Suusõnaline traditsioon - Ajaloolised isikud

Teoorjuse ajal, minu isa oli siis teopoiss, oli Päri mõisas üks küürakas Bock, kõndida see ise ei ole saanud, vaid sõitnud kaherattaga kärul mööda välja ja kui nägi, et mõnel mehel ei olnud adraga vagu ümber kivi aetud, kutsunud kohe mehe kohe oma juure ja plaksutanud sellel naha täis ja ütelnud: "Nüüd sa tead, et vao ümbere ajad." Tema ise oli ka sillakohtunik ja kohus asus mõisas. Siis pekseti järjest härberi trepi ees; tema ise istunud trepi pääl ja vaatanud päält.
EKLA, f 199, m 16, 72 (III-5) < Kõpu khk., Päri v., Piirioja – Ants Vihman < Tõnis Mitt, s. 1876 a. (1926)
 
Praegune Bock oli esiotsa ka kole tige mees, siis kui ta isa asemele sai. Ei tohtinud jahil ega kalal käia, kui nähti, võeti kohe püss ära. Praegu on õige lahedaks ja mahedaks läinud. (Veel seda, mis Teoorjus nr. 22 [Maret Ojasoo, Mihkel Joonson])
EKLA, f 199, m 16, 72 (III-5) < Kõpu khk., Päri v., Matsi – Ants Vihman < Gustav Andrei, s. 1888 a. (1926)
 
Kord oli Risti Rõõt ainukene elanik Päris olnud, millas see oli, ei tea.
Berend Johann von Bock sündinud 28. september 1783, surnud 4. märts 1863
Ta poeg Ernst Wilhelm von Bock sündinud 4. mai 1820, surnud 7. märts 1890
Ta poeg Ernst Wilhelm von Bock sündinud 28. september (vkj) 1874 elab
Berend Johan von Bock sündinud 1745, surnud 1799
Otto von Bock sündinud 8. märts 1703, surnud 1770
EKLA, f 199, m 16, 72/3 (III-5) < Kõpu khk., Päri m. – Ants Vihman < Ernst Wilhelm von Bock, s. 1874 a. (1926)
 
Praeguse paruni vanaisa isa laskis talumeeste naisi oma juures käia. Meestele, kes need naised ära võtsid, anti kohad ja nad ei läinud ka soldatisse. Mees kutsuti mõisa ja härra ütles, et sa võta see tüdruk ära ja asi oli sellega.
EKLA, f 199, m 16, 73 (III-5) < Kõpu khk., Ligelava t. – Ants Vihman < Tõnis Saar, s. 1852 a. (1926)

Praeguse paruni (Päri) isa oli hää mees, trahvi rahad pani tema järjest vaeste laekasse. (Vaata lk. 142 ja 143, nr. 33 [Johan Riisenberg])
EKLA, f 199, m 16, 73 (III-5) < Kõpu khk., Puiatu v., Täku t. – Ants Vihman < Johan Riisenberg, s. 1852 a. (1926)
 
Puiatu praeguse paruni vanaisa ajal ehitati Puiatu tuuliveskit. Selle ehituse juure toodi Vastemõisa vallast kõik sohinaised trahviks materjali kätte kandma. Nende naiste hulgas olnud üks pimeda sandi tütar Eeva. See olnud ilus inimene ja meeldinud väga parunile ja saanudki viimaks mõisaprouaks. Siis läinud ta uhkeks. Saksa keelt ei ole ta mõistnud, hiljem natuke ikka oskanud. Rahvale lasknud tema ka peksa anda, kärkinud eesti ja saksa keeles segamini ja olnud üldse väga kuri rahva vastu. Selle Eeva poeg oli siis praeguse paruni isa. Paruni nime olevat Kruedenerid saanud sellest, et nad õige palju lambaid pidanud; neil olevat üle 1000 lamba olnud ja sellepärast antudki.
EKLA, f 199, m 16, 73/4 (III-5) < Kõpu khk., Puiatu, Veneküla – Ants Vihman < Jaan Taalman, 76. a., Jüri Taalman, s. 1885 a. (1926)
 
