Ajalooline traditsioon: K�pu.

Suusõnaline traditsioon - Teoorjus


Pärsti mõisa väljal anti sagedasti inimestele peksa. Nägin ise, kui anti, olin siis veel tendsik. Maksudena viidi mõisa: kanepit, linu, lambaid, vilja, kotte. Kanepid puhtalt kolkmetes, linad pidi ära ketrama, lambad elusalt. Talu suuruse järele olid ka mõisa tükkide suurused. Mõisa rehel käidi ringimööda vallast. Vooris käidi siit tihti. Viidi linu Pärnu ja tagasi toodi kaupmeestele kaupa. Ka Riias käidi. Talud tõid omale vooride ajal terve aasta soolatagavara.
EKLA, f 199, m 16, 101 (III-7) < Kõpu khk., Pärsti v., Elbi t. – Ants Vihman < Mari Nälk, 77 a. (1926)
 
Teol ei ole ma ise käinud, sest me saime natuke varem koha rendi pääle kui teised. Näinud olen küll, kui teised käisid. Isa oli rehepapp, selleks valiti ta mõisa poolt. Taluinimesed olid rehel hobusega ja ilma. Sügisel läks poiss ehk tüdruk rehepäeva eelõhtul juba rehe juure heinapalakaga valmis. Palakat oli hagana kandmiseks vaja, mida enne rehepeksu tehti. Rehte alati õige vara, juba enne valget. Rehepapp küttis rehte ja tuulutas, viimaseks tööks oli tal ka abi. Luuad pidi ka rehepapp tegema. Töölistele maksid palka peremehed, mõis ei maksnud kellegile midagi. Leivakott pidi igal ise ligi olema.
Viinaköögis käidi (1-4 meest korraga) taludest kordamööda. Tüdrukud käisid karjalaudas niisamuti kordamööda. Viinaköögis ja karjalaudas käijad olid nädal aega oma leivakotiga ametis.
Iga peremees pidi oma teatava osa humalaid mõisa viima, siis veel lõa, koti, linu, kanepit jne. Peksmist minu ajal enam ei olnud. Kui Reiman ja Peterson Peterburis olid käinud, siis lõppes ka peks, ei juletud enam anda. Varem anti aga alati.
Vooris käisin ma küll, olin 14-aastane, kui algasin. Pärstis oli vanast ajast viinavabrik ja teomehed käisid mõisa viina Narva viimas. Narvast tulid tühjalt tagasi. Teomehed Riias ei käinud, Pärnus käisid küll vilja viimas ja võib-olla et ka viina. Võib-olla, et ka Tallinnas käidi, aga Narva oli see pää koht, kus mõisa käsul käidi.
Pärnust toodi tagasi mõisatarvidusi.
Teoajal (kui tegu veel teha oli) ei saadud veel omal algatusel vooris käia, siis olid puuratastega vankrid ja inimesed olid vaesed ja neil ei olnud lihtsalt aega. Talumeeste vooris käimine algas alles siis, kui kohad juba ära osteti, siis olid nad mõisast lahti ja priid. Koha ostmised nõudsid raha ja seda pidi teenima, ükskõik, mis moel, koht pidi saama aga ostetud. Vahel mindi reisile vanker ja regi ülestikku, kui ühega enam edasi ei saanud, siis võeti teine. Riiga minek kestis umbes 5 päeva, olenes ka sellest, missugune tee oli. Terve Riia reis kestis 10-14 päeva; keskmiselt alati 12 päeva. Peatuskohtadeks olid kõrtsid. Viidi linu, vahel mindi ka tühjalt ja toodi tagasi kaupa Viljandi kaupmeestele, nagu õli, riis, manna, tubak, suhkur, kivinõud jne. Hiljem hakati Pärnust tooma, sinna kestis reis suvel 5-7 päeva ja talvel 3 päeva. Riiast toomise kauba puuda eest makseti 25-30 kopikat; Pärnust suvel 10 kopikat ja talvel 5 kopikat. Sellega teenisid siis paljud omad kohad tasa ja kellega muuga siis minagi sain. Pärnust toomise eest makseti: 1 pütt kivisüsi ehk soola 50 kopikat. Pütis oli 11 puuda ja vedamiseks pidi vedaja poolt oma kott veel olema. Süte eest makseti vahest harva kah 60 kopikat, sest söed määrisid ja mehed ei tahtnud tuua. Raua 10 puuda eest makseti 60-70 kopikat, sest seda pidi enne kõverdama, kui pääle sai panda. Palja käega ei saanud sääl tehagi, purustas käed ära, pidid alati kindad olema, sest raualati servad olid teravad. Peremees maksis poisile üle palga Riias käigu eest 1 rubla ja Pärnu reisi eest 50 kopikat. Alati käidi suvel ja talvel, 2 ja rohkema hobusega. Kakelusi tuli kah vahel ette, iseäranis kaalukoja ees.
Nii olid voori lood Pärsti, Päri ja Puiatu valdades.
EKLA, f 199, m 16, 101/5 (III-7) < Kõpu khk., Tarthansu t. – Ants Vihman < Hans Torogoff, s. 1849 a. (1926)
 
Kärksiküla mehed käisid Viljandi mõisas teol. Viljandi mõisa väljalt olid igale talule tükid teha antud.
EKLA, f 199, m 16, 105 (III-7) < Kõpu khk., Kopa t. – Ants Vihman < Kadri Kopelm, s. 1846 a. (1926)
 
Kui Pärstisse tulin, oli veel teoorjus, 3 aastat käisin teol, siis tuli segarent, kus mõisale makseti muist rahaga ja muist teoga. Siis tuli raharent, mida kõik peremehed tahtsid, see oli lühikest aega, siis tuli ostu aeg. Suuremal osal jäi ostusumma võlgu. Põua ajal lasi härra võlgu jäänud summade protsendi eest tööd teha. Muil aegil makseti rent korralikult ära.
7 taalert oli 1 päeva maa. Tegu oli koha suuruse järele. Rehel käidi kordamööda ja karjanädalad olid ka kordamööda, niisamuti ka viinaköögis.
Makseks oli: kanepist lõõg, kott, kanepit jne. Minu ajal mõisas enam peksa ei antud. Kohus võis küll veel 30 hoopi lasta anda ja seda tuli ka minu ajal ette.
Voorid: talupojad käisid Narvas viina viimas, tagasi ei toodud säält midagi. Mõisa korraldusel viidi veel vooris lambavillu Riiga ja Pärnu, tagasi ei toodud midagi. Kui kohad ostetud olid, hakkasid talupojad ka omal algatusel teenima vooris käimisega. Ühe hobuse Pärnu reisist sai 3 rubla. (Vooriskäimisest rääkis just niisama kui nr 3 [Hans Torogoff] - A. V.)
EKLA, f 199, m 16, 106/7 (III-7) < Kõpu khk., Pärsti v., Kuuni t. – Ants Vihman < Hans Leiman, s. 1849 a. (1926)
 
Vooris käimine oli nii küll, kui Torogoff (nr 3) rääkis, juure võin veel panda, et 1887. aastal käisin vooriga Riias. Minu isa võttis Riiast villad pääle ja viis Peterburisse. Isa oli 12 korda Peterburis käinud. Narva viidi viina. Teoorjuse ajal käisid mehed ka omal algatusel vooris.
Rahvas kartis, et see on üks sakste uus vigur jälle, et uued kontrahid antakse. Kord kutsuti ka kõik korraga mõisa kokku uusi kontrahte vastu võtma. Sääl hulgandi koosolles otsustasid kõik enne sisseminekut, et ei võta uusi kontrahte vastu, vaid tahavad vana moodi. Talude numerde järele kutsuti peremehed sisse. Esimesena läks Kurika vana ja ütles ei, teisena Kuuni nr 2 ja ütles kah ei. Kopa Jaan Kopvillem läks kolmandana ja pika seesolemise järele võtti kontrahi vastu. Sellejärel võtsid kõik teised sisseminejad kontrahid vastu ja ka Kurika peremees võttis vastu, kuid Kuuni jäi välja ja siis tuligi Kuunile Jaak Leiman, kes hiljem koha poja nimele ostis. Ostu ajal langesid hulgad oma peremeestest välja, kas ei jõudnud või ei julgenud osta.
Jämejala peremees Andres Kurrikoff käis kohut Senatini, tema tahtis talu osta, kuid üksikult ei müüdud ja mees pidi välja minema. Teise Jämejala peremees Johanson pidi ka selsamal põhjusel välja minema. Need olid mõlemad rikkad peremehed. Postrom, kes mõlemad kohad ära ostis, lõhkus vanad hooned maha ja ehitas uued. (Vaata lk. 20, nr. 3 [Hans Torogoff])
Kauba tegemise ajal oli parunil alati kollitamiseks mees ligi ja kui mõni vastu puikles, ütles: "Kui sa ei osta, näe, kus mees, kes kohe võtab."
EKLA, f 199, m 16, 107/9 (III-7) < Kõpu khk., Kurika t. – Ants Vihman < Jaan Kurrikoff, s. 1865 a. (1926)
 
