Suusõnaline traditsioon - Rahva õiguslik elu

Õiguslikku ellu puutuvate küsimuste peale sain ainult üsna väheseid vastuseid. Neistki vähesteist ei puuduta ükski vanemat aega. Jutustati peamiselt kohtuskäimist mõisnikuga rendiajast peale.
Kohtuskäimiseist mõisnikutega püütud hoiduda, kuna talumees sealt kunagi õigust ei saanud, ka kohus oli mõisnikkude asi (Joosep Possu), nemad olid õigusemõistjad ja õiguse kuulutajad, millest talumees üldse taipu ei saanud (Jaan Alto).
1884. aastal seatud sisse miravoi kohus. Kohus asunud Rakveres ja asjaajamine toimunud seal vene keeles. Ka palved, mis miravoi kohtule läksid, pidid olema vene keeles. Kohtulistel asjaajamistel olnud tõlk, kes siis kohtuniku venekeelsed otsused eesti keelde tõlkis. Ta tõlkinud ka eestlastest tunnistajate või teiste asjaosaliste ütlused. Tõlkimise juures tekkinud tihti arusaamatusi kas tõlkimise ebatäpsuse või tõlgi tahtmatuse pärast asju õigesti tõlkida. Nii kasvanud umbusk rahva seas selle kohtu vastu, kuna kohtus käija end arusaadavaks teha ei saanud. Eestikeelne kohus olnud ainult valla- ja talurahvakohus. Vallakirjutaja pidi oskama ainult nii palju vene keelt, et ta suutis kirjavahetust pidada. (Isak Lank) Enamasti olnud kooliõpetajad valla ja kohtu krjatoimetajad, millest saanud pisut lisa kooliõpetaja vähesele palgale (Ants Ollin jt).
Kohtus käidi peamiselt suuremate teo- ja rendinormide pärast, kuid harilikult lõppenud need kaebused talumeeste kahjuga.
Nii käinud Toolse vabadikud kohut Selja mõisnik Girard de Soucantoniga. Toolse vabadikud, kellele pandud kanda kõvad teomäärad, otsisid abi oma rõhumise vastu kohtult. See protsess lõppenud aga vabadikkude täieliku kaotusega; peale selle tulnud neil tasuda ka pristavi käimise kulud. (Jaan Alto)
Sagadis, Ligedamaalt [sic!] üks Madis Mühlbach hakanud härraga kohut käima, kuna ta ei olevat tahtnud kohalt, kust mõisnik teda lahkuma sundis, ära minna. Kohus kestnud küll mitu aastat, kuid lõpuks tulnud mehel ikkagi ära minna. Samuti lõppenud ka kellegi Vabiani protsess Vihula mõisnikuga. Selle mehe puhul olevat mõisnikud isekeskis kokku leppides otsuse teinud, et mees üldsegi Haljala kihelkonnast omale kohta ei saa. (Villem Villberg)Tihti jäänud niisugusele kohalt ära kihutatule kott ja kepp, sest protsessimine oli kulukas ja lõpuks tulnud koht ikkagi maha jätta (Villem Villberg).
Umbes 50 aastat tagasi rendiajal käinud Varangu talupoegi kohut v. Luederiga. Kord olnud niisugune, et talude ehitamisel pidid rentnikud tegema ehituseks teopäevi, kuid Varangu härra nõudnud igalt talult kümme rubla rahas. Aaviku küla mehed ja loo jutustaja isa (Tatruse külast) raha ei maksnud ja härra tahtnud neid kõiki kohtadelt välja tõsta. Mehed kaebasid asja kihelkonnakohtusse, kus nad kohtadelt välja mõisteti. Sellise otsusega protsessijad rahule ei jäänud. Mehed kaebasid edasi kreiskohtusse. Ka seal mõisteti kahe nädalaga välja. Seejärel saatsid mehed edasikaebuse Oberlandgericht`i, kust tuli väljamõistev otsus. Ühtlasi saatnud mehed palvekirja kubernerile Šahhovskile Tallinna, kellelt tulnud käsk mehed kohtadele jätta kuni Senati otsuseni. Oberlandgericht`i väljamõistva otsuse peale kaevatigi edasi Senatisse. Asjaõiendus oli antud ühe eestlasest advokaadi Niiebergi kätte. Senati otsus tulnud alles 2-3 aasta pärast. Otsus oli talumeestele tuluks- mehed jäävad kohtadele edasi, kuid peavad ära tasuma võlgu oleva rendi (sest kohtupidamise ajal, kui väljatõstmine olnud iga päev silma ees, renti ei makstud), kusjuures rendi suurus ei tohtinud olla suurem, kui oli viimasel aastal enne maamõõtmist. Kohapeal aga kuulutati otsust moonutatuna - et rendi suurus pidi olema nii suur kui esimesel aastal peale maamõõtmist. Alles hiljem, kui mehed nõudsid Peterburist koopia, saadud õige otsus kätte. Kuid kõigilt ei saanud mõisnik sedagi renti kätte, kuna talumehed, kes väljatõstmise ja oksjoni hirmus ei pidanud enam loomi ega harinud põlde, ja loo jutustaja isa oli vahepeal juba ise kohalt lahkunud. (Isak Lang)
EKLA, f 199, m 57, 199/203 (III.5) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)