Minna Nilson (1904-1992), Anton Taitsi täditütar. Elas Lannamõtsas ja tegeles kohaliku rahva sõnul mõnel määral ravimisega. Foto pärineb M. Nilsoni erakogust, annetatud raamatu autorile 1990. aasta suvel.
Lõuna-Eesti 19.-20. sajandi tuntuimad külatargad Taitsid, Hargla kihelkonnas Taheva-Lannamõtsa-Koikküla kandis praegusel Valgamaal Koiva jõe kaldal elanud arstidünastia esindajad, said kuulsaks nime Suri nime all. Ravimisega tegelevaid isikuid tuntaksegi üldjuhul laiemalt mingi rahva antud hüüd- või peitenime (eufemismi) järgi (vt I peatükk), mida on suupärane kasutada. Suri-nimeliste rahvaarstide kuulsus ulatus kaugele üle kodukihelkonna piiride nii Setumaale, Põhja-Eestisse kui ka Lätimaale.
Enimtuntud ja populaarseim selle perekonna esindaja oli Vana Suri või lihtsalt Suri kodanikunimega Kusta (Kosma) Taits (1842-1921). Targa ja rahvaravijana jätkas tema poeg Anton (Ants) Taits (1902-1956), keda rahvasuus tuntakse samuti Surina või ka Noore Surina. Sõnatarga ja arstijana oli tegutsenud ka Kusta ema Liis Taits, kes elas ajavahemikus 1800-1870, tema täpsed eluaastad pole teada. Nimi Suri on Lannamõtsa ümbruses olnud laiemalt kasutusel perekonnanimena. Liis kandis ametlikult seda perekonnanime umbes viis aastat (1837-1842) - sellest kolm oli ta abielus Lannamõtsa Veski talu sulase Mikk Suriga (Jaago 1994), paar aastat pidas lesepõlve. Interneti perekonnanimede andmebaasis esineb perekonnanimi Suri 14 korda. Et andmebaasi kasutajat hoiatatakse võimalike ebatäpsuste eest, on võimalik, et seda nime esineb rohkem.
Liisi esimese abielu järgne perekonnanimi on üks võimalusi seletada sõna suri päritolu. On ju senini säilinud tava kutsuda naist mehe nimega, kusjuures haruldane pole seegi, et naist jäädakse pärast teist korda abiellumist kutsuma esimese mehe perekonnanimega.
Miks onsõna suri muutunud Lõuna-Eestis arstimisega tegelevate isikute üldnimeks, sellele ei oska ma ühest ja lõplikku vastust anda. Ühe versiooni kohaselt laieneski perekonnanimi Suri rahvasuus rahvaarstide üldnimeks ja kandus sealt ametinimetusena üle teistelegi rahvatarkadele ja posijatele.
Valgamaal Laanemetsa-Koikkülas arvates ümber 100 aasta on püsivalt olnud ja lääb edasi nõidarstimine. Selle tegevuse algatajaks oli naesterahvas Taits, rahva kutses Suri, kes vanal päivil pimedaks jäi ja edasi arstis. Selle järele algas ta poeg ametid oma vanapäevadeni töötades ja viimasel ajal tema poeg noore mehena. Arsti võimu olla saanud algataja 7-ma Moosese raamatust ja järeltulijad õpetusest (ERA I 5, 64 < Hargla).
Enne surma oli Suri ütelnud, et tema on neljas põlv, kellel selline võim on. Ja viiendale põlvele läheb ka see võim edasi, aga siis enam ei lähe (RKM II 307, 474/6 (1) < Karula).
Teise versioonina võiks kõne alla tulla võimalus, et teadjaid ja rahvaarste kutsuti surideks juba enne perekonnanimede panekut ning perenime valiku määraski tegevusala.
Selle teooria kohaselt oleks siis suri suhteliselt vana lokaalne rahvaarsti tähistav murdesõna. Nimepanekut Valgamaal iseloomustab teatmeteos:
Perekonnanimede panek talupoegadele toimunud vanarahva mälestuste järele Koikkülas ja Laanemetsas mõisavalitsuse määramise teel, kusjuures mittemeeldivad isikud ka endisi sõimu- ja halvakõlalisi nimesid saanud (Valgamaa 1932: 243).
Eduard Laugaste selgitab artiklis Nõia ja nõiduse nimetusi eesti murdeis (Laugaste 1936: 515-526) ka sõna suri tähendust:
Lokaalse murdesõnaga "suri", mis on tuntud Võrumaal ning Lõuna-Tartumaal, peamiselt Hargla ning Karula kihelkonnas, tähistati rahvaarsti, nõida; kohati ka kelmi või jonnakat inimest. Sõna etümoloogiline taust on selgitamata.
Autor esitab mõned näited sõna kasutamise kohta:
Suriks pilgatakse kõiki isehakanud arste ja soolapuhujaid (Rõuge); suri on jonnakas ja kade inimene (Põlva); kelm (Sangaste).
Ka Eesti Keele Instituudi murdekartoteegi ja Tartu Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi materjalid kinnitavad kõnealuse rahvaarstinime lokaalsust:
Lätsi Vana Suri manu (selgitus: läksin vana soolapuhuja, nõia juurde (Hargla).
"Surid" on need, kes inimesi arstivad, noh, head teevad. Mu mamma käis kah, aga ma ei mäleta, mispärast (EKRK I 95, 70 < Valga l < Hargla).
Suriks (Suri) nimetatakse siit umbes 20 km kaugel Koikkülas elavat "arsti", kes omab võimet igasuguste haiguste arstimiseks ja kõige teadmiseks. Vana Suri on surnud, poeg elab (ERA I 3, 21/2 (9) < Hargla).
Karula ja Hargla kihelkonna nõianimetusena esineb sõna Saareste Eesti keele mõistelises sõnaraamatus (Saareste 1958-1963: II, 1161), lokaalse, ainult Hargla kihelkonna nõianimena on suri jõudnud väikesesse murdesõnastikku (VMS 1982-1989: II, 445). Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat (Wiedemann 1973) sõna sellises tähenduses ei esita.
Lõuna-Eestis murretes (Kambja, Rõuge, Põlva, Vastseliina, Räpina, Setu) on enimtuntud üldnimi ravimise ja sõnamaagiaga tegelevate isikute kohta sobija. Sobima tähendab vastavalt posima, (VMS 1982-1989: II, 423) tervendama, aga ka enda ette tasa rääkima, habemesse pomisema, salajuttu rääkima (EKI murdekartoteek).
Naakui sobima, kõnõlõ kõvastõ, et kuulda omm! (Vastseliina).
Kui mõni pahus üles aiõ, vai ruus - ma lää sobija manu, las ta sobip (Kambja).
Latsõkõsõl om ruus jalah, toogõ vana Lota kodo, las nakas pääle sobima (Vastseliina).
Lätläse' olli kûik puhkja ja sobija. Mintka sobe mul tu rinna pääle (Vastseliina).
Sobe mulle haava pääle, vanno naisi kutsutas sobijast (Räpina).
Tõni kahetas är' lehmä, saa kadõhus. Sûs arst´ sobi suulõ pääle, vii pääle... (Setu).
Või olla', tä om kohegi suula sobima lännü', tä om külätark (Setu).
Rahvaetümoloogia otsib saladusliku sõna algupära muuhulgas läti keelest ja üsna ootuspäraselt, sest Hargla ja Karula kihelkonna murretes on läti laensõnadel oluline koht (vt Vaba 1997), kuid konkreetsel juhul puudub sedalaadi tõlgendustel keeleteaduslik alus.
Suri. Väga tuttav, on jälle läti keelest, mis tähendab "nõid". Meil elas Koikkülas kuulus "Suri". Paljud ei teadnudki, et tema päris nimi oli Kosma (Kusta) Taits ja ta poeg Anton on jälle suri (ERA II 29, 103 (2) < Hargla).
Midagi muuseumile kõlbulikku on Koikkülas ometi: kuulus arst ehk nõid, keda kohalikud elanikud suriks kutsuvad. Suri tähendavat läti keeli nõid. Tema õige nimi on Taits (ERM I 1, 3/25 < Hargla).
Ka Laugaste väidab, et Lätimaal elavad eestlased tunnevad sõna suri (Laugaste 1936). See on mõistetav, sest rahvaarstidest isa ja poja kuulsus levis üle Koiva jõe lätlaste hulka ja sealsed abitarvitajad tundsid neid samuti Suridena - Sura Gusts, miroņu Gusts (Suri Kusta, Laiba-Kusta - RKM I 29, 55/7 < Smiltene). Loomulikult teadsid neid ka Lätis elavad eestlased, kuid see pole pidada põhjus sõna suri läti laensõnaks.
Kindlasti suurendas Taitside populaarsust lätlastest naabrite hulgas kosmopoliitne uskumus teisest rahvusest arstide erilisest vägevusest, samuti võimeka oma rahvusest teadja puudumine lähikonnas.
1920. aastani pääses Taitside elukoha lähedalt, Piiri kõrtsi juurest üle Koiva jõe praamiga, mida kohalikud lätlased kutsunud Pardipraamiks, rahvaarst Kusta Taitsi aga Pardi(vana)meheks (RKM I 29, 55/7 < Smiltene; RKM I 29, 61/2 < Limbaži; RKM I 29, 63/5 < Valka l). Anton Taitsi kuulsuski oli teispool Koivat jätkuvalt suur (RKM I 29, 50/1 Valka l; RKM I 29, 69/72 < Valka l; RKM I 29, 75/7 < Valka l; RKM I 29, 77/83 < Valka l; RKM I 29, 89/90 < Valka l ).
Meil Lätis teati igas majas seda arsti Gauja kaldal, ainult nime ei teatud (RKM I 29, 83 < Valka l).
Isa ja poja populaarsusele lätlaste seas aitas kaasa mõlema läti keele oskus. Liiatigi immigreerus möödunud sajandi keskel sellesse Eesti piirkonda hulk lätlasi, kes segaabielude kaudu sulandusid kohaliku rahva sekka.
Väljarändamine Venemaale tõusis Harglas 1860. a. õige tõsiselt päevakorrale ja kestis teatud mõõnaaegadega kuni maailmasõjani [mõeldud on Esimest maailmasõda - M.K.]. Umbes 1900. a. alates hakkas esinema ka üksikuid Ameerikasse rändamise juhtumeid. Pea ühel ajal eestlaste suurema väljarändamishooajaga läinud sajandi 60-ndail aastail ja taludeostu ajal võis märgata lätlaste sissetungi Harglasse, mida soodustanud kihelkonna suurem mõisadeomanik v. Wulf, kes millegipärast eelistanud lätlasi eestlastele. Selle tagajärjel hakati kirikus paar korda aastas lätikeelseid jumalateenistusi pidama. Koikkülas ja Laanemetsas avati kohaliku kooli juurde läti osakond. Hiljemini on lätlased aegamööda eestlastega enamasti kokku sulanud ja oma rahvuse kaotanud (Valgamaa 1932: 249).
Taitsi suguvõsaski oli väidetavasti lätlasi (EKRK I 89, 629/32 < Hargla; EKRK I 89, 632 < Hargla; EKRK I 89, 634/8 < Hargla; EKRK I 89, 760/8 < Hargla; EKRK I 89, 769 < Hargla).
Suguvõsa teisedki liikmed on tegelnud mõnel määral ravimise ja ennustamisega, nagu näiteks Melanie (Minna) Nilson (1904-1992), Anton Taitsi Lannamõtsas elav täditütar, kelle tegevus jäi kuulsa ravijate dünastia tuntumate liikmete tegemiste varju.
Surist tiiä ma niipalju, et Suri tütär oll´ oma mehega, olli vanaq inemiseq jo, seal Tinul, kus mu isa eläs. Eläsivä oma mehega ja tema [s.t Suri - M.K.] tütre mano käve kah väikselt nii, kas kaarte neile pand´ või. Ja nendel oll´ poig, minust viis aastat umbes vanem. Ma olli katekümne viie, tema kolmekümne, võttis mu sõtsetütre naises. Ma küsse: seleta mulle ärq, mis võim su vanaisal olli. Ta ütel, et es tea mitte midagi, aga tal oli trehvanu mõni ütelus. Ta ütel, et ta [Suri - M.K.] tundse joba inemist, midä ta talle pidi ütlema. Aimase ära, aga et miski müstilist jõudu tal es ole olemas. Eks ta siis nii oll´ kah (RKM II 308, 13/4 (26) < Karula).
Tiisikuse raviks keedeti üks must segu. Kasetohust õõnes rull pandi püsti taldrikule ja põlema. Tuletangidega visati põlenud koor pliidi alla. Tahm pandi potti segusse keema: põdrasammal, mesi, või, aaloe, koor, ussiõli, suhkur, porgandimahl.
Nii seda rohtu pidi tegema. Üks Läti piiri ligidal (vist Koikkülas) [elas - M.K.] Suri-nimeline "imearst". Aga minule õpas tema sugulane, [kes - M.K.] 1948. aastal asumisele saadeti [- - -] (RKM I 12, 279 (144) < Nõo).
Arstijanimi Suri varieerub rahvasuus. Ilmselt eelkõige seetõttu, et inimestel pole endal olnud vahetuid kokkupuuteid kõnealuste ravijatega. Teisalt pole rahvaluulearhiivi üleskirjutused valdavas osas diakriitiliselt täpsed, mis võib olla erinevate nimekujude põhjuseks: Sori (RKM II 91, 494/5 (5) < Võru l; RKM II 356, 623(8) < Rõuge), Sorry [ilmselt siiski üleskirjutaja antud kirjakuju - M.K.] (RKM II 363, 543 (9) < Otepää), Suri-Muri (RKM II 270, 286/7 (8) < Setu), Suni (KKI 34, 219 (23) < Helme), Sabre (RKM II 364, 95 (4) < Nõo), Vana Sabre (RKM II 364, 95 (2) < Nõo), Sabi (RKM II 393, 436 (35) < Rõngu).
Eesti Ajalooarhiivi säilikutele tuginedes (EAA; f 1865, n 2; s 3/14; 3/7-11; 2/6; 2/9; 2/16; 1/11; 1/5; 2/3; 2/12; 1/8; 1/2; 3/3; f 1295, n 1; s 180-183, 251; n 2, s 1-2) saame Liis Taitsi (neiuna Päts, umbes 1800-1870) kohta teada, et ta oli kaks korda abielus. Esimene abielu Lannamõtsa Veski talu sulase Mikk Suriga kestis 1837. aastast 1840. aastani, mil 64-aastane Mikk suri (Jaago 1994). Sellest abielust sündis tütar Hils, kes usuvahetuse ajal ristiti ümber Jelizavetaks.
Teisest abielust (1842-1844) endast tükk maad noorema sulase Hendrik Taitsiga (1819-1844) sündisid Liisil 1842. aasta 29. novembril (vkj) eri soost kaksikud lapsed. Nendest jäi elama poiss, kes ristiti Kustaks. Peresse sündis veel poeg Juhan. Perekonna õigeusku siirdudes ristiti lapsed vastavalt Kosmaks ja Jefimiks. Liisi mõlemad mehed olla surnud rinnatõppe.
1858. aastast elas Liis Taits tütre ja poeg Kustaga Tahevas Kaara mõisas Koedre talus ja hiljem Andri talu Kaaraküüdse popsikohas. Rahvapärimuse kohaselt olnud nende eluhooneks mäekülje sisse kaevatud koobas. Selline eluase polnud sealkandis tundmatu 20. sajandi 50. aastatelgi:
Veel käesoleva sajandi 50. aastatel elasid mõned vanemad inimesed koobastes. Õde-vend Peets (Juulius ja Alviine) elasid maa sees koopas. Köök ja loomad maa peal, neil oli see summa 500 rubla [riigilaenuobligatsiooni summa oli määratud partei ja valitsuse poolt - M.K.]. Mina sain vaid 25 rubla, neil enam polnud. Filippov (parteisekretär?) pahandas, tuli ise vaatama, kui halvasti elavad. Filippov ei julgenud koopasse tulla. - "Hea, et sa 25-ki said!" (EKRK I 95, 94 < Hargla).
Liis Taits olnud sugulaste mälestuste järgi suur ja paks naisterahvas.
Vana Suri emä esi nännü es ole. Minu emä ütli, et Suri Sohvi on paks. Tedä hüüti mitut moodu - too vana Sao (EKRK I 89, 631 < Hargla).
Ema mul selet, et ta om nagu Sohvi - suur ja paks naisterahvas. Na olli hõiganu teda mitut pidi. Vana Kristi oll´ hõiganu, Vana Sao (EKRK I 89, 766 < Hargla).
Kuid teda nimetati juba Suriks, jutustas Ella Tamm, kelle vanaema (sünd Noorkõiv) kasvas üles koos Kusta Taitsiga (EKRK I 95, 77/9 < Rapla < Hargla).
Rahvapärimuse kohaselt olnud Liis Taits hõimu kangeim arst, kes vanas eas jäänud pimedaks. Teda kui teadjaisiksust iseloomustab religioossus - arstimine ja ennustamine on tuginenud suuresti kristlikule rahvausule.
1921. aastal ajalehes Lõuna-Eesti ilmunud Kusta Taitsi romantilis-religioosses nekroloogis oli kirjas ka tema ema Liisi elulugu ja ülevaade tema arstimisviisidest. Pseudonüümi -t- all kirjutava ajakirjaniku väitel olnud Kusta ema pime, elanud neitsipõlves ja parandanud pimedast peast rahva vigasid (-t- 1921). Looja poolt nägemispuude kompensatsiooniks saadud ravijavõimed kahanenud tal oluliselt pärast eksimist moraalinormide vastu:
Sestsaadik kui pime neitsi omale oli poja leidnud, keda rahvas Suriks nimetas, võetud Looja poolt pimel neitsil pool tarkust ära nagu sõrme näituseks, et eksitust ka pimeda käest taga otsitakse (-t- 1921).
1847. aastal laskis Taitsi perekond end õigeusku ristida. Usuvahetus intensiivistus Hargla kihelkonnas just aastatel 1845-1848. Lannamõtsa koguduse eestlasest preestrit Ivan Kolonit tunti kui haritud ja sõnaosavat vaimulikku. Võib oletada, et lastega, pealegi veel nägemispuudega leske mõjutas usuvahetusele ja sellega koos tõotatud elujärje paranemisele ka majanduslik kitsikus. Tsiteerin taas koguteost Valgamaa:
Raske on seletada 1845.-48. aasta usuvahetusliku liikumise suurt intensiivust Harglas. Talurahva vahekord mõisaga ei võinud siin tagantkihutava tegurina laiemal määral arvesse tulla, sest suurem osa kihelkonda - Mõniste, Saru ja Taheva mõis - olid Eduard von Wulfi päralt, kes "oli populaarne oma headuse ja sobiva suhtumise tõttu rahvasse." [- - -]
Nähtavasti peitusid nii rohkekarvulise usuvahetuse erilised põhjused siiski kuskil mujal. Näib, et 1847. aastal asutatud Hargla-Mõniste vene-õigeusu koguduse esimesel preestril Ivan Kolonil polnud vene usu levimisel oma ümbruskonnas mitte tähtsusetu osa. Ta oli üks väheseid esimesi eesti soost apostliku õigeusu preestreid üldse ja teda iseloomustatakse kui kõneosavat ja energilist meest, kes ise oli olnud luteri usku ja koolmeistriks Tsolgu külas Põlva kihelkonnas, tundis põhjalikult kohalikke olusid ja talurahva hingeelu. Tema mõjuvaimaks argumendiks vene usu kasuks olnud väide, et usuvahetusega seotud lootused lähevad täide alles pikapeale, siis kui enamik keisri usu on vastu võtnud ja vastased ihaldatud paremuste saabumist enam takistada ei suuda (Valgamaa 1932: 248-249).
1848. aastal Harglas korraldatud kirikuvisitatsiooni andmetel siirdus näiteks Lannamõtsas 28 peremehest vene õigeusku 16, Koikküla 48 peremehest 38; Taheva 72 peremehest 32 (op. cit.: 248).
Usul oli Liis Taitsi elus ja parandamistoimingutes oluline, kui mitte peamine osa. Rahvapärimus kõneleb, et ta ravinud ja ennustanud seadusega (pühakirjaga), mis olnud lihtsurelike eest peidetud ja mida kellelegi ei näidatud. Liis polnud viina võtnud, väitnud, et see segab nägemist (EKRK I 95, 71 < Nõo < Hargla; EKRK I 95, 78/9 < Rapla < Hargla).
Veel 1880-ndate aastate keskpaiku elas Taheva vallas Andri talu juures mäekülge kaevatud koopas vanainimene koos pojaga. [- - -] Kuna minu vanaema Hipp Noorkõiv (abielus Saar) elas säälsamas Andri talus, siis kasvasid lapsed koos. See vana naine oli väga kuulus tark. Tema juures käidi abi saamas nii ligidalt kui kaugelt. Käidi nii inimeste kui loomade pärast. Tal olid isegi olnud sõnad, millega oli tulekahju kustutanud. Peale ema surma tuli poeg Koikküla kanti, ehitas Koiva kaldale maja ja hakkas ema tarkust tarvitama. Ta oli ise minu emale rääkinud, et ta ei olevat ema raamatut, kus tulekahju kustutussõnad sees, kätte saanud. Seega siis tal seda tarkust ei olnud. Rahvas kutsus teda suriks ehk selgeltnägijaks (RKM I 29, 18/23 <Võru l < Hargla).
Liis Taitsi kui selgeltnägijat kirjeldavad ka kolm järgmist episoodi.
Ühes Karula vallas lõpnud alati hobuseid ja kariloome, sinna toodud pime tüdruk loomi arstima. Niipea, kui ta nimetatud talus käe piida külge pannud, ütelnud ta: "Pange tähele, kes nüüd siia majja tuleb, aga ärge temale mitte juua andke, sest toosama on seesinane, kes teile kurja teeb." [- - -]
Kui poisikene Kusta mõned aastad vana olnud, sis läinud pime korra kirikusse, poega kodu jättes. Kesk jutluse ajal hakanud pime kisendama: "Võih, mina vaenekene, lats uppus ära, lats uppus ära. Aha, välja tõmmati, hää küll..." Ja lugu juhtunud tõesti nõnda, sest tema poeg Kusta olnud kodus just sel tunnil vette kukkunu, aga saanud ära peastetud. [- - -]
Kui abitarvitaja tema juurde tulnud, siis hakanud pime salmi lugema, kelle jaoks temal salm suhu tulnud, see saanud ka tema käest abi, aga kelle jaoks salmi ette ei ole tulnud, sellele kostnud pime: "Mine ära, mine ruttu ära, mul ei ole sinu jaoks midagi." (-t- 1921.)
Liis Taitsi, pimeda selgeltnägija puhul oli külaelu ebakõlade põhjuste väljaselgitamisel ja haiguste arstimisel keskne impersonaalne üleloomulik jõud, visioon. Puuduvad teated Liisi kirjaoskuse kohta. Rahvapärimuse kohaselt kasutas ta nägemuse esilekutsumiseks vaimulike tekstide või laulude kogu, kuid pole teada, kas ta tarvitas ettelugeja abi. Füüsiline puue - nägemispuudulikkus - võis ollagi peamisi põhjusi, miks ta pühendus arstimisele ja saavutas ümbruskonnas nii tuntuse kui ka tunnustuse eelkõige selgeltnägijana.
Ravimisel-ennustamisel keerutanud ta Piiblit võtmega. Võtmega ennustamise (arbumise) viisi on kirjeldanud M. J. Eisen:
Ristilise keelega võti pannakse lauluraamatu vahele, võtme pära külge seotakse nöör, võetakse nööri ots sõrmele ja lastakse sõrme küljes rippuva nööri otsas siis lauluraamatul ennast keerutada. Keerlemise ajal küsitakse üht ja teist. Jääb lauluraamat mingisuguse küsimuse ajal seisma, siis on arp otsuse andnud, et lugu nii on kui küsitud. Sedaviisi uuritakse vargust, tõve paranduse abinõusid ja palju muid asju, mida muidu ei teata. Arbu antud vastust peetakse õigeks (Eisen 1926).