See peremees, kes siit (Meksilt) ära läks, oli mitu korda Peterburis käinud. Meksi mehed ei käinud vooris, Pärnus käidi ainult mõni kord, nalja pärast, et ilma näha. Aga Kärksi mehed käisid kõvasti voori. Kui Jakobson algas, siis tema võitles selle vastu, et peremehed väetavad teed ja kohad on söödis.
Talude ostjaid tuli siia kõige rohkem Halliste ja Abja poolt.
EKLA, f 199, m 16, 109 (III-7) < Kõpu khk., Meksi t. – Ants Vihman < Jaak Nõges, s. 1843 a. (1926)
 
Minu ema vend rääkis, et anti sinised kontrahid, need olid hirmsad. Siis läinud tema, Jaan Takk, ühes teisega Nikolai I ajal 1850. aasta ümber Peterburisse abi paluma. Jaan Takk (sünd. 1. novembril 1824) oli kahe Meksi peremees. Vene keelt kumbki minejaist ei oskanud. Olid juba 3 päeva Peterburis olnud ja suure murega olid nad hirmsasti täie täis läinud. Kord seisnud nad ühe hoovi värava juures, kui üks selgelt eesti keelt rääkiv härra nende juure tulnud (või tulnud ta neile uulitsal vastu) ja öelnud, et tema on Senati kirjutaja, aga oma nime ei ole ta öelnud. Ei mäleta hästi (praegune jutustaja), kas ta ise siis või mõni teine, kelle juure see juhatas, teinud meestele palvekirja troonipärija nime pääle, kes parajasti Saksamaal olnud, kuhu siis kiri järele saadetud. Kohe, kui nad tagasi olid tulnud, tuli esimesena sametimütsi kandja sakste sabarakk – Kopa Kopelm siia Meksile järelpärima, et mis nad Peterburist saanud. Mahed salanud temale kõik maha ja nii jäi sakstele asi teadmataks. Mõne aja pärast tulnud kiri Viljandi sillakohtusse, olnud vene- või saksakeelne, ei mäleta enam. See loetud siis ka meestele ette, millest nemad ainult omad nimed aru saanud ja muud mitte midagi. Mõisnikud olid kole vihased ja pärinud ikka, et kes see palvekirja tegija oli, et oleks ta üks aus mees olnud, siis oleks ta ka oma nime siia alla kirjutanud. Sellejärele võetud kontrahid tagasi ja kirjutajad olevat öelnud, et sellest käigust oli tervele Liivimaale kasu. Kirja ettelugeja oli üks võõras, mitte omamaa mees olnud. Onu oli 25 korda Peterburis käinud.
EKLA, f 199, m 16, 110/2 (III-7) < Kõpu khk., Meksi t. – Ants Vihman < Jaak Nõges, s. 1879 a. (1926)
 
Nikulai oli surnud. Ta kihvtitas ennast ise ära, sest kukkus Krimmi sõjaga sisse. Kõik hõberaha korjati ära ja makseti sõjakuludeks. Kaupmehed panid siis klubid käima. Igaüks, kel peenikest raha vaja oli, maksis renteisse teatava summa ja vastavalt sellele võis ta siis klubisid teha. Mõni oli sinise ja mõni valge paberi pääl, hinna nimmer oli pääl ka. Enne seda, vaist 2-3 aastat varem, anti sinised kontrahid. Meksil oli 260 vakamaad maad, praegu on sellel maa-alal 2 talu, mõlemad Meksid. Põllud olid siis metsi mööda laiali, niisugust ilust põldu kui praegu (nii lagedat) siis veel ei olnud. Meksi talu tegu oli selle kontrahi pääl nii suur, et kui lugeda, mine rumalaks just. Siis läks peremees Jaan Takk, Vanamõisa külast Vanamõisa talust Madis Vanamõis, Mätapera külast Tõigaste Jaak (Tõigaste, talu nimi) ja siis oli veel üks neljas peremees, kelle nimi ma ei mäleta, aga Viljandi valla mees oli Matapera küla poolt küljest, Peterburisse abi otsima. Minekuks oli passi vaja, selle saamisega oli aga tegu, selle andmise õigus oli mõisnikkude käes. Viljandi mõisa omanik oli Soldekoff, kes oli Katarina vend, Stryk oli rentnik ja elas Viljandi mõisas. Soldekoff elas Peterburis ja ehk tema saatiski siia teateid. Passi saamiseks pöörasid mehed kihelkonna kohtuhärra poole, kelleks oli kas Uusna Mülna (Mühlen) või Vastemõisa Raatlep; nad läksid Vastemõisa. Raatlep tulnud välja ja küsinud, mis vaja. Kui kuulnud, et passi tahavad, öelnud kohe: "Ei ole minu asi, see on vana kihelkonna kohtuhärra asi!" Vana kohuhärra oli ka sääl olnud küll. Kaks nädalat võttis see asi aega, aga selle aja sees oli keiser juba ära sõitnud, seda nad siin teadsid ja sellepärast nad ka nii palju viivitasid. Viimaks antud luba ja Viljandi valla ja mõisa kirjutaja Viskar andis passid ja ütelnud ise selle juures: "Mina olen niisama kui keisri vend, kui te kuradid tagasi tulete, lasen teile igale 200 hoopi anda, kui te muidu hulgute!"
Mehed olid enne salaja koosolekut pidanud, kus nad siis olid otsustanud seda reisi ette võtta. Jaan Takk ja Vanamõisa Madis läksid omal kulul. Tõigaste Jaak ja see neljas mees said vallast teistelt peremeestelt 40 rubla kahepääle kuludeks. Vanamõisa Madis võttis ka viisud ligi, et nendega keisri ette minna, aga ei saanud midagi, keiser oli enne ära läinud, muidu olid kõik pasteldega. Vene keelt keegi ei osanud ja mehed olid juba 2 nädalat Peterburis kui metsas ümberhulkunud ja suure mure ja asjaga täie täis läinud. Vanamõisa Madisel olid kõige pikemad juused ja vene poisiksed olid temale järele jooksnud, Madist juukseid pidi kiskunud ja ise ütelnud: "Pop-pop-irr!" jne. Nemad on parajasti rääkinud ja siis tulnud neile üks eesti keelt rääkiv härra juure, kes ütelnud, et tema on siin (Baltimaal) väljas käinud seadusi andmas, on praegu ametis ja sellepärast ei või tema palvekirja kirjutada. Aga ta teadvat ühe teise, kes seda võib teha. See teine tulnud siis nende juure ja teinud palve Aleksander II nime pääle, kirjale lisatud juure ka minu isa, Jaan Taki, sinine kontraht ja ka see, et Viskar ennast keisri vennaks nimetanud. Pääle selle tulid tagasi.
Varsti pääle seda käimist aeti mehed Landrahi kohtu pääle. Peterburist oli üks vene saks tulnud ja lugenud kirja ette (Kopa Kopelmist ja kirja lugemisest nagu lk. 111 [Jaak Nõges]), siis pannud see Jaan Taki kontrahi laua pääle ja kihelkonna kohtuhärra ütelnud: "Meksi, võta oma kontraht ära!" Takk vastanud: "Aulik kohus, mina ei jõua seda tegu teha, mis siin nõutakse." Kohtuhärra öelnud: "Vaata kui rumal sa oled, seda sa tahad, mis sulle ei anta ja seda ei oska sa vastu võtta, mis sulle pakutakse." Timmuk olnud ka säälsamas lähikorras, see ajanud ennast õieli ja öelnud: "Vaata kui ma sulle valu lasen anda!" Lõpuks võttis ka Takk selle kontrahi vastu. Selle järele jäi tegu vähemaks, kui kontrahis nõutud oli. Mõni aasta pääle seda tuli raharent ja siis ostmine. Teised olid siis rääkinud, et sellest käigust tervele maale kasu tulnud. Eelnimetatud kontraht on praegu Adolf Taki käes Müüsleri mõisas, Peetri kihelkonnas Järvamaal (kooliõpetaja).
Varsti tulnud ka nõudmine, et Viskar Peterburisse saadetakse, sest keiser tahtnud ka oma "venda" näha. Vend oli aga ennast enne ära kihvtitanud.
Rehele minekuks andis mõis käsu. Siis läksid tüdrukud üksiti hobuse seljas ja viirsak (viirsek = kott, millel on suu keskel, ühes otsas on lass, teises leivakott) ka seljas. Rehele ei võetud hobuse jaoks heinu ligi, välja tööle minnes aga küll.
Kubjal oli õigus väljal anda 5 ja okmanil 10 hoopi.
Lapsega naistel olid hällid juures ja poiss sai kaks ja tüdruk ühe korra söögivahes imeda.
Tingil olid kõik inimesed väljas.
Stryk oli Suure-Kõpu omanik ja Viljandi mõisa rentnik. Kärksikülas Tiidul oli üks Jaan Tiidu, ta jäi magasi võlgadesse ja hakkas siis hulkuma ja jooma. Ühtegi tööd ta ei teinud, käis ringi, lõikas põrsid ja tallekesi ja niimoodi teenis mõne kopika. Temale lasi Stryk peksa anda. Pääle peksu küsis Tiidu kohe: "Mis eest see oli?" Stryk vastanud: "Mis sa magasi võlga ära ei maksa!" Tiidu: "Noh, kas nüüd võlg tasa on?" Stryk: "Mis sa hundiga teed!"
Mõisas käidi nimesid otsmas ja enamasti anti kohtade järele. Vana Viira Jaani joodetud ja kästud, et kui küsitakse, siis ütle, et sa tahad nimeks härr Karmann. Öelnudki nii, aga kirjutaja ütelnud: "Fui, see ei lähe, et härra sinu karmanis on, aga parem paneme Jaan Viira." Ja nii jäänudki temale see nimi. Kes ise ei ole teadnud omale mingit nime võtta, sellele oli siis kirjutaja pannud.
Vooris käik oli see päris leib (Uut eelmistele juure ei jutustanud)
Viljandi viinakeldris oli üks Tönts Tõnis ametis, see katsus viinavaadid järjest ka seespoolt järele, et kas varastatud on. Teomehed varastasid viinavooris käies järjest viina. Puurisid peenikese augu vaadi sisse ja kui juba küllalt välja oli lastud, löödi punn auku. Punn oli mõnikord pikem vaadi paksusest ja nii oli seespool punni ots tunda. See Tönts oli siis teomeestele päris nuhtluseks.
EKLA, f 199, m 16, 112/20 (III-7) < Kõpu khk., Meksi t. – Ants Vihman < Märt Takk, s. 1856 a. (1926)
 
