Suusõnaline traditsioon - Rahvarahutused teoorjuse ajal

Suurema teoorjuse aegse rahutusena tuleb mainida vastuhakkamise, õieti töötõrkumise katset uute talurahvaseaduste puhul aastal 1858. Sellest kirjutab õpetaha Ed. Ahrens Kuusalu kiriku kroonikas kokkuvõttes järgmist.
Talupoegadele kavatseti uut seadust lugeda ette kirikus 20. aprl. 1858, mis ka rahvale teada anti. Kuid et kardeti rahutusi talupoegade rahulolematuse puhul, siis kindralkuberner Suvorov otsustas seadust tutvustada kogukondade kaudu, millise otsuse ta ka tegi. See muutus äritas rahvast. Talupojad keeldusid abitegu tegemast ja käisid hulgana Tallinnas kubernerivalitsuses kaebamas. Säält saadeti neid sõbralikkude seletustega minema. Talupoegades olevat aga tekkind arvamine, et valitsus nende vastuhakkamist mõisnikele toetab. Ärevust rõhutasid ka linnakodanikud (Mahtra sõda).
Kuusalus ei lootnud talupojad uuelt seaduseraamatult mingeid parandusi ja olid selle tõttu alguses kaunis rahulikud. Juulis tekkis aga ärev meeleolu teistest kihelkondadest üle kantuna.
7. juulil ilmusid Kolga talurentnikud kogukonnakohtusse ja nõudsid koormuste vähendamist. Kui seda nõuet ei rahuldatud, läksid nad Tallinna kaebama, tulid säält karistuseta tagasi ja keeldusid siis rukkilõikusest. Siis toodi 21. juulil kaks kompaniid sõdureid mõisa. Samal päeval Tallinnas pekseti 60 Anija ja 20 Kurrila talupoega. 25. juulil ilmus kuberner Kolgasse. 10 talumeest karistati, 8 saadeti Tallinna vangi. Rannaküladest ei saadud kedagi kätte, sest säält ei olnud Kolgasse käsu pääle kedagi ilmund ja kui sõdurid läksid randa mehi otsima, ei olnud kedagi kodus pääle naiste ja laste.
31. juulil ilmus Kolgasse kindralkuberner 100 kasakaga ja seekord karistati nii maa kui ranna talupoegi. Suurima karistuse saaja oli Mikk Kivi – 400 hoopi. Kaks meest saadeti soldatiks – Tõnikse Jüri ja Hindrik Sööberg. Teised said vähema karistuse.
1. augustil sõjavägi, kelle ülespidamise eest talupojad olid pidand hoolitsema, lahkus.
Teistes mõisates rahutusi ei olnud.
Juhan Leinberg käis sel aastal paar korda Kuusalus, soovitas rahvale rahu pidada, sest vastuhakkamisist ei tule nii kui nii midagi välja, öeldes: „Teie uus õigus on kasepõõsas.“

Traditsioon annab samadest sündmustest üksikasjus erineva pildi. Jutustatakse järgmist.
EKLA f 200, m 16:1, 51/3 (III-8) < Kuusalu khk. – Leida Rebane (1930)

Rahvas on 1858. aastal saand kuulda uutest seadustest, mida aga veel pole maksma pandud. Ka Soomest kuuldud, et sääl olevat elu palju kergem. Siis hakati nõudma uue seaduse maksma panemist ja keelduti tegu tegemast. Hulk mehi vikatitega (suuremalt jaolt rannaküladest) tulid esiteks Saele kokku ja läksid siis mõisa õigust nõudma. Mõis oli sel ajal rendil haagikohtuniku Tiesenhofi käes. Selle juure mindi nõudmistega. Tiesenhof lasi tuua kasakaid ja talupoegade päämehi peksa. Vesilinnu Mikk sai 500 hoopi. Teised kaks said 100.
EKLA f 200, m 16:1, 53/4 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Uuri k., Sepaveski t. – Leida Rebane < Johannes Valk, 26 a. (1930)

Kui orjusest taheti lahti saada, mindi linna uut õigust nõudma. Mõisnik läks aga meestele linna järgi, võttis nad kinni ja tõi tagasi mõisa, kus nad siis peksa said. Jutustaja isa oli aga maha jäänd ja hiljem ta läks linna ja andis sääl teada, mõisas inimesi peksetakse ja et ta ei julgevat üksi tagasi minna. Siis tulid soldatid mõisa, keelasid peksu ära ja tahtsid peksjaid ise karistada.
Jutustaja isa tuli linnast tagasi ja tal oli kaasas kiri, et teda ei tohi peksa. Mõisas võeti tal aga see kiri ära ja ta sai 180 hoopi.
EKLA f 200, m 16:1, 54/5 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Kolga-Aabla k., Mäe t. – Leida Rebane < Mari Nellberg, 79 a. (1930)

