transis);
2) verbalistid (sõnade ja loitsudega ravijad);
3) herbalistid (taimede (ja sõnadega) ravijad);
4) kätega ravijad ehk manuaalterapeudid (kupupanijad, soonetasujad, nihestuste ja luumurdude paigaldajad) (Tuovinen 1984).
Põhjamaades jagatakse tänapäevased rahvaravitsejad kahte suuremasse kategooriasse: 1) loodusraviga tegelevad isikud (natural medicine healers) ja 2) rahvaarstid (folk healers). Klassifikatsiooni aluseks on rahvameditsiinis sisalduvad ratsionaalne ja irratsionaalne element (Alver, Selberg 1984; Wert 1984).
Rahvapärane tervendamine Lõuna-Eestis 1993. aastal. Marju Kõivupuu foto.
Loodusraviga tegelevad isikud jagunevad omakorda 1) kiropraktikuteks (arstirohtudeta arstijad, kes käsitlevad peamiselt selgroogu); 2) soonetasujateks; 3) homöopaatideks; 4) ravimtaimedega ravitsejaks jne.
Eeltoodud klassifikatsiooni alusel võib liigitada ka Eestis tegutsenud rahvaarste, kusjuures ekstaasiga ravivate isikute (šamaanide) kohta puuduvad teated.
Meditsiinidoktor Aili Paju on rahvaarstide fenomeni selgitanud sünergiast lähtudes. Selle alusel kujutavad eriliste võimetega ravijad endast energiakogumit, kellel on võime siduda enesega looduses leiduvat energiat. Loodusega energeetilise kontakti saamiseks peavad inimesel olema vajalikud eeldused, nagu 1) võime olla avatud seisundis, 2) võime muuta oma tunnetusprotsesside tugevust ja intensiivsust, millega seoses teravnevad analüüsivõime, intuitsioon ja nägemused, 3) tugev kontsentratsioonivõime ja 4) terviklik maailmanägemus (Paju 1989: 82).
Võimed kadusid pärimusekandjate arvates hammastest ilma jäädes ja tervise halvenedes. Teisi võis abistada ainult täiesti terve ja elujõuline inimene.
Uskumuse kohaselt ei tohtinud teadja siitilmast lahkuda enne, kui oli saanud oma teadmised pärandada kellelegi nooremale või võimetelt sobivale isikule.
Posija ei saa umma tarkust egäle ütele anda: peät kolme kiilt mõistma, kes võtt üle (EKRK I 95, 17 < Rõuge).
Eri aegadel on olnud ühiskonna suhtumine rahvaarstidesse erinev - vahel on nende tegevus olnud legaalne ja neid on tunnustatud, aga teinekord on nendesse suhtutud taunivalt ja nähtud neis vaid petjaid ja rahva lihtsameelsusest elatujaid. Nõukogude ajal ei tohtinud Eestis arstidiplomita inimesed üldse ravimisega tegelda - neid võis selle eest kohtulikult karistada.
Rahvaarstidest kõneldes tuleb peatuda ka kutse-eetikal. Tavaliselt oli neil omalaadne kokkulepe loodusega. Nagu eespool osutatud, ei tõstnud maohammustuste arstijaid kätt rästikute vastu, jumalasõna abil ravivad isikud pidasid rangelt kinni usukommetest. Oma eetilise käitumisega kujundasid rahvaarstid ka ümbruskonna suhtumist endasse. Eriliste võimetega inimesi tuli kohelda lugupidavalt, vastasel korral polnud välistatud karistus, haiguse või mõne muu probleemiga tema poole pöördumisel oli karta jutulesoovija tõrjumist.
Kui inimene otsib abi haigussümptomite tõttu, nimetatakse seda abiotsivaks käitumiseks, mis võib olla meditsiiniline või mittemeditsiiniline. Meditsiinilise abiotsiva käitumise korral pöördutakse arsti poole. Mittemeditsiinilise abiotsiva käitumise puhul küsitakse nõu sugulastelt ja sõpradelt või pöördutakse mitteprofessionaalsete ravijate ehk rahvaarstide poole. Inimene võib valida ka iseravimise, mida nimetatakse poolmeditsiiniliseks käitumiseks (Zupping 1988).
Rahvaarsti juurde jõuavad tavaliselt: 1) parandamatud haiged, kes pole kaotanud lootust siiski kuskilt abi leida; 2) meediku otsusel praktiliselt terveks tunnistatud isikud, kellel on psühhosomaatilisi kaebusi ja kes on ise veendunud oma haiguse olemasolus; 3) krooniliselt ja pikaaegselt põdejad (Alver, Selberg 1984).
Rahvaravija populaarsus on sõltuvuses psühholoogiliselt efektiivsest ravietendusest, samuti heast suhtlemisoskusest ja empaatiavõimest.
Ravietenduse peamiseks ülesandeks on määrata haiguse põhjus ja valida vastav arstimisriitus. Parandamistoimingus osalevad nii haige, parandaja kui ka haige lähim ümbruskond (hõimlased), kes on huvitatud haige kiirest paranemisest. Kui noor inimene haigestus asja eest, teist taga, otsiti kõigepealt haiguse müütilist tagapõhja (Honko 1960). Ravietenduse ülesehitust uurinud Lauri Honko (op. cit.) jagab selle proloogiks, seansiks ja epiloogiks. Haigestumist ja haige enda antud võimalikku seletust selle põhjusest, samuti tema otsust, kas ja kui, siis millise parandaja poole pöörduda, parandaja soostumist abivajajat aidata ja tema püüdu selgitada haiguse oletavat põhjust võib käsitleda proloogina. Parandaja ettevalmistusprotsessi saab käsitleda ka psühholoogiliselt mõjusa enesesugestsioonina. Ettevalmistustseremoonia järel algab ravitoiming.