Üks Peterburis käija oli Tagametsa Kaarel Reiman (Päri vallas). Selle käimise eest aeti teda kohast välja väevõimuga ja koht anti teisele, päris võõrale isikule. Ta oli selle eest kah vangis. Tütar elab tal veel kusagil Tartumaa pool ja Kaarli tütretütar on Viljandis Madissonil (endine Eesti Põllumeeste Seltsi ärijuht) mehel. Teine Peterburis käija oli üks (vist Jaan) Härm Asu talust, mis asub üle Viljandi järve Holstre piiri ääres. Seda on üle 60 aasta tagasi. Siis käisid veel Laane Tõnis Laane Kärksi külast ja Holstre Peterson. Kaks viimast olid ühes kambas.
EKLA, f 199, m 16, 120/1 (III-7) < Kõpu khk., Lõmsi t. – Ants Vihman < Hans Akerberg, s. 1854 a. (1926)
 
Oma linadest pidi mõisa tarvis õige pihupeenikest lõnga ketrama. Selle lõnga jaoks anti mõisast proov ette (Viljandi mõisast), mis paberi pääle pitseriga kinni oli pandud. Mõisa lõnga jaoks otisiti kõige paremad linad välja, halvematest tehti omale. Halba lõnga ei võetud ka vastu, anti tagasi, et ketra uuesti. Meilt (Tuulelt) viidi ära ja võeti küll alati vastu. See oli vist Karula Helmisti aeg (kui see mõisavalitseja oli). Muist maksest ei mäleta enam midagi.
Vooris käidi ka. Iga aasta ei tulnud talul mõisa vooris käia, käidi kordamööda. Kuulda oli, et kellel ei olnud teenijat välja saata, see sai karistada. Teoorjuse ajal ei saanud mehed aega omapääd vooris käia. Raharendi ajal algas alles vooris käimine, kust siis raha saadi rendi maksmiseks.
Poisid olid enamasti muul tööl ja käisid vähem rehel. Rehel käijad olid tüdrukud, nad istusid üksipidi puusadulas, millel ka seljatugi oli.
EKLA, f 199, m 16, 121/2 (III-7) < Kõpu khk., Hendriku t. – Ants Vihman < Mari Hendrikson, s. 1854 a. (1926)
 
Maksudena viidi mõisa töömarka, lehma lõõge, vilja kotte, kanu, mune ja muud. Töömark on peenikene kedratud linane lõng. Selle töömarga jaoks olevat mõisast proov ka ette antud.
Peksa anti kohe, kui midagi oli juhtunud. Kui hobune vilja pääl vähkres, anti 15 plaksu.
15 või 14 naela võis kõige kergem äke olla, millega mõisa väljale tööle mindi. Sellest ei tohtinud enam kergem olla. Äkel oli puu vöö ja väljal oli ka eriti vööde kandja. Mõned tegid meelega vöö katki ja nii said nad jälle seista kuni uus vöö pandi vana katkise asemele. Ader oli ka õige kerge.
Teoajal käidi ainult mõisa vooris, ise siis ei saanud veel. (Vooridest nagu Torogoff, nr 3)
EKLA, f 199, m 16, 122/3 (III-7) < Kõpu khk., Viilupi t. – Ants Vihman < Ado Soon, s. 1857 a. (1926)
 
Õisus pidid lesed naised 5 naela peenikest takku mõisale ilma hinnata ketrama. Ketrajad olid vabadikud. Talumehed maksid kanepist lõa, kotte, mune, kanu, 5 leisikat humalaid. Maksu suurus oli talu suuruse järele. Kui teomehi välja ei saadetud, anti peremehele tappa.
Siin, Pärstis, käidi kõvasti voori. Kõpus ja Puiatus vooris ei käidud.
EKLA, f 199, m 16, 123/4 (III-7) < Kõpu khk., Pärsti v., Karu t. – Ants Vihman < Mari Tepper, 87 a. (1926)
 