Minna Nilson (1904-1992), Anton Taitsi täditütar.
Elas Lannamõtsas ja tegeles kohaliku rahva sõnul
mõnel määral ravimisega. Foto pärineb M. Nilsoni
erakogust, annetatud raamatu autorile 1990. aasta suvel.
Liis Taits ravinud raha eest. Kui haige tõi raha, siis laskis ta samas talus kasvanud tüdrukutel selle üle lugeda. Pime ema kahtlustas, et tema oma poeg Kusta teeb rahaga "vahelt".
Ravis: keerutas võtmega raamatut. Oli poolpime. Ravis raha eest. Kui haige tõi raha, lasi tüdrukutel raha lugeda, et Kusta "vahelt" ei teeks. Ravis pühakirjaga ehk katekismusega (EKRK I 95, 78 < Rapla < Hargla).
Suhteliselt napi informatsiooni põhjal on arvata, et Liisi poole pöörduti eelkõige kaetamise ehk kurja silma põhjustatud haiguste ja hädade kõrvaldamiseks, seda nii inimeste kui ka loomade puhul - seega vigade puhul, mille põhjus on tänapäeva inimese arvates irratsionaalne. Irratsionaalsed olid Liisi tervendamisvahendidki: need põhinesid suuresti sõnamaagial, loitsudel. Viimaseid oli ta kasutanud ka näiteks kahjutule peatamiseks. Lõuna-Eesti vanemad inimesed usuvad tänini, et teadjad on kasutanud mõjusaid tulesõnu.
Vanast oll´ kõgõl sõna, tulel ka sõna. Kui lugesi, siis kistu [tuli - M.K.] är' (RKM II 247, 346 (1) < Räpina).
Tulesõnad on ka, millega saab ära kustutada. Need peavad küll olema tugevad sõnad. Ei tea, kas kellelgi on meeles (RKM II 247, 293 (12) < Räpina).
Liis ja Hendrik Taitsi poeg Kusta (1842-1921) sündis 29. novembril (vkj) Hargla kihelkonnas Taheva mõisas Ivaski talus. Tema kaksikõde suri. Kaks aastat hiljem suri tema isa Hendrik.
Rahvapärimuse kohaselt olnud Kustal juba imikueas teatavad välised ning vaimsed eeldused ravijaks saada: tal olnud sündides hambad suus ja ta hakanud aastaselt kõnelema.
Euroopa rahvaste uskumustikku kuulub veendumus, et kui lapsel on sündides hambad suus või mingi muu eriline väline tunnus, võib see viidata tema erilisele usulisele andekusele (Kopponen 1976) ja temast võib saada šamaan, nõid, posija jne (Kopponen 1973).
Vastsündinutel võib tõesti esineda ebahambaid, mille kohta on populaarne Ameerika lastearst doktor Benjamin Spock kirjutanud:
Ebahambad esinevad mõnedel vastsündinutel igemete teravatel servadel. Nad on pärlikarva ja emad peavad neid sageli hammasteks. Kuid nad on ümarakujulised ega kõlksu kokkupuutel lusikaga, nagu teevad seda hambad. Ebahambad kaovad harilikult iseenesest ega kujuta endast mingit ohtu (Spock 1985: 148).
Kusta kasvas üles koos poolõde Hilsi ja noorema venna Juhaniga.
Koiva äärde, Piiri kõrtsi vahetusse lähedusse Loosu-Konnule asus Taitsi perekond talude päriseksostmise ajal. Kusta Taits rajas Loosu talu maadele popsikoha ja hakkas väikemaapidajaks. Arstimisega paralleelselt haris ta põldu ja pidas veidi loomi.
Elukoha vahetuse põhjuseks peetakse rahvapärimuses eelkõige ravijategevusega kaasnevat marginaalset staatust - ei soovi ju normaalne inimene enda naabrusse nõida, sest mine tea...
Suri elukoht on Koikülas Loosu-Konnul, Koiva kaldal Piiri kõrtsi läheduses, kus tal oma maja on. Selle maja ta ehitanud Koiküla mõisa juurde, kuid parun pole sallinud nõida oma läheduses ja lepingu murdmise eest sada rubla makstes, käskinud Surit maja maha lõhkuda, mida see ka täitnud ja Koiva kaldele uuesti üles ehitanud (ERM I 1, 1/25 < Hargla).
Koiva jõgi 2000. aasta sügisel. Alar Madissoni foto.
Taitside vana eluhoone ja saun 2000. aasta sügisel. Alar Madissoni foto.
Maja olnud kaunis korralik, õu piiratud aiaga. Aiatagune on tambitud ootajate hobustest, nagu mõni kõrtsiukse esine. Tihti olevat seal kuni kümme ootajate hobust. Seekord heinaaja tõttu ei olnud ühtegi (ERM I 1, 1/25 < Hargla).
Ta elanud keskmisest külaelanikust jõukamalt, kuid 1917. aasta rahareform olla nullinud temagi säästud ja oma eluõhtul olnud Kusta Taits jälle kehv mees (RKM I 16, 176/90 < Viljandi l < Hargla).
Lähedaste sugulaste ja perekonnatuttavate mälestustele tuginedes on teada, et Kusta Taitsi esimesest abielust Triina Tsiiguriga sündisid tütred Liisa ja Juuli. Vanem tütar Liisa abiellus kellegi kohaliku talupidaja Kalganiga, nende poeg Karl Kalgan töötas 1920. aastatel Lannamõtsas sepana. Noorem tütar Juuli Taits abiellus Juhan Madalaga. Madalad elasid Koikkülas, nende kaks last surid noorelt ning Madalad ise 1940. aastatel.
Pärast esimese naise surma abiellus Kusta Taits Grete Pettaiga, kellega elas oma elu viimased 25 aastat (-t- 1921). Gretel olnud kolm õde: Ella, kes pärast abiellumist sai nimeks Rong; Liis(a), kes pärimusteadete põhjal tegeles samuti väikestviisi ravimisega ja keda hüütud Ravvasita (rooste) Liisaks, ning Natalie, kes läks mehele Nikolai Redelisele, kes veel 1990. aastate alguses elas Lannamõtsas Pügeril. Kusta Taitsi esimene ja teine naine olid omavahel hõimlased (RKM I 16, 176/90 < Viljandi l < Hargla; RKM I 20, 297/9 < Viljandi l < Hargla; EKRK I 88, 249 < Hargla; EKRK I 89, 465 < Hargla; EKRK I 89, 629 < Hargla; EKRK I 89 632 (1) < Hargla; EKRK I 89, 763/68 < Hargla; EKRK I 89, 769 < Hargla; EKRK Fon 114a, 6 < Hargla; EKRK Fon 114b, 11 < Hargla; EKRK Fon 115a, 1 < Viljandi linn < Hargla; EKRK Fon 115b, 6 < Viljandi l < Hargla).
Kusta Taitsi teisest abielust sündisid poeg Anton (8. juunil 1902) ja tütar Veera. Tütar suri noorelt, umbes 20-aastaselt.
Nende kaasaegsete ja sugulaste kirjelduste põhjal oli Kusta Taits keskmist kasvu tüsedavõitu täishabemega mees. Ta olnud lahke ja sõbralik, ei teinud kurja inimestele ja loomadele ega olnud nõus loomi tapma. Kusta olnud erksa vaimuga, tähelepanelik ja terane - omadused, mis on ravijale kahtlemata hädavajalikud. Kiidetakse ka tema head läti keele oskust. Venelastest patsientide vahendajaks kasutanud mainekas külaarst tõlgina naabertalu vanaisa, kes oli selle keele Vene kroonut teenides selgeks saanud (RKM I 16, 176/90 < Viljandi linn < Hargla). Väidetavasti olnud Kusta Taits ise peaaegu kirjaoskamatu.
Kusta Taits elas 79-aastaseks. Vanaduspõlves halvenenud tal nii kuulmine kui ka nägemine.
Tervendamistoimingu alustuseks rüübatud rituaalne viinasuutäis abivajaja kaasatoodud pudelist, mida võib käsitada kui primitsiaalohvrit üleloomulikele jõududele, kelle poole rahvaarst pöördub abi saamiseks, muutis Vana Suri kuuldavasti ajapikku alkoholist sõltuvaks.
Kodust toodud viina on viimasel ajal paremaks pidanud kui vett. Viina juues on ette tulnud, et arst purju jäänud, ajanud palju tühja juttu ja abisaamine olnud päris tühine (-t- 1921).
Kusta Taitsi ja tema perekonna matuseplats Lannamõtsa kalmistul 2000. aastal. Alar Madissoni foto.
Perepärimuse ja ajakirjanduse teatel tabas äkksurm eakat ravijat 1921. aasta talve hakul kahe perekondliku tähtpäeva - hõbepulma ja sünnipäeva - tähistamisel.
Vana Suri - enne surma kutsus sugulased enda juurde sünnipäevale. Isa ja ema läksid, mina olin laps, olin kodus. Paar tundi läks mööda, kui vanemad olid koju jõudnud. Lõuna paiku tuli teade, et vana äkki surnud. Ta (Suri) ei olnud voodihaige, arstis enne surma inimesi (EKRK I 95, 111 < Hargla).
Vanamees pühitsenud oma teise abikaasaga 25 aasta abielusse astumise päeva, olnud rõõmsas pidutujus, pidupeaga, nõnda, et vana arst Liiva-Peetri liginemist märgatagi ei mõistnud. Nagu näha, ei naljata surm ka arstiga, kes teisi surmast päästa ihkas (-t- 1921).
Kusta Taitsi surma kohta ringlevad rahvapärimuses usundilised jutud, mis kuuluvad oma motiivistikult rahvusvahelisse jutupärimusse.
Rääkis [Noor Suri - M.K.], et tema ei tee midagi kurjavaimust, ta teeb jumalast. Isa [Vana Suri - M.K.] küll tegi kurjavaimust. Isa ei saanud ära surra, käskis sängipäitsisse 9 auku teha, pihlapuust pulgad sisse panna, 9 risti peale lõigata, et siis saab ära surra. Poeg teinud ka. Ka siis kui suremas, olnud korstnas suur kolin, kui vanakurat hingega üles läks (RKM II 63, 300/1 (4) < Rõuge).
Kusta Taits maeti 17. detsembril 1921 Lannamõtsa kalmistule.
Rahvapärimuse kohaselt hakkas Kusta Taits iseseisvalt ravima pärast ema surma, seega umbes 30-aastaselt, võttes üle kogukonnale vajaliku ravijastaatuse ning jätkates arstimist traditsiooniliste arstimisvõtetega.
Ka ajalehes Lõuna-Eesti pseudonüümi -t- all avaldatud järelhüüdes Kusta Taitsile Ühe looduse lapse elu ja surm Koivajõe kaldal määratletakse tema ravijategevuse algusaastaid umbkaudu:
Kui rahvasuu teda arstiks hakkas nimetama, siis oli ta juba vana. [- - -] Millal Suri oma arstimist algas, selleks puuduvad teated, küll vististi peale ema surma (-t- 1921).
Kusta Taits ehk Vana Suri oli polüfunktsionaalne ravija ja tark, kellel tuli külakogukonnas täita mitmesuguseid rolle ja kelle kuulsus ulatus kodukihelkonnast kaugemale, ületades keelepiiregi.
Sellest vanast Surist räägiti küll väga palju, kuidas ta terveks arstis nii loomi kui inimesi, küll surnuhädast, kahitsusest ning kuulutas tulevikku. Mu koolisõsarale oli pulma ajal tanu tee pääl pähe pandud ja Suri oli talle pärast öelnud, et sa oled kolm põlve paljas nagu tee, kus ei kasva midagi (perepärimuslik üleskirjutus autori valduses, 1980. aastad < Hargla).
Vana Suri tegevust jagus kolme valdkonda, neist esikohal inimeste tervendamine, teisel rahvaveterinaaria ja kolmandal selgeltnägemine, mis sageli kaasnes ja täiendas kaht esimest.
Vana Suri oll´ iks jumalast loodu tark inimene (RKM II 362, 212/3 (25) < Otepää < Kanepi).
Kõrd olnuq Suri Kusta kirikun ja poig ja tütär olliva kodu Koiva ääres. Tütär olli kukkunu vette. Vana olli kirikun röögätänü: "Tütär kukku vette!" Ärä es uppu, olli vällä saanu. Vana nägi kirikus ärä, et tütär kukku vette. Suri manu käüse küll pallu rahvast. Ussi kutsus vällä. Aga ei tapnu üttegi luuma, ei ussi, ei kärbest. Vana Suri olli Kusta Taits (RKM II 307, 143 < Hargla).
Samasüžeelist lugu, kus kirkus olles heiastub teadja silme ette pilt vette kukkunud lapsest, mis peab kuulajat veenma rahvaarsti selgeltnägemisvõimes, tema erilistes jumalast antud omadustes, kõneldi ka Kusta Taitsi ema kohta (vt -t- 1921).
Rahvapärimusse ongi Vana Suri kinnistunud ravijana, kelle võimuses oli kõrvaldada kurjast silmast põhjustatud hädasid nii inimestel kui ka loomadel, ravida maohammustust ja roosi ning hiitümisest (ehmumisest) põhjustatud psühhosomaatilisi hädasid.
Vana Suri abitarvitajate hulk oli suur. Seda kinnitab ühelt poolt erakordne populaarsus rahva hulgas ning tema arstijaisiksuse kajastumine rahvapärimuses. Teisalt soodustas populaarsust kvalifitseeritud spetsialistide puudus külades ja maakonnalinnades. Näiteks koolitatud veterinaari juurde Valka minekuks polnud tollasel maainimesel tavaliselt raha. Pealegi oli arst kaugel, kiiret vahelesegamist nõudvate juhtumite puhul polnud temast seega abi. Ei ole ime, kui rahvas vigadega tema juurde voolas, sest kõigil ei ole võimalik tohtri abi saada ja paljudel puudus tarvilik raha, kirjutati ka Kusta Taitsi nekroloogis, kusjuures sealgi - nagu paljudes teistes üleskirjutustes rahvasuust - ei ole tunda halvustavat suhtumist temasse kui isehakanud ravijasse. Kaasaegsed pidasid temast ilmselt samavõrd lugu nagu koolitatud arstidestki.
Oli Kusta Taits nii suur abiandja kui ta kah oli, aga arst oli ta ikka ja tema abiotsijate arv ulatas vahest mitme saja tuhande peale (-t- 1921).
Suri Kusta Lätimaal, tuu oll´ nõid. Minu isa käve ka tuu pool. Lats oll´ haige, käve tolle pärast (RKM 396, 259 (3) < Võnnu).
Kuulsust jäi omajagu Eesti piiri taha, millest Läti siiski osa võtab. Seega elab nüüd lahedalt ilusa Koiva jõe kaldal popsikoha pidajana arstiabiandja [Kusta Taits - M.K.], kellel ei taha päeva mööda minna, kui [- - -] abiotsimisi ei ole. Nii nagu iga arsti kohta rahvas kiitust ja laitust annavad, siis saab ka tema (ERA I 5, 64 < Hargla).
Kusta Taits oli religioosne inimene. Tema ravijaisiksuse kujunemisel ning tervendamisfilosoofias - nagu ta emalgi - oli usul oluline koht. Sugulaste ja patsientide mälestuste põhjal arstis Vana Suri jumalasõna abil. Kuigi sedalaadi tegevus polnud tema eluajal otsesõnu keelatud, tekkisid tal väidetavalt suuremad ja väiksemad vastuolud vaimulikega.
Selle halli pääga vanamehe vastu olid küll mitmed pilked sihitud, aga see ei eksitanud teda tegevuses. Isegi mõned vaimulikud on teda noomimas käinud, aga saanud alati julge ja kindla vastuse; oli ka neid, kes teda nõiaks nimetasid (-t- 1921).
Vana Suri käis ka Peterburgis. Ükskord papid kaebasid tema pääle. Ta viidi Senaati. "Millega arstid?" küsiti. "Pühakirjaga. Piiblin ei ole jutuq, vaid prohvetite raamatud. Kes need kokku paneb, suudab arsti (EKRK I 88, 565 < Hargla; EKRK I 89, 952 (3) < Hargla).
Kõik haiguste vastalised sõnad olevat juba juudid Ketsemanni aias kirja pannud ja ka temal olevat need heebrea keeles sündimata vasika nahal (ERM I 1, 3-25 < Hargla).
Surimuriks kutsutud rahvaarst [- - -] arstis jumala sõnaga haigusi, mis ei olnud jumala saadetud, vaid kurja inimese või häda läbi tulnud. (RKM II 247, 293 (12) < Räpina).
Lisaks Piiblile kuulus Kusta Taitsi ravivõttestikku ka kristlike sugemetega loitsurepertuaar. Suri olevat tundnud nikastussõnu ja kasutanud neid rahvaveterinaarias.
Vana Sabre oskas sõnadega arstida. Oli arstinud hobuse jalga ja lugenud:
Jeesus sõitis silda pidi,
ruuna jalga raksatas (RKM I 364, 95 (2) < Nõo).
Suri olla tundnud ka roosi- ja veresõnu ning ussisõnu. Viimaseid kasutanud ta maohammustuste raviks või ussiehmatuste tagajärjel tekkinud hälvete parandamiseks. Ravijaeetika kohaselt ei olnud ta ise rästikuid tapnud, vaid osanud neid vajadusel välja kutsuda ja nendega suhelda. (Vrd rahvusvaheline muistendimotiiv mehest, kes teadis ussisõnu.)
[- - -] kõneldas, et olnu vilistanu ja ussi vällä kutsnu ja ai tagasi ka (EKRK I 88, 377 (2) < Hargla).
Poisid olid juures, kui vana vilistas läbi hammaste ja kutsus: viilup, viilup, viilup. Viilup es putu kedagi, ta pani neid põue ja mängis (perepärimuslik üleskirjutus autori valduses 1989. aastast < Valga l < Hargla).
Ka muistendit imearstist, kes muudab talle algselt töötasuks mõeldud, kuid teel põõsa alla peidetud munad ussideks, räägitakse Eestis eeskätt Suride kohta. Teiste arstijatega on seda seostatud alles hiljem.
Rahvasuu seletas Kusta Taitsi ebatavalisi võimeid sellega, et tal olnud seitsmes Moosese raamat, millega ta valitsenud üleloomulikke jõude. Mäletatavasti olnud juba tema emal Liis Taitsil nõiaraamat. Rahvajutu seaduspärasuste kohaselt (vt I ptk; imeeseme salapärane kadumine muinasjuttudes jne) on ka Vana Suri nõiaraamatu saatus ebaselge ja keegi lähikondsetest pole trükist tegelikult oma silmaga näinud. Seitsmes Moosese raamat on antud kontekstis traditsioonikandjatele ja -tundjatele sobiv atribuut, millega seletada seletamatut.
Oli kuulda, et olnud temal, nagu üteldakse, ka seitsmes Moosese raamat, mis temalt ära varastatud (ERM I 90, 23/5 < Hargla).
Mis nõiaraamatun oll´, tuud ta tek´ki. Mulle taheti tuu edesi anda, aga jäie andmata (EKRK I 89, 764 < Hargla).
Vana Suri võimete teiseks oluliseks tunnuseks oli rahva silmis tema selgeltnägijavõime, eriti oskus tuvastada haiguse päritolu - kust see oli tulnud või kelle poolt lähetatud. Pahategijat, kurja silmaga inimest ei nimetanud ta väidetavasti kunagi otsesõnu, vaid kasutas eufemisme: kitsapüksimiis (meesterahvas), lajapüksimiis (naisterahvas) või kirjeldas mingeid sellele isikule omaseid tunnuseid, mis olid abitarvitajale piisavalt informatiivsed. Haiguse päritolu selgitamine on rahvameditsiinis arstimise proloogiks (vt I ptk) ja alles seejärel saab asuda sobivat ravivõttestikku ja -vahendeid valima.
Kiiviti talus ma elasin, käisin seal karjas ja seal oli üks vanainimene. Ja seal oli üks tüdruk, kes oli ühe poisiga käinud, keda see vanainimene ei tahtnud. Ja see tüdruk oli läinud täisid täis. Ja ennem seda, kui ta siis üksinda aidas magas, too tüdruk oli poolunes näinu, et üks vanainimene, lüheldane kask seljän ja löönu talle puuga pähe.
Ja kui tal need utid [siin: täid - M.K.] sälga tulid, siis lätsi sinna Suri juurde ja Suri viina pealt vaatand. Tema oli, nagu öeldakse, selgeltnägija. Selle ikka nägi kõik ära. Suri öeld, et vanainimene, lühike kask seljas, veike vanainimene, vaat see ongi.
Ja sel tüdrukul oli rasva kaasa võetud, siis sinna rasva peale oli lugend, siis sellega niikui tüdruk määris, siis need utid olid kadunud.
Ja see ei ole tühi jutt, see on ikka kohe tõsi (RKM II 308, 210/1 (10) < Karula).
Patsientidesse suhtus Suri delikaatselt. Tundmatuid, rikkaid patsiente olla ta kutsunud härradeks, prouadeks ja preilideks. Tavaliste külainimeste poole pöördus aga sõbralikkust väljendavate metafooridega: kõik meesterahvad olid pojakesed, naised ja neiud kitsekesed või kanakesed (ERM I 90, 23/5 < Hargla; RKM I 16, 176/90 < Viljandi l < Hargla).
Abivajajaid võtnud ta vastu eraldi ruumis, mis olnud arstimiseks kohandatud ja kust ei puudunud ilmselt ka kristlik atribuutika. Vestlus ei vajanud kõrvalisi isikuid. Intiimsus suurendas nii ravija keskendumisvõimet kui ka patsiendi usaldust tema vastu.
Mind kutsuti ootamise ja arstimise tuppa, mis oli pea pool tervest majast, lahutatud eluruumist õhukese seinaga. Akna all seisis laud, mille peal arstimise riistad; plekk emaljeeritud kruus, trehter ja 5-6-tolliline raudnael, seina ääres voodi põhukotiga, vist mõnel juhtumil haige lamama panemiseks. Toas oli viis-kuus tooli ootajate jaoks, põrand liivaga üle riputatud (ERM I 3/25 < Hargla).
Tal oli eratuba arstimiseks - kummut, raamaturiiul, pühakuju (ta käis Lannamõtsa kirikus sageli), 10 cm kõrgune hõbetopsike ja nael. Abivajajatelt küsis: kust pärit ja nime (EKRK I 95, 111 < Hargla).
Mõlemad eespool esitatud üleskirjutused pärinevad Hargla kihelkonnast. Esimene 1920. aastast ja teine 1990. aastast. Neist esimese loo kõneleja suhtles isiklikult Suriga ning on edastanud olustikku tõetruult. Hilisemat ruumikirjeldust iseloomustab lähimineviku külaelamistes haruldaste esemete ning jõukust ja haritust väljendavate nn staatusesümbolite (raamaturiiul, hõbetopsik) omistamine Vanale Surile. Need pidid kuulajat-küsitlejat lõplikult veenma kuulsa rahvaarsti ebatavalistes võimetes ja erilistes isikuomadustes.
Kusta Taitsi tervendamisseanss ning raviviisid, -vahendid ja -ained olid külaarstile tüüpilised: vesi, viin, raudnael, suhkur, mesi, sool, jahu, suhkrupeapaber, pliiatsitina (vt I ptk).