Ravitoimingu käigus püüab tark iseseisvalt või üleloomulike jõudude vahendusel selgitada haiguse algupära ja annab selle põhjal haigusseletuse. Kui haiguse põhjus on leitud, algab selle tõrjumine - haigus saadetakse sinna tagasi, kust see on tulnud või leitud. Abivajajale antakse juhiseid, kuidas edasi käituda.
Parandamistoimingu epiloog seisneb teadja tänamises - ta saab tasu. Kui ravi osutub efektiivseks, kaasneb sellega ka targa võimete tunnustamine ning sellest tulenev kuulsus ja potentsiaalsete patsientide hulga suurenemine (Honko 1960).
80% haigete psüühilise või psühhosomaatilise haiguse taustaks on mingi psüühiline süü. Psüühika osa haiguspildis ja paranemisprotsessis on vaieldamatult olulisel kohal. Ühtviisi oluline on nii psüühika osa haiguste tekkes ja kulus kui ka haiguste toime inimese psüühikale (Saarma 1985).
Rahvaarstide töö tulemuslikkust on psühholoogid põhjendanud järgmiselt. Ravietendusel kujundatav tugev emotsionaalne seisund suurendab haige ja juuresolijate sugereeritust ning kinnitab usku ravija võimetesse, luues soodsa pinnase teraapilisele sisendusele, mis on sellise ravi korral peamine. Positiivselt reageerivad eeskätt psühhogeensed haigused. Kuid ka somaatiliste haiguste all kannatavatel haigetel paraneb psüühiline toonus ja suureneb usk paranemisse, mis oluliselt aitab kaasa remissiooni kujunemisele. Kombineerides psüühilist mõju taimsete, loomsete või mineraalsete ravimitega, olid ja on niisuguse ravi tulemused mõnikord koguni üllatavalt head (Saarma 1985).
Rahvameditsiini ja koolimeditsiini ühendavaks tunnuseks on intuitiivne või teadlik platseeboefekti kasutamine. 19. sajandi lõpuni põhines ravimine põhiliselt arsti mõjul patsiendile ja arstirohtude platseeboefektil. Platseebo (placebo) tuleneb ladinakeelsest sõnast placere (meeldima, rahulduma). Arstiteaduses tähendab platseebo raviprotseduuri või selle osa, mis avaldab mõju haige organismile, haigusele või selle sümptomitele, kuid mis objektiivselt on ravitava haiguse suhtes spetsiifilise mõjuta. Nagu eespool öeldud, on teraapia ajalugu põhiliselt platseebo ajalugu, sest 19. sajandi viimase veerandini põhines arstiabi haiguse sümptomite leevendamisel - spetsiifilisi haigusevastaseid vahendeid ei tuntud. Vaatamata kasutatud vahendite spetsiifilise toime puudumisele või vahel isegi ohtlikkusele haiged sageli paranesid ja arstidel oli tarkade ravitsejate maine. Arsti respekteerimisele aitas kaasa haige inimese tahe reageerida positiivselt ravimise imiteerimisele: võidmisele, punkteerimisele, villide tekitamisele, aadrilaskmisele, okseleajamisele, klistiirile, lahtistile jms. Selliste protseduuride raviv toime on seletatav platseeboefektiga (Zupping 1988).
82-aastane rahvaarst Linda Varik oma kodus Utsali-Peebul
(Urvaste khk) 1996. aastal.
Marju Kõivupuu foto.
Platseeboefekt ei ole kooli- ega rahvameditsiinis kaugeltki minevikunähtus. Lisaks tõelistele platseeboravimitele (kriit, tärklis, keedusoolalahus), millel puudub igasugune spetsiifiline ravitoime, annavad häid ravitulemusi või leevendavad märgatavalt patsientide kaebusi ka mitmesugused (eriti paljureklaamitavad) moeravimid ja apteekidest kergesti kättesaadavad laialt levinud ja suhteliselt odavad nn rahvaravimid (näiteks apteegis segatavad peavalupulbrid ja nüüdseks müügilt kadunud tsitramoon), mille kasutajad on kaljukindlat veendunud, et aitab see ja üksnes see ravim, muuga pole mõtet üritadagi (vt ka Zupping 1988). Ka tänapäeva nn rahvaravimitega kaasneb uskumine nende erakordsesse efektiivsusesse, nagu see varemalt kaasnes klassikaliste rahvaravimite ja rahvaarstide ravitegevusega.
Tehnokraatliku maailma pinged ja stress on suurendanud inimeste huvi alternatiivse ehk rahvameditsiini vastu mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. 1984. aastal kasutas iga viies norralane rahvaarsti abi, enamik inimesi pidas hoolimata Norra heatasemelisest tervishoiukorraldusest rahvaarste vajalikuks (Alver, Selberg 1984). Ka 1980. aastate Eesti meditsiinipsühholoogias rõhutatakse meediku ja abivajaja suhtlemise kvaliteedi tähtsust ravi tulemuslikkuse seisukohast. Ravida tuleb eelkõige haiget inimest, mitte haiget elundit (Saarma 1982; Saarma 1985; Zupping 1988).
Rahvaarstid ja -ravijad pole tänapäeva Eestist kadunud. Nende roll ja positsioon ühiskonnas, samuti ravivõttestik on teisenenud, uuenenud ja kosmopolitiseerunud tänu Eesti avatusele. Ka rahvaarstidega seotud rahvapärimus teiseneb ja uueneb. Mitmesuguseid nähtusi markeeritakse tänapäeval uute nimedega (poltergeist, aura, telepaatiline uni jne), kuid rahvaarsti fenomen on põhiolemuselt jäänud endiseks.