Tähtsatest isikutest ei ole siin muud kui II Riigikogu liige Märt Martinson Solo talust ja kommunist Johannes Reesen Venekülast, Rehe koht.
EKLA, f 199, m 16, 74 (III-5) < Kõpu khk., Solo nr. 1 t. – Ants Vihman < Willem Karlson, 65 a. (1926)
 
Kord viidi tapiga üks vang läbi Puiatu mõisa. See oli ilus naine ja meeldinud parunile; ta jätnud selle mõisa ja hiljem oli temal sellega mitu last, kes suureks saades parunile pääle hakkasid käima, et see nende ema ära võtaks. Nii ka sündinud. Nii et paraegused Puiatu saksad on ainult poolest saadik sakslased.
EKLA, f 199, m 16, 74/5 (III-5) < Kõpu khk., Puiatu v., Tohvri t. – Ants Vihman < Ants Roosi, s. 1858 a. (1926)
 
3 põlve tagasi võttis parun oma karjatüdruku ära.
EKLA, f 199, m 16, 75 (III-5) < Kõpu khk., Puiatu, Kingu t. – Ants Vihman < Juhan Mitt, s. 1850 a. (1926)
 
Enne Hoerschelmani see õpetaja, Puiatu parun ja minu isa (metsavaht) käisid Metskülas Miku talus kuradit välja ajamas. Kurat oli keresil ja pildus kive ja kolistanud kividega mis hirmus.
EKLA, f 199, m 16, 75 (III-5) < Kõpu khk., Puiatu – Ants Vihman < Villem Kool, 82 a. (1926)
 
Sürgavere valitseja Vaali üks tütar sai mõisaprouaks ja sellepärast on Kõpu parun ka eesti soost.
Puiatu parun oli ikka küll kange. Kord on Vastemõisast vange toodud ja nende talitaja Eeva Hoolep meeldis parunile ja sai prouaks. Kord maapäeval tahtnud mõisnikud pühapäeva ära kaotada ja vana Kaarli (Puiatu härra) olnud kõvasti selle vastu ja selle eest andis maapäev temale paruni nime.
See jäi ka teistele järeltulijatele. Tema ostis ka mõisa. Varem oli Puiatu Vastemõisa karjamõis ja kroonumõis. Parun käis Eevaga Peterburis laulatamas ja üks teine kord ostis siis mõisa.
Liignaised pandi kõik mehele. Siiasamasse Kõssale sai liignaine pandud. Vana Kaarli andis minu isa vennale koha pidada; ta andis siis tüdruku minu isa vennale, et võta, saad koha. Kui siis poeg oli naisel ja juba teol käis, siis hoidnud parun teda, ei pannud soldatisse ja andnud temale ikka õuna jne. Pärast jäi mees vaeseks ja koht sai vennale, minu isale. Pääle paruni antud naise oli tal veel teine naine ja Andres oli selle teise naise poeg.
Kõlli Kaarli Ristikivi oli kah ühe niisuguse tüdruku poeg. Teisi oli veel palju, aga ei mäleta enam.
EKLA, f 199, m 16, 75/7 (III-5) < Kõpu khk., Puiatu v., Kõssa ja Lapi t. – Ants Vihman < Märt Pihlak, s. 1843 a. (1926)
 