Aga tema arstimise viis olnud ka samasugune kui teistel külaarstidel: tarvitanud kodust kaasa võetud vett ja ka viina, mille pealt ta asja arutanud. Enamiste seisnud temal sepa tehtud raudnael peos, millega ta vigast kohta ümber piiranud. Kodust toodud viina on viimasel ajal vanamees paremaks pidanud kui vett (-t- 1921).
Ma ei mäleta, kas ma olin 14-aastane või, kui meil lehm jäi haigeks. Ema andis kaasa jahu ja pudel oli ka. Sees oli kas vesi või viin, ma ei tea. Õega kahekesi läksime. Õde Suri juures ütles, et tema ei julge minna, et vaimud. Toas oli voodi ja kalmused olid ja valge liiv oli põrandal. Tuli Suri ja ütles: "Latsekesed, ärge kartke, ei ole siin vaimusid. Mis te, latsekesed, tulite?" Rääkisime, et lehm haige. Suri küsis: "Kas kaasas ka midagi on?" Ma panin lauale koti ja pudeli. Suri hakkas naelaga vedelikku segama 8-numbri moodi ja läti keeli ikka ütles: "Astu ette!" Muud ma ei kuulnud. Käskis seda juua anda. Siis küsis: "Mitu lehma teil on?" Mina ütlesin: "Kuus." Ta küsis sellepääle: "Kus üks on? Valge täht otsa ees ja punane?" Ma ütlesin: "Ta ei ole veel lehm." Ta ei lüpsnud veel. Andis jahukoti minu kätte ja ütles: "Sinust saab taluperenaine." Õele andis pudeli ja ütles: "Sinust saab linnainimene." Ja nii läks ka. Siis tuli välja nii, et Suri oli teadlik. Tal oli poeg ka. Sellest sai ka rahvaarst. (RKM II 307, 474/6 (1) < Karula).
Vana Suri arstimisvahenditest üks tähelepanuväärsemaid on suur raudnael, millega ta magnetiseeris vett, viina või mõnd muud patsiendi kaasa toodud toiduainet (soola, suhkrut, mett, rasva jne), ka loomajahu. Naelaga piiras või mõjutas ravija patsiendi haiget kohta. Naelaga manipuleerimine aitas patsientide kirjelduste kohaselt ravijal ka keskenduda, süveneda abivajaja probleemi olemusse, et anda lõpuks hädalisele usaldusväärne haigusseletus.
Raudnaelaga piiramist või sellega erinevate maagiliste märkide kriipseldamist nimetatakse Hargla murrakus virplite ja varplite tegemiseks. Maagilist žestikuleerimist, nõidumist tähistavad ka murdesõnad vimper ja vämper. (Vrd väljend vimprid all ja virplid peal; "Mis virpleid sa teed!" hüüdnud tondist mõisnik, kui mees risti ette löönud (Saareste 1958-1963: II).)
Arstivad (nii Vana kui Noor Suri) roostetanud naelaga virpleid ja varpleid laua peale tehes (ERA II 29, 103 (2) < Hargla).
Patsiendi toodud vedelikku magnetiseeris Vana Suri selleks otstarbeks mõeldud topsikus, mis tõenäoliselt oli lihtne plekknõu, ehkki rahvasuus on sellest aja jooksul vahel hõbeanum saanud.
Arstimisvahendite hulka kuulus ka pliiatsitina, millega Suri valmistas sinisest suhkrupaberist või pruunist tugevast tarbepaberist nn roosipabereid, mida kasutati kuivade mähistena haige koha soojendamiseks ja tervendamiseks (vt ka I ptk).
Suri tervendamist iseloomustab ka käte pealepanemine või pealepuhumine. Sealjuures kasutas ta kõigepealt patsiendi vääramatut usku ravija võimekusse. Ise uskunud Suri, et inimorganismis asub salapärane elektriväli, mida ravijal on võimalik soovitud suunas mõjutada. Tervendamisseanssi alustanudki ta patsiendile käe pealepanemisega. Sellise tervendamisviisi praktiseerijaid tuntakse ka kui heade või soojade kätega ravijaid. Jane Tuovinen on kirjeldanud soojade kätega tervendajaid soome rahvameditsiinis (Tuovinen 1984).
Siis kui mina laps ja noor olin, siis oli suur maailma kuulus arst Koikkülas, Vana Suri. Minu ema käis mitu korda tema juures ja tõendas, et alati saanud abi, kas hendal või loomal. Näidanu minu emale oma nahkkaantega Seitsme Moosese raamatut, kus kõik arstimise sõnad sees. Vana Suri oli nii kuulus arst, et Venemaalt ja Moskva linnast käidi tema man. Ja kõik oli terveks teinud. See pidid ikka tõsi ka olema. Minu vend rääkis mulle, et temal olnud ükskord lõualuu sees kas hambavalu või mis, olnud hirmsa valu. Tema siis läinud ka teiste jutu järgi Suri manu. Ütles - nagu peoga üle lõua laskis, nii oli valu silmapilk kadunud. Ütles - tollest minutist iialgi ei kordunud see valu enam. No kas olid temal tõesti säärased sõnad? Minul jäi see Vana Suri nägemata. Kui minu põlv haigeks jäi, oli tema juba surnud. Minu ema kahetses väga. Ütles: "Kui Vana Suri oleks elanu, ta oleks su jala terveks tennu." Nüüd jäin eluajaks vigaseks, põlve jakust [liigesest - M.K.] jäi jalg sirgeks [- - -] (RKM II 92, 490/91 (2) <Hargla).
Papal olnuq suur hambavalu ja panti sys hobõnõ ette ja minti Suri manuq. Suri: tuu no mõni hädä, hambakõsõl kruus [roos - M.K.], lasõq suu vallalõ. Suri puhanu suuhtõ ja ütelnü - pitsidä suu kinniq. Ja ku suu kinniq pitsitänüq, lätski hambavalu äräq [- - -] (EKRK I 95, 86/8 < Hargla).
Ravimisprotseduuri juurde kuulus lahutamatult maagiliselt mõjutatud ravimi tarvitamise õpetus. Ravivett või -viina tuli pruukida kas enne päikesetõusu või pärast päikeseloojangut; ussiviina ei tohtinud säilitada tulehoones. Teatud ravitoiminguid (nt ravisalviga määrimist) tuli sooritada õues kindlaksmääratud liiki puu (enamasti mõne lehtpuu) all jne. Rahvaravimise üks olulisi põhitõdesid kinnitab, et ravim on ilma loitsu ja riituseta kasutu (vt ka Honko 1959).
Surnu pesemise juures kukkus kogemata tüdrukule surnu pea käe peale. Tüdruk ehmatas, nii et külmad judinad käisid üle keha. Pärast seda tuli tüdrukul suur hambavalu. Tüdruku isa läks Suri juurde. Suri öelnud: "Kitsekene, mis see surnupea sulle tegi, kui ta käe peale kukkus?" Käskis öösel enne kella 12 suhkur ära süüa ja vesi juua. Tüdruk tegi nii ja hambavalu kaduski ära [- - -] (RKM II 53, 77/9 (7) < Hargla).
Suri Kusta oli imearst. Tema andis pealemäärimise rohtu. Lehtpuu all oli arstimine (RKM II 363, 362/3 (13) < Otepää l).
Vana Suri tervendamisseanss sisaldas endas proloogi (haiguse põhjuse selgitamist), sobiva tervendamisviisi valikut ja epiloogi (soovitust edaspidiseks käitumiseks). Ühe tema patsiendi kirjelduse põhjal nägi see välja niisugune:
Küsis minu oma ja ema nime, hoidis käe pea peal, ise tõsiseks ja vaikseks jäädes. Siis ütles, et ma olevat kord kangesti külmetanud, kas ma ei mäleta ise, millal käed tegid võtt-võtt. Arstirohud ei aitavat siin midagi: viga olevat minu veres. Vaja olevat vee, jahu ehk mõne muu peale veresõnad kirjutada ja ära juua, siis olevat viga kohe paranenud. Küsis, kas mul ei ole midagi ligi, mille peale ta võiks sõnad kirjutada. Vastasin, et ei teadnud võtta. Sellegipärast hakkas arstima ja tõi topsiga oma vett. [- - -]
Kui natuke naelaga oli keerutanud, siis andis topsi ja käskis vee ära juua, mida ka täitsin. Pärast kõnelesime veel: ta rääkis elektrist, mis inimese sees olevat, ja jumalast. Kui talt ühte ja teist küsisin, ilma, et äraminekust välja oleks teinud, siis ütles: "Nüüd, pojake, hakka koju minema, mina pean ka jälle oma töö juurde minema. Kui seekord terveks ei saa, siis tule tagasi, aga võta tingimata midagi ligi." (ERM I 1, 3/25 < Hargla.)
Osundatud raviseansi kirjelduse on meespatsient saatnud Eesti Rahvaluule Arhiivile 1920. aastal, lugu pärineb tõenäoliselt Kusta Taitsi elu lõpuaastatest, sest teda kirjeldatakse samas tekstis kui halli peaga heasüdamlikku ja sõbralikku mehikest (ERM I 1, 3/25 < Hargla; vt ka RKM I 16, 176/90 < Viljandi l < Hargla).
Selgeltnägijavõimete tõttu pöörduti sageli tema poole varguste avastamiseks (nt EKRK I 89, 54/6 < Hargla), tuleviku ennustamiseks ja kadunud lähedaste saatuse selgitamiseks.
Oli ka neid inimesi, kes teda prohvetiks nimetavad, sest et ta ka mõnele kuulutanud surma ette, mis täide läinud. Mõnele rääkinud ta päris piltlikult ette, kust abiotsija omale viga oli saanud, kas oma rumaluse ja jonniajamise tõttu, nagu seda rahva elus tihti ette tuleb.
Seletanud ka seda mõnele, kui palju temal loome on ja missugust karva nad on. Ka seda, kus abiotsija magamisase, kus pool sängi pähits ja jaluts, kas põhja või lõuna pool. Niisugune seletus mõjus muidugi rahva peale ja Suri tõmbas rahva lugupidamise oma poole (-t- 1921).
Minu isa on ise Suri juures käinud. See Vana Suri oli väga tark ollu, kõik teadnu. [- - -]
Me elasime niisuguse tee ääres, kus kaugelt inimese, Venemaalt ja, tulid Suri juurde. Siin paigan ma ole elanu 50 aastat.
Ja ükskord oli nekrutisse minek minu vennal ja isa läks siis Suri juurde, küsis: "Kas võetakse?" Suri ütles: "Tal on pagunid juba praegust peal." Et: "Kui niisugune suur mees vasta ei võeta, kes siss võetakse?" (RKM II 308, 209(8) < Karula).
Vanna Surri üteldi ka, et keski käünü obese varguse peräst, varastedu kats alli obest ärä. Suri seganü sinna klaasi vett naelaga. Ütelnü, et ommen viiäse Tartun üle Kivisilla kell katesa. Mees võtnu politsei ja lännü silla manu ja viidugi obese. Saanugi oma obese kätte (RKM II 25, 78/9 (17) < Sangaste).
Kui tervenemine polnud kiire ja püsiv, siis teadmameest ei süüdistatud.
Kui nüüd mõnele tema arstimine ei õnnestunud, ega sellest arstil süüd võinud olla (-t- 1921).
Abiotsija teadvustas haiguse sellisel juhul kui jumala saadetu, mille puhul ilmalike jõududega vahelesegamine oli nii või teisti tulutu. Kergendust tõi mure jagamine kellegi endast targema ja kogukonna silmis autoriteetse isikuga, millise mõtteviisi võib kokku võtta ühe abiotsija lausesse: terveks ta küll ei saanud, aga abi ikkagi oli (RKM II 91, 494/5 (5) <Võru l).
Tervendamisseansi eest ravijad ise tavaliselt tasu ei küsinud, vaid selle määras patsient oma südametunnistuse järgi vastavalt majanduslikele võimalustele. Nii tänati ka Vana Suri abistamise eest peamiselt toidukraami, vähem rahaga (RKM I 20, 288 < Viljandi l < Hargla).
Rahalise tasu peale ei pannud arst suurt rõhku, olnud ka vähemate annetega rahul. Ei ole ime, kui rahvas vigadega tema juurde voolas. [- - -] Aga Suri andis oma abi niipalju kui suutis ilma selle peale vaatamata, kas tasuks 10 ehk 20 kopikat sai (-t- 1921).
Koikkülas elanud H. A. Kotkas, Kusta Taitsi kaasaegne, on saatnud Eesti Rahvaluule Arhiivile vahetult pärast Suri surma pikema kirjelduse populaarse rahvaarsti tegevusest - saadetis on dateeritud 4. märtsiga 1922. Korrespondendi väitel olla Kusta Taits olnud täiesti kirjaoskamatu ning tema ravimisviisid ja arusaamad haiguste tekkepõhjustest iseloomulikud vanemale arstimistraditsioonile, sarnanedes Suri ema omadele.
1921. aasta lõpul lahkus suremise läbi peale 80-aastane vanamees Kusta Taits, sõimunimi Suri. Tallitas ta oma ametid elukohas Koikkülas oma eluaegse ameti pidamises. Ta ei tundnud raha ega kirjatähte - ka ei mõistnud nimegi kirjuta. Arstimise kord oli järgmine: Keerutas suure lattinaelaga kas tühja ehk vee või viina sees pottis; posises kas rasva ehk viljaaine peale, posises ka kõige koha peale seda käega vajutades, sülitas suhu ehk haige koha peale, tegi roosi haiguse paberid sinist paberit määrides rasvaga ja kuulutas mitmele haiguse sündimise aega ja kodulist elukorda. Igale naesterahvale ütles ta: kitseke ehk kanake. Ta oli sedakorda kuulsaks saanud, et vene ajal peaaegu üle riigi juhtus tema juurde abiotsijaid. Iga päev seisis temal ootajaid sabas. Kohalise rahva poolt ei leidnud ta sugugi poolehoidjaid, aga siiski käisid kõik kui salaja tema pool. Mitmed kinnitasid temast abi ja teadetarkust kuulnud kui saanud olevad. Ema oli temal pime, ammu surnud, ja arstis veel kõvemini. Oli kuulda olnud, et olevad temal, nagu üteldakse, kas seitsmes Moosese raamat, mis temalt ära varastatud. Viimasel ajal elas jõe ääres elanikuna ja elatas rikkalikult nõiduseameti läbi. Tasumaks vabatahtlik. Viina armastas ta heameelega juua. Paljud ütlevad temast abi saanud olevad. Kuna teised tembutajaks pidasid. Teguviisi õigema põhja peale ei ole keegi jõudnud. Oli kaks naist. Lastest viimasest tütar ja poeg. Tütar suri enne leeriaega ja poeg astus praegu aja-sõjateenistusse. Iseloomu poolest oli vanamees omapäraline ja kodune - ütelda õigemalt nagu kunagi - rumal. Kuulu järele olla temal mingisugused võimujõud. [- - -] Seda asja ei olnud, keda ta ei arstinud [- - -]
Kusta Taits elas oma elunähtustega ajaloo vääriliselt. Oli elupaigaks Valga maakond (enne Võru kreis) Laanemetsa vald, Hargla kihelkond [- - -] (ERM 90, 23/5 < Hargla).
Kokkuvõtvalt võib väita, et Kusta Taitsi ehk Vana Suri teadmamehe ja ravija fenomen põhines pärilikel arstijaeeldustel, heal olustikutundmisel ja elutarkusel (mõnele rääkinud ta päris piltlikult ette, kust abiotsija omale viga oli saanud, kas rumaluse või jonniajamise tõttu (-t- 1921)), millega kaasnes rohkem või vähem teadlikult emalt omandatud rahvaomase ravimise võttestik, religioossus, Piibli hea tundmine ja loodusega sina peal olemine.
Samalaadseid arstimisvõtteid on tarvitanud näiteks ka Saaremaa rahvaarst Tiitsu Seiu (Kõiva 1989) ja paljud teised 19. ja 20. sajandi Eesti ravijad. Analoogilise metoodika ja maailmavaatega rahvaarste on kirjeldanud ka mitmed Põhjamaade etnoloogid ja folkloristid (vt näieks Mathisen 1989; Alver, Klintberg, Rørbye, Siikala 1983; Kopponen 1973; Tuovinen 1984 jne).
Anton (lähedastele, sugulastele ja sõpradele eestipäraselt Ants) Taits (1902-1956) sündis 8. juunil 1902. aastal Kusta Taitsi teisest abielust Grete Pettaiga Valgamaal Taheva vallas isa ainsa poja ja kolmanda lapsena. Taitsid elasid tollal Koikkülas Ala-Konnul.
Haridust oli Anton Taitsil väidetavalt kuus klassi. Ta käis Lannamõtsa Kaku koolis, kus kaasaegsete sõnutsi olnud kaunis ulakas, Tootsi-taoline, ega hella südamega mees polnud (EKRK Fon 5; EKRK Fon 8).
Noor Suri [- - -] käis 6. kl. Koikküla koolis igatahes ära, kas ta veel käis, ei mäleta (EKRK I 95, 117 < Hargla).
Koolin õpse viletsade, aga pää oll´ ää (EKRK I 88, 247 < Hargla).
Koolin oll´ ulakas, täpselt nigu Toots. Kakul oll´ vene koolimaja tii veeren ja tõsõl puul luteri kool. Sõda oll´ kõik aig nigu Tootsil mõisapoistega. Tia oll´ meil väepäälik [- - -] (EKRK I 89, 834 < Hargla).
Istuvad (vasakult) Jaan Madal, Minna Berkis (Nilson), Anton Taits.
Seisavad (vasakult) August Kuks, M. Elram, Johannes Kuks. Paul Sarapuu
erakogusse kuuluv foto on tehtud 1920. aastatel Lannamõtsas.
Paul Sarapuu, kes Anton Taitsiga koos juba Koikküla vallakoolis käis ja istus pink eespool, jutustas:
Anton oli 17-18, kui isa suri. [- - -] Anton edasi ei läinud, ei tahtnud õppida. Isa elas, ei õppinud ametit ka mingist. [- - -] Andekas poiss oli, aga ei viitsinud. Arvas, et niisama saab ära elada. Tegi juhutöid, metsatöid. Oli viljapeksumasina juures katlakütja. Kindlat ametit ei õppinud. Juhutöölise seisus 22-23. eluaastani. Kaaberdas külapoistega, võttis napsu, mängis mandoliini. Nuppu tal oli. Üks anne oli, näitlejaanne. Mängis taidlusringis Jüri Rummu. Kupleed laulis. Ja seda kasutas vist pärast ka arstitegevuses ära (EKRK Fon 5; EKRK Fon 8).
Antoni head suhtlemisoskust, näitlejaannet ja pillimehekuulsust rõhutavad teisedki, kes temaga noorpõlves lähemalt kokku puutusid.
Noor Suri tuli alati niisuguse keksusammuga, ta oli rõõmsameelne (EKRK I 95, 108 < Hargla).
Suri poiga ma tiiä küll. Mängse Jüri Rummu osa, päris hää anne oli (EKRK I 89, 548 < Hargla).
Suri oli musikaalne mees, tal oli hea "Hohneri" nelja poolega suupill ning duuri kannel. Tegime isegi paar lugu, mina mängisin suupilli, tema lõi kandlega kaasa. Ka oli ta kirglik õngemees, püüdis sel pääväl kala Koiva jõest. [- - -] Suri oli väga jutukas, heatahtlik inimene (RKM I 20, 313/4 < Kohtla-Järve l < Hargla).
Perekond olnud usklik: algusest pääle mõlemad naisega vene usku (EKRK I 88, 249 < Hargla), nende sidemed Lannamõtsa õigeusu kogudusega olid nõukogude korra tulekuni tihedad. Anton Taits olnud kirikus koguni vastulauljaks: kui Suri Ants oll´ vene keriku koorijuht [- - -] (EKRK I 89, 766 < Hargla).
Suri olli kerkuinimene. Laulis kirikukooris [- - -] (EKRK I 89, 638 < Hargla).
Lannamõtsa nime on korduvalt muudetud. Selle kohta kirjutatakse koguteoses Valgamaa:
Vanemaid nimekujusid ja vanema põlve hääldamist arvestades tuleks tarvitada nimekuju "Lannamõtsa" Eesti iseseisvuse ajal kirjakeele kaudu levinud väärkuju "Laanemetsa" asemel, mis peaks aegamööda õige kuju eest taganema (Valgamaa 1932: 260).
Lannamõtsa (kuni 1921. aastani Hargla) Püha Peetri ja Pauli apostliku õigeusu koguduse puukirik ehitati 1855. aastal Lannamõtsa mõisalt võõrandatud maale. Puukirik on ristikujuline ja seda köeti kahe ahjuga. 1919. aasta märtsis murdsid punaväelased kirikusse ja röövisid sealt hinnalisemad kirikuriistad (op. cit.: 264). Nõukogude perioodil kasutati pühakoda kõigepealt ühismajandi viljahoidlana, hiljem kuulus kirik Valga koduloomuuseumile ja seal säilitati muuseumi etnograafilist kogu. 1992. aasta suvel kaaluti rüüstatud Lannamõtsa kiriku taastamist.
Lannamõtsa Püha Peetri ja Pauli apostliku õigeusu kirik 2000.
aasta sügisel. Alar Madissoni foto.
Suri oli Laanamõtsa koguduse liige, suur rist oli kaelas, oli Laanametsa kirikus (õigeusu kirik) laulja papi juures. Tal oli hea hääl (EKRK I 95, 102 < Hargla).
Suri oll´ pulman ja igal puul kõva sõnamiis´, aktiivne. Kirikus oll´ kroonlühtri all hõbeplaat´, inemise kinkseva tuu kirikule - temä oll´ sääl kõva asjaajaja. [- - -] Laulumiis´ oll´, seltskonnamiis´, aga kõva viinamiis´ oll´ kah. Viinasurma lätski (EKRK I 89, 834 < Hargla).
Anton Taits abiellus Olga Sibulaga (sünd 13. juunil 1899) Tahevalt Hoovi talust. Laulatus toimus 1924. aasta jõulupühade ajal (EKRK I 88, 249 < Hargla). Anton olla kohtunud Olgaga Ella Tamme ema täditütre pulmas, kust lähedaste mällu on jäänud Antoniga seotud lustlikud seigad:
Otsis ojast vähke ja pani neid tüdrukutele riietesse. Mängis kurge ja peru hobust (EKRK I 95, 77 < Hargla).
Ka Antoni enda naisevõtust on sugulaste pärimuses säilinud eelkõige lõbusaid ja naljakaid vahejuhtumeid.
Olga elasi kaua. Ta oll´ ilus naine, käis kirikus laulmas. Kui neid laulatati, olin parasjagu Tartun Eesti sõjaväen. Sel puhul sain puhkust. No olin viina võtnu. Enne lätsime pruudi manu, sinna oli ratas üles riputatud. See tähendas, et kui pruut majast ära läheb, ei lähe õnn majast temaga kaasa. [- - -] Ma olin tookord kolm päivä üle aja. Tähendab väejooksik. Meil peetas tavaliselt kaks nädälit pulmi. Andsin siis veltveeblile raha, asi saigi korda (EKRK I 89, 853/4 (7) < Hargla).
Ma olli laulatuse man ja, noh, viina ka võtnu ja nii tuu kroon tük´se pähe vajuma Antsule. Sis ku pruudikodu minti, oli vankriratas nööriga puu otsan, et pruut´ maja õnne ära ei viiks. Mõõgaga leie nööri katski. Papp Lebedev es ärka jälle üles, toodi kodust ära, hüppas lauale, istus supitirina pääle ja nakse laulma (EKRK I 89, 636/7 < Hargla).