Vesilinnu Miku juhatusel mindi kogu rannaga mõisa priiust nõudma. Mikul olid kivid taskus. Paljud hakkasid aga vahepääl kartma ja jäid teele maha. Kes mõisa läks, sai peksa. Peksu ajal Vainu Jaan langes nimelt minestusse. Vesilinnu Mikk aga viidi Siberisse.
EKLA f 200, m 16:1, 55 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Kolga-Aabla k., Vesilinnu t. – Leida Rebane < Jaan Remmelgas, 66 a. (1930)

Kui riigi poolt anti manifest orjuse kaotamiseks, käsutati rahvas mõisa. Inimesed aga kartsid ja ei läind. Alles siis, kui kuuldi, et Riia kuberner tuleb mõisa õigust mõistma, mindi. Mõisas olid aga soldatid ja õiguse asemel tuli peksmine. Soldatid piirasid rahva ümber. (Sääl oli jalaväge ja ratsaväge.) Ümberpiiratud rahvahulk säeti ritta ja hakati peksma. Üks mees sai 500 hoopi ja viidi Siberisse. Kasakate ülem polnud sarnase peksmisega nõus ja lasi tuua õled ning peksa õlgedel.
EKLA f 200, m 16:1, 55/6 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Kadapiku t. – Leida Rebane < Jaan Randmann, 70 a. (1930)

Vastuhakkamise ajal käis 3 peremeest isegi Peterburis. Üks neist oli Aukamäe Tõnu.
Vesilinnu Mikk oli omale mõisa minnes kive tasku pannud, lubades nendega tarviduse korral kellele vaja vastu pead anda. Teine mees aga andis ta ära ja Miku taskust leitigi kive.
EKLA f 200, m 16:1, 56 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Aruküla, Söödi t. – Leida Rebane < Leenu Pajupuu, 93 a. (1930)

Kui mõisnikud uue seaduse kohaselt rahva orjust ei vähendand, läksid peremehed linna kaebama kubernerile, kõige ees Mikk Kivi. Kuberner annud Mikule vastu kõrvu. Kui mehed kuberneri juurest ära tulnud, küsind vastu tulev kindral Kress, et kas neid on ka peksetud. Mehed vastand, et ainult karvustatud ja rääkind siis kindralile oma häda.
Selle järgi saatsid nad keisrile kaebekirja. Peterburis olevat aga ees olnud juba mõisnike kaebtus, et talupojad mõisu põletavat. Saadetud kasakaid asja uurimiseks, mõisas aga antud neile käsk rahva peksmiseks. Keegi toatüdruk mõisast annud sellest peremeestele teada, kes läksid redusse. Paari päeva pärast mindi mõisa asja üle teateid kuulama. Kes aga mõisa läks – vangistati.
Teised peremehed käind uuesti Tallinnas asja kindral Kressile kaebamas, kes luband peksu takistada. See pole aga siiski midagi aidand. Kui kõik peremehed olid kinni püütud, alustati peksu. Mikk Kivi saand 700 hoopi kadalippu ja saadetud Siberisse. Kaks meest saanud 500 hoopi ja pandud kroonuteenistusesse. Kes kaks korda linnas käind, saand 300, kes 1 kord, 150 hoopi kadalippu. Poole peksu ajal jõudnud mõisa kindralkuberner ja pärind, kus talupojad põletavad mõisat. Siis käskind ta peksu lõpetada, nii et osa mehi jäändki karistamata.
(Jutustaja need teated saand oma isalt, kes sündis aastal 1827 ja tol korral ka pääsend karistusest.)
EKLA f 200, m 16:1, 56/8 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k. – Leida Rebane < Johannes Suuman, 62 a. (1930)

Peksu ajal mõisas olevat Jaan Kivi enese surnuks teind, mille pääle peks lõpetati. Üle 50 hoobi tookord polevat keegi saand.
Mahtra sõja vastuhakkamise ajal otsitud hiljem inimesi ka rannast taga.
EKLA f 200, m 16:1, 58 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k., Jüri-Jaagu t. – Leida Rebane < Joosep Orlov, 70 a. (1930)

Mahtras olevat ühel kindralil pea otsast ära murtud.
EKLA f 200, m 16:1, 58/9 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Sikumäe t. – Leida Rebane < Joost Kalmholm, 73 a. (1930)

Ka tahtnud Mahtra sõjas üks mees parunit lüüa.
EKLA f 200, m 16:1, 59 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Loksa alev – Leida Rebane < Magnus Manitski, 90 a. (1930)

Mahtras veeti inimesi ratastel ja anti siis peksa. Sellest teatati keisrile ja see keelas peksu ära.
EKLA f 200, m 16:1, 59 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Kolga-Aabla k., Mäe t. – Leida Rebane < Mari Nellberg, 79 a. (1930)

Anija mehi pekseti linna turul. Hiljem käidi mässajaid otsimas. Otsijate eest läksid paljud peitu ja varjasid end metsas puude otsas. Öösel magati ettevaatusest lautades.
Ka Kiius olevat sel ajal olnud kasakaid, kes viisid endaga lehmi ja loomi.
EKLA f 200, m 16:1, 59 (III-8) < Kuusalu khk., Kolga v., Uuri k., Sepaveski t. – Leida Rebane < Ann Tomingas, 91 a. (1930)