Kui Päri küürakas Bock välju mööda ringi sõitis, siis oli temal ka kutsar hobust juhtimas. See oli üks poisike, Kustav Mihkelson, kes hiljem aidameheks sai. See kutsar oli kord härra Veskejärve ümber ajanud, aga tappa ta selle eest ei saanud. Sellesama aidamehe isa oli Päri kubjas ja tema lasknud alati teomeestele nahapääle anda. Teomehed on pidanud alati juba enne päikest mõisas olema, noh kui päike juba veere üles oli tõstnud ja mõni veel tuli, siis antud sellele jälle nii et ... Sellest kubjast sai hiljem palvevend. Minu mees oli Päri mõisa kutsar.
Odra vakamaa kokkupaneku eest makseti 80 kopikat ja pääd pidi pärast nii puhtaks korjama, et ühtegi maha ei tohtinud jääda. Johan Luhaäär oli kubjas ja oli väga toores mees: mul jäi odrarõugu ümbere natuke korjata, ei saanud enam aega, pidin heinale minema, oleks hiljem nii kui nii ära korjanud, aga kubjas kohe ähvardas: "Kui sa ära ei korja, siis ma ajan su näreni [?] sinna (peksu kohale) ja lasen kas või sinna paika mädaneda." Küll see mõjus mu pääle, ma nutsin siis nii et, aga pärast kubjas kahetses ise kah, et ta mulle nii halvasti oli ütelnud; pärast mädanes ta ise ja suri hirmsasse haigusse.
Rukki vakamaa eest makseti 130 kopikat (vakamaa vilja kokkupaneku eest). Vili oli kole suur ja sääl sai kolesti tööd tehtud ja higistud, sellepärast ei tõmba mu käed ka enam, kõik on mõisas ära tapetud. Naistele makseti päevas palka: 20 päeva eest 15 kopikat päevas, 20 päeva eest iga päev 18 kopikat ja siis 43 kopikat päevas. Meestel oli aasta ümberringi 25 kopikat päevas. (See palgamaksmine oli "enne", täpsemalt jutustaja aega äramäärata ei saanud. - A. V.)
Minu mees rääkis, et härra lasknud alati, enamasti laupäeviti, oma trepi juures inimesi peksa, vaatanud siis ise trepilt päält ja juhatanud peksmist. Kord ütelnud ta: "Näe, näe, tükib (julk tulnud mehel hirmsa valuga taguotsast), andke, andke tugevasti!" See trepp on veel praegugi mõisas alles.
Maksudena pidi mõisa viima lõõgi, mune, kanu, töömarka jne. Vanal proual olnud veel hilja pihupeenikest bismarga lõnga. Kord saatnud Päri proua viidud lõnga tagasi, et jäme on ja käsknud uuesti kedrata. Viidud aga seesama lõng teistkorda, kellel see aeg oli uuesti kedrata, ja siis kiitnud proua, et vaat, see on nüüd peenike.
Taat [Mihkel Joonson]: Olen vooris küllalt käinud. Riias käik kestis 2 nädalat ja Pärnus – õhtul läksime, hommikul olime sääl. Tulime tagasi jälle nii ja ilma et kodu oleks saanudki, saadeti jälle teisele reisile. Öömajadega oli siis küll tegu. Kord varastati mul öösel Riias saapad pää alt ära; uni oli nii pääl, et mitte es kuule. Kätte ei saanud kusagilt. Eestlaste vahel tülisid ei juhtunud midagi, aga kui läti vooriga vastamisi mindi, siis oli kohe kakelus lahti. Lätlased kutsusid eestlasi "igunas välts". Kord küsinud üks eestlane Lätimaal teed. Läti naised olnud parajasti saunas, üks tulnud siis välja, hoidnud kahe käega rinnad kinni (varjanud neid), kuid seda "naiste kohta" ei ole sugugi hoidnud ja näitanud jalaga teed.
EKLA, f 199, m 16, 124/8 (III-7) < Kõpu khk., Päri v., Päri m.; Võsa t. – Ants Vihman < Maret Ojasoo, s. 1853. a.; Mihkel Joonson, s. 1857 (1926)
 
Teolistele andis rehepapp rehe juures, kubjas põllul ja härra mõisas peksa. Praeguse Bocki vanaisal oli jahil jalg ära lastud. Tema sõitnud 2 rattaga kaarikuga välje ja heinamaid mööda ja kui nägi, et mõne kivi ümbert ei olnud muld lahti kaabitud või kui mõni ohakas kusagil kasvas, kutsus kohe teolise juure ja peksis läbi, ükskõik kas oli mees või naine. Johan Luhaäär oli rehepapp ja kubjas ja oli kole kuri mees. Teine rehepapp oli hää mees. Enne seda oli keegi Mihkelson, see oli ka hää mees olnud, kuid lasknud siiski vahest teopoistele peksa anda, mida aga hiljem ise kahetsenud oli. Seda kohta mõisa trepi juures, kus inimesi pekseti, nimetati rattarummu vakamaaks. Vallakohtus anti 30 ja sillakohtus 60 hoopi. Sillakohus asus mõisas ja praeguse Bocki vanaisa oli viimane sillakohtunik. Kui mõnele peksa mõisteti, siis vaatas mõisnik ise oma trepilt otsuse täidesaatmist päält ja ässitas peksjaid, et tõmmake aga hästi. Olen kuulnud, et kord antud Päri mõisas Tüma Hendrikule, Tüma talust Kiriku vallast pärit, kihelkonna otsuse järele peksa, aga üks hoop läinud rohkem, kui oli mõistetud. Hendrik oli tubli ja pikk mees olnud, kui ta üles tõusnud ja püksid jalga ajanud, siis ütelnud kohe peksaandjale: "Miks sa mulle ühe hoobi rohkem andsid, kui vaja oli, seda pean ma sulle tagasi andma," ja kohe virutanud lööjale rusikaga niisuguse hoobi, et see pikali lennanud. Seda nähes öelnud kohe Bock: "Vaat, mis need Kirikuvalla kellahelistajad teevad, tapavad mu vahimehe ära!"
Teoajal käidi vooris ainult mõisa käsul. Kui heinu veeti, siis väänati need rulli ja veeti jaama, ehk kuhu kästi. Rullis heinad ei pudenenud nii. Raharendi ajal algasid mehed ise vooriskäimist, et sellega raha teenida.
Vanemad rääkisid, et Kaarel Reiman Tagametsa talust on mõisaga õige vastu olnud ja teda otsiti siis taga, mitu korda käidi Tagametsal otsimas. Johan Hensen oli Kaarlil poisiks ja kord öelnud see: "Peremees, otsjad vist tulevad, on nagu vankri kõminat kuulda." Otsjad tulidki, aga Reiman saanud veel nõgeste ja aia vahele ära tükkida. Küll nad ka otsinud kõik kohad läbi, aga ei ole leidnud. Teomehed, kes olid väljal olnud ja otsijate tulekut näinud, läksid viimastele tagasi minekul vastu, et Reimani vägisi nende käest vabastada, aga et otsijad Reimani ei leidnudki, siis ei olnud kah kedagi vabastada. Vana linna Voori Mats sai teise (Reimani) viimaks heinakotis linnast välja viia. Siis läkski ta Peterburki. Mujalt valdest olid ka teised käijad. Nii sai ta minema, muidu oleks ta siin ära lõpetud, sest teda valvati alati igal pool. Holstre Petersonid olid ka ühes temaga olnud.
Tõnis Päärns Raksu talust käis keisrile soola-leiba viimas, aga tema ei olnud vist ühes Reimaniga, vaid käis vist siis, kui Meksi mehedki. Neid olla ilusti vastu võetud ja palved ka kuulda võetud. Teiste käijate nimesid ei mäleta enam.
Tagametsal oli 4 kasakat söömas, põhjust, mispärast nad sääl olid, ei tea, aga vist Reimani Peterburis käimise pärast ikka olid. Hiljem võeti temal (Reimanil) koht käest ära. Ta ei tahtnud teopäevi teha ja hakkas nii mõisaga jonnima. Ta tahtis ise ka Tagametsat ära osta, aga temale ei müüdud. Siitpoolt inimestest aga keegi Reimani kohta ei ostnud, siis tuli üks lollakas nõid, Jaan Riismandel. Tema olnud Morna pool metsavaht ja Vanaveski pääl rentnik ja säält tuli siis siia. Praegu on Tagametsal selle ostja poja tütre väimees peremeheks. Reiman tõsteti välja ja aeti minema. Tema ise tegi omale enne vabatahtliku oksjoni ja muist kraami, mida ära ei saanud müüa ja mis ta arvas veel tarvis minevat, viis ta Sangale, kus ka ise ühe aasta elas ja siis linna läks. Reiman oli iga töö pääle meister. Tohtrid oli siis veel vähe ja tema oli ka arst, aitas nikatsil, laskis kuppu ja aadrit jne. Reimani õed Anu ja Leena olid (järgimööda) Raksu Päärnsi naised. Leena oli selle Päärnsi ema, kes koha Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile kinkis. Minaval aastal (s. o 1925. aastal) tulnud vana katuse lõhkumise ajal Raksul veel need vanad kirjad katuse seest välja, milledega Reiman Peterburis käis. Need olnud nende palvekirjade ärakirjad (eestikeelsed), kus siinseid olusid kirjeldatud ja parandusi paluti. Need kirjad võtnud selleaegne Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi asjaajaja Tõnis Mallene oma kätte. (Minu järelpärimise pääle Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsist vastas asjaajaja, mitte Mallene, et neil küll niisuguseid kirje olemas ei ole, vast jättis Mallene oma kätte. Pöörasin kirjalikult Mallene poole (Viiratsi vald, Mustapali küla), kuid vastust ei saanud. - A. V.)
Sanga peremees [Jaan Veinthal]: Voori Mats olevat Reimani laanvankre põhja all Peterburini viinud. Jaan Riismandeli peeti üldiselt nõiaks ja nimetati vana Tong. Kui tema tulihännaks oli käinud, siis oli ta pääle seda uimane olnud, ei ole kuskile poole saanud, rabelenud poris jne. Vana kasuk oli tal seljas sui kui talve, magas tares koldes ja ikka niisuguse varjulise koha pääl, kust teda keegi ei näinud. Üldse hoidis ta ka ise inimeste eest kõrvale. Kord, kui ta tulihännnaks olnud, pööratud keha ümber ja kui siis hing mesilase näol tagasi tuli, läinud kohe jalge pääle. Siis pöördud keha uuesti ümber, mesilane läinud sisse ja keha hakanud elama. Tema oli see Tagametsa ostja. Ta maksis oma koha kõige varem kinni. Iga maksu ajal kandnud ta hobuse torbaga vask-raha mõisa.
Niisamasugust lugu räägitakse ka Puiatu Kõssa talu peremehest Andres Pihlakast. Tema olevat ka tulihännaks käinud. Pihlak oli aga üks rikkam mees vallas.
Enne raharenti lasi Bock, põhjust ei mäleta, aga vist tee tegemise pärast, kolm Päri valla kohtumeest raudu panda ja Riiga viia. Selle pääle kutsus vald omad teolised mõisaväljalt ära, töö jäi seisma ja Bock sõitis meestele Riiga järele.
EKLA, f 199, m 16, 128/35 (III-7) < Kõpu khk., Päri v., Matsi t.; Sanga t. – Ants Vihman < Andres Andrei, s. 1848. a.; Jaan Veinthal, s. 1863 a. (1926)
 