Kuigi Antoni ja Olga laulatus toimus õigeusu tavade kohaselt, peetud pulmad rahvakommete järgi. Üheks pulmategelaseks olnud nende pulmas ka raudkäsi. Traditsiooniliselt oli tema regaaliks mõõk, millega ta kaitses noorpaari ja viis läbi rituaale.
Antoni ja Olga abielust sündis 1925. aastal poeg Voldemar, abielupaari ainukene laps. Teadaolevalt teenis Voldemar Teises maailmasõjas sakslaste poolel, tema edasise saatuse kohta on sugulastel ja kohalikus pärimuses vastuolulised andmed. Ühed on veendunud, et ta sai sõjas surma, teised jälle väidavad, et Voldemar elab kusagil välismaal. Rahvapärimusele tuginedes julgen väita, et soodsates oludes oleks võinud temast saada Suride arstidünastia jätkaja. Eeldusi selleks näikse tal olevat olnud.
Anton Taitsil oll´ poig kah. Tuu oll´ ühtlasi mu kooliveli kah. Tal es oleq kerge põli, koolin yks naarseva teda kyik. Aga ta sai sõjan surma (EKRK I 89, 172/3 (6) < Hargla).
Noore Suri poeg Voldemar. Foto autori erakogust.
[Kui] Antoni poeg Voldemar Hargla koolis käis, siis kandis risti kaalan. Tark poiss oli, maha es kirota, ülti, et arsti poig, selle ei kirotagi. Vaimõ kutsõ vällä. Ütskõrd tekk´ tempe, valget tossu tull´, kõik juusksõ lak´ka, naksi pelgämä. Jumalat usksõ, risti lei ette ja ütel, et opis preestris (EKRK I 89, 63 < Hargla).
Ütskõrd joodi koos samakat ja hakati tema kallal aasima. Voldemar vihastas ja ütles: "Ma panen teid pikali." Lubas surnud tuppa kutsuda. Tuligi tuuleõhk, lõime kartma ja jooksime vällä. Mäletan, koolis kandis Voldemar alati risti kaelas (EKRK I 89, 945 (2) < Hargla).
Käisime Suri pojaga ühes koolis, praegugi peaks Voldemar välismaal olema, Lääne-Saksamaal (EKRK I 89, 945 (2) < Hargla).
Oli 17-18-aastane kui läks sõtta. Ütles: "Ma ei taha minna", jättis jumalaga (EKRK I 95, 117 < Hargla).
Poeg Voldemar Taits oll´ andekas. Kattekümmend es oleq, ku surma sai. Sündü 1925 (EKRK I 88, 255 < Hargla).
Noore Suri ainus poeg Voldemar jäi saksa sõjaväkke (jäi kadunuks) (EKRK I 95, 100 < Hargla).
Antoni poig sai saksa sõjan surma. Venemaal, üte koolimaja man. Sinna matõti. Pojast olõs ka arst´ saanuq, vahmiili veri (EKRK I 89, 50 (10) < Hargla).
Rahva sõnutsi pidanuks poeg Voldemar isa ennustuste kohaselt sõjast elusa ja tervena tagasi tulema, kuid Anton Taitsi ennustused ei täitunud.
Oma [Anton Taitsi - M.K.] poeg jäi sõja ajal kaduma, selle kohta oli ta öelnud: "Mu poeg tulõ tagasi", kuid senini [aastaks 1957 - M.K.] pole poeg tagasi tulnud (RKM II 64, 226/7 (17) < Rõuge).
Ennustas, et ta oma poeg tuleb sõjaväest tagasi, aga ei tulnud [- - -] (RKM II 53, 77/9 (7) < Hargla).
Kuni Teise maailmasõjani elatus Anton Taits juhutöödest, arstimise eest saadud annetustest ja mesindusest. 1944. aastal põletasid väidetavalt sakslased Ala-Konnu hooned maha. Anton ehitas need sugulaste ja sõprade abiga uuesti üles ning sellisena on need säilinud tänapäevani.
Anton Taitsi perekonnale kuulunud elumaja 1989. aasta augustis. Madis Veldi foto.
Antsukõnõ palasi ka pal´las - pääle sõa inne varõmõ. Tuu väikene maja sai kallistõ ostõtu. Aga minu tettü om kõik sääl (EKRK I 89, 77/8 (2) < Hargla).
Ehit´ majja. Mi ollimi sääl. Avitimi tetäq. Tetti süük ja kõik ja... Anton oll´ väega lahke miis (EKRK I 88, 395 < Hargla).
Teise maailmasõja ajal kuulus Anton Taits Omakaitsesse, kus oli olnud ka piirkonnajuhiks (RKM I 20, 306/8 < ärakiri A. Taitsi kohtuprotsessi lõppotsusest). Pärast sõda töötas ta tolleaegses Ždanovi-nimelises kolhoosis tallimehena.
Kui rahvapärimuses kõneldakse, kuidas Vana Suri käinud Peterburis oma ravijategevuse pärast kõrgemaile vaimulikele aru andmas, mis lõppenud kokkuvõttes rahvatarga õigeksmõistmisega, siis pojal oli rahvaarstitegevuse pärast sekeldusi Eesti Vabariigi aegu koguduse liikmete ja Nõukogude Eestis tollaste aktivistidega, kes kaebasid Anton Taitsi rahvakohtusse.
Noore Suriga lätsimi tülli: kiriku asja peräst. Ta oles mu mustas sõnunu, mitte midägi es saa mulle nõidu. Ma nimeti tedä "soolapuhujas", et ta segän neid kiriku-asju (EKRK I 89, 684 < Hargla).
Utsari August oll´ Suri Antoni kohta ütelnü, et pääväl keerutas naalaga, sis laul vene kirikun, ta om ikke vene juudaga ühendüsen (EKRK I 88, 25 < Hargla).
Suri Anton oll´ kirikus vastulaulja. Tuu oll´ imelik, ikka nõia poig (EKRK I 88, 199 (6) < Hargla).
Ilmselt polnud mõnedele koguduseliikmetele meeltmööda Taitsi tegevus ühtaegu nii rahvaravija kui ka Lannamõtsa õigeusu koguduse eestseisuse liikmena. Viimase kohustuste hulka kuulus ka kiriklike rituaalide läbiviimine. Rahva arusaamade kohaselt on tegemist kahe täiesti vastandliku, teineteist välistava tegevusvaldkonnaga. Liiatigi oli Anton Taits väikese liikmeskonnaga vene õigeusu koguduse liige, mis enamikule külaelanikest tähendas niigi, et ta oli võõrast, vinne usku.
Vanast Surist kuulsin ema ja onu kaudu, aga noort Suri - tema poega Antonit nägin ja kuulsin ise arstimas. [- - -]
Seitsme Moosese raamat olevat Laanemetsa apostliku õigeusu kiriku altari all, kus noor Suri oli ka pühapäeval preestrile vastulauljaks ehk salmilugejaks. See tekitas rahva hulgas küll natuke vastakaid mõtteid, aga abivajajaid oli sellegi pärast küllalt (RKM I 20, 281 < Hargla).
[Lannamõtsa - M.K.] keriku dokumentide kohta ei tea. Too kerik on oleman. Kiriku altari all pidi olema 7. Moosese raamat, mis kuulunud Surile (EKRK I 88, 199 (7) < Hargla).
30. augustil 1952 peeti Valga rajooni rahvakohtu avalik istung Anton Taitsi üle, keda süüdistati selles, et tema, kasutades mõnede kodanike kergeusklikkust, tegeles juba ligi 15 aasta kestel kodanike "ravimisega" posimise teel ning tuleviku ennustamisega, mille eest sai "abitarvitajatelt" viina, raha, toitaineid jne. (RKM I 20, 306/8 < ärakiri A. Taitsi kohtuprotsessi lõppotsusest).
Suri oli kinni. Keegi kaebas - tegeleb nõidumisega ja petab rahva raha. Paar kuud oli kinni, siis lasti lahti. [- - -] Arvavad, et Tiivel, Elmar, aga see on rahva jutt (EKRK 95 I 93 < Hargla).
Kohtuprotsessi käigus ei leitud kõnealuses kaasuses mingeid kergendavaid asjaolusid. Süüd raskendavate asjaoludena arvestati kohtualuse isikut kui aktiivset tegelast Saksa okupatsiooni ajal, kes pimestas inimesi ja arendas ebausku (RKM I 20, 306/8 < ärakiri A. Taitsi kohtuprotsessi lõppotsusest). Esitan siinkohal väljavõtte Anton Taitsi kohtuotsusest:
Käsitanud VNFSV KrKD paragrahv 319 ja 320, rahvakohus otsustas: 1) süüdi mõista TAITS, Anton Kusta p. VNFSV KrKD paragrahv 169 lg 1 järgi ja teda karistada 2 (kahe) aasta vabaduskaotusega ilma õiguste kaotusteta.
2) Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 30. juuli 1952. a. Tõkkeabinõu - vahi all hoidmine - jätta TAITS, Anton Kusta p. suhtes endiseks.
3) Otsusele saab kaevata ENSV Ülemkohtusse 5 päeva jooksul Valga rajooni 2. sjsk. rahvakohtu kaudu.
Eesistuja: Kerem
Rahvakaasistujad: Pillai, Poogen.
Märkus: ENSV Ülemkohtu Kriminaalasjade Kohtukolleegiumi määrusega 24. sept. 1952 jäetakse Valga raj. II pk. Rahvakohtu otsus 30. aug. 1952. a. jõusse ja Taitsi kaitsja kassatsioonikaebus rahuldamata (F 269, nim 2, s 36, 1 64-67 (RKM I 20, op. cit.).
Kohtus kaitses Anton Taitsi advokaat Elmar Koost, kes taotles süüdistuse ümberkvalifitseerimist kelmuselt paragrahvile, mis nägi ette karistust meditsiinipraktikaga tegelevale isikule, kellel puudub selleks õigus ja eriharidus.
Kohtus kuulati ära kuni kümne inimese ütlused, kes olid ennast tema juures ravinud. Mõistagi ei saaks ma käesoleval ajal nende ütluste sisu meenuda - ikkagi on möödunud 26 aastat. Kuid et kohtuistungi protokolli ärakiri oli veel hiljuti minu käes, siis võin üht-teist märkida. Tunnistajad tõendasid, et enne seda, kui nad Taitsi poole olid pöördunud, olid nad otsinud abi meditsiinitöötajatelt, kuid seda tulemusteta. Ühel olid kaasas isegi väljakirjutatud retseptid jm. paberid. Konkreetsetest juhtudest mäletan, kuidas üks tunnistaja väitis, et oli aastaid olnud liikumisvõimetu. Kui teda oli viidud Taitsi juurde, oli see andnud ravimi ja peatselt oli ta oma kõndimisvõime saanud tagasi. Üks tunnistaja kinnitas, et oli Taitsi abiga saanud tagasi oma nägemisvõime. Mitmel juhul oli antud abi roosihaigetele.
Kohtuistungile oli kutsutud ekspert, nime ei mäleta. Ta töötas Valga haiglas neuroloog-psühhiaatrina. Omas arvamuses väitis ekspert, et kõik need ravimeetodid, mida Taits kasutas, on tuntud ka arstiteaduses ja praktikas kasutatavad. Taitsi tegevuses ei ole midagi üleloomulikku. Toodud põhjustel taotlesin selles osas süüdistuse ümberkvalifitseerimist kelmuselt paragrahvile, mis nägi ette meditsiinipraktikaga tegelemist isiku poolt, kellel puudub selleks õigus ja eriharidus. Kohus taotlusega ei nõustunud ning karistas A. Taitsi KrK § 169 lg. 1 järgi kaheaastase vabadusekaotusega.
Olgu siinkohal märgitud, et mõni aeg pärast protsessi oli mul võimalus erialakirjanduse kaudu tutvuda ühe NSV Liidu ülemkohtu määrusega, kus nn. imearsti teod olid just sellisena kvalifitseeritud (RKM I 20, 309/10 < Tartu l < Valga l).
Anton Taitsi onupoeg, 86-aastane Peeter Pettai mäletas kohtuistungist järgmist:
Kohtus küsiti Uppardi käest, kas Anton Taitsi arstimisviis on arstiteadus. Uppard ütles, et Anton Taits arstib nõukogude teadlase Pauluse arstimisviisi järgi. Kohus mõistis Anton Taitsile kaks aastat. Vangis oli 8 kuud Vasalemma laagris. [- - -] Kui vangist tagasi tuli, tegeles arstimisega edasi. Kõik raamatud anti tagasi (EKRK I 88, 549 < Hargla).
Anton Taitsi kaebas kohtusse kolhoosi esimees [- - -]. Anton Taitsi advokaat oli omal alal hea asjatundja [- - -]. Advokaat uuris välja, milline peab olema noorloomade koppel. Kohtus ütles, et kolhoosi esimees võib sellise kopliga jäneseid püüda. Kohtus oli tunnistajaks keegi karkudega üliõpilane, kes kohtu ees ütles: "Selle jala siin võttis haigla maha, selle siin jättis Anton Taits alles." Veel oli kohtus tunnistajaks üks naine lapsega. Varem oli lapsel olnud mingi haigus, mida Anton Taits oli edukalt ravinud. Kohtuistungi ajal oli kogu kohtumaja õu rahvast täis olnud (EKRK I 88, 551/3 < Hargla).
Valga Rajooni Rahvakohtu otsus aastast 1952, Anton Taitsi asjus.
Anton Taits vabanes Vasalemma vanglast ennetähtaegselt. Suuliste teadete alusel viibis ta seal napilt kuus kuni kaheksa kuud. Tema karistusaja lühenemise põhjuseks peab rahvapärimus abivalmidust ja töökust, samuti tähtsate nõukogude ametnike või nende lähedaste tulemuslikku ravimist. Kuigi ta olla demonstreerinud vanglaametnikele oma erilisi võimeid, polnud ta neid kasutanud vanglast põgenemiseks.
Ta õige nimi olli Anton Taits - nooremb Suri. Vanamehe nime ei tiiä. Suri (noorem) olli 1946. aastal kaevatu kohtusse, aga rahvas tunnistas kõik, et saiva terves. Aga Suri mõisteti vangi. Olli kats aastat kinni. Sis sai lahti amnestiaga [- - -] (RKM II 307, 125/7 (1) < Rannu < Karula < Hargla).
Anton Suri (Taits) oll´ vangimajan. Oll´ ütelnu, et pantke või säidse lukku ette, ma lase na kõik lahti. Ja oll´ lasknu ka lahti, aga koskile ei läinu. Nii rahvas kõnõlese (RKM II 307, 261/2 (37) < Hargla).
Vangis olles elas seltsielu. Pidevalt oli ohvitseride barakis laulmas ja näitemängu tegemas (EKRK I 88, 549 < Hargla).
Suri oli 60. a. mees. Oli vahepeal vangis istunud imearsti kuulsuse pärast. Kuid sõjaväelane, kelle tütart ta oli terveks ravinud, tõi ta vanglast välja [- - -] (RKM II 64, 226/7 (17) < Rõuge).
Suri oli niisugune. Mina isiklikult teda tunnen. Ta ravis ühe podpolkovniku lapse ära. Laps sai terveks. Podpolkovnik saatis raha talle ja kirja. Surit hakati pinnima. Kolm kord oli kohus, aga podpolkovnik kaitses teda, ei tehtud talle midagi (RKM II 308, 103 (79) < Karula).
Kui Anton Taits vangi pandi, siis Võru julgeolekuülem küsis, miks talle õigel ajal ei teatatud, ta oleks aidanud (EKRK I 88, 557 < Hargla).
Lisaks sekeldustele nõukogude võimuga tekkisid Anton Taitsil probleemid alkoholi liigtarvitamisega, mida võib tinglikult nimetada kutsehaiguseks (meenutagem ka Kusta Taitsi), sest küllap oleksid (mees)patsiendid seda pahaks pannud, kui ta nende toodud meelehea - pudeli kangemat kraami - oleks väärilise tähelepanuta jätnud.
Ega ta siis ei joond, kui ta arstis. Muidu võttis - kui külalisi polnud - suhkruvett peale. Tal olid endal õllet, viinat. Lõpu poole, siis ta jõi palju, algul ta es joondki palju. Aga noh, siis tal oli lõpp kah, kui ta jooma hakkas (EKRK I 95, 107 < Hargla).
Ütles: "Ega ma ei tahagi juua, aga ei saa enam." Inemiseq tõid kaasa ka, igasugu kalleid marke (EKRK I 95, 118 < Hargla).
Sagedane napsitamine toonud väidetavalt kaasa arusaamatusi perekonnas, kuid sugulaste abiga said suhted abikaasaga siiski klaaritud (EKRK I 89, 835/6 < Hargla). Viinaviga hakkas lõpuks rahvaarsti enda tervisele halvasti mõjuma.
No viinamees oli ta kõva, tal oli mao pääl vesi - ükskord võeti pritsiga. Arst oli talle öelnud, et sa ei tohi mingeid alkohoolseid jooke tarvitada (EKRK I 95, 97 < Hargla).
Üksikutest eranditest hoolimata oli Anton Taits omakandi rahva hulgas lugupeetud ja populaarne mees. Isaga võrreldes peeti teda juba haritud inimeseks. Kaasaegsete mälestustesse on Anton Taits kinnistunud eelkõige sõbraliku ja seltskondliku ning külarahva suhtes lojaalse inimesena.
Poiss (Anton Taits) oli juba koolis käind, tuu osk´ tähti [- - -] (EKRK I 89, 685 < Hargla).
Suri oli haritud mees. Oskas saksa ja läti keelt [- - -] (EKRK I 89, 947 (7) < Hargla).
Suri oli soliidne härra, pikk mees, selge häälega. Käis surnuid matman. Poe juures rääkisin temaga alati (EKRK I 89, 946 (5) < Hargla).
Anton oll´ pikk´ miis, tumeda pääga, avit´ vaeseid. Ilustõ oll´ rõivin, käve alati lipsuga. Kuulutas kommuniste lõppu ette, väikselt tekk´ poliitikat kah. Läbi lõhki eesti miis, õiget usku kiitis, Laanemetsa väikesen kogudusen iistseisusen (EKRK I 89, 63/4 < Hargla).
Kõva viinamees oll´. Ja rahvamees ja laulumees. Väga hää hääl oll´. Ja kõva kalamees kah (EKRK I 88, 247 < Hargla).
Peeter Pettai (sünd 1903), Anton Taitsi onupoeg, jutustamas lugusid
Noorest ja Vanast Surist 1989. aasta augustis Koikkülas. Madis Veldi foto.
Agitaatorina käisin kastiga Suri pool. Seal oli kokkusaamise koht külarahva tarvis. Nooremad käisid. Perenaisel oli söök valmis. [- - -] Alati, kui oli riigilaenu obligatsioonide müümine, pidin neid levitama. Suri maksis külanõukogu poolt määratud summa alati ära (EKRK I 95, 93 < Hargla).
Halba ta ei teinud vaenlastele (EKRK I 95, 101 < Hargla).
Isa oli tollal külanõukogu esimees (1951-1955; Kalju Varblane). Suri juhtus külanõukogus tihti käima. Ja nii nad isaga lähemalt tuttavaks saidki. Jõid ikka koos sõbralikult viina, nagu isa ütles. Mõnikord käisid ka Suri pool viina võtmas (RKM I 20, 285/7 < Valga l < Hargla).
Taitsi suguvõsa kannatas ka küüditamise tõttu. Lähisugulaste meenutuste kohaselt ei tulnud mõned nende hulgast Siberist tagasi.
Minna ja Olga (Taits) olnuva Hoovi Sibula tütre. Hoovi talu Minna pere küüditati Siberisse, vast ommava tagasi (EKRK I 88, 381 (8) < Hargla).
Anton Taits ise pääses rahvapärimuse kohaselt küüditamisest tänu oma erilistele nõiavõimetele, millega osanud auto paigale seisata. Rahva sõnutsi ei saadud teda samal põhjusel ka vangi viia.
Kui Suri autole tõsteti, ei läinud auto paigast liikuma. Kui maha tuli, auto käivitus. Ja nii mitu korda. Tuli Suri minema saata (RKM II 301, 300/1 < Helme).
Surid tahetud kinni viia nõidumise eest. Pandud auto pääle, aga auto seisab. Lastud auto pealt minema - mootor käib. Pandud uuesti peale - jälle auto seisab. Ja nii mitu korda. Öeldud siis, et mis sa nõiud siin. Suri öelnud, et: "Mida ma nõiun, te näete - mul pole muud kui pallast kaks kätt." Öeldud: "Mine kodu tagasi!" (RKM II 312, 327/8 < Helme).
Anton Taitsi matused. Fotod autori erakogust.
Anton Taits suri 25. juulil 1956 ja maeti kiriklikult Lannamõtsa kalmistule. Surma põhjustas väidetavalt süvenenud maohaigus (vesitõbi) ja töötrauma - ta olla saanud hobuselt löögi mao piirkonda.
Anton (1902-1956) ja Olga (1899-1981) Taitsi viimne puhkepaik Lannamõtsa kalmistul. Sügis 2000. Alar Madissoni foto.
Ise suri viinasurma. Vett läts täüs. Ennast ja latsi es avita (EKRK I 89, 50 (11) < Hargla).
Suri oli kolhoosi tallimees, hobuselt sai nii tugeva löögi, et suri juba möödunud aastal [- - -] (RKM II 64, 226/7 (17) < Rõuge).
Noor Suri sai tallimehena hobuselt löögi. [- - -] Tallimehena oli abivajajaid võtnud vastu ka väljaspool kodu (RKM II 53, 77/9 (7) < Hargla).
Olga Taitsi hooldajad - perekond Liiv Koikkülast - kirjeldasid Antoni abikaasat kui lahedat ja sõbralikku naisterahvast, kes hoidnud väga nende poega. Olga Taits ei tarvitanud ka oma mehe abi ega tegelnud ise arstimisega, kuigi rahvapärimuse kohaselt pärandanud Anton Taits rahvaarstile vajalikud ametioskused oma naisele. Antoni onupoja Peeter Pettai väitel pöördusid abivajajad pärast Anton Taitsi surma korduvalt temagi poole abi saamiseks, kuid ka tema ei võtnud Antonilt ravijaametit üle.
Fragment Olga Taitsi matuste laululehest.
[- - -] ja tema abikaasa ise oma "ravimeetodit" endi suhtes ei rakendanud, vaid tarvitasid apteegist toodud vahendeid. [- - -] Olga Taits on end ravinud dr. Uparti juures ega ole tarvitanud oma abikaasa "ime-jõudu" (RKM I 20, 306/8 < ärakiri A. Taitsi kohtuprotsessi lõppotsusest).
Nüüd on Suri naine arst. Suri on kõik sõnad edasi andnud (RKM II 63, 502 (6) < Hargla).
1995. aasta suvel kohtusin tööasjus Margus Läätsega, tollase Koigi vallavanemaga, kes oli 1966.-1973. aastani töötanud Koikküla ja Lannamõtsa kandis majandi(te) peaagronoomina. Põlise põhjaeestlasena asunud ta võõrasse kanti ametisse majanduslikel põhjustel, parema palga pärast, mis noorele, iseseisvat elu alustavale inimesele on arvestatav põhjus ümberasumiseks. Juttu tuli ka Suridest ja tolleaegsest olustikust: Vanast Surist olid fantast jutud, mis ma vanemate inimeste käest kuulsin. Täitsa muinasjutud ja siis veel oma jutud juurde, kes olid teda näinud ja... Olgasse [Olga Taitsi - M.K.] suhtuti hästi. Kolhoosi mullikaid hoidis. Jaanipäevad Koiva ääres - külad olid koos. Hobused ja tammepärjad ja... Olga tegi haruldast toitu - sõira. Tundis taimi, oskas soovitada, kui haige või... Küllaltki palju teadis. Vanast Surist teadis ka ühte-teist. Üldse elati seal tol ajal küll vaeselt, aga väga puhtalt (üleskirjutus M. Kõivupuu valduses).
