Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Pärisorjus

Rahvatraditsioon jätab pärisorjuse küsimusele vastamata, kuna ilmselt segatakse ära rasket teoorjust pärisorjusega, mis viimase asemele astus paremusi andmata.
Tooksin ära siinkohal ainult need üksikud visitatsiooniprotokollidest saadud märkmed, mis lasevad aimata orjuse rasket koormat.
Olnud päris tavaliseks nähteks, et üksikud mõisnikud sundinud oma pärisorje töötama ka pühapäeviti, missugune päev olnud ometigi määratud puhkuse päevaks, kirikuskäimise päevaks (visitatsiooniprotokollid Anno 1738. 24. juuni). Vaatamata, et laupäeviti pidanud töölised töölt vabanema kell neli päeval, lõpetatud töö tegelikult alles päikeseloojangul, mille tõttu kauge maa taga elutsevad talumehed jõudnud koju alles pühapäeva hommikul; eriti raske olnud käimine sügiseste halbade teede pärast ja siis olnud hilinemine paratamatu (visitatsiooniprotokollid anno 1757 ja anno 1775. 24. juuni). Väga sagedased olnud ka pühapäevased vooriskäimised. Vahel sõidetud välja laupäeval ja jäädud sel kombel terveks pühapäevaks ära, kuid väga tihti kästud välja sõita voori ka pühapäeva hommikul (visitatsiooniprotokollid anno 1775. 24.juuni).
Et talumeeste enda põllutöö nädalapäevad seisnud, siis tehtud seda harilikult pühapäeviti. Töö jõudsamaks edenemiseks korraldatud talguid, kuigi talgute korraldamine pühapäeviti olnud keelatud. Vöörmünder, kes olnud selleks korravalvur, pidanud keelust üleastumisest otsemaid kirikueestseisjale teatama ja käsust üleastujaile pidi antama kümme paari vitsu (visitatsiooniprotokollid anno 1757). Ja kui 1775. aasta 24.juuni visitatsiooni protokollis küsimusele: „Kas talurahva seas pühapäeviti talguid peetakse?“ vastatakse eitavalt, siis leiame sealsamas protokollis, et „veel ikka sunnivad mõisnikud talurahvast päikesetõusust loojanguni töötama, laupäeviti erandit tegemata ja et pühapäevased vooriskäimised jätkuvad endiselt edasi.“ (Visitatsiooniprotokollid anno 1775. 24. juuni). Sama häda kurdetakse ka veel 1795. aasta visitatsiooni protokollis.
Sellise orjuse raske koorma tõttu tulnud ette ka pärisorjade põgenemisi. Metsi pidi päevade kaupa ennast varjates, suundutud mereranda, kust siis öösiti varastatud paatidel mindud üle lahe Soome (Joosep Possu). Soome põgenejate seas olnud tihti ka tüdrukuid. (Ann Possu)
Ka kroonusse võtmisel, missugune kohustis olnud eriti kardetud, põgenetud Soome ja Rootsi. Käsmu poolsaarel olnud kroonu eest põgenikkudel Palganeeme metsas hea varjupaik. Seal metsas olnud ka üks väikene talu, kust siis põgenikud saanud süüa ja ulualust. Palganeeme metsas varjanud põgenikud endid seni, kuni leidsid juhuse põgenemiseks Soome skääridesse, kus elavat veel praegugi eestlasi, kes on nende põgenikkude järeltulijad. Mõned julenud küll peale kroonusse võtmise tähtpäeva möödumist pelgunurkadest kodukohta tagasi tulla, kuna neid ei olevat puudutatud juhul, kui vallast võetevate liisupoiste arv saanud täis; muidugi tulnud neil järgmisel aastal jälle ära pageda. (Thomas Eintreu)
EKLA, f 199, m 57, 117/20 (III.4.a) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)