Suusõnaline traditsioon - Hariduslik olukord - Loobu algkool

Enne kooli asutamist said lapsed kiriku vöörmündri juures õpetust. Selleks kogunesid kooliealised 10-16 aasta vanused lapsed ajuti vöörmündri suitsutarre kokku. Suurema laua ümber istusid lapsed ühes õpetajaga ja igaühel oli laulu- või mõni muu vaimuliku sisuga raamat käes. Nii olid nad hoolega lugemise järjes kinni. Tihtilugu juhtus, et kiriku vöörmünder ise kuigi hästi lugeda ei mõistnud, siis lepiti sellega, kuidas lugeja seda tegi. Niisugune juhus olnud Joosepi rahva taluperemehga, kes tol korral oli vöörmündriks: keegi lugejaist, kel lugemine sorav polnud, püüdnud veerimise abil õiget otsa kätte saada. Seda kuuldes saanud vanakene püha viha täis ja lausunud: "Oo vitsu, oo vallatust!" Järgmine lugeja olnud veel viletsam, kuid see tõtanud kiiresti ilma vigade parandamata edasi ja saanud vanamehelt kiitust. Õpiti peamiselt palveid ja kirikulaule, mõned neist isegi pähe.
1850. aastal algas Loobus koolipidamine kindlamas korras ja mõni aasta hiljem ehitati praeguse kooli kohale koolimaja, mis aga 1882. aasta jaanuaris maha põles (Loobu kooli kroonika).
Esimeseks kooliõpetajaks oli Jakob Pärm, kes oli õppinud Järvamaal Peetri kihelkonnas Ataste koolis. Palgana oli koolmeistril kasutada kahepäevamaa (Loobu kooli kroonika). J. Pärmi järele 1856. aastast kuni 1872. aastani oli õpetajaks Jüri Pinberg (Kuusalu kihelkonnast). Tema oli ühtlasi valla magasi- ja kohtukirjutaja. Peale selle teenis Pinberg omale lisaraha vokitreimisega. (Loobu kooli kroonika)
Nii Pärmi kui Pinbergi ajal õpetati koolis lugemist, kirjutamist, peastarvutamist, piiblilugusid, pealugemisi ja kirikulaule. Kooli revidentideks olid kirikuõpetaja ja üks mõisnik, kelle näpunäidete järele pidi kooliõpetaja käima. Koolis valitses vitsahirm, mis tegi õpilastest pähetuupijad: iga eksimuse eest anti valu, pandi püsti seisma nurka ja jäeti söömata.
1872.-73. aastal oli kooliõpetajaks Mihkel Kalle (kihelkonnakooli haridusega), 1873.-76. aastal Hans Ollin (Kunda seminari haridusega), 1876.-1890. aastal oli kooliõpetajaks Gustav Bergmann, kes oli igati tubli mees; asutas laulukoori (Loobu kooli kroonika).
1882. aastal ehitati mahapõlenud kooli asemesle Läsnale uus koolimaja. Sel ajal mõõdeti välja ka täielik kooli krunt ja iga pere peale määrati kindel ahjukütis. (Loobu kooli kroonika)
1890.-1901. aastal oli õpetajaks Jakob Aimpea (Kunda seminari haridusega) (Loobu kooli kroonika). Kooli revidentideks olid siis inspektorid, kes oma haljaste kuuenööpidega lastele juba sisse astudes kabuhirmu sisse ajasid. Koolis hakkas valitsema vene kord ja keel. Esimesteks inspektoriteks olid enamasti eestlased, hiljem aga täiesti umbvenelased. Esimese inspektorina käis Loobul Jõgever, kes leidis kooli töö korras olevat ja määras õpetajale 60 rubla kingiks. (Loobu kooli kroonika)
Inspektorite „ametissesääramisega“ hakkas endistel kooliõpetajatel jalgealune kõikuma, kuna vene keele õpetamine aasta-aastalt ikka enam maad võttis. Endise koolisunduse 10-16 aastani asemele pandi nüüd uus sundus 10-13 aastani maksma, kuna kordajate laste sundus jäi kordkorralt vähemaks ja viimaks jäi hoopiski ära. Et vene keele õpetamisega suurem osa endiseid õpetajaid hakkama ei saanud, pidid nad omad kohad teistele loovutama. Päevavalgele kerkisid mitmesugused konfliktid inspektori ja kihelkonna revidentide vahel, nii et kooliõpetajal tuli iga sõna nii õpetamisel kui seltskonnas enne läbi kolme sõela lasta, kuni seda võis avaldada. (Loobu kooli kroonika)
Iga kuu lõpul peeti koolikohut, kust võtsid osa koolivanem, talitaja abiline, vöörmünder ja kooliõpetaja. Koolikohus trahvis lapsevanemaid 1-10 kopikani päeva eest, mille laps põhjuseta puudunud. (Loobu kooli kroonika)
1901. aastal astus lahkunud Aimpea asemele Käsper Schnell, kes on õpetajaks praeguseni. Tema ajal kadus koolist vene valitsuse mõjul kirikupoliitika, kuigi kohalikud võimumehed sellele visalt vastu sõdisid. Inspektoriteks olid H. Orlov, Ovtšinnikov ja Hanser. Kahe esimese ajal valitsenud täielik venestuspüüd. Orlov öelnud korra kooliõpetajale: "Ka usuõpetuse tunni ajal peab lapsi vene keelt rääkima sundima." (Loobu kooli kroonika)
Peale 1905. aastat, kui Aunma kaudu kohalik keel rahvakooles esimesele kohale asetati, paranes koolide seisukord tublisti. (Loobu kooli kroonika)
1914. aastal läks K. Schnell sõjaväkke ja tema asetäitjaks sai Siider. Sõja ajal jättis suurem osa asetäitjaid-õpetajaid kooliõpetuse hooletusse seisukorda. Õpilaste kõlbline tasapind langenud eriti 1917. aastal, kui ümbruskonnas asusid vene sõjaväed. (Loobu kooli kroonika)
Saksa okupatsiooni ajal suruti vene keele asemele saksa keel, mida tuli õpetada kaks tundi päevas. 1918. aasta suvel korraldati saksa sõjavõimude ja kohaliku kirikuõpetaja poolt õpetajate edasiharimise kursused saksa keeles, kus lektoriteks olid saksa sõdurid. Need kursused pidid õpetajaist endise vaimu välja ajama ja saksa vaimuga asendama. (Loobu kooli kroonika)
1918. aasta sügisel käsutati enne koolide algust kõik õpetajad kohalikku kirkumõisa, kus pidi tehtama kontrahte, kus kooliõpetajad pidid vande andma, lubades olla sakslasile salaagentideks. (Loobu kooli kroonika) 1918.-1919. tulid enamlised juhtnöörid (Loobu kooli kroonika).
EKLA, f 199, m 57, 223/7 (III.7) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)