Olga Taits suri 17. veebruaril 1981 ja on maetud Lannamõtsa kalmistule abikaasa kõrvale. Kirstu pandud talle kaasa sõjakeerises kadumaläinud poja foto (EKRK I 88, 65 < Hargla). Taitside maja pärandati hooldajatele. See perekond müüs päranduseks saadud maja majandile, tolleaegsele Tahe sovhoosile. Majand omakorda müüs selle edasi suvilaks (EKRK I 88, 65/6 < Hargla).
Anton Taits alustas rahvaarstitegevust ilmselt pärast oma isa surma, 1920.-1930. aastatel, jätkates perekonnatraditsioone. Küllap mõjutas tema valikut pühenduda ravimisele soodus vaimne pinnas - ümberkaudsete elanike ootused ja vajadused, sest ikka veel nappis sealkandis koolitatud arste, linnad jäid kaugele ja maarahva eluviis oli üsna traditsiooniline. Ometi on Antonit peetud vähemvõimekaks arstijaks kui tema isa.
Algul Noor Suri ei tahtnud isa jälgedes käia, aga ta ema ütelnud, et hakka ka arstima (EKRK I 95, 100 < Hargla).
Usku külatarkadesse, nagu Surä [Suri - M.K.] ja Minka, on veel olemas. [- - -] Tervishoiuliselt jätab kihelkond [Hargla - M.K.] paljugi soovida, sest süüakse pea erandita ühest nõust, tubade puhtusest ja värskest õhust hoolitakse vähe. (Elamuis leidub veel savipõrandaid.) Väljakäigukohad puuduvad (Valgamaa 1932: 243-244).
Hoolimata kõigest sellest võrdlemisi elavast haridustööst ja seltside tegevusest lokkab Karulas veel lopsakas ebausk ja vaimupimedus. Nii peetakse suurt lugu veel posijaist, näiteks kuulus Suri Hargla kihelkonnas, kellelt laialdaselt (Tartumaaltki) käiakse abi otsimas haiguste vastu (op. cit.: 366).
Rahvasuu väidab kergelt nöökava alatooniga laulusalmis, et Anton Taits olnud juba "õppinud tohter", mitte lihtlabane kirjaoskamatu külatark.
Suri, Suri, kena meheke,
tal käi ajaleheq.
Säält ta seda tarkust õppis,
rahvast terves tege (EKRK I 98, 951 < Hargla).
Vähemalt kolmandat põlve suguvõsa arstimistraditsiooni jätkates kasutas Anton Taits üldjoontes samasuguseid arstimisviise ja -võtteid nagu isa ja vanaemagi. Perekonnapärimusele lisas Noor Suri populaarteaduslikust meditsiinikirjandusest loetu ning tihedast läbikäimisest ümberkaudsete koolitatud arstidega (sealhulgas doktor Müllersoni ja doktor Pobuliga, omaaegse legendaarse Valga kirurgiga) kogunenud teadmised. Rahvapärimuse kohaselt kuulunud ka suguvõssa meditsiinilist haridust saanud inimesi, kellega Anton Taits samuti suhtles. Anton Taitsi teadmisi ja oskusi teatud kindlate haiguste ravimisel hindasid ka tema diplomeeritud arstidest sõbrad.
Sõnaq ollive Antsu esä emä kiruteduq. Velsker Evald Pulst pärand´ omaq arstiriistaq Surilõ (EKRK I 89, 837/8 < Hargla).
Õppind ta ei oln´d kusagil, aga naise (Olga) õepoeg Volli Linde(n)berg oli õppinud rohuteadlane, temalt ta rohtusid sai. Pärast surma jäi apteek maha. Eks ta [Anton Taits - M.K.] ise omapääd õppis. Roosi arstid ei arsti, põletikurohtudega terveks ei saa (EKRK I 95, 72 < Nõo < Hargla).
Tuu kirjuti arstirohtu ka. Lasi tol Müllersonil Valgan alla kirjutada. Nee oli sõbrad. Müllerson ütli: "Tuu om Taitsi kirjutatu - tuu om hiä rohi!" (EKRK I 89, 685 < Hargla.)
Juhan Millers - kuulus arst Valgas ei saan´ aidata, ütles ikka, et mine Suri manuq (EKRK I 89, 683 < Hargla).
Suril oli keegi sõber Hargla haiglas või Harglas. Keegi Pulsti-nimeline tohtri, kelle käest Suri sai arstirohte (oopium), sinna segas maarohtu juure ja andis haigetele (EKRK I 89, 899 (3) < Hargla).
Dr. Pobul Valgas - kui oli roosihaigus, saatis Koikkülla Suri juurde (EKRK I 95, 89 < Hargla).
Patsiendid väidavad, et Noor Suri pruukis haigete tervendamiseks nii apteegist toodud medikamente kui ka ilmselt omavalmistatud, ravimtaimedest tehtud tinktuure ja tõmmiseid: korjas maarohtusid arstimise tarvis (EKRK I 88, 561 < Hargla).
Tal oli väike pudelike vestitaskus, seda andis (punakasroosad heinajuured) - laskis (Peetrile) kolm tilka viina manu ja ütles, et tuu om maohaavade vastu - kolm päeva ei ole olnud Peetril mingit valu (EKRK I 95, 101 < Hargla).
Jala peal oli koeranael. Läksin Antoni juurde, et vaatan, kuidas arstib. Ei näidanud. Tõi pudeliga rohtu. Ise pole näinud, kuidas arstis (EKRK Fon 7; EKRK Fon 8).
Suriga käisime väegade läbi. Ta naane oll´, käisi tuud passman, viisi piima. Abi otsman es käi, mul hädä es ole. Suri ütelnü, et ku lätt kõhust läbi, et lepaurvaq viina sisse panda ja võtta (EKRK I 89, 385/6 < Hargla).
Neil oli kirjandust palju, riiulid täis. Ise segas ja keetis rohtusid. Suril mingi võim oli, muidu rahvas ei käiks (ERK I 95, 89 < Hargla).
Eeltoodust hoolimata pidas rahvas Anton Taitsi üksjagu kehvemaks ravijaks kui tema isa. Seda on põhjustanud ühelt poolt inimlik viis lahkunuid ja minevikku õilsama ja paremana kujutada, teisalt aga inimeste üldine kultuuri- ja haridustaseme tõus, arstiabi ja ravimite parem kättesaadavus, kuid ka Noore Suri napsimehemaine.
Järgmisena esitatud näide illustreerib rahvusvaheliselt levinud uskumust, mille kohaselt nõidade ja ravijate erilised võimed iga põlvega kahanevad (vt nt Mathisen 1989) - sama olla toimunud ka Suri dünastia ravijavõimetega.
Võrumaa kuulus rahvaarst Suri [Vana Suri - M.K.] on tema vennanaise isa. On Suriga palju kokku puutunud. Jutustab mitmed lood, kus Suri haigeid terveks ravib ainult sõnade ja viinaga. Usub kindlasti, et Suril on eriline võime tajuda ja näha seda, mida teised ei näinud. Arvab, et poeg ei teadnud tuhkagi, elas rohkem isa kuulsusest (RKM II 225, 483 < Karula).
Kõva viinamehe kuulsus arstitegevusele muidugi kasuks ei tulnud. Rahvapäraste arusaamade kohaselt kuulus ravijate kutse-eetikasse karskuse nõue. Juba Antoni vanaema oli väitnud, et viina ei tohi võtta, see segab nägemist (EKRK I 95, 71< Nõo < Hargla).
Rahvapärimuse väitel olla Vana Suri seda ette näinud ja sellepärast pojale ka vähem teadmisi edasi andnud. Liigne alkoholilembus on üks põhjusi, miks ümberkaudne rahvas on noort Suri pidanud kehvemaks ravijaks kui Vana Suri.
Koikkülas elas Suri Muri nimega rahva arst, kellel oli Moosese raamat. Ei jätnud seda pojale, sest poeg armastas viina (RKM II 270, 286/7 (8) < Setu).
Keegi teadjam rääkis, et Vana Suri ei olevat anda julgenud pojale seitsme Moosese raamatut, kust tema ise nagu kõik need tarkused olla omandanud. Poeg Anton oli viinamees, ning see oleks võinud tuua rahvale palju pahandust ja kahju [- - -] (RKM I 20, 281 < Hargla).
Vana Surit ma es näe, aga poiga küll. Ta oli ka väikseid vigureid teind [nõidunud, posinud - M.K.], aga ei old nii populaarne. Suril pidi alati viina viima, mis ta siis selle peale teind, nõidust või. Old neljatolline nael käen ja tollega siis kriipsutanud lauda mööda. Säände paks ja lüheldane oli olnud (RKM II 308, 16 (28) < Karula).
Vana Suri kiteti, et ta tark olnu, aga nooremb olli rohkemb viinamiis. Üttelugu olli purjun (RKM II 307, 155 (22) < Karula).
Tavaliselt Anton Taits viinase peaga ei arstinud, küll aga - kasutades ära oma erilist positsiooni - narris naisi ja tüdrukuid, kui need tulid kurtma oma õnnetu armastuse lugu või muud Suri arvates tühja-tähja.
Purjus peaga vahel pettis naisi. Käskis lollusi teha. Kord kaks naist sõtkusid hobusesõnnikut, olid seal põlvili sees. Küsiti (naabrimehed), et miks nad nii teevad. Anton vastanud: "See on tarvilik!" Ise oli viinane, viina võtnud (EKRK I 95, 73 < Nõo < Hargla).
Arstis [Anton Taits - M.K.] roosi, põletikku. Armastuslood saatis minema. Taimi kogus. [- - -] (EKRK I 95, 73 < Nõo < Hargla).
Solvunud ja pahased olid naised siis, kui nende tugevamad pooled end imearsti seltsis viinapudeli taha maailma asju arutama unustasid ja naiste probleemidele tähelepanu ei pööranud. See andis omakorda põhjuse kahelda ravija võimetes ja oskustes.
Kui Suri pool ravimas käisid mehega, hakkasid mees ja Noor Suri koos viina võtma ja arstimisest ei tulnud midagi välja (EKRK I 88, 539 (5) < Hargla).
Eeltoodust hoolimata oli Noorel Suril palju patsiente. Tema juures käidi kaugelt, patsiendid olid erinevast rahvusest: venelased, lätlased, Setumaa asukad, ümberkaudsetest elanikest kõnelemata. Kindlasti soodustas seda elupaik tollase Valga-Ape kitsarööpmelise raudtee lähedal. Lisaks rongile sai Koikkülla sõita liinibussiga nii Valgast kui ka Võrust.
Valga-Ape rong oli umbes pool kaks Koikkülas ja rahvast käis murdu. Suur joodik oli ja kui purjus oli, vastu ei võtnud (EKRK I 95, 91 < Hargla).
Suri oli käinud arstimas ka Valgas ja Petseris.
Sellest imetargast olin mina juba Valgas kuulnud. Paljud inimesed kiitsid teda, kui ta oli neid hädas aidanud. Mina mäletan veel, et "Suri" poeg [Noor Suri - M.K.] üüris laadapäevadel veel turu kõrval "Rooma" restoranis toa. Sääl võttis ta haigeid vastu, väljas tänaval seisis pikk saba ja ootasid [- - -] (EKRK I 95, 88/9 < Schwerin < Valga l).
Rahvast käis kole pallu kokku. Ta käis Petserin vasta võtman aigeid. Riide ja laupäev. Sääl olli täl oma tuba. Siiä käis ka tohutu rahvas kokku. Lätimaalt ja igält puult (RKM II 307, 125/7 (1) < Rannu < Karula < Hargla).
Suri oli tookord maailma kuulus arst nii loomadele kui inimestele. Tema oli ka Venemaal kuulus, tema manu käidi isegi Moskvast. Minu ema on küll tema juures käinud, mina ei ole teda näinud (RKM II 270, 258 (22) < Hargla).
Valgast umbes 20 km Koikkülas Koiva kaldal elas umbes 50-aastane mees, kutsuti Suriks. Elasin Valgas 1952-1955. Suril oli ennustaja ja imearsti kuulsus. Osanud maarohtude ja sõnadega ravida, eriti paiseid ja kasvajaid. Tema juurde käidi kaugelt. (RKM II 394, 137 (19) < Paide l < Valga l).
Abivajajate haridustase oli väga erinev - mõnest klassist kõrghariduseni. Näiteks tolleaegne Koikküla kooli direktor Olev Peitel (EKRK I 95, 92/3 < Hargla) jõudis oma probleemidega mõnegi korra Suri poole. Kui arvestada, et tegemist oli 1950. aastatega, mil Eestis valitses stalinlik režiim, painasid hirm tuleviku ees (paljude inimeste lähedased olid küüditatud Siberisse), vaesus, sisemigratsioon, küladesse asusid elama võõrad ideoloogiatöötajad ja psühholoogilisest nõustamisest ei osatud isegi unistada, oli loomulik, et rahvaarst, liiatigi kuulsa dünastia järeltulija oli ümbruskonnas tähelepanuväärne isik.
Enamik abiotsijatest olid naised, kelle hoole all olid otseselt lapsed ja loomad. Naised on olnud alati ka vanade traditsioonide hoolikamad järgijad ja säilitajad, samuti vastuvõtlikumad maagilistele raviprotseduuridele ja irratsionaalsetele ravivõtetele.
Meespatsiendid pöördusid Suri poole peamiselt nahahaiguste ja traumadega. Üldiselt suhtusid nemad irratsionaalsetesse raviviisidesse kriitilisemalt, sageli halvustavaltki.
Ma käve Sori pool hobesemehena. Es saa api kellelegi. Miilile, mammale ja Põdra Jaanile ka es saa. Tuu [ilmselt Põdra Jaan - M.K.] võtse viina üten, mi jei osa tii pääl ärq. [Suri - M.K.] Valas kruusi. Üts naal oll´, tuuga segas vastu päivä, ma panni tuud tähele. Es tule vällä, es parane ärq (RKM II 346, 623 (8) < Rõuge).
Koiva ääres oli küll üks kuulus arst, Suri oli ta nimi. Roosiarst või mis ta pidi olema. [Minu - M.K.] ema käis ka. Öeldi "tühüs" - silm torkis ja jooksis vett. Klaas vett oli, raudnael oli sees. Pobises midagi, puhus ka silma peale. Terveks sai. Võib-olla oleks ise ka saanud (RKM II 308, 309 (3) < Karula).
Koikkülan oli Suri maailmatu kuulus arst. Naine oli väega aige ja ai minu, et kas sul ei ole naisest midagi. Aga see oli suurem kometimees ja tegis rohkem kometit: luges suhkru peale ja vedas naglaotsaga pildi peale seantseid kriipse. Tal [naisel - M.K.] oli muidugi lihaste põlendik, aga terves ta sai, ise es usugi (KKI 34, 219 (23) < Helme).
Perekonnapärandina sai Anton Taits tõenäoliselt venekeelse Piibli, mis andis sugulastele ja külaelanikele ainet juttudeks Suri seitsmendast Moosese raamatust ja selle imetabasest saatusest - rahvapärimusele tüüpiliselt jäi imeese kadunuks.
Rahvas ütles Suril olevat olnud seitsmes Moosese raamat. Säält ta võtnud igasuguseid tarkusi [- - -] (RKM II 64, 226/7 (17) < Rõuge).
Suri oli väga tark olnud. Tal olnud seitsme Moosese raamat. Umbes 15 aastat tagasi suri Suri (RKM II 307, 458/9 (7) < Karula).
See paks raamat oli - vineerist kaaned ja nahk ümber, paber oli paks (nagu pakkimispaber). Kiri oli ka imelik (imelikud tähed). Ta ise ütles - "laavi keel", mina üksi mõistan seda lugeda, ega teie aru ei saa (EKRK I 95, 101 < Hargla).
Kui Anton Taits arreteeriti, oli ta öelnud, et ühte asja on mul kahju, see püha raamat, mille nad mult võtsid, aga selle sisu on mul peas (EKRK I 95, 97 < Hargla).
Suri ei rääkinud kunagi, kuidas ta arstib. Seitsme Moosese raamatut tal minu arust polnud. Oli Piibel (EKRK I 89, 946 (6) <Hargla).
Tuu (raamatud) om mõtsa ärä peidetü Antsu puult - sääl ollisi vanaemä nõiaraamatu osast. Ma ole otsnu seda sääl mõtsan, aga ei saa kätte. Raudnagel - ta vast pandse raamatu vahele ärq. Raamat - tal olisi sinna vahele maailmatu hunnik lehti kirutedu. Tuu raamat oll´ suur nigu Piibli. Üts raamat oll´, nukke sisse oll´ lõigatu papp´ vai puu (EKRK I 89, 764/5 < Hargla).
Katke noore Suri arstimissõnadest.
Anton Taitsil olnud kodus mitmesugust meditsiinilist kirjandust ja arvatavasti ka omakirjutatud kladesid arstimistegevuseks tarvilike ülestähendustega.
Suur riiul oli nurgas, too oli täis, kapis oli ka raamatuid (EKRK I 95, 117 < Hargla).
Tal oli üles kirjutatud sõnu, aga luges peast. Tal oli mitu kladet täis kirjutatud, aru es midagi saa, mis ta kõneles (EKRK I 95, 116 < Hargla).
1937. aasta suvel läksin oma ema palvel, kes oli juba ligemale kümme aastat haige olnud, Koikküla imearsti juurde. Koikküla jaamast tuli rongilt viis naist, kes kõik olid imearsti juurde minejad. Kohalikud elanikud juhatasid meile muiates, isegi irvitades, teed. Saimegi pärale. Vanamutike õiendas loomi lauta ajada ja vandus igal sammul tulist kurja. Küsisime arsti järele, mille pääle ta veel pahasemaks sai ja ütles, et arst joob Valga linnas ja ajab naisi taga. Ootasime kannatlikult ja tuligi arst enne päikese loojangut koju. Ei olnud ta kuigi purjus ja oli üldse kena, brünett keskeas mees. Lubas ainult neid jutule võtta, kes hommiku rongiga tahavad ära sõita. Naised ei olnud nõus, et arst on purjus ja pole midagi kasu, ainult mina ei saanud mitmeks päevaks jääda ja läksin arsti jutule. Kutsus mind teise tuppa ja istus laua taha. Rääkisin ema haiguslood ära. Kuulas tähelepanelikult ja avas suure metallnaastudega raamatu. Luges mitmest kohast ja ütles: "Ma ei ole Jumal, et ma talle uusi elundeid saan anda, kui ta on end tööga ära tapnud. Aga veidike võin aidata, kui on just ehmatanud või kartnud." Valas õunaveini, mis mul kaasas oli, kirju klaasi sisse, segas pika naelaga ja valas pudelisse tagasi, käskis vahetevahel juua. Andsin mõned kroonid ja tulin eestuppa, kus teised õlekottide peal juba puhkasid. Minu kutsus vanamutike, kes oli lahkeks muutunud, enda juurde voodiäärele puhkama.
Imearst teises toas hakkas laulma ja kitarri mängima. Varsti jäi kõik vaikseks. Mutikene ütles, et ma läheks ja kustutaks teises toas küünla ära, võtaks kitarri arstil sülest, muidu kukub maha ja läheb katki. Läksingi. Magas arst täit und. Võtsin pilli sülest ja siis ärkas uudishimu selle suure raamatu vastu, mida arst oli lugenud. Avasin ja lugesin tiitellehelt paljude professorite võõrkeelseid nimesid. Vaatasin ka raamatu keskele, kus oli õpetus kopsupalaviku arstimisest kompressidega. Oligi selge pilt raamatust, mida rahvas arvas olevat Seitsme Moosese Raamatuks ja mille lugemise eest hoiatati (RKM I 20, 311/2 < Urvaste).
Kohtutoimiku, sugulaste ja patsientide kirjelduste varal julgen arvata, et Noor Suri võis osata ka hüpnotiseerida.
Antonil arvati olevat hüpnotiseerivad või elektriseerivad võimed (EKRK I 95, 77 < Rapla < Hargla).
Toda 7-Moosese raamatut ole ma nännu. Tuu "hiromant´" Suri läksi kempsu, keegi läksi sinna tuppa, sõnasi raamatu peal: "Jääd magama! Jääd magama!" Ma ütli, et ma es jää nigunii. Ma saie ühte kohta kaiaq - "laulatus". Tuu Suri tull´ tagasi ja ütli: "Mes sa sest raamatust kaie, sul on 13-ndal pulmad (mul oligi 13. septembril pulmad). Ütli veel: "Sul on uni, sa jää nüüd magama. Pani mu sängü, päris magama ma es jäänü (EKRK I 89, 695/6 < Hargla).
Taitsi hüpnootiliste võimete olemasolust annab tunnistust ka alljärgnev, koomilise varjundiga seik. Lugu juhtunud 1955.-1956. aastal, jutustajaks tolleaegne Koikküla kooli direktor.
Anton Taitsi õetütar käis koolis (3.-4. klass). Koolipeo ajal miilits oli purjus, tukkus ahju juures. Anton läks mööda, kätega vehkis, pobises - miilits hakkas ringutama, ärkas üles (EKRK I 95, 92 < Hargla).
Isa eeskujul alustas Noor Suri ravimisseanssi alati jumalasõnaga ja tervendamist käte pealepanemisega. Patsiendi tingimusteta usk temasse ja jumalasse olid esimeseks - et mitte öelda peamisteks - tingimusteks tervendamise alustamisel.
Koikküla algkool 2000. aasta sügisel. Alar Madissoni foto.
Ütles: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, Peetri liha ja veri astu ette!" (EKRK I 88, 547 (1) < Hargla).
Arstmise aigu Suri oll´ paberi pääle kirotanu ja jumalasõna kasutanu, esä ja pojaga oll´ alustanu (EKRK I 88, 381 (9) < Hargla).
Suri küsis venelaselt: "Kas sa jumalat usud?" - "Jah, usun", lõi too risti ette. Siis Suri küsis: "Kas sa seda usud, et sa minu läbi terveks saad?" Suri pani käe venelase pea peale, lausus: "Kõik, kes te olete Kristuses (ristitud)" - ütles selle laulu, valas hõbetopsikusse seda, mis ohvitseril kaasas, ja võttis vanaaegse kolmetollilise raudnaela, liigutas seda topsis viina sees, maitses ise ja andis ohvitserile ka. Kaldas selle ohvitserile pudelisse tagasi: et kui ka vähäke jääb järgi pudelisse, siis vala uuesti peale ja aitab jälle. Venelane tõi tasuks suhkrut (siis polnud saada), Suri pani mulle ka.
Venelane ütles (kui ma ta hobusega jaama tõin), et siis kui aitab, saab Suri õige tasu. Suri ütles venelasele: "Mine rahus, sinu usk on sind aidanud!" Kuu aja pärast tuli Leningradist rahakaart (EKRK I 95, 95/7 < Hargla).
Kaks aastat tagasi oli siin korteris maamõõtja. Naisel oli laps, rind paistetas üles. Ütlesin, et mine Suri juurde. Võttis mu käest võid, läks. Suri küsis, et "Kas sa jumalat usud?" - "Usun." - "Siis saan aidata. Kas kommunist oled?" - "Ei." Ta oli küll parteilane, aga ei julgenud ütelda. Suri posis, mees viis või koju. Õhtul naine määris, hommikul oli rind pehmem. Teine nädal käis teise rinna pärast niisamuti (RKM II 63, 295/6 (8) < Rõuge).
Noor Suri olevat arstinud usklikke. Küsinud, et: "Kas kommunist oled? - Siis ei saa aidata." (RKM II 209, 441 (17) < Kanepi.)