Olin umbes 20-aastane, kui kohtumehed ütlesid, et on priius ja ei ole enam vaja tegu teha. Siis laskis Bock need raudus Riiga viia. Need olid Laane Ants, Taski Märt ja vist Võsa Märt või kes ta oli, priinimesid ei mäleta. Kui siis teomehed enam tööle ei tahtnud minna, siis läks Bock ise järele ja tegi nii nagu läheks ja tahaks tema mehi lahti päästa.
All heinamaal pekseti kord inimesed veriseks, peksja oli Kusta härra poeg. Ta peksnud siis ratsapiitsa katki ja visanud selle linaleo auku. Vana küürak Bock sõitis väljamööda (nagu eelpoolgi) ja kord peksis ta minu isa nii et hirmus, ei tea, kas mõni loom oli kusagile kurjale läinud või mis. Mõisa trepi all pidanud Tüma Hendrik (lk. 129 ja 130 [nr 24 – Andres Andrei]) 30 jutti saama, sai aga 31; kui ta sellepärast lööja pikali löönud, öelnud Bock: "Niisugust meest ei ole ma veel näinud!" Niimoodi anti mõisas ilmastilma peksa.
Reimanile pakutud Tagametsa kohta müüa, aga tema ei ole ostnud, tahtis rendi pääle jääda ja ütles, et tema oma isatalust ei lähe. Siis pakuti ka teistele seda kohta müüa, aga keegi ei ostnud. Viimaks tuli üks ulakas Tong ja ostis ära. Nüüd hakkas Reiman abi otsima Peterburist. Vana Voori Mats, nimega Lohver, viis ta kaubakastis Peterburisse. See oli ülemusele ka teada, et ta õigust tahab otsima minna ja saadetud 4-6 kasakat mõisniku poolt Tagametsale sööma, need pidid siis ka peremehe kinni võtma, aga ei saanud midagi. Vähemalt kuu aega olid kasakad Tagametsal. Ta käis üksinda Peterburis keisri juures ära, annud kirja pää pääl ära ja kui tagasi tuli, ei võinud temale keegi midagi teha, teda kinni võtta ega peksa anda.
EKLA, f 199, m 16, 135/8 (III-7) < Kõpu khk., Alustre t. – Ants Vihman < Hans Luhaär, s. 1841 a. (1926)
 
Reiman oli ostu-müügi lepingu kontrahile alla kirjutanud, pärast hakkas aga vastu tõrkuma ja ei täitnud seda. Asi läks kohtus kuni Senatini ja Senat mõistis Reimani kohast välja.
EKLA, f 199, m 16, 138 (III-7) < Kõpu khk., Päri m. – Ants Vihman < Ernst Wilhelm von Bock, s. 1874 a. (1926)
 
Peterburisse minekuks, 1864 või nii, valiti kandidaatideks (Heimtali vallast) minu isa (praeguse Päri Männa peremehe), Oru Jõgevest ja Rõõsa Grünberg (praeguse peremehe isa). Liisu läbi sai saadikuks Jõgevest.
Päri vallast valiti kandidaatideks Känsa Mitt, Laane Jüris ja Tagametsa Reiman. Loosiga tuli saadikuks Reiman. Passe muidugi ei antud ja sellepärast pidi salaja minema. Reiman käis mitu korda Peterburis. Üks Voori Mats linnast viis ta näru koormas mitu korda sinna.
Kui teine juba sees oli, siis hakkas Reiman alles kohta tagasi nõudma.
1863. aastal viidi Päri valla kohtumehed vangitapiga Riiga. Need olid Laane Hans Jüris, Reiman oli vist teine ja Känsa Jüri Mitt või Tõrva Märt Joonson oli ka. Bock lasknud viia, olnud aga ise sääl juba ees ja kahetsenud kometi pärast, et mis te nüüd ometi teinud olete. Et süüdistust midagi ei olnud, lasti mehed vabaks ja Bock oli siis kui nende päästja. Mis põhjusel viidi, ei tea, võib-olla, et Reiman juba varem kusagil oli käinud ja Bock lasi siis viia, et tema pääle oli kaevatud. Teomehed tulid siis ise mõisaväljalt ära ja Viljandi maakiriku ehitajad tegid barikaade tee pääle ette ja tahtsid vange viijate käest ära võtta.
Praeguse Bocki vanaisa saatis need mehed, kellele vaja oli peksa anda Puiatu mõisa ja Puiatu Kruedener omad nuheldavad jälle Pärisse. Oma valla mehi ei tahtnud nad ise nii peksa. Päris antud trepi ees peksa ja Bock ise õssitanud trepi päält, et anna kõvasti ja anna kõvasti. Minu ema isa oli siis Rõõsa kõrtsis ja veskis (praegu ei ole enam kõrtsi ja mina ei ole ka enam seda näinud). Ema rääkis, et siis tulnud peksetavad tagasi minnes kõrtsi sisse ja lasknud piiritusega puruks pekstud ihu määrida. Peksupäevadeks olid laupäevad.
Lombakust või küürakast Bockist nii nagu see eelpool juba on.
EKLA, f 199, m 16, 138/40 (III-7) < Kõpu khk., Päri v., Männa t. – Ants Vihman < Peeter Pruuden, s. 1854 a. (1926)
 
Pinska küla 6 talu käisid Puiatu mõisas teol. Rehel käisid ratsa, muidu aga vankriga. Minu isa tõi alati äke seljas kodu, et muidu lõhuvad ära (elasin siis Pinskakülas Ritsul). Isa rääkis, et tingikubjad peksid inimesi väljal. Puiatu härra sõitis 4 rattaga vankril väljamööda ja nuhtles inimesi. Pudru metsavaht Mitt ja praeguse paruni vanaisa peksnud vastastikku teine teist. Olin praeguse paruni isa ajal 10 aastat kutsariks, aga see oli pehme mees ja järeleandja. Peksa anti tallis, võeti maha sõniku pääle ja anti. Kassak oli alati lööja, tema hoidnud aga ikka vitsad üle, nii et ainult vitse keskpaiga ja tüvega andis.
Minu vanemad käisid Narva viina vooris mõisa ülesandel.
Peterburisse minekuks valiti ka üks saadik Ado Piir (vaata lk. 147, nr. 47 [Tõnis Jürisson]). Tema hääks korjati veel raha, aga kui kaugel ta käis, seda ei tea, arvan, et ta üldse ei julgenud minna, sest keelt ei oskanud jne.
EKLA, f 199, m 16, 140/1 (III-7) < Kõpu khk., Ligelava t. – Ants Vihman < Tõnis Saar, s. 1852 a. (1926)
 