Enne Stryke oli Kõpu mõisa ühe kindrali käes. See kindral oli talumeeste vastu väga hää mees, aga omasuguste vastu oli kole tige. Ta tahtis Kõpu piire veel laiendada. Ta tahtis Tori küljest muist omale võtta. Toris oli alam kindral, see teadis Kõpu kindrali tulekust ja pani selle vastuvõtmiseks söögilaua valmis. Kui Kõpu kindral läinud ja söögilauda näinud, löönud ta selle jalaga ümber, tõmbanud mõõga välja ja tahtnud sellega Tori kindralile enesele ka anda, aga see saanud jooksma. Tori piiril ristikivi juures lasi kindral ühele Aliste küla mehele raha eest peksa anda, et siis koht hästi meeles seisaks. Pääle selle pidi mees ristikivi veel teistele ka näitama. Kui palju mees peksu eest raha sai, seda ei tea. Seda kohta, kus see ristikivi asus, nimetati Põdramulk. Teine kivi oli Roosu talu tapuaias (aid, kus humalad kasvavad). Roosu on Kõpu Metsküla ja Vastemõisa vahel. Neid kive mööda tahtis siis kindral uued piirid ajada, sures aga enne ära ja nii jäid vanad piirid. Sellelt reisilt tuli kindral jala tagasi. Teel tahtis ta süüa ja läks Alistes Pärna tallu sisse. Perenaist ei ole toas olnud, laps ainult röökinud hällis. Kindral pannud tooli hälli juure ja hakanud kiigutama. Kui perenaine tuli, siis sõi ja läks jälle edasi.
Kui Mannassein siin revideerimas käis 1870. aastate sees, siis olid mõisnikud Viljandi renteisse 500 000 rubla ja Tartusse kah 500 000 (viissada tuhat) rubla sisse maksnud, et revideerijale anda, et see siis nende poolt oleks. See oli aga õige mees, et ei võtnud vastu, vaid kirjutas sellest kroonule ja siis sai kroonu selle raha omale. Vaal (Sürgavere Vaali poeg) oli Viljandis sillakohtunik. Temal oli Pärnumaalt Jäärja paruni tütar naiseks. Ta ehitas linna maja, milleks Jäärja parun palgid kinkis. Säält laskis siis Vaal palke Haliste kaudu Viljandi vedada. Siis andis Vaal teeäärsetele valdadele käsu, et olgu tee lahti. Kes ei kaevanud, maksis trahvi. Õisust läks tee läbi ja Õisu vald oli ühe ainsa talvega 600 rubla trahvi maksnud. Selle trahviraha oleks pidanud Vaal vallale tagasi saatma, aga ta ei saatnud kopikatki. Mannassein päris siis järele, kas on tagasi saadetud . Noh siis oli süüd selge ja Vaal visati kohe lahti. Siis kaotati ka sillakohtud ära ja mõne aja pärast tuli rahukohus Viljandi, millele linna maja ehitati.
Viljandimaal kiusati kolesti kah juute taga. Sillakohtu lammur [lambuk] punase mütsi veerega sõitis ringi ja otsis muud kui juute ja võttis siis neilt kaubad ära, et ei tohi kaubelda. Ka öösel käidi otsimas. Pärnumaal Kõrgeojal olid aga juudid nii kui päris kodus. Sinna ei läinud Viljandi lammur enam.
EKLA, f 199, m 16, 77/80 (III-5) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Tõnis Jürisson, s. 1840 a. (1926)
 
Puiatu mõisaproua Eeva oli Sürgaverest pärit. Sürgavere oli Puiatu käes. Üks peremees ei jõudnud oma makse ära maksa ja siis toodi tütar Puiatusse teenima. Tüdrikul olnud härraga juba mitu last, üks jäänud haigeks ja palunud siis, et härra ema ära võtaks. Praeguse härra isa oli juba suur poiss olnud, kui laulatusele ema läks. Pääle laulatust ütles härra toapoisile: "Mine kutsu proua siia." Toapoiss on nagu häbenenud, et kuidas ma nüüd ütlen Eevale proua, ei ole julgenud ja ütelnud: "Eeva, härra kutsub!" Seda kuulatanud jälle härra päält, saanud kohe vihaseks ja ütelnud: "Sa ei ütelnud ju sedasi, kudas ma kässin!" ja poisile antud nahapääle. Siis kutsutud kõik mõisa rahvas kokku ja antud teada, et Eeva on mõisaproua ja mitte enam Eeva. Rahva vastu olnud Eeva hää. Seda rääkis mulle mehe isa.
Vana Stryk olnud türklane.
EKLA, f 199, m 16, 80/1 (III-5) < Kõpu khk. – Ants Vihman < Tiina Rüütel, 72 a. (1926)
 
Villem Reiman on pärit Kõpust, Pauna talust Tipo lähedalt. Käis ühe talve Taki koolis.
EKLA, f 199, m 16, 82 (III-5) < Kõpu khk., Taki algkool – Ants Vihman < Jaak Laane, s. 1885 a. (1926)
 
Enne Stryki oli siin kindral Essen. Tema oli esimese Poola mässu mahasuruja ja teenete eest sääl on temale lubatud, et võib Kõpu piire suurendada nii palju, kui tahab. Tõramaa juure pannud ta ühe ristikivi, mis vist praegu alles. Sääl tulnud Tori papp vastu, ei tea, kas kindral tahtis papi maid ära võtta, aga ta tahtnud pappi ära tappa. See piire suurendamise kavatsus jäi pooleli, sest Essen läks teist Poola mässu vaigistama ja suri kõhutõppe. Orje vastu oli kindral parem kui mõisnikkude vastu. Esimestele ostis ta alati kõrtsides ja oli nende seas. Kõpu kiriku kõrtsist lasknud ta ühe mõisniku välja visata oma voorimeeste hulgast, sest et see ei olevat teretanud sisse tulles. Mütsi löönud ka maha.
EKLA, f 199, m 16, 82/3 (III-5) < Kõpu khk. – Ants Vihman < Johan Ekbaum, s. 1873 a. (1926)
 
Kõpu mõis oli enne kindral Jesse ajal Mõisakülas, ase on veel näha. Kindral andis oma meestele niisuguse voli, et neil ei pruugi kellegi eest teelt kõrvale minna. Kord pannud ta omale talupoja riided selga ja läinud mehi proovima, neile vastu. Noh, mehed tõstsid ta ilusti kõrvale ja läksid ise edasi. Kui mehed mööda olid läinud, naernud kindral suure häälega: "Aah-aah-aah, te peate mu sõna ikka kah." Ta ostis alati talupoegadele viina. Kord tulnud reisisell sisse ja ei ole teretanud. Kindral lasknud ta välja visata ja öelnud: "Tule uesti ja tereta, sa pead haritud mees olema."
Kindral läks Prantsuse sõtta, jäi kõhutõppe ja et ta paljudega vastu oli, siis suretasid tohtrid ta ära. Siis ostis Stryk mõisa ära, võtti Maydeli tütre ja sai kroonu metsast: Väike-Kõpu metsast 5 ruutversta ja Lätist 10 ruutversta. Seda teavad altnurga mehed puha. Vanad ristikivid on veel praegu näha ja neil on pääl 1840. Esiti oli üks Kõpu kroonumõisa ta puha, aga Strykid tahtsid omale ka ja selleks et nime alal hoida, lõhuti üks Väike-Kõpu Subsi talu ära ja tehti Uus- või Väike-Kõpu mõis.
EKLA, f 199, m 16, 83/4 (III-5) < Kõpu khk., Vanaveski t., Solu – Ants Vihman < Jüri Kuuskler, s. 1849 a. (1926)
 
Roosenberg (surnud) rääkis, et Voltveti Stryk saatnud oma poja Kõpu kindrali lese juure saksa keelt õppima. Kindral oli surnud ja Stryk tahtis mõisat omale, sellepärast plaanitses ta nii, et saadab poja. Ja poeg saigi nii lese meheks ja omandas mõisa, sest pääle kindrali surma kingiti mõis lesele. Kord seletas mulle Stryk ise mõisas, et Kõpu kingiti kindrali lesele ? adramaa suuruses, et aga terve mõis suurem oli kui see kingitus, siis asutati kroonumõis Uue-Kõpu. Sellekohased kirjad olevat alles Stryki käes.
EKLA, f 199, m 16, 84/5 (III-5) < Kõpu khk., Solo t. – Ants Vihman < Hendrik Meet, s. 1867 a. (1926)
 
Viljandi maakiriku nurgakivi panemisel rääkis Uusna Mühlen: "Augus te olete, auku te jääte, august te enam välja ei saa; hingemaad te tahate, aga seda te ei saa!" Sellest oli kiri keisri juure läinud ja Mühlen kadus kui tuhk.
Kui Viljandi noorparun sündis, siis tehti ristsed igas külas. Mõisa kulul saadeti igale poole õlut, paiast ja saguskat. Siis löödi tantsu ja mürtsu kuni hommikuni. Mina olin selkorral Laane talus, kus ka paruni ristseid peeti. Sinna oli toodud 2 vaati õlut ja ½ vaati paiast ja 25 rubla eest saguskat; Vanamõisa saguska oli ka kogemata Laane vankrile jäänud, nii oli meil siis kaks portsjoni ja Vanamõisa meestel ühtegi. Sakala nurises selle üle pärast.
EKLA, f 199, m 16, 85/6 (III-5) < Kõpu khk., Vanaveski t., Solu – Ants Vihman < Jüri Kuuskler, s. 1849 a. (1926)
 