Noorel Suril olevat olnud nn soojad käed. Rahvapärimusele toetudes võib väita, et ta arendas edasi isa usku tervendavasse energiasse (elektrisse) ja pidas võimalikuks oma tervendava energia ülekannet patsiendile.
Tema kälimees Juhan Lindpere küüditamise ajal pakku läks. Koos võtsid viina. Ükskord meestevaheline vaielus: "Sa petad rahvast!" Vihastas [Anton Taits - M.K.]: "Vanamees, istu siia tabureti peale, ma näitan, kas ma võin ravida sind." Võttis juustest kinni, palju tal [patsiendil - M.K.] neid ei olnud. - "Tunned?" - "Ei tunne!" Pani kaks kätt pealaele. Siis tundis nõrka vooluringlust, kere hakkas värisema, särk läks seljas märjaks. "Sa, kuradi vanamees, tunned? See on minu energia, mille ma oma patsiendile annan ja neid ravin." (EKRK I 88, 423/7 (1) < Hargla.)
Siis oli ta pannud oma käe mu mehe pealaele ja hoidnud seda seal. Algul oli ta hakanud soojust tundma, siis jooksnud nagu sipelgad üle keha ja higi hakanud voolama ja nagu käed lahkunud keha küljest. Suri oli vahetevahel küsinud, et kas tunned midagi, ja ta salanud kogu aeg maha. Siis vaadanud Suri talle väga teraselt otsa, võtnud käe ära ja ühmanud: "Kas õks medägi ei tunnõq?" Ka siis salanud Voldemar kõik maha ja seda palja lõbu pärast mitte Surile tunnistada. Ta rääkis hiljem kodus lastele korduvalt sellest erilisest tundest, mida ta Suri käe all koges (RKM I 29, 18/33 < Võru l < Hargla).
Niisiis oli Anton Taits traditsiooniline külaarst, kes ravis abivajajaid eelkõige kristliku palve ja impersonaalse üleloomuliku jõuga, kombineerides seda kas puudutuste, massaaži või käte pealepanemisega (vt ka Mathisen 1989) sarnaselt oma vanaema ja isa arstimismetoodikale ja -traditsioonile. Teadaolevalt on juba Euroopa eelkristlikud kultuurid praktiseerinud nn soojade kätega ravimist. Käte pealepanekusse ja ravitseja võimetesse tingimusteta uskumisel põhinev tervendamine on tuttav Uue Testamendi raamatutest (nt Mt 8: 1-14; 28; Mt 9: 1-8; 18-35 jne) (UT 1989), kus kõneldakse Jeesuse imetegudest tervendajana. Anton Taitsile olid piiblilood tuttavad ja sealt ammutas ta suure tõenäosusega ravimiseks nii inspiratsiooni kui ka vaimujõudu.
Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, õpetades nende kogudusekodades ja kuulutades kuningriigi evangeeliumi ja parandades igasugust tõbe ja vigadust [haigust - tlk märkus] rahva seas. Ja jutt temast levis üle kogu Süüria. Ja tema juure toodi kõik vaevalised, mõnesuguse haiguse ja tõve põdejad, seestunud, kuutõbised ja halvatud. Ja ta tegi nad terveks (UT 1989: Mt 4: 23-24).
Põhjamaades tegutsenud ja tegutsevate rahvaarstide seas leidub arvukalt isikuid, kes oma parandamistoimingutes suuremal või vähemal määral kasutavad Piiblist võetud ravivormeleid (nt Joosua tekstid veresulgemise kohta, kinnitusvormelina kasutatud sõna aamen jne) ja ravimist toimetatakse Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel (vt nt Mathisen 1989; Kõiva 1990).
Kohtuprotsessil seostasid meedikud Anton Taitsi arstijafenomeni eelkõige hüpnotiseerimisega. Neuroloog-psühhiaater dr Upart kinnitas, et kõik need ravimeetodid, mida Taits kasutas, on tuntud ka arstiteaduses ja praktikas kasutatavad. Taitsi tegevuses ei ole midagi üleloomulikku (RKM I 20, 306/8 < ärakiri A. Taitsi kohtuprotsessi lõppotsusest; RKM I 20, 309/10 < Tartu l < Valga l). Tunnistaja Sepp tõendas, et kohtualune on sageli apteegist suurtes kogustes ravimeid ostnud (op. cit.).
Traditsiooniliste uskumuste kohaselt ei saa rahvaarst ennast ega oma lähisugulasi arstida. Seda järgis ka Anton Taits.
Oma loomi ega oma pere seest ta (kedagi) arstida ei saanud, ta kohe ütles, et ei saand (EKRK I 95, 106/7 < Hargla).
Ommi latsi ta [Anton Taits - M.K.] es arsti - ütel: "Tuu om mu oma veri." Aga Võru julgeoleku ülema naise tegi teveks (EKRK I 89, 833 < Hargla).
Ise suri viinasurma. Vett läts täüs. Ennast ja latsi es arstiq. Oma arstmise kohta ütel, et ku veendumus om, lööb pildi ette (EKRK I 89, 60 (11) < Hargla).
Anton Taitsile polnud võõras ka koolimeditsiinis praktiseeritav platseeboefekt. Tema ravivõttestikus näib asetuvat esikohale patsiendi tingimusteta usk ravijasse ja tema soovitatud ravimitesse.
Ütele hullule andis viina asemel vett, ütel: "Ega hullule toheki muud anda, ta piat tiidmä, et rohi om, sis avitas." (EKRK I 89, 60 (11) < Hargla.)
Üleskirjutuste põhjal saame taastada osa haigustest või probleemidest, millega paari-kolme inimpõlve jooksul pöörduti Suride poole. Ootuspäraselt domineerivad sellised tõved (hädad), mille tekkepõhjus arvatakse olevat üleloomulik või mütoloogiline:
1) kurjast silmast põhjustatud vead (eriti veterinaarias);
2) sobimatust paigast (nt külmast maast, veest) saadud haigused;
3) ehmumisest või hirmust tekkinud haigused;
4) mingi üldkehtiva eetilise normi rikkumise tõttu saadud (naha)haigus;
5) ratsionaalsete tekkepõhjustega haigused (traumad, külmetushaigused, kasvajad jne);
6) psüühilised ja psühhosomaatilised haigused;
7) varguste selgitamine ja tuleviku ennustamine.
Veterinaariaalast abi käidi nõutamas - nagu eespool ka osundatud - kurjast silmast põhjustatud vigade kõrvaldamiseks, rästikuhammustuste puhul, kolhooside ajal ka loomade massilise suremise korral, kui loomaarst ei osanud aidata, talitajat aga ähvardas süüdistus nõukogude korra saboteerimises või vallandamine. Hiljem olla nii mõnigi koolitatud loomaarst konstateerinud, et teadis Taitsi soovitatud rohtu küll, kuid ei osanud seda konkreetsel juhul soovitada.
Toon võrdluseks Tapio Kopponeni loetletud haiguste liigid, millega pöörduti Soomes tuntud vanema põlve arstija Heikki Hurstineni (1886-1972) poole:
1) haiguse on saatnud paha inimene;
2) haiguse on lähetanud surnud esivanemad;
3) haiguse on põhjustanud ehmatus või hirm;
4) haigus pärineb sobimatust paigast (nt külmast maast, veest) (Kopponen 1973).
Lõuna-Eesti elanikkonna hulgas levinud arusaamade hulgas haiguste tekkepõhjustest on harv kujutelm vahetult surnud esivanema(te) saadetavatest haigustest. Küll on aga kalmumulda ja koolnuga vahetus kontaktis olnud esemeid (nt surnupesuseepi, surija seljariideid jm) kasutatud nii haiguste tekitamiseks kui ka mitmesuguste mütoloogiliste ja psüühilise taustaga haiguste raviks, mis tekkisid surnust ehmumisest (vt I ptk rahvapärastest haigusseletustest). Nagu eeltoodust nähtub, on soome ravija Heikki Hurstineni ja temast pisut noorema, kuigi enam-vähem samal ajal tegutsenud lõunaeestlase Anton Taitsi arusaamad haiguste tekkest sarnased.
Ühes Rõuge kihelkonnas levinud memoraadis saab Korgõpalu mõisa virtin Mari tüdrukust peast lapse ning tapab mõisa jääkeldris nii enese kui ka vastsündinu. Nad maetakse kõrvuti. Mari hakkab käima kummitamas. Teda nähakse koos kahe mehega mõisa pargist tulevat ja jääkeldrisse minevat, samuti jalgrattaga sõitvat.
Anton Taits umbes 1945. aastal Koikkülas Ala-Konnul.
Foto annetas autorile Hilja Uder Mõnistest 1989. aastal.
Mul tull´ tuust [viirastuva Mari nägemisest - M.K.] kange päävalu. Lätsi Suri manu. Suri tege kolme tsukruterä pääle, kaost tõi vett ka, ka lugi. Ma jõi ärq. Kats teräkest sei ärq, üts tsukruterä jäi järgi. Valu kattõ ärq.
Tõinõkõrd näie, kui Mari läts Liine tuppa sisse. Lei latsel põse pääle, ütel: "Ku mul ärq võet, siis sulle kah!" Lats nakas ikma. Põsõkõnõ sinine ja jäi ola pääle kõvõras ja om siiamaale. Tuud ma ole esi läbi elänü (RKM II 64, 102/4 (9) < Rõuge).
Esitatud memoraadis näeb naisterahvas ebaloomulikku surma surnut kummitamas ning kättemaksuks võõrale lapsele parandamatut kehaviga tekitamas. Üleloomuliku kogemisel tekkinud peavalu leevendab Suri vee ja suhkruga, võimendades nende toimet arstimissõnadega.
Alljärgnevalt on esitatud valik Suri(de) patsientide haiguskirjeldustest, mis on järjestatud haiguse oletatava põhjuse järgi. Et esimeses peatükis on haiguste rahvaomaseid tekkepõhjusi kirjeldatud, pole neid siin enam korratud.
Siga jäi igakõrd haigess. Pidi ikka hädatapu tegema. Lamba kah lõpsi. Suri ütel niimoodil, et üks naaber või sugulane, kes teid ei salli. Teda ärge laske lauta. [- - -] Ku lauta tükis, aja vällä, sõima vasta ja sülga takast järgi. (EKRK I 88, 225/6 < Hargla).
Suri juures käidi loomadega. Kuri silm ja kui nõidus oli. Kynõli ärq, kuis loomaq laudan saisva. Klaasiga oll´ vesi või viin, raudnaalaga vedi. Ku jahu oll´, Suri tekk´ iks märgiq pääle. Perän päivä tull´ tarvitada, mitte enne, ku päiv loojan. Ei tiiä, kas tulli pildiq vii pääle vai... (EKRK I 88, 31 < Hargla.)
Mul kesikud ei söönud, ei kosunud. Suri kohe ütles, et sa oled loomade pärast. Et miks sa teda ära ei müünud, kui osta taheti - sellel oli selgroo juures viga. Nii oligi olnud. Pool kilo soola, selle peale luges sõnu. Ühe supilusikatäie pidi sisse andma, ülejäänud sool vette, selle veega määris kõik harjased kokku. Ja sead hakkasid kasvama! Ise olen selle läbi elanud. Palka ta ei küsinud, palju ise andsid (RKM II 209, 439/40 (15) < Kanepi).
Meil jäid neli vasikat jalutuks. Opati, et mine Suri juure. Suri hakkas jahu segama suure naglaga: sepa tett nagel olli, suure pääga. Soola olli ka tõse nartsu seen ollu. Ema tõi too jahu kodo, tei joogi ja vasikad said terveks. Suri oli kõnelnu, et ma enne kõneli, kes mu man om käünü, aga tuust tulli pahandust. Ma inämb ei ütle. Ei ütle ka seda, kes mu loomadele halba tegi. Üts om lännü vasigaaiast mööda ja kõik (RKM II 329, 104/5 (8) < Rõuge).
Kolhoosi põrsaste pärast [Varstust - M.K.] käidi Suri juures. Farmi juhataja oli hädas. Põrsad surid. Kartis karistust. Ei mäleta, kas sai abi (EKRK I 92, 40 < Rõuge < Karula).
Emä käüse tsia aiguse peräst Suri man. Suri ütelnü: "Suur vägi, ma küsin su käest Leena valge tsia pärast." Ja sis nakse seletämä, kos laudan miski om. Ütel nii: "Seal majas oll´ surnu. Inemise istseva surnu man. Na kynõliva, ku sa lätsi tsiasöögipangiga. Te tsiga om ärq kitetü, ei ole vaja teise looma kittä." Emal oll´ jahu kaasan. Suri posisi sinnaq pääle ja käskse kuivalt sisse anda. Viil om vaja tsial sabast kinni võtta ja vedädä 3 korda vastu- ja 3 korda päripäivä ümbre küna. Ja tsiga saie terves (EKRK I 89, 814/5 < Hargla).
Arusaamatusi perekonnas, ühe abielupoole truudusetust, eriskummalist, äkilist haigestumist ja lastetust põhjendab rahvapärimus samuti oletatava rivaali kurja silma või kaetamisega. Selliste hädade kõrvaldamiseks pöörduti esmajoones posija poole.
Ilmselt Anton Taits, olles ise traditsioonikandja ja ühtlasi selle kinnistaja rahva teadvuses, otsis sellisel juhul vea põhjusi traditsioonilisest rahvausust.
Antslas üks 30-aastane naine oli abielus endast 40 aastat vanema mehega. Naine kahtlustas, et mees kurameerib ühe tema sõbrannaga. Hingehaiguse vastu läks ta abi otsima Valga rajoonis [- - -] elava "targa" käest. "Targa" juurest tagasi tulles jutustas naine järgmist [- - -]: "Targa" juures mitmekesi. Tema oli võtnud kaasa umbes pool kilo searasva klaaspurgiga, pool kilo suhkrut (tükis) ja veerand liitrit viina. "Tark" olnud sääl kolhoosis tallimees. Teda rahvas tunneb "Suri" nimega. "Tark" olnud hobustega metsas hobuste karjamaal ja oli neid vastu võtnud metsas. Igaühega oli rääkinud üksikult. Kõige enne oli võtnud kaasas oleva kraami. Viina oli kõige ennem ära joonud. Siis oli võtnud rasva, seda oli seganud mingisuguse pulga või naelaga ja oli omad sõnad pääle lugenud. Suhkru pääle oli samuti lugenud sõnad ja seganud neid pulgaga. Siis oli küsinud, mispärast abiotsija tema poole on pöördunud. Siis abiotsija oli palunud: 1) abi tema abielu rikkuja naise kõrvaldamiseks; 2) abi närvinõrkuse vastu; 3) nõu edaspidise elu jaoks. "Tark" oli keelanud temal abielu rikkuja naise pääle mõelda. Kui abielu rikkujat naist näeb, siis mingu temast väga rahulikult mööda. Siis ei pidavat miski enam tema rahu rikkuma. Närvilikkuse vastu käskis "tark" õhtu keha üleni rasvaga kokku määrida ja ühe tüki suhkrut kah ära süüa. Pärast see naine ütles, et aitas. Edaspidise elu jaoks ei saavat "tark" midagi kindlat öelda enne, kui on ära käinud Venemaal (kuskil Leningradi taga) kloostris, aga selleks olla 300 rubla vaja. Naine oli kindel, et annab "targale" 300 rubla, aga lõpuks andis 25 rubla vaevatasuks ja uskus kindlalt, et Suri võib sõnadega terveks arstida (RKM II 52, 267/71 (13) < Karula).
See Juuli, kes Aleksiga enne elas, viis Surile minu pildi ja pildi järgi see tegi nii, et mina ei saanud jalgu alla, kukkusin maha. Muidu ei kukkunud, kui Aleksi kõrval. Mina ei teand sest veel midagi ja võtsin Aleksi tagant raha salaja ja läksin ka Suri juurde.
Lähen Suri juurde ja Suri magab, silmad seina poole. Minu poole ei vaatagi, kass rinna peal, rohelised silmad peas. Ma siis räägin, et tulin abi otsima. Tema esi ei küsi üldse, mis mul viga on, ega vaata minu poole. Ütles: "Te olete haige.
Te elate teise mehega, sellepärast olete haige." Küll mina imestasin, et kust ta seda teab. Andsin talle siis selle viina, mis mul oli kaasa võetud. Tema valab viina ja võtab suure kuuetollise naela, sellega segab ja keerab seal peal. Ütleb, et joo see ära. Mina võtsin, et käsku tuleb täita, jõin selle pool klaasi või mis ta mul valas. Tunnen, et olen justkui vähe uimane. Küsib: "Kuis on?" Mina et: "Ei saa aru midagi." Mis seal enam, ütlen: "Palju ma teile maksan?" Ta ütleb, et: "Mis te maksate! Te ise võtsite kodunt mehe tagant salaja raha, ma ei taha seda." Ma siis mõtlesin, et nad on kõik omavahel kokku mängind. Ja tema ütleb: "Mis te istute veel, hakake minema, ega teil jalad haiged ole." Ja mina tõusin üles ja siiamaani pole jalgadel miskit häda (RKM II 308, 148/9 (6) < Karula).
Käisime Noore Suri juures 1955. aastal. Läksime Suri juurde koos mu meheõe Silvaga. Siis viis sinna Valgast kitsarööpmeline raudtee. [- - -] Silval oli nägu punaselaiguline - külmetamisest või maa peal magamisest. [- - -] Silval oli rasv ühes. Rasvale pani [Suri - M.K.] enda käest rohtu sisse. Aga Silvale es aita, läks hauda oma laikudega (EKRK I 95, 80 < Nõo).
Tütär käve naabri pool ojah tsuklõmah. Lats visas õue pikali ja ütel, et tal jalg valutas. Minti Suri juurde. Võtt ise vett kaasa. Suri vaatas raudnaelaga. Kritseldas noaga jala peal. Muud ma es näe. Kaasavõetud vett segas. Kodus määrisin sellega jalga, sai terves (RKM II 329, 477 (2) < Rõuge).
Ehmatamine põhjustas rahvapäraste arusaamade kohaselt roosi (pahus), mitmesuguseid nahahaigusi ja lööbeid, lastel krampe ja nutuhoogusid (rüükmine). Ema rasedusaegne ehmumine põhjustas lapsel mitmesuguseid vigu.
[Suri juures on ise käinud.] Ehmatusest (nägi ussi) paistetas silm üles, pea oli hull otsas. Läks Suri juurde. See ütles, et tuleta meelde, mida sa pelgasid. Andis vett, ei saanud veel peale pannagi, kui silm ära paranes. See oli Vana Suri poeg [- - -] (RKM II 63, 300/1 (4) < Rõuge).
Tüdruk käis karjas rabastikus. Seal oli palju usse. Poisid tapsid ussi, ja see väänles vitsa vahel, ning viskasid tulle. Tüdruk karjas olles kartis seda ja läks koju karjaga, siis oli suur peavalu. Peasse ajas sinised muhud. Siis mindi vana Taitsi juurde. Kaasa võeti viin, suhkur ja seep. Vana Taits võtnud viina ja puhunud seda ja viin hakanud kõvasti keema. Taits võtnud suhkru ja viina suhu ning lasknud tüdruku suu peale. Kohe sealsamas valu vähenenud. Siis tegi sõnad seebi peale ja ütles, et kui pesta selle seebiga, kaob valu ja muhud. Seep lõppes otsa, siis ei olnud valu ega siniseid muhke (RKM II 53, 489/90 < Rõuge).
Minu vennal Raimul oli 1941. a. huvitav haigus, ta oli 13 aastat vana.
Igal öösel tulid "muhud" pähe, mis kõvasti sügelesid, päeval neid ei olnud. "Muhud" olid kahekopikalise raha suurused. Isa käis vennaga arstidel Võrus ja Tartus, kuid vaatamata igasugustele rohtudele ja ravimistele haigus ei andnud järele.
Vanaema ütles, et minge Suri juurde, küll ta arstib haiguse ära. Sõitsime vennaga jalgratastel Tsoorust Koikkülla. Suri maja õues oli inimesi tulnud igast ilmakaarest, küll hobustega, jalgsi ning jalgratastel.
Tema vastuvõtutuba oli teisel korrusel, kus kaks seina oli raamaturiiuleid täis. Meid kutsuti sisse, pakuti istet laua juurde. Kaasas oli meil pudel viina ja väike purgike searasvaga. Suri kallas klaasi viina, võttis metallist traadist konksu ja hakkas viina segama. Samas ütles ta vennale: "Vaata mulle silma!", mis kestis mõned sekundid. Ja: "Poiss, sa oled ussist "heitünüd", see on väike viga, teen sulle kohe rohu."
Suri võttis klaasi rasvaga, teise konksuga traadi ja hakkas rasvas segama, midagi seejuures tasakesi rääkima. Kui oli segatud, ütles Suri: "Määrid selle rasvaga õhtul peale päikese loojangut ning hommikul enne päikese tõusu." Nagu ma mäletan hästi, sai vend ainult paar-kolm päeva määrida ja "muhud" olid kadunud tänase päevani (RKM I 20, 313/4 < Kohtla-Järve < Rõuge).
Rästikut, üht peamist nahahaiguste, roosi ja väikelaste ussivea põhjustajat, ei nimetanud Suri kunagi õige nimega, vaid kasutas erinevaid eufemisme: vana pikk´, (maa)kalakõnõ, viilip või viilup.
Siis jälleki lätsiva miis ja naanõ katekesi kalale. Haina seen oll´ uss´. Naanõ väega ehmatas. Mõne ao peräst sündüsi naasõl lats´, kes kõik aig kisasi, ainult vii seen tundse hinäst hästeq. Abi minti muidugi Suri mant ots´ma. Suri avit´ kah ja ütel: "Mille sa kalakeist ehmatid?" (EKRK I 89, 208/9 (5) < Hargla).
Vennal olid paised. Suri: "Ta no suur hädä ei ole. Ta heitü kalakest. " - "Ta nüüd kalakest pelgäs!" - "Ma ütle kalake, ti ütleti huss." [- - -] (EKRK I 88, 435 (4) < Hargla).
Roosihaiguse sarnaselt arsti ta ka muid ehmatamise tagajärgi.
Meil tädimiis´ oll´ ärä surnu sääl Vahtsõliinan. Olli sis matusõl ja nigu tarõst vällä tuudi raami pääl, nelläkeski nõstõti ja tu kirst oll´ nigu nilbastanu ja Tagamõtsa Aleks oll´ hiitünü, et nüüd satas raami päält mahaq, või jummal! ja jäi haigõs. [- - -] jalg kõik paistõtanu ja ku ütski tohtri enämb es avita [- - -], et minke no Suri manu. [- - -] Tuu oll´ sis paprõ ja pliiatsiga tennüq. [- - -] Aleks tull´ kodo, mähke jala kinniq nigu ta opas. Hummogu tull´ üles, es olõki medägi haigõ. Tuu om õigus (EKRK I 93, kassett nr 7 < Hargla).
Suri oll´ arst, raudnaglaga segäsi, või mis ta tekse. Mu naisterahvas olli kõrd Suri puul käinu. Suri olli raudnaglaga segänü klaasin vett ja ütelnü, et kui päike luuja lääb, sis sureb tuu naine ära. Na olliva üte naise peräst, kes olli eitünü ja ihu olli plekke täis tulnuq (RKM II 307, 155 (22) < Karula).
Järgnev kirjeldus ehmumise tagajärjel tekkinud närvihaiguse arstimisest sarnaneb vabastamisega kurjade vaimude küüsist või haiguse "väljaehmatamisega," mis kuulub vanemasse traditsiooni.