Vanaema rääkis vahest peksmisest ja ka sellest, et praeguse paruni vanaisa ajal veel naise kõige päält mõisa pidi saatma see, kes selle võttis.
Oma vooris käisid Puiatu mehed küll, aga mõisa vooridest ei tea midagi.
EKLA, f 199, m 16, 141/2 (III-7) < Kõpu khk., Puiatu v., Raani t. – Ants Vihman < Mari Krass, s. 1855 a. (1926)
 
31-32 aastat tagasi käskis praeguse härra (Puiatus) rehepeksu ajal tuld tuua, et edasi peksa, aga mehed lõid hangud püsti ja jätsid töö seisma. Küll läks siis härra viha pärast siniseks ja punaseks näost ja ütles: "Oleks nüüd vana aeg olnud, küll ma teile siis näitaks!" Kuulsin seda ütelust ise. See küün, kus see juhtus, pisteti hiljem põlema.
Ema rääkis, ta oli mõisa toatüdruk, et praeguse härra vanaisal oli naine päris eestlane, üks lits, oli esiti Puiatus, parun raiskas teise ära ja ajas minema Vastemõisa kõrtsi. Hiljem tuli aga Puiatusse tagasi karjatalitajaks ja viimaks võttis parun ta päris ära. (Vaata Ajaloolised isikud) Sellega istus siis parun pikavankri pääle ja sõitis heinamaale. Sääl oli parajasti mitukümmend inimest tööl. Parun hakkas otsast pääle ja peksis toominga kepiga kõik järgimööda läbi. Lõpul öelnud ise: "Kuradi karnalid, küll te nüüd oskate tööd teha."
Olin 8-aastane, kui mõisas oli kokk Koka Jüri. See oli kuidagi härra viha alla sattunud ja iga laupäev anti temale 30 jutti, aga ära ei lastud kah minna. Viimaks tüdines mees ära ja laskis ennast kaasikusse püssiga maha. Surnu viidi suure trepi ette, kuhu ka valla peremehed olid kokku kutsutud. Härra ise ütles jutlust ja noomis mehi. Ta ütles: "Ma olen teda õpetanud kui oma last, aga vaata nüüd, mis ta teeb." Ta maeti väljapoole surnuaida ja ema näitas mulle veel mitu korda risti.
Vana Lõhmuse andis Puiatu härra vanaisa jahikoera vastu Karula härrale. Ema rääkis seda mitu korda.
Kui mina kasusin Torimul, siis oli iga laupäev Päri mõisast peksetavate inimeste röökimist kuulda.
EKLA, f 199, m 16, 142/4 (III-7) < Kõpu khk., Puiatu v., Täku t. – Ants Vihman < Johan Riisenberg, s. 1852 a. (1926)
 
Puiatus oli reedel peksupäev, või oli see laupäev, ükskõik, aga vahel olevat kah viina antud neile, kes peksa saanud. Valitseja sõitis ratsa hobusega ümber ja muud kui nüpeldas inimesi.
Pinskas on küll enne mõis olnud, ma nägin veel mõisa aidadki ära, kui veel väike poisike olin. Praegusse kohta toodi mõis juba enne mind.
Puiatu ja Metsküla mehed käisid ka vooris Riias raha teenimas. Mõisa vooris käisid nad ka. Kõpus oli viinavabrik ja viina vooride eest said nad ka palka.
Vanad inimesed rääkisid, et Raudna jõge mööda olevat vanasti ka laevad käinud. Sellest on jäänud veel laul: Türk olevat olnud Tünni all, Rantsus Raani all ja Ingelant (Inglismaa) Lapi all.
EKLA, f 199, m 16, 144/5 (III-7) < Kõpu khk., Puiatu v., Kurvi t. – Ants Vihman < Peet Soots, s. 1843 a. (1926)
 
Sanga talu peremees Hakkaja oli ka Riias käinud kuberneri juures Siiversi pääle kaebamas, et talud antakse rendi pääle, aga raha ei olevat ja renti ei saavat millegagi maksta. Tema tahtis, et tegu edasi kestaks ja nõudis veel rohkem, et nüüd on vabadus ja sellepärast ei ole renti ega tegu vaja. Teda pandi Riias vangi. Siivers käinud paari nädala pärast temal Riias järel ja öelnud: "Mine nüüd veel salaja, ma kuulsin, et sa siin oled ja tulin sind lahti päästma. Mine nüüd kohe minema, aga vaata, et sind keegi ei näe!" Nii sai mees vangist lahti. Pool pääd ja pool habet oli temal aga paljaks aetud ja teine pool alles jäetud. Siivers oli Suure-Kõpu rentnik siis.
Heimtalist käis Oru Peeter Peterburis, Puiatust Ado Piir, tema sai teistelt mineku raha ja võib-olla, et ta kusagil ei käinud.
EKLA, f 199, m 16, 145/6 (III-7) < Kõpu khk., Puiatu v., Tohvri t. – Ants Vihman < Ants Roosi, s. 1858 a. (1926)
 
Vana Jumta isa Kaarli oli metsavaht, ta võttis minu venna, kes karjapoiss oli, kinni ja viis mõisa. Üks teine poiss oli veel. Mõisas anti neile 5 napsu, aga poiss hirmus sellest kangesti, jäi haigeks ja suri. See oli praeguse paruni isa ajal. Selsamal ajal sai sillakohtu otsusel 70 hoopi üks noor poiss, Kaarli Piir, ta oli Kolgal minu venna juures poisiks. Mis põhjusel ta sai, seda ei tea.
Mõisa vooris ei käidud, aga oma vooris käisid Kolga ja Lapi mehed küll.
Kolgal oli minu isa ajal soldat söömas, mispärast, seda ei mäleta, olin alles tendsikas.
EKLA, f 199, m 16, 146/7 (III-7) < Kõpu khk., Puiatu v., Kolga t. – Ants Vihman < Mari Lõhmus, 74 a. (1926)
 
Ado Piiri Peterburis käik oli 1867-1869 aastate sees. Ta läks jala Võrru, Võrust Pihkvasse ja säält rongiga edasi. Ei tea, kas nad olid Jakobsoni juures korteris või kusagil mujal, aga ühe eesti mehe juures nad olnud; Jakobson olnud siis ka küll Peterburis. Rahvas ajas hiljem niisugust halba juttu, et Piir ei olevat kusagil käinud, vaid olevat raha, mis temale teised reisikuluks kokku pannud, niisama ära raisanud ja ennast kusagil varjul hoidnud. Aga ega sellest rahast ei jätkunudki, mis kokku pandi ja isale reisikuludeks anti, isa pidi ise veel juure maksma. Olin selkorral 2-3-aastane, aga pärast isa rääkis ise sellest käigust ja raudtee sõidust. Palvekiri sai ära antud, aga ei tea missugusesse asutusse. Ärakirjad olid veel seniajani alles, aga nüüd ei tea enam, kuhu nad on jäänud. Seda on üks 58-59 aastat tagasi. Käimist tõendab veel üks juhus Paide laadal, kus isaga ühes olin. Sääl sai ta ühe Kõo mehega kokku, kellega olid ühes Peterburis olnud ja siis rääkisid nad jälle pikalt ja laialt oma reisist, mida ma ise päält kuulsin. Minu isa valisid saadikuks Puiatu valla maata elanikud. Reisiraha panid valijad kokku. Kas pääle Ado Piiri veel mõni teine saadik Puiatust oli, seda ei tea.
EKLA, f 199, m 16, 147/8 (III-7) < Kõpu khk., Veneküla – Ants Vihman < Juhan Piir, s. 1865 a. (1926)
 