Kõige vanem Stryk suri Viljandi. Kõpu inimesed käsutati teda kandma. Minu isa oli Viljandi mõisas rehepapiks ja tema oli ka kandmas, vist oli siis Viljandi ka Kõpu käes. Vana Stryki surnukeha kanti siis Viljandist Kõppu.
EKLA, f 199, m 16, 86 (III-5) < Kõpu khk., Osju t. – Ants Vihman < Jüri Martinson, 80 a. (1926)
 
Varem käis õpetaja Kõppu aasta otsa nii: 2 pühapäeva oli Viljandis ja 1 Kõpus ja igal keskmisel pühal suurte pühade ajal oli ka Kõpus.
Vana Stryk andis igale temaga sohki läinud tüdrukule mehe ja talu. Kangelaske talu anti ka nii sellele, kes Juustu eest ära läks.
EKLA, f 199, m 16, 86/7 (III-5) < Kõpu khk., Selge t. – Ants Vihman < Jaan Riisenberg, s. 1848 a. (1926)
 
Vana Stryki sohilapsed olid:
"Võsavillem," pärisnimi oli Villem Juhkam. (Vaata lk. 176 [nr. 68 – Willem Ekbaum]) Tema oli eluaeg teomees ja pani kasuka särgi alla, et kubja kepp läbi ei võtaks. Viimati oli vaestemajas. Tema emale ei antud vist talu ega meest. Ema nimi oli Maret. Teine sohipoeg oli keegi Krube. Ta oli eluaeg Puna vabrikus, oli veidi kange keelega ja rääkis kah saksa keelt. Ta oli ikka mõisniku moodi mees küll. Tal oli ka naine ja 2 poega, elab praegu veel, ei tea kus. Lemmakõnnus oli üks Boki Mihkel ka.
EKLA, f 199, m 16, 87 (III-5) < Kõpu khk., Napsi t. – Ants Vihman < Willem Ekbaum, s. 1865 a. (1926)
 
Riidaja Stryk oli keskmise Stryki kuraator Kõpus. Tema tegi teolistega ka tükki: tööde ajal, kui hulk inimesi ühiselt öömaja pidasid, siis seadis tema naisi ja mehi paari, ikka vana noorega ja noor vanaga. Kes vastu ei võtnud temale määratud paarilast, sai tappa sellesama kepiga, mis Strykil käes oli. Kõige kenamale öeldi: "Sa tule härberi."
Kõrtsi eit oli Riidaja Strykil toatüdrukuks ja sai sellega poja. Temale anti selle eest mees ja kohaks Aliste kõrts. See oli hää kõrts, taline vooritee läks mööda ja nii palju kui jõuti vedada, nii palju ka müüdi läbi. Nad hakkasid aga ise jooma ja päris Stryk tahtis kõrtsi nende pojale üle anda ja vanadelt ära võtta. Vanad olid aga vastu. Eit tõi pojale kord pruukosti ja sellejärele suri poeg hirmsas valus ja maeti kah ruttu maha. Matusel vaatasin mina, surnule lõi puna palgile, ühed teekäijad vaatasid ka ja ütlesid, et see elab alles. Mina arvasin ka nii. Ema aga ütles: "Ei ole midagi, mis surnud, see surnud, muud kui maha." Ja poiss maetigi elusalt maha. Vanad pidid aga kõrtsist siiski välja minema.
EKLA, f 199, m 16, 87/9 (III-5) < Kõpu khk., Songa t. – Ants Vihman < Tõnis Tamman, s. 1852 a. (1926)
 
Enne Stryke oli Kõpus kindral Essen, tema tegi kõik mõisa heinad ühte kuhja ja ütles ise: "Vat mina kindral Essen teeb üks suur kuhi."
EKLA, f 199, m 16, 89 (III-5) < Kõpu khk., Täku t. – Ants Vihman < Johan Roosenberg, s. 1880 a. (1926)
 
See, kes teolisi paari pani (nr. 72 [Tõnis Tamman]), oli vana Stryk. Kõige kenama tüdruku võttis tema ikka omale ja kui tüdrukul pääle selle midagi juhtus nii, siis küsiti temalt, missugust poissi ta tahab; see kutsuti siis mõisa ja kui ta ei tahtnud seda tüdrukut, siis saadeti soldatiks.
Kui vana Stryk inimesi peksnud, siis vana Stryki proua aina käskinud rohkem anda ja öelnud ise: "Mul hää vaadata, kui lambaid tapetakse ja inimesi peksetakse."
EKLA, f 199, m 16, 89/90 (III-5) < Kõpu khk., Aliste k., Pärna t. – Ants Vihman < Liisu Ardel, s. 1841 a. (1926)
 
Vana Stryk nõudis alati tüdrukud mõisa, kui need tahtsid mehele minna. Ja alles pääle mõisas käiku anti neile selleks luba. Musta Tõramaa on antud ühele tüdrukule, kes härraga on sohki läinud. Poisile on pääle pandud, et sina pead selle tüdruku ära võtma ja saad koha. See on 3 põlve tagasi. Praeguse pere vanaisale juhtus nii.
Paunale toodi kah üks tüdruk poisiga Tõramaalt Abajalt; pandi nende kraam kuuse juurele maha ja kästi koht asutada. See olnud kah üks härra armuke.
EKLA, f 199, m 16, 90 (III-5) < Kõpu khk., Aliste k., Venesauna t. – Ants Vihman < Ann Roosenberg, s. 1846 a. (1926)
 
Kõige vanem Stryk oli kuri rahvast peksma. Kõhutõbe ajal suri ta Viljandi ära ja Kõpu talude peremehed kandsid ta Viljandist Kõppu.
Paaripanekust nagu nr 72 [Tõnis Tamman]. Riidaja Strykil oli toatüdruk Leenu ja sellel oli Strykiga poeg Otto. Siis pani Stryk toapoiss Johanile (Johan Raudsik või Raudsepp) pääle, et võta Leenu ära, kui ei võta, lähed soldatiks. Neile andis ta siis Aliste kõrtsi.
Paariseadja (vt. nr. 72 [Tõnis Tamman]) oli kubjas Jaan Aamer Selgelt. Tema irvitanud ise selle teo üle kangesti.
EKLA, f 199, m 16, 90/1 (III-5) < Kõpu khk., Oovi t. – Ants Vihman < Jüri Nurk, s. 1853 a. (1926)
 
Kui rootslased välja aeti meie maalt, siis jäänud üks kindral siia metsa elama, Vastemõisa Sandrele. Sellest ajast oleme meie ja terve Riisa küla veel rootsi tõust.
EKLA, f 199, m 16, 91 (III-5) < Kõpu khk., Nurga t. – Ants Vihman < Tiit Sander, s. 1884 a. (1926)
 
Vana Stryk võttis mõisas soldatisi. Ta lõi iga peremehe jaoks tiku maasse ja iga peremees pidi oma meestega sääl juures olema, kui härra härberist tuli ja valima hakkas. Ta läinud ja määranud: "Vat sina lähed, sina lähed ja sina lähed jne." Kõik vigased saatnud ta ära ja terved jäid alles.
EKLA, f 199, m 16, 91/2 (III-5) < Kõpu khk., Nurga t. – Ants Vihman < Ann Sander s. Varblane), 73 a. (1926)
 
Viimase Kõpu Stryki isa oli hää saks, vaeste vastu armuline jne. Viimane Stryk oli kole veider mees: Kord sõitnud ta pikavankriga linnast, preilid pääl ja puha, sõitnud teel sandile järele ja võtnud selle ka pääle. Preilid hakanud koledasti pahandama ja saanud vihaseks, aga härra ei ole sellest väljagi teinud, öelnud ainult: "Noh katske ise, kas on hää nii käia," ja muud kui sõitnud edasi. Üks teinekord tulnud ta saapad käe otsas ja jälle saanud sandiga kokku. Kohe võtnud ta sandilt suure kompsu oma kanda ja andnud oma saapakimbu sandile kanda. Kord nägi ta, et kellamehel on kole vana palitu. Kohe andis ta 25 rubla uue ostmiseks ja ütles, et hoia sa oma nahk, kui sa veel vana palituga kirikusse tuled. Igal pool võttis ta inimesi vastu. Kui ta vahest mõnda õues nägi, kohe küsis: "Kas minu juure asja oli või?"
EKLA, f 199, m 16, 92/3 (III-5) < Kõpu khk., Musta Tõramaa t. – Ants Vihman < Ants Martinson, 74 a. (1926)
 
Minu vanaisa oli Enge mõisas ja käinud Vastemõisas jahil, näinud siis sellel käigul üht ilusat tüdrukut ja kohe viimase võimaluseni verliebt. See oligi see Eeva ja ta võttis ta ära. Laulatamas käidi Peterburis, pastor Mezler oli veel laulataja ja ta elas hiljem ka siin mõisas (Puiatus). Lapsi Eeval enne abiellumist ei olnud. Eeva isa oli rootslane ja ema eestlane tema oma üteluse järele. Eeva oli siis juba abiellunud, kui ta Puiatusse tuli. See, et Eeva vang jne oli, et ta rahva vastu tige oli jne, ei vasta tõele. Et Eeva mõisaprouaks sai, selle pääle teised mõisnikud muidugi hää pilguga ei vaatanud, seda teadis ja tundis Eeva ka ise. Muidugi ei lubanud ta oma suguvendadele ja õdedele härberi oma juure tulla, sest seda ei lubanud ju etikett, aga kes tuli temaga kokku saama, selle vastu oli ta alati lahke ja ei saatnud kedagi tühjalt tagasi.
Kõpu Stryki saksa keele tundide võtmine kindrali lese juurest ei vasta ka tõele.
Meil on (Puiatu Krüdeneridel) oma eramatusepaik mõisa lähedal. Väljastpoolt on sinna maetud ainult 2 teenijat.
Carl Ludvig von Kruedener sünd. 1792. Tema naine oli Eva Arnold. Carl Ludvig ostis 1816. aastal Puiatu mõisa.
Joseph Friedrich von Kruedener sünd. 14. juunil 1825, surn. 1904.
Siegfried Joseph von Kruedener, sünd. 14. novembril 1865 (v.k.) elab praegu mõisas.
EKLA, f 199, m 16, 93/5 (III-5) < Kõpu khk., Puiatu m. – Ants Vihman < Siegfried Joseph von Kruedener, s. 1865 a. (1926)
 
Saardevälja kaasikus, umbes 2 kilomeetrit Kõpu kirikust mõisa poole on Suure-Kõpu Strykide eramatusepaik. Maetud 4 surnut.
1. Arvatavasti laps. Rist on ära viidud ja ristialus, mis ka enam kohal ei ole, on puruks löödud.
Kolm suurt marmorristi on terved:
1. Anna von Stryk geb. von Wahl,
geb. d. 5 October 1850,
gest. d. 23 October 1904.
2. Alexander von Stryk, geb. d. 23 Juli 1839,
gest. d. 20 Mai 1903.
3. Wilhelmine von Stryk, geb. d. 12 August 1842,
gest. d. 1 November 1906.
Suure-Kõpu koguduse surnuaias on suur (umbes 8-9 jalga kõrge) marmorist monument. Pääl on kiri:
Alexander Georg Gottlieb von Stryck
geboren den 14 December 1787
gestorben den 14 October 1845.
(See ongi see vana või kõige esimene Stryk – A. V.)
(Tema naine – A. V.) Nelly Amalie von Stryck
geboren von Maydell
geboren den 12 December 1814
vermählt den 15 May 1836
gestorben den 15 December 1843.
EKLA, f 199, m 16, 95/6 (III-5) < Kõpu khk. – Ants Vihman (1926)