Siis me ollime sääl, siis selle ajaga olli seitse inimest sääl. Üte olliva lätläseq. Üts tütärlaits oll´ nii kaheteistaastane, kisknu kogu aeg juussid. Ehmatamisest oll´ hullus jäänu. Sis tuu Suri kõndis kolm korda ümbre tolle tütärlatse ja oli ta suu lahti võtnu ja lusikaga suhu pannu ja rääkis. Tollest keelest ma üldse aru ei saanud. Tütarlats oll´ valge nagu lubi ja siis kui ta ära rääkis, siis tütarlatsele lõi roosa kibena, nagu täpikeseq lõi näo pääle. Suri läks välja, tuli tagasi ja jälle ähvardas, nagu ähvardas tütärlast, aga ta ähvardas vanakurja, see oli tolle tütärlatse sees. Siis tulliva tal [tüdrukul - M.K.] roosaq ringiq näo pääle. Siis kolm kord ta tull´ ja tütärlatsel läts nägu roosas. Ja siis oll´ tuu tütärlats neli nädalit ilma jututa olluq, es räägi. Siis nägi, hane lätsivä mööda, ütel: "Näe, hane!" [- - -] (RKM II 362, 58/61 (12) < Kodavere < Otepää).
Nagu eespool kirjeldasin, hindasid abivajajad kõrgelt Suri oskust arstida roosi. Levinud arusaamade kohaselt on roosi ravimine 20. sajandilgi kuulunud kõikjal eelkõige rahvaarsti kompetentsi.
Suri oli roosi arst. Mina isegi käisin mitu korda. Õel oli põlves roos. Siga oli tahtnu ammuste. Mina pandsin piiritust pääle. Sangaste arst andis ihtioli salvi. Suur valu. Pandsime ööse Koikkülla - sinna oma 60 kilomeetrit - Suri manu. Suri ütles: "Sellel ei saa midagi teha, mäda pesa om sehen. Mis es tule kolmandal pääväl. Pahaloomuline ei ole, jalast ilma ei jää." Oligi nii. Tõmmas seitse auku sisse (RKM II 226, 32/3 (12)).
Anton Taitsi ehk Noore Suri arusaamad roosi olemusest ja ravist tuginesid ühelt poolt rahvapärimusele ja teisalt Piibli rahvapärasele tõlgendusele. Peeter Pettai sõnutsi eristanud Noor Suri üheksat sorti roosi.
On olõman ütessä sorti roosi. No vot see kõik om Piiblist võetu: "Jeesus saatsõ jüngri Ketsemanni aida, ütel et minge murtke roos ja arstke rahvast."
Roosi jaos oll´ Antsul tinast palutedu grahviitpliiäts. Valga arst´ Müllerson sellät´, et roos taht sooja. Ants võtsõ sinitse paprõ ja naksi sinnaq pääle tsõõrõ keerutama. Sinine papõr ja grahviit andsõ magneesivällä. Ku pääle pandaq, hoit sooja. Leningradist ja Moskvast käüti. Kõgõ hullõp oll´ õitsva roos (EKRK I 89, 48/9 < Hargla).
Roosi ravimiseks kasutas Suri kuivi mähiseid, nn roosipabereid, mille toimet võimendas loitsudega. Ühe vastava loitsu - Jeesus saatsõ jüngri Ketsemanni aida, ütel et minge murtke roos ja arstke rahvast (EKRK I 89, 48/9 < Hargla) - põimis oma jutu sekka Anton Taitsi onupoeg Peeter Pettai Koikkülast, kes oli Noore Suri arstimisviisidega hästi kursis ja oskas neid detailselt kirjeldada.
Roosipabereid valmistas Noor Suri nagu isagi sinisele või pruunile jõupaberile, kasutades maagiliste märkide tegemiseks pliiatsitina. Viimasega kriipsutas ta tehtud ravisõnad ning -märgid ühtlaseks grafiidilaiguks, mis arstija sõnutsi pidi tekitama tervendava magneesivällä (EKRK I 89, 48/9 < Hargla). Roosipaber tuli asetada haigele kohale, siduda see soojalt kinni ja võimalusel heita pärast seda puhkama. Patsientide kirjelduste kohaselt möödunud roosist põhjustatud piinav valu või pääsenud põletikuline mäda haiguskoldest valla pärast kosutavat und.
Roosipaberit tei [Anton Taits - M.K.]. Sinine paber. Mina joba kirjatähti tundse. Pikk S. Tal oli kõik nu tähe pikk S. [- - -] Nurki pääle tei ristiq. Ja teisel või kolmandal pääväl sõs kaksas mu haav valla. Juuskse verd ja mätä. Suri võtt´ valu ärq. Es valuta mul inämp (EKRK I 89, 750/1 < Hargla).
Teisel korral on sama jutustaja räägib sama jutustaja veel üht seika (ütles, et ildas om jäänu) meenutades:
Mul olli pää pääl kruus. Viidi Suri manu. Ma vaatasin, et ta tegi sinise papre pääle, ainult pikäq S-i olli, ei muud tähtees ole. Peräst kriipsutas kõik maha. Ütles, et ildas om jäänu. Võtse valu kohe ärä, aga vällä kaksas´ juuskma (RKM II 307, 141/2 (8) < Hargla).
[Hobune näksas hellitades ema kõrvast ja ema sai ehmatusest roosi.] Arstirohud ei aidanud ja viimases hädas läks ema posija juurde (nii teda siis nimetati). Ta elas Valga lähedal Mõnistes, nimega Suri. Oli väga kuulus. Suri oli pead silitanud, puhunud peale ja andis ühe sinise paberi, nagu vihu kaane. Käskis peal hoida. Ja ema peavalu lakkas, kõrva punetus kadus. Suri oli ütelnud, et oled ehmatanud.
Mäletan, et Suri juures käidi pikka aega. Ravi tulemustest rohkem ei tea (RKM II 382, 428 (1) < Türi < Sangaste).
Meil sugulane käve Suri man uma imä peräst. Imäl põsk valutas hullumuudu. Suri segäsi piiritust viiga. Käskse tuuga määri, sis viil rasva pääle tõmmada. Kygõ lõpus hõõrdse sinist paberit määndsegi pliitatsiga ja käskse peräst rasvaga üle määrmist paber põsõ vasta pandaq. Põsk saie terves (EKRK I 89, 209 (6) < Hargla).
Siin oli pime naine. Luuroos oli, hakkas paistetama. Läks teise naisega Suri juurde. - "Mis sa nüüd tuled, auk juba suure varba sees. Tulnuq, kui valutama akas. Sellega sa sured." Valu tegi küll. Luu tükk tuli välja (RKM II 226, 35/6 (17) < Otepää < Kanepi).
Isal on Suri ravinud roosi. Roos tekkis ehmatuse tagajärjel. Nägu paistetas koledasti üles ja valutas. Siis läks isa Suri juurde abi saama. Kaasa võttis rasva ja viina. Suri segas rasva viinaga segamini (ikka raudnaelaga) ja luges sõnad peale. Sõnadest [isa - M.K.] aru ei saanud. Siis käskis Suri isal kohe koju minna, rasvaga nägu kokku määrida ja voodisse heita. Isa tegigi siis nõnda ja kui oli umbes tund aega voodis olnud, tundis, kuidas ühe igeme pealt hakkas midagi suhu tulema. Igemesse oli auk tekkinud ja sealt jooksis veri ja mäda välja. Nüüd on sellest möödunud 36 aastat ja selle aja sees pole isal roosi tekkinud (RKM I 20, 285/7 < Valga l < Hargla).
Olin 15 a. vana. 1934. a. oktoobri kuul jäi minul puusast terve jalg üleni kõndimisvõimetuks.
Ema tõi linnast ikka rohtu ka, kuid need ei mõjunud kübetki. Oli hirmus paha ja jalga ei saanud ilma aitamata liigutada ega tõsta.
Kuulus oli tol ajal Koikküla Suri. Ema siis võttis hobusega sõidu ette hommikul. Õhtuks jõudsime pärale, kus mulle kohe abi osutati. Istusin tema vastu toolile, siis ta hakkas puusa mööda kuni põlveni kõvera, umbes 3-tollise naelaga kirjutama. Pääle selle kohe pääsesid nagu sooned lahti, et sai kergem. Rasv ka oli purgis, mille ta enda käest võttis ja määrida käskis. Vett ka jõin. Mind pandi teise tuppa voodisse magama, kus kohe uinusin. Hommikul oli valu ja paha olemine kadunud ning hakkasime koju tagasi sõitma. Ma istusin siis juba vankris sirgelt ja jalg ei valutanud. Õhtuks jõudsime koju. Määrisin kaasa toodud searasvaga ja paistetus hakkas väiksemaks jääma, kuni varsti ära kadus. Emale oli öelnud, et ihuvärvi roos oli hakanud, mis pikapeale mädaniku oleks tekitanud (RKM I 20, 283/4 < Rõuge).
Mu õemehel oli jalas roos. Ta oli mõisateenija. Arstid lõikasid, aga roos läks hullemaks. Õde läks mõisavalitseja juurde hobust küsima, et sõidaks külaarst Suri juurde. Mõisavalitseja saanud tigedaks, et õde külaarsti juurde tahtis minna: "Ah nõia juurde tahate minna! Tahad minna päris arstide juurde, sõida kas Tartusse! Nõia juurde sõiduks ma hobust ei anna." Minu õde ei jäänud rahule, tahtis ikka Suri juures ära käia. Teisel hommikul võttis ette, et jala minna. Ta läks otsis Suri üles. Suri küsinud haige ristinime. Õemehe nimi oli Rein. Suri pannud vee klaasi, seganud suure raudnaelaga ja vahtinud ise vee sisse. Ta rääkinud: "Rein istub pliidi ees pingil, jalas on suur valu." Siis seganud veel ja öelnud õele: "Laps, ole rõõmus, valu kadus ära." Ta küsinud õelt: "Mispärast teda lõigata on lastud? Seda polnud tarvis." Mu õemehe jalg sai terveks (RKM II 180, 288/9 (3) < Vändra).
Taits (Suri) olli suur arst, aga minu isa käis tema juures. Ega temä küll abi es saa. Temäl ai näo sisse roosi moodi, valutas ja oll´ punane. Läits Kristupi Tiina manu, eläs Nuustaku külän. Tuu luges rasva pääle ja sai terves(RKM II 307, 261 (36) < Karula < Hargla).
Nagu eeltoodud näitest selgub, on Suri roosi ravimisel kasutanud psühhoteraapiat, irratsionaalseid võtteid (loitsud, sõnamaagia, roosipaberid), millele on lisandunud tema enda teaduslikkusele pretendeerivad seletused - seda kõike kombineeris ta vastavalt vajadusele.
Nii Noor Suri ise kui ka tema patsiendid on väitnud, et rahvaarst ei saa tulemuslikult ravida (roosi)haigeid, keda on eelnevalt opereeritud.
Kel arsti väits oll´ man käünüq, toda Suri vägi enämb es avita (RKM II 250, 167 (71) < Urvaste).
See üldlevinud uskumus on kehtiv ka enamiku tänapäeva ravijate puhul.
Talvine aig oll´. Tulli meile üts abielupaar´. Ants ütel, et ma ommuku võta vasta. - "No mis sul, tütreke, oll´?" - "Näät, ma'i saaq magada ja tunne irmu. Alba ma ei oleq tennüq." Ants visas nagla lavva pääle. - "Tunnista üles, mis olet tennüq?" Naine tunnist´, et enne abielu sünnit´ surnu lapse ja matt´ surnuaia taade. Ants ütel, et: "Mineq võtaq vällä ja mataq pühitsetuq mulda." Nii tennüki terves (EKRK I 88, 231 (1) < Hargla).
Sünnitamise järel oli vanaeit, kes lapse vastu võttis, perämised ära visanud. Laps paiseid ja muhke täis.
Läksid Suri poole. Suri vaatas keelt ja ütles: "Sa oled latse kraami like sisse pannud. Peavad kuival olema." Raudnaelaga segas vett, andis lapsele (RKM II 209, 263/4 (24) < Põlva).
Pojanaasel sures väike lats ärq. Matuseid [siin: peiepidu - M.K.] ei peetud. Lapse ema tahtis last matta oma isa kõrvale, jutustaja aga poja isa kõrvale. Maeti ikka ema isa [naiseisa - M.K.] kõrvale. Pärast tuli sellest pahandus, et võõrasse krunti maetud. Poeg maksis trahvi ja oli kolm ööd-päeva vallamajas kinni. Poeg tuli koju, tal oli halb, et surma pärast peab jonnima. Kolm päeva pääle selle hakkas jalg valutama. Oli soe aeg. Külas oli üks vanatüdruk, kes Suri juures käinud. (Suri elas Läti piiri peal.) Võttis selle teejuhiks. Üten võtsid rasva ja suhkrut. Poeg seletas Surile haiguse ära. Suri võttis 4-5-tollise roostes raudnaela ja pool klaasi vett. Segas naelaga vett. Sealt luges, millest haigus tulnud: "On surnuga tüli olnud!" Tuli meelde poja matuse pahandus. Siis pidi poeg välja minema. Suri ja vanatüdruk jäid tuppa. Mis nad seal tegid, ei tea. Õhta tuli poeg kodo, määrsi poja puusa ja sis heitis magama. See koht hakkas tal külma välja ajama. Hommiku oli valu puusast kadunud. Pärast seda määris veel mõne korra ja sai terves. Suhkruvett jõi ka (RKM II 329, 475/7 (1) < Rõuge).
Tütärlatsõq olluva karjan. Tapnuvaq ussi äräq ja üts tütärlats võtnu ussi puutoki pääle ja nakanu tõisi taga aama. Uss kukkun´ maha ja laits astun´ esiq pääle. Nakanu jalg kõik mädänemä. Paiside rodu tull´ üles. Emä läts Suri manu. Rasv ollu üten. Suri lugenu rasva pääle ja pahandanu, et: "Kaeq, kos tütärlaits, võtt ussi toki pääle ja ai tõisi takan! Kas too mõni latsõ tegu!" (Emä enne es ole rääkin midägi.) And´ rasva emäle, too viis rasva kodo, kaits kõrd määris, sai jalg terves (RKM II 225, 77/9 (16) < Sangaste).
Noorel pernaasel naabritalust jalad väga haiged. Suri: "No mis sa naarit tuud asja, ku vanainimene lava päält maha satti ja peereti!" Tulli meelde, et ku minijäs tull´, oll´ pernaanõ väga paks olnu ja maha sadanu. Ku kodu läts, oll´ oma jalaga vankrist maha tulnuq (EKRK I 88, 399/10 < Hargla).
Ütskõrd läksin jälle halva tervise pärast Suri juurde. Sääl ootas juba palju inimesi, sain tutvusega sisse. Suri küsis, et miks ma arsti juurde läksin. Kutsus vastuvõturuumi, seal oli suur raamat. Mul oli pudel viina. Suri valas viina klaasi, segas naelaga ja ütles, et nüüd ta teab. Küsis, kas ma ristitud olen? Kus mu leeriülikond on? See pandi ühele surnule selga. Tulin koju, rääkisin, magasin ööpäeva ja haigus oli kadunud (EKRK I 89, 945/6 (4) < Hargla).
Naabri talus suresid põrsad mitu aastat järjest, jõudmata kasvada suureks. Peremehel soovitati sõita Suri juurde, kaasa võtta viina ja loomajahu. Peremees rakendas hobuse ja sõitis Koikkülla Suri juurde.
Suri seganud viina ja ütles peremehele: "Sa oled tapnud kunagi sea, aga seatapjale pole sa viina pakkunud. Seatapja ütles: "Suregu sinu sead sama kuivalt kui sa tapsid!"" Suri segas jahu purgis, rääkis peale "sõnad" ning käskis kallata kodus jahu seale ruuhve, künasse. Pärast seda oli talus jälle sea õnn olemas (RKM I 20, 315/6 < Kohtla-Järve l < Rõuge).
Ka Suri arstimisvõimetes kahelnud ja teda posimise pärast solvanud inimesed on pärimuse kohaselt jõudnud peatselt ise imearsti juurde abi otsima.
Sõitsime GAZ-AI-AI (ainuke sovhoosi auto) kastis Koikkülla. Oli üks ühe käega mees Tiivel, Elmar (vasak käsi ära). See hakkas Surit narrima, loopima. Suri läks Koikkülas maha ja ütles: "Elmar, kui sul häda on, võta poolik ja tule alla." 3-4 kuu pärast Elmaril kannika peal paise. Elmar võttis pooliku ja läks Suri juurde. Paise läks lahti (EKRK I 95, 90 < Hargla).
Üts miis norinu - sa ei mõista persetki arsti! Suri es ütle inne muud, ku et: "Küll ma arsti." Kevväi - sis miis haigõ - vistrikuq perse pääl. Lännüq Suri manuq, seo ütlenü: "Ahah, mis sa ütli mullõ, et ma ei mõista arsti. No, hea küll, ma pane kinniq, et inämb hullembas ei läe, aga inne ärq ei läe, ku pikäq magama lääväq [maod sügisel talveunne jäävad - M.K.] (EKRK I 89, 831 < Hargla).
Kord toonuq poiskeseq viina, ise pissinu pudelide. Suri oll´ ära tundnu. Ütel, et tulete piaki esi siia. Poisid paistetanud üles. Läinud Suri palvele. Suri päästis ära (EKRK I 88, 223 (1) < Hargla).
Karulas elav Suri [oli - M.K.] laialt tuntud arstimisega. Inimesed pidasid teda nõiaks ja käisid abi otsimas haiguste puhul. Kurguhaigust ravis Suri viinaga. Ta segas naelaga viina ja iga ringi ajal vaatas üles ning luges sõnu. Haige pidi seda viina jooma iga päev enne päevaminekut. Sammaspooliku raviks tegi ta naelaga ringe ja viisnurki rasvale ning lõpuks ütles kolm korda. "Aamen!" Seda pidid haige määrima sammaspoolikule samuti enne päevaminekut (RKM II 53, 132 (8) < Karula).
Minu õde ja kaks naist läksid Koikkülasse Suri juurde. Õel pool liitrit viina, teisel rasva. Õel valutasid jalad, teisel oli kilpnääre, kolmandat ei mäleta. Suri oli vana mees, kuulas ära, segas roostes raudnaelaga viina ja luges sõnad peale (jumalasõnad). Käskis juua õel. Teisel naisel katsus kätega kaela, võttis rasva ja käskis kaela sellega määrida. Tasu oli nii, nagu keegi andis. Said terveks. Õel olid algul jalad sinised, aga see kadus ära. Teisel naisel on seda rasva alles, see on nii värske kui 21 aastat tagasi, kui see juhtus (RKM II 371, 397 (16) < Viru-Jaagupi).
Vello Sarapuu oli kolmeaastane ja lõi põlve nii ära, et jäi lonkama. Lätsiq esäga Suri manu, Suri ütel: "Ära sa arsti juurde mine, mul sinust kahju ei ole, mul oma tast suurest poisist kahju." Seganu rohtu, andnu poisile. Suri ütelnü viil - ma tiiä, et te mu manu tulla es tahaq. Ütski arst ei ole omal maal kuulus. Käskse tuu rohuga määri ja poiss sai terves (EKRK I 89, 826 < Hargla).
4-aastaselt "niguq nõglaga tsusas´" heinamaal miski jalga ja jalg paistetas üles. Aasta otsa käidi arsti vahet, lõpuks ähvardati jalg maha võtta. Läksid Suri juurde viina ja rasvaga. Suri valas viina klaasi, segas raudnaelaga, laskis 3 korda rüübata, valu kadus ära. Jalga pidi puu all määrima, lagedal ei tohtinud. (Näitas jalga, seal oli mitu haavaarmi.) (RKM II 225, 155/6 (7) < Sangaste.)
Valga kandis olnu üits "arst". Kes oma hädaga sinna läits, pidid midagi, kas rasva viima või midagi muud kaasa võtma. Sinna pääle lugenu ta sõnaq. Minu emal valutanu selg. Ta võtnu rasva kaasa. "Arst" lännu tõiste tuppa, lugenu sõnaq pääle. Tulnu tagasi, käskenu kodu rasv sellä pääle määri, vakstu sinna pääle veel ja siis soojalt hoita. Kui ema hommiku üles tulnuq, olnuq kõik rasvapääline vett täis - ju ta kiskse haiguse vällä. Raali Anni Peedult käinu kah sama inimese juures, aga polevat oma hädale abi saanud (RKM II 364, 26/7 (9) < Nõo).
Vanainemine tuleb Roobe mõisast üten minu, jala tulime, hakkasime katekesi tii pääl kõnelema.
Tüdar oli Tartun. Käsi valut´, es saa rõõvast selgä ega maha. Lätsive siss Suri manu. Läts siss sinna ja ütel, et mis te mõtlete selle käega tetä, et käsi om surnu. Sis ta [Suri - M.K.] massiirse sedä kätt ja pani ta oma kabinetti magame. Naine ütel, et ma ei saa pallu magada, et kas ma magame jää.
Tulli üles ja kaie: "Kas ma rõõvid selga ajade saa?" Käsi ei ole valus ega paistetanud. Andis [Suri - M.K.] sis rohtu ka pääle määri.
Viina pidit [Surile - M.K.] viima soru või pool liitrit ja maget rasva, suhkrut. Sellest ta tegi rohtu määrimiseks. Ja raha es võta, mis kenkigi esi and.
Tartu arstid arstisid selle naise haiget kätt [enne - M.K.] kaks kuud aega (RKM II 301, 296/8 < Helme).
Naabriperenaisel oli kilpnäärmes. Käis Tartus. Ei annud järgi. Läkski Suri manu. Arst oli lännu Koiva jõe äärde kalu püüdma. Kolm naist olli taga käinu, es ole kätte saanu. Sain kätte. Tulli kohe. -"Mis viga?" - "Kilpnäärmes." - "Noh, pole viga." Neli aiget olli. Väega irmus mees, ma ei julge rääki. - "Kas midagi kaasas on?" - "Rasva ja viina on. " - "Võta kõik vällä." Akas rasva segama. Raudpulk oli taskus. Luges kui popin, ku rasva segas. - "Enne päeva minekut määri kolm korda." Viina segas kah. - "Viina võta sisse pääle päeva minekut." (RKM II 226, 33/4 (14) < Otepää < Kooraste.)
Kui mina olin sündinu, siis on väike täpike nina pääl olluq ja suurembas lännu. Olin Maarjamõisan, arstiq ütelsivaq: "Kui nüüd ära ei ravi, siis pärast enam ei aita." Ja siis olevat käitu sääl Suri juures minuga. Mis ta tegi, ma ei mäleta. Ja niipalju ema ütles, et iga päev sai elektriga ravitu, a Suri juures ka proovitu. Aga ikke haigla mu terves tegi vast (RKM II 362, 340/1 (5) < Rõngu).
Ütskõrd viisi lamba [Suri juurde - M.K.]. Lamba jalg oli parasjagu nagu võll. Ta posis ja tõi kodu ja lasis karjaaeda. Ja lammas käis ja oli terve. Ommiku tuli laudast vällä ja es ole midagi (KKI 34, 219 (24) < Helme).
Ratsionaalse tekkepõhjusega haigusi on Suri ravinud sageli ka patsienti nägemata. Rahvaravijale on piisanud ainult haigestunu fotost või tema lähedase inimese antud haiguskirjeldusest. Tulemuslik ravimine ilma haiget oma silmaga nägemata on rahvapärimuse kohaselt olnud omakorda üheks rahvaarsti võimekuse näitajaks.
1953. a. oli mu mehel alahuule vähk, lõikus ja kiiritus ei aidanud. Kuulsin, et Valgast läbi, Lätimaa peal elab arst, kes kõiki haigusi ravib. Viljandist sõitsin taksoga. Taksojuht oli sinna ennegi haigeid viinud. Mul oli arsti jaoks kaasas liiter mett, aga juht käskis viina viia. Ostsin asuniku. Taksojuht keelas anda arstile rohkem kui 5 rubla ja küsis, kas haige mehe pilt on kaasas - oli küll. Juht käis ja vaatas, kas arst on kodus. Oli ja ma läksin sisse. Suur pikk hallisilmne mees pikutas voodis, voodi kohal rippusid keelpillid. Rääkisin ära ja ta viis mu üle õue saunakambrisse. Istusime teine teisele poole lauda. Ta võttis kapist veel mustade kaantega raamatu. Küsis mehe, tema ema ja isa nime, pilti. Pildi pani risti najale, vaatas raamatusse ja suu liikus sosistamise moodi, aga sõnadest ei saanud aru. Käskis enda kätte anda, mis ma hommikul tema jaoks kotti olen pannud. Andsin meepudeli. Võttis kummikorgi ära, pühkis peoga üle pudeli, puhus 3 korda sisse ja liigutas jälle suud. Kõik toimus hiirvaikselt, tükk aega. Lõpuks kuulsin: "Aamen." Pani korgi tagasi ja käskis mehel 3 korda päevas sisse võtta. Ütles, et meest terveks teha ei saa, sest tollel on juba noaga kallal käidud, kuid valu võtab ära. Pudelit käskis pimedas hoida. Asjad pani kappi tagasi. Panin 5 rubla ja asuniku lauale. Lõi pudeli kõpsti lahti ja jõi ühe sõõmuga tühjaks. Tal olid veidrad silmad, kurjad, hallid, neisse ei saa vaadata. Elas jõukalt, abielu. Ütles, et mine koju ja too kirstulauad tuppa kuivama.
Kodus andsin mehele rohtu ja valu kadus tal ära kuni surmani. Suri 26. märtsil 1953. Paar aastat hiljem suri ka see arst (RKM II 268, 187/94 < Kolga-Jaani).
Nüüd hiljuti elas veel üks Läti piiri nõid. Sel isa olevat veel kangem mees olnud. Alma (rahvaluulekoguja Alma Seep) käis ka seal ära, kui tal mees vähki jäi. Viljandist sõitis bussiga, sealt võttis takso. Vaata, kui nii suur mure on, siis proovid kõik asjad ära, muidu jääb niisugune süüdlase tunne, et viimati oleks aidanud. Muidugi ei aidanud midagi, mees suri ikka ära (RKM II 289, 477 (14) < Kolga-Jaani).
Üks selline kuulus mees elas veel 1936. a. Valga rajooni Läänemetsa [pro Lannamõtsa - M.K.] külas, nimega Suri, eesnime ei tea. Üks minu sugulane käis selle Suri juures igasuguse häda puhul, küll inimeste ja loomade haiguste puhul. See andis alati rohtu ilma haiget nägemata, päevapilt oli soovitav kaasa võtta ja haiguse kirjeldus. Ka minu emale tõi see sugulane ühe liitri arvatavasti kaevuvett ja ühe kilogrammi nõiutud suhkrut. Tema haigusele see aga ei aidanud. See sugulane ütles pärast, et abi ei saa siis kunagi, kui asjasse ja arstisse ei usuta. Tema usub ja saab iga kord abi ka (RKM II 390, 124 (7) < Kolga-Jaani < Vastseliina).
Psüühikahäired, millega Suri poole pöörduti, olid väga erinevad. Abi otsiti nii kergemate stresside (mitmesugused pereprobleemid jms) kui ka raskete psüühiliste haiguste korral.
Koiva jõe kaldal Laanemetsas oli kuulus imearst vana Suri. Ta arstis vahel ööpäevaga vaimuhaigeid (RKM II 329, 552 (5) < Rõuge).
1956. Mu oma vend tuli mulle külla. Oli närviline. Ütlesin, käime Suri juures ära. See andis talle rohtu või vedelikku juua ja kaasa ka. Ütles, see mees kaua ei ela. Vend suri poole aasta pärast ära (EKRK I 95, 91 < Hargla).
Mi külän üten talun kuulse miis äräq. Poig jäi pääle tuud haigõs. Läts esiki segi. Imä läts pojaga Suri manuq. Suri avit´ küll ja ütel´: "Üts saiõ surma, kats´ saa tiq suguvõsast viil ligematsel aol surma." Nii sündügi (EKRK I 89, 209 (7) < Hargla).
Kord toodud Antoni juurde Lätist üks poiss. Too olevat hobuse seljast maha tõmmatud, mille tagajärjel ta jäänud "väga närviliseks" - pool-lollakaks. Mõnikord pidi teda kolme mehega kinni hoidma - kippus aina hobuse selga. Ükski arst ei osanud teda avitada. Suril oli alati õu rahvast täis ja pidid ootama. Seniks läinud poiss heinamaale ja roninud Antoni peru mära selga, kes kedagi seljas ei pidanud ja ratsutanud tollega hoovi. Siis roninud läbi katuse talli ja lõiganud seal ühe hobuse saba karvadest puhtaks, jätnud ainult tuti otsa.
Kui poiss tallist väljus, tuli Taits toast ja andis talle midagi pudelist juua ja pani õue toominga alla magama. Ärgates läinud poiss tervena ja rahulikuna koju ning tagasi ta enam ei tulnud (Lõhmus 1983: 4).
Rahvaravija tegevusega liitus selgeltnägemine ning ennustamine-kaardipanemine, mille edukusele aitas kaasa keskmisest terasem tähelepanuvõime, hea inimeste tundmine ning kursisolek külaelu uudiste ja probleemidega. Seda on korduvalt kirjeldanud näiteks kõik Anton Taitsi lähemalt tundnud inimesed. Inimese saatust ja tulevikku ennustas ta rahva sõnutsi sageli ainult foto järgi, samuti tundis ta ära inimesed, kes pöördusid tema poole ilmaasjata.
Suri tundis ilmselt väga hästi inimloomust. Kord oli meil külas sugulane oma pruudiga. Suri vaadanud seda naist ja öelnud: "Sellest ei saa konagi õigõt immä ja latsikasvatajat." Tal oli õigus (RKM I 29, 18/23 < Võru l < Hargla).
Ma tahtse kodu minnäq. - "Mis, saq, Peedu, kodu lähät. Ma ütle sulle, mis kodun om. Maria ketras, Volli luge raamatut." - "Kost ta, kurat´, tiidse?" (EKRK I 88, 235 (3) < Hargla.)
Suri ütel mulle veel, et sa olet säntsel aol sündünü, ära sa esi loomadel elu võta. Abin küll võit olla. Ja om ka nii. Mul oli ligi 70 küülikut. Tapjat es saa kostki, naksi esiq tapma. Ja nüüt enam ei lää edesi, söövad pojad ära ja... (RKM II 209, 441 (17) < Kanepi).
Ütel nädäläpäiväq äräq, ütel, et sinu abikaasa surõb valgõlõ majja. Ja nii suri ka haigõmajja ärq! (RKM II 346, 574 (27) < Rõuge).
Suri juures käidi ka piltidega. Ütles kohe õigesti ära, kes koju tuleb, kes ära sureb, kes kodus on (RKM II 63, 300/1 (4) < Rõuge).
Mul oli ka mees sõjaväen ja läksin ka kaasa. Karula kõrtsi juures oli 20 km ära sõidetud ja Suri poole oli veel üks 10 km minna. Sääl juba kõrtsin rahvas tiidse. Kõik ütelsi: "Hah, te lähete nõia poole! Mis ta ravib, meil on siin Karulan sepp - tuu oskab ka ravida."
Me ei kuuld, ikka läksime Suri juurde ja... Kodust pidi kaasa võtma vett pudeliga, jahu (loomale). Kõik ütel ära, mismoodi sul kodu on, kudasmoodi sul voodi on (RKM II 362, 58/61 (12) < Kodavere < Otepää).
Tädipojal oll´ jälle lehm aige, es tule maalt üles. Noh, Suri juurde. See vaatas jälle viina pealt, et mis sa enam siia tulit, lehmal juba nahk maal. Ja olli olnuq kah (RKM II 308, 378/9 (4) < Karula).
Mahta tsõtsõ rääkis, et tal olnud puus haige. Ta hakkas Suri juurde minema, kolm rubla kaasas. (Suri oli Valgamaa nõid, praegune Koikküla side.) Kuna Mahta oli vaene, siis ta kurtis endamisi kogu tee: "Kolm rubla on palju anda, saaks ma kuskil ära vahetada." Niiviisi omaette arutades jõudiski Mahta Suri majani. Suri tulnud talle ukse peal vasta, rahakott käes ja öelnud: "Anna see kolm rubla siia, ma vahetan ära. Ja puus pole sul ka midagi haige, kuidas sa muidu siia said tulla." (RKM II 334, 237 (1) < Viljandi < Hargla.)
Anton Taitsi populaarsus selgeltnägijana suurenes seoses Teise maailmasõja sündmustega.
Sõja lõpupoole oli informandi vend kadunud. Läks noore Suri juurde, et teada saada, kus vend on. Suri oli ennustanud kaartidega. Suri rääkis, et vend tuleb parajasti koos kahe kaaslasega Võrtsjärve poolt, et nad töötavad taludes, et süüa saada; ja et tuleb sel ja sel päeval ja et ema näeb teda esimesena. Hiljem oligi nii (EKRK I 88, 569 < Hargla).
Mul oll´ veli vangin. Lätsi Suri juurde küsümä, kas veli vangin om ja kas viil kodo ka tulõ. Pildi võtse kaasa. Suri kaie pilti vastu valgust ja ütle, et kõik lätt hästeq. Nii ollgi: veli tull´ varsti kodo ja mõisteti viil õiges kah (EKRK I 89, 171 (1) < Hargla).
Mul oli sõjasõbra pilt. Läksin Suri poole: "Ütle, kas ta ainult elab?" - "Elab, nägu on kodu poole, tuleb varsti kodu." Oligi nii, tuli kodu (RKM II 226, 33 (13) < Otepää).
Kõrtsis. Hulgani lauas. Artelli esimees võttis rahakoti vahelt tüdruku pildi, et: "Kas mu abikaasa elab veel? Läks sakslasega kaasa." Suri võttis pildi, keeras tagurpidi vastu valgust. "Teil ei ole selle naisterahvaga midagi tegemist." Oli võõra tüdruku pilt (EKRK I 88, 411/2 < Hargla).
Selgeltnägemisvõimet kasutanud Suri ka veterinaarias haiguste põhjuste selgitamiseks.
Ema seletas, et nemad kord ostnud lehma. Lehm jäänud haigeks. Läksid Suri juure. Suri hakanud vedelikku naelaga segama ja ütelnud: "Valgeq sabajõhviq, valgeq sarveq ja valge täht otsa ees ja rinna peal valge rist. Sellest lehmast ei saa midagi, et see haigus on sealt saadud, kus sa ostsid." Ema ei teadnud, et lehmal on valge rist rinna peal. Ja kui kodu oli tulnud, siis vaadanud järele ja olnudki. Pärast said teada, et sääl olnud marutaudis koer ja see oli lehma hammustanud. Ja aetigi lehm elusalt auku (RKM II 307, 458/9 (7) < Karula).
Minu tädi elas Mõnistes. Oli tugeva karakteriga naine, ebausklik polnud ja posijatesse ei uskunud üldse. Kord oli aga lehm haigeks jäänud, ei söönud, ei joonud, aina kõhnemaks muutus. Tädi siis mõelnud: "Lähen siis nüüd ka selle Suri juurde, tema imevõimet proovima, mida tema siin enam teha saab." Oli siis Surile rääkind, millal lehm haigestus ja mismoodi lehm välja näeb. Suri oli oma naelaga keerutanud rasva peal ja ise nagu tukkunud tema meelest. Siis seletanud: "Ah, pole tal häda midagi. Kui koju jõuad, mäletseb juba, võtab süüa-juua. Ta seisab sul lauta minnes vasakut kätt, teine lehm. Sul on neid seitse tükki. Ja rääkinud ära kõik lehmad - kus asusid, mis värvi-kirja. Tädi ütles: "Vaat siis lõi mind küll tummaks." Tädi koju jõudes oli vanaema lausunud: "Asjatult läksid aega raiskama! Lehm juba mäletseb, võttis toitu ja vett natuke." Tädile jäi eluks mõistatuseks, kuidas ikka Suri sai teada tema lehmade arvu, nende asetuse laudas ja värvi (RKM I 20, 270/1 < Valga l < Hargla).
Surile omistatud selgeltnägemisvõime oli peapõhjuseks, miks pöörduti tema poole ka varguste selgitamiseks.
Ütskõrd läts koplis hobene kaduma. Kõik sovhoosi rahvas saadeti ots´ma. Üles es leütä. Tallimiis pidi hobese vällä massma. Murega läts miis Suri manuq. Suri uurse miist ja opas, kust hobest otsi. Kätte hobene igatahes saadi, oll´ hinnäst saba piten puu külge mässnü (EKRK I 89, 208 (4) < Hargla).
Teine kord ma läksin kellegile teejuhiks, kel oli varastetu kraam ära. Aga see oli ise ka kelm ja Suri ütel kohe, et: "Varas varastab varga tagant, üteq kelmiq mõlema!" Aga ma anna sulle rohtu. Ma tee ta kärsitust, et ta ise unen seleta sulle ära." Ja sis sai see teada küll. A osa varandust oli tal üle kihelkonna piiri viidud. Teisen kihelkonnan ei ulatunud Suri võim (RKM II 362, 58/61 (12) < Kodavere < Otepää).
Oli ka neid, kes Suri selgeltnägijavõimes kahtlesid. Suri ebatavalist võimet näha seda, mida inimesed ise sageli ei osanud tähele panna, püüdsid ratsionaalsema maailmavaatega inimesed selgitada nõnda, et Suri naine või mõni muu lähedane püüdis abiotsijalt enne imearstiga kokkusaamist võimalikult palju teavet kätte saada, mida ta siis omakorda Surile edasi andis, kui viimane läks ravisegu vm valmistamise ettekäändel teise tuppa.
Surit tiidse minu isa. Et ei ole tuu sugugi õige, et ta kõike tiid. Oll´ mõisas hobune varastetu, otsitu. Too noor Suri oll´ väega rumal ollu. Too vana Suri oll´ iks jumalast loodu tark inemine. Noor Suri oll´ lasknu naisel kullelda kate truubi vahepäält, midägi rõivas ollu een, tuu kuulu edimalt ära. Naine selet kõik ärq: sul om säng vasta päivä ja päike tõuses selle akna poolt. Temä läinu teise kambri nagu neid kostisi [vastuseid, kostmisi - M.K.] kaema, ütel, et tema luke noid sõnnu sääl. Esi kullel´ kõik ära, mis naine tal ette kõnel.
Kel hobest es ole, võtsiva meilt hobese, iks käisiva iga aasta ära korra [Suri juures - M.K.] (RKM II 362, 212/3 (25) < Otepää < Kanepi).
Suri kuulsus inspireeris tolleaegseid ravimise ja ennustamisega tegelevaid mehi või lihtsalt naljavendi esinema Suri nime all. Paul Sarapuu (EKRK Fon 1) andmeil oli ühe sellise mehe eest, kes Karksi kandis 1950. aastatel tegutses, hoiatatud koguni tolleaegses Viljandi rajooni ajalehes. See mees käinud talust tallu, ravinud ja posinud ning abivajajad tasunud "töö" eest rahaga. Nn Vale-Suri olla ravinud massaživõtetega ka Paul Sarapuu ämma, kelle juures Sarapuu Vale-Suriga kohtuski. Paul Sarapuu, Anton Taitsi koolivend, hakanud kõnealust tohtrit küsitlema Koikküla kandi inimeste ja elu-olu kohta. Kartusest paljastatud saada polnud edasisest ravimisest midagi välja tulnud.
Kohtumist Tartu ennustaja Vale-Suriga, kelle ennustus osutunud siiski õigeks, on kirjeldanud E. Kattai (RKM I 20, 272/7 < Kadrina < Hargla). Anton Taitsi tegevuse kohta Tartus andmed puuduvad.
Ka Koikküla-kandi mehed, kes Suri arstijavõimetesse skeptiliselt ja üleolekuga suhtusid, esinesid võimaluse korral ise Surina.
Siin olli üts Moorus, lõikas mõtsa. Kiäki tulli Suri juurde, aga Surit es ole kotun. Inemiseq olli ütelnüvä, et: "Mine sinna, Suri lõikas sääl mõtsan puid." Moorus võtt´ raudnagla vällä, joonistas ja pobises. Ütel, et mine nüüd kodu ja anna see aigele, mis täl üten võetu, rasva või. Sai tolle eest 50 rubla raha, viina ja kilogrammi villu (RKM II 307, 128 (4) < Karula < Hargla).
Üts lätläne tulli, täl tütär aige. Surid es ole kodu, olli Petserin vasta võtman. Ma ütlin lätläsele, et vii viin kodu, ütle, et Suri luges pääle. Küll ta terves saab. Lätläne lätski, tagasi enämb es tule (RKM II 307, 128 (5) < Karula < Hargla).
Tõrvan olli miilits, tolle naine om mulle sugulane. Naine oll´ aiges jäänu. Miilits tulli minu poole, et lääme Suri juurde. Mina ütlesin, et joome parem viina ära, mis sul kaasas om. Ja küüsse kaupmehe käest: "Anna mulle sada grammi suhkrut." Sis olli suhkur tseki pääl. Kaupmees andis. Miilits viis suhkru kodu ja küsis, et kas mett ka võib panna, et rohkem saada. Ma ütlesin: "Pane pääle, aga naardaq ei tohi, muidu annad kätte." Naine tarvitas suhkru ära ja saigi terves. Ja tänapäevani terve. Inimesel pääb ainult see usk olema, et terves teeb (RKM II 307, 128/9 (6) < Karula < Hargla).
Tuli sedagi ette, et elukogenud ja nutikad talunaised andsid sookaaslastele asjalikku nõu Suri nimel, et oma sõnadele kaalukust lisada.
Teise pooleldi naljaloo kuulsin jälle Leena käest. Tal oli tuttav naabrinaine, kes oli äärmiselt laisk ja lohakas. Mehele ei viitsinud süüa teha, alusetult noris selle kallal. Mees tulnud töölt ja läinud õhtuti naabertallu juttu puhuma või sulasega kaarte mängima, seal pakuti talle ka sooja toitu, mida ta kodus harva sai.
Kahtlustas aga [too lohakas naabrinaine - M.K.] naabertalu teenijatüdrukut, kes oli "meestemaias", ja arvas, et tema Mihkel sellepärast sinna käib. Tulnud siis hingehädas see naine Leena juurde, kaasas tangud, suhkur ja rasv, ning palunud Leenat, et see käiks Suri juures ja laseks sõnad peale lugeda. Leenal jäänud aga laps väga haigeks ega saanud teisel päeval minna. Toidukraami aga pani sahvrisse kausi alla, et rotid ligi ei pääseks.
Järgmisel päeval olnud kärsitu naabrinaine kohal, küsides: "Kas sa käve Suri man ja mis tää ütel, kas käskse mul süvväq vai lubasi ka Mihklile andaq?"
Leena mõtelnud natuke aega, kas öelda tõtt või proovida ise Surit mängida, sest tema tundis samuti naise pahesid. - "Käve jah. Suri ütel, et sa piat Mihklile seost söögikraamist lämmä söögi tegemä ja terve aasta ei tohe üttegi halva sõnna üteldä ja hoitma hinnäst ka edespiten. Sis avitasõq neoq sõnaq, mis tää pääle lugõsi."
Naine tänanud ja nädala pärast toonud Leenale villu ja sitsiriiet tänuks abi eest ja ütelnud, et Mihkel ei lähe enam õhtuti kodunt ega vaata võõraid naisi.
Leena naeratas ja ütles, et kui katsuks ka ise Surit mängida, kuigi ta haigusi küll ravida Suri kombel ei oska (RKM I 20, 302/4 < Rõuge).
Kusta ja Anton Taitsi perekonnad on maetud Valga maakonda Lannamõtsa kalmistule, kus puhkavad nii õigeusklikud kui ka luterlased. Isa ja poja hauaplatsid asetsevad eraldi. Kusta Taitsi hauaplatsi ümbritsevad viis põlispärna. Säilinud on üks raudrist ja hauakivi, millelt puudub nimeplaat. Peeter Pettai sõnutsi on hauakivi püstitatud patsientide annetatud raha eest. Graniidist hauakivil on kujutatud musta pilve, kust sajab vihma kalmukünkale, millel seisab rist. Pilve kohal on kõikenägev ja -kaitsev ring, mis sümboliseerib silma, mille keskel oli kullatud rist.
Kusta Taits on maetud Laanemetsa surnuaeda. Setud tõid kuldtähtedega maakivist hauasamba (EKRK I 88, 547 (1) < Hargla).
Samasuguse sümboolikaga mälestuskivi püstitati muuhulgas Kongla Annele 1990. aastal Viru-Nigula kihelkonna kiriku kõrvale, kui tema üle peetud nõiaprotsessist möödus 350 aastat. Kongla Ann hukati 2. mail 1640.
Anton Taitsi perekonna matuseplatsil on must marmorrist tema sünni- ja surmadaatumitega, samuti mälestuskivi abikaasa Olga Taitsile (13.06.1899 - 17.02.1981).
Haudadelt võis veel 1990. aastate alguses leida metallraha (hõbevalget). Väidetavalt on Suride hauaplatsidelt võetud ravimiseks mulda kaasa, sest on usutud selle tervendavasse toimesse. Samuti palusid 1990. aastatel mõnedki korrespondendid siinkirjutajal saata endale mulda Suri kalmult, lootuses, et ehk aitab see tervist parandada, sest Suri olevat öelnud, et kui ta sureb, võetagu tema haualt mulda.
Matetu ommaq Lannamõtsa. Vana Suri ka. Nimeq ommaq risti pääl. [- - -] Vana Suri hauale pandas rahasid, võetakse mulda, pannakse raha asemele. Oli ju vana Suri õigeusklik (EKRK I 88, 65 < Hargla).
Peräst A. Taitsi surma käüti küll egalt puult ta havva päält mulda võtman ja jäeti risti manuq hõbedaisi raha kopikit (EKRK I 89, 172/3 (6) < Hargla).
Algul oli nii, et käve palju inemisi Suri havva pääl. Sis pidi pandama sinna raha. Neid rahasid ma nägin ise ka, aga nüüt olevat keegi ära võtnud. Tuu oll´ yks sääne valge vai hõberaha (EKRK I 89, 158 < Hargla).
Kohalik rahvas teab kõnelda ka mõlema rahvaarsti matustel juhtunud eriskummalistest seikadest, mis viitavad rohkem või vähem rahvatarkade seotusele ebapuhaste teispoolsete jõududega. Osa sellise juturepertuaari motiivistikust kuulub rahvusvahelisse usundipärimusse.
Olliva kõvaq kerikuinemiseq. [- - -] Kui vana Suri oli matetu, oll´ nii suur tuisk ja torm olnuq, et latsi ka es oleq koolist kodu lastu (EKRK I 88, 399 (2) < Hargla).
Suri matustel olevat olnud 2 preestrit, autokauplus oli andnud raha eest süüa-juua. Suri oli öelnud, et teda ei tohi õhtul pimedas matta, aga sügisõhtu tuli ruttu. Risti juurest olevat välja tulnud rästik. Hauakivil on märk - Suri silm (EKRK I 89, 460/1 < Hargla).
Suri maeti Laanemetsa surnuaeda. Matuselistele anti tasuta süüa-juua Suri enda raha eest. Kui Suri oli juba mulla all, olevat risti alt uss välja tulnud. Rahvas jooksis sel ajal laiali. Suri käis küll ussidega läbi (EKRK I 89, 947 (8) < Hargla).