Olin 17-aastane, kui metsavahiks sain. Isa oli ka metsavaht. Olin 13-aastane, kui peksa sain sellepärast, et olin mõisa maa pääl sarapuu põõsa otsas. Üks Ill Jaan oli andja. See oli praeguse härra vanaisa ajal. Siis anti tappa mitte asja pärast, vaid nalja pärast. Mõnele anti tappa tahaotsa pääle ja viina anti kohe mõisa poolt kas päälemäärimiseks ehk sissevõtmiseks. Viina joodi mõisas rohkem kui kõrtsis. Kubjas, metsavaht jne, igaüks võis teisele teivaga selga laduda. Kui kubjal väljapääl keppi käes ei olnud ja härra seda nägi, tõmbas kohe kepiga kubjale endale. Nad olid hirmus omavolilised.
Marie Kool: Praegune parun andis kah veel peksa, nägin ise, kui ta köögitüdrukule Anu Lõhmusele (Mutli) andis käega kahelt poolt, ei tea, mispärast. Minu vend oli väike, oli läinud härberi ette lootsiku pääle ja praegune parun nägi seda ja kohe andis ratsapiitsaga nii, et kints oli paistetanud. Praeguse paruni ema oli kah kole tige inimene; kord kiskus ta mind kättpidi ja kahte tüdrukut peksis toas riidekloppimise vitsakimbuga.
Eeva oli Vastemõisa vangitalitaja, minu isa andis ta lastele veel tappa, kui need koerust tegid. Oleks nad mõisa lapsed olnud, kas siis isa seda oleks julgenud teha. Kui lapsed koolis hakkasid käima, siis võttis parun Eeva ära. Selle Eevaga sõitis siis parun välja mööda ringi, kubjas oli järel ja seda lasti siis keppi anda igale, kellele hääks arvati sakste poolt.
EKLA, f 199, m 16, 148/50 (III-7) < Kõpu khk., Puiatu – Ants Vihman < Villem Kool, 82. a., Marie Kool, s. 1876 a. (1926)
 
Tingitükke juures pidi igal talul ka oma tingikubjas olema, kes töö eest vastutas. Kui tööga rahul ei oldud, siis anti sellele kubjale tappa.
Mõisa vooris käidi küll, olin ise vooris, kui mõisa viina Riiga viidi. Olin siis veel noor. Oma vooris käidi ka, kui aga aega saadi.
Peterburis käis Puiatust Johan Laksberg Lapi talust. Tema läks hiljem Randu (Tartumaale) ja ostis säält maad. Puiatu peremehed valisid teda ja panid ka reisikuludeks raha kokku. Minu isa oli ka valimas. Laksberg käis ühes Holstre meestega. Ado Piir oli ka üks käija, aga millal ta käis, seda ei tea.
EKLA, f 199, m 16, 150/1 (III-7) < Kõpu khk., Puiatu v., Kõssa ja Lapi t. – Ants Vihman < Märt Pihlak, s. 1843 a. (1926)
 
Mõisa maksud olid lehte pääle ülesmärgitud ja neid pidi härra igale talule andma. Sääl nõuti siis kotte, lõõge, lõnga, kalu jne. Hiljem tehti need talud mõisast lahti, valla taludeks. Mõis tegi siis omale uued talud metsa ääri mööda. Terve Kõduküla on nii tehtud (vaata lk. 28-33 [Taludest. Nr. 82 - Ann Sander, 83 – Jaan Tomson, 84 – Ann ja Tõnis Riisenberg, 85 – Ants Martinson]). Neid uusi asukohti õigati siis – viirnikud. Krimmi sõja järele nõuti, et valla talud pidid rendile antama.
Kui mõni peremees iga päev mehe välja pidi saatma, siis olid sulased mõisas teine teise 3 päeva. Tüdrukud aeti vallast kordamööda lauta ja karja. Poisid ja tüdrukud olid korraga rehel. Mina elasin kaugel, Upsil, säält ei aetud siis rehele ega mujale. Viinaköögis pidi olema kõik aeg, kui viina tehti. Upsi mees ei tahtnud soldatiks minna ja andis ennast mõisa meheks üles ja läks viinakööki; tõi siis ka lassiga vahest viina kodu.
Siis tegi terve vald mõisa töö ära. Mõisal ei olnud muid töömehi kui aidamees, kilter – oli jalameeste juures ja kubjas – oli tõprateomeeste juures, kutsar ja toapoiss. Hiljem oli ainult kubjas, kilter jäi ära.
Vana Stryk tuli kord ratsa, kubjas nägi seda ja ajas kohe inimesed magamast üles. Oli parajasti puhkuse aeg. Stryk tuli ja küsis kohe, et kas kell on ära löönud. Kubjas ütles, et ei ole ja ei olnud kah. Stryk: "Noh, mispärast sa inimesed üles ajasid enne? Aja kampson maha!" Siis ladunud kubjal ratsapiitsaga naha täis ja öelnud: "Nüüd sa tead, et varem rahvast üles ei aja, siis on inimesed unised ja ei saa tööd teha."
Keskmise Stryki proua oli ka üks tige inimene. Kui mõni tüdruk talle vastumeelt läks, siis saatis ta selle oma hobusega oma piiridest välja ja laskis sinna maha panna, et mine, kus sa tahad.
Minu onu (Upsi Jüri) Jüri Jürisson valiti valla poolt viimati Peterburki minejaks (teine oli Kasuse Jaan Martinson ja kolmas oli ka veel). Peremehed maksid kulu ja tahtsid, et ost rahu jääks ja talud edasi rendile antakse. Nad põhjendasid seda sellega, et mõni mees ostis mitu talu, kuna teine midagi ei saanud. Kõige rikkamad peremehed pidid selle tõttu oma vallast välja rändama. Nagu: Tõrva Org Tõnis; Kiipsu Mihkel, Kaniska Andres Riisenberg läks Randu ja ostis talu säält; Tuhkja Tõnis Reinberg läks Tartu kaupmeheks, kus pankrotti jäi (Tuhkja oli kõige suurem talu); Vanaveski Johan Glück. Tõrva Tõnis läks Kolusse, asemele tuli Uue-Karistest, Rõksilt, mis mõisale võeti, Peeter Sari. Kiipsu Mihkel läks Tartumaale, asemele tuli Metskülast Vindlast Johan Jaska. Kaniska Andrese asemele tuli Abjast Jaan Juut (Juust). Tuhkjale tuli ta oma saunamees Jüri Roosenberg. Tuhkja koha ostis mõisalt ära üks Kilinga mees. (Vaata lk. 211 [nr. 50 – Liisu Raudsik])
Upsi Jüri käimise ajal anti keisrile ikka palvekiri ära ja nad kaebasid, et Tõramaa mets on varastatud kroonu käest Suure-Kõpule. Tagajärg oli see, et üks senaator tuli asja uurima. Metsavaht Andres Roosenberg viinud teda ühe suure saare kännu juure, mis veel sääl oli, kust inimestele puid antud. Senaator ütelnud, et noh, see on ju päris mõisa maa. Lasknud siis kännu küljest ühe tüki ära lüüa, löönud sellele Kõpu templi pääle ja viinud Peterburisse keisrile näha. See asi jäi niisama, sest Stryk oli senaatorile juba taskud täis toppinud, aga Kõpu oma meestega oli ta pahandanud, et mis nad sellest metsast üles andsid.
Matsima peremees Kusta Tompson oli Uue-Kõpu vallavanem ja nõudis, Vanaveski jõe ääres olev mets, mis Suure-Kõpul oli, saaks Uue-Kõpule tagasi antud, sest kaartide pääl on see veel V-Kõpu jagu. Kroonu metsaülem vaigistas asja ära, ta ütles, et me teame küll, et see siin üks kroonu maa oli, aga see anti ühe musta mära eest ära. Jäta järele, mis sa sellest saad, et urgitsed nii, me anname su pojale Holstresse metsavahi koha ja mis sa veel tahad. Ja Kusta jättiski järele. Siis kustutati see ka kaartide päält maha, nii et midagi enam näha ei olnud. See andmine oli seesama, mis Maydell andis Kõpu härrale oma tütre kaasavaraks, aga siin nimetas metsaülem Maydeli tütart mustast märaks.
Kõige esimesed õigust otsmas käijad olid Supsare Mats, Sanga Tõnis Hakkaja ja Karuse Jaan. Nemad käisid ainult Riias. Teel võeti nad kinni ja pandi vangi. Kui lahti said, siis aeti pool pääd paljaks. Nad olid ikka tükk aega kinni kah.
Kui Sürgavere ja Kõpu vahel piire õiendati, siis sai Stryk Metskülas 11 talu omale ja maksis nende eest 33 000 Sürgaverele. Kruntimise ajal sai ta aga ise sellest maast 12 talu. Kõik elanikud said Kõpu alla, nende magasi vili ja raha toodi ka Kõppu üle.
1860. aastates olid ratsaväed siin. Kiriku kõrtsi hoov oli neid täis.
Voorid: Sügisel olid linaseemne voorid. Lõuna ajal hakkas minema – vanker vankris kinni ja läks kuni hilja ööni. Talvel veeti linu Tõramaa kaudu. Need olid Viljandi kaupmeeste voorid linna lähedalt meestest. Kõpu mehed ei käinud kaupmeeste vooris, kui vast mõni harva ehk käis, aga Metskülast ikka käisid mõned, need olid ka lähemal. Puiatust käidi juba sagedamini, aga Puiatu mees ei viinud kunagi oma koormat tervelt Pärnu, 10 naela oli ikka vähem, oli ikka 29 puuda 30 naela. Kõpu meestel oli aga alati koorem ikka 30 puuda ja 30 puuda. Käisin ühe korra vooris, oli Viljandi Wernke voor. Mõisa vooris käidi Kõpust küll. Viin veeti Narva. Viina tõruksed olid 250 toopi suured ja kui uued tehti, siis tehti need 500-toobilised. (Käigust vaata lk. 237, nr. 47 [Tõnis Jürisson])
EKLA, f 199, m 16, 151/8 (III-7) < Kõpu khk., Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Tõnis Jürisson, s. 1840 a. (1926)
 
Kui minu vanaisa, Martinson, Riias oli, siis sündis tal kodus poeg, Kaarli Martinson, minu onu. Üldise väeteenistuse algul oli tema esimene mineja, s.o 51 aastat tagasi. Selle järele oleks ta nüüd olnud 72-aastane ja Riias käimine oli selle järele arvates 1854. aastal. Jaan, Villem, Liisu ja Anu olid Riias käija teised lapsed ja Kaarli vennad ja õed.
Minu isa rääkis, et tema isa on Riias käinud ühes Supsare Matsiga. Kolmandat käijat ei tea. Nad on valla poolt valitud ja saadetud. Vanaisa oli vüülmölder ja Supsare Mats oli pääkohtumees. Vüülmölder oli vallavanema asemel, sest sel ajal vallavanemat ei olnud. Rahvas tundnud juba natuke kergitust ja siis tuli järsku rendile andmine. Mehed ei tahtnud rendikontrahte vastu võtta, arvates et see on jälle üks uus inimeste müümine ja siis saadeti saadikud Riiga. Riias rääkinud nad oma asja ilusasti ära ja selle pääle öeldud neile: "Teile tahetakse üks kergitus teha, aga teie ei taha vastu võtta," ja pandud kohe kinni. Küüdimees saadetud tagasi ja neid lubatud ka igal pool käia, ainult kodu ei lubatud tulla. Säält poolt said nad siis söögi ja igaks söögiks viina kah. Supsare Mats pistnud alati söögi kinni ja mõlemad portsjonid viina kah ja kui ta siis viimaks tagasi tuli, siis oli ta nii haige, et kanti sisse, ise ei jõudnud enam minna. 7 nädalat olid nad niimoodi Riias kinni. Kord vangikorterist välja tulles tulnud neile üks härra vastu ja küsinud, et mis te siin teete. Mehed rääkinud asja jälle ära ja see öelnud: "Noh, tulge kontori!" Sääl noomitud neile jälle nahk täis ja öeldud, et minge nüüd kodu ja võtke kontrahid vastu. Siis võetud ka kontrahid vastu.
EKLA, f 199, m 16, 158/60 (III-7) < Kõpu khk., Karuse t. – Ants Vihman < Jaan Martinson, s. 1886 a. (1926)
 
Vana Stryk käis tingiliste juures vaatamas, kas kõrs on ka tasane. Kui ei olnud, siis sai tingiperemees peksa, et ei valitse oma inimesi; töölistele ei antud, ainult peremehele. Minu isa oli Junsi talu peremees ja temal oli 4 vakamaad rukkist, 4 vakamaad otra, 4 kaera jne, igat seltsi vilja oli 4 vakamaad kokku panda. Junsi oli suur talu. Vähematel taludel oli tööd ka poole vähem teha.
Kiltred olid vallast valitud ja selle eest oli neil talu kasutada. Kiltre Jüril oli Supsare talu. See Jüri oli hää mees. Tema suikus ise põõsas, vahest suitsetas ja ütles, et kui okman või härra tuleb, siis öelge mulle kah, muidu jään kimpu. Teine kilter oli Metskülast Kurika Kusta. Need olid teoliste juures heinal ja põllul. Tingiliste juures ei olnud kiltert ega ka valitsejat ja okmani, ainult härra käis sääl ja vahel harva okman ja valitseja.
Uia Tõnis (Uia-Supsare külast: 2 Uiat ja 2 Supsaret) ja Aliste küla (4 talu: Kääru, Mäelttare, Pärna ja Antsujüri) said kõige varem Kõpus rendi pääle. Teised tahtsid kah, läksid mõisa paluma, aga ei antud. Valitseja Tõnis Taalman (vend oli Upsil peremees, teine vend oli Takis koolmeister, see oli varem mõisa kärnal) oli ka rendi vastu, ta sures aga ära. Oli väga halb mees. Mehed läksid siis Riiga kaebama, et mõnedele antakse rendi pääle, aga meile ei anta. Riias pandi nad kinni ja Sanga Tõnisel aeti pää tükati paljaks. Nad olid umbes kuud 2 kinni. Käijad olid: Sanga Tõnis Hakkaja, Karuse Jaan Martinson ja Supsare Mats Kallas. Nüüd on Supsares väimees Riisk. Supsare Mats oli minu isa õe poeg. Kui nad juba Riias kinni olid ja esimestele järeleminejatele vastati, et jookske aga Riiga kaivama, et rendi pääle tahate, minge nüüd peale, ei saa neid mehi kätte, siis käis tädi ikka Junsil minu isa palumas, et kui sa teda (Matsi) Riiast ära ei too, siis ta sinna sureb. Teine kord läks siis isa järele ja võttis ühe Kõpu mehe, Jüri Kaski, kes 25 aastat oli soldatiks olnud ja hiljem Riiga elama jäänud, keelemeheks ligi. Siis olid nad kahekesi põlvili maas palunud vangimaja akna all, kuni viimaks kätte antud. Karuse Jaan oli teel üsna haigeks jäänud ja hiljem oli tal alati hää meel selle kodutoomise üle ja alati, kui isaga kokku sai, ostis temale kõrtsis midagi välja. Supsare Mats oli üsna ümber kaela isal.
Peterburis käisid Tuhkja Tõnis, aga teisi ei mäleta enam. Tuhkja talu läks selle käimise pärast Tõnise käest ära.
Junsi talust anti mõisale: 4 lõõga niinedest ja linast; valmis kanepit 10 naela; linu 1 pund; 3 tsetverdilist või 3 vakalist vilja kotti; 1 lammas; 2 kana; 60 muna kevadit talvet; 3 naela töömarka, s.o peenike linane lõng, sellel oli proov mõisast ees ja kui küllalt peenike ei olnud, anti tagasi uuesti ketramiseks.
EKLA, f 199, m 16, 161/4 (III-7) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Liisu Raudsik, s. 1840 a. (1926)
 
Läti metsa Tipu juures sai Suure-Kõpu härra omale, sest et oli metsahärra väimees ja see ütles, et nüüd aja piir säält, kus sa ise tahad. Ja aetigi. Mõis saatis siis kole palju saarepuid Lätist väljamaale ja Riiast käisid siis revideerijad kohal, et kust mõis võtab niisugused puud. Siis võeti uurimiseks mitmete tüvede otsast tükid maha ja viidi ära, aga midagi ei tehtud mõisale.
Minu vanaisa oli mõisa kilter, temal oli talu selle eest ilma tasuta tarvitada ja pääle selle anti temale veel 1 pütt soola (vist 10 puuda) ja 1 pütt räimi. Kubjal, kes Metskülast oli, olid niisamasugused tingimised. Mõlemil neil olid mõisas korterid, teisel teine tuba; peeru valgustus ja puud oli mõisa poolt priid. Söök oli oma. Lauba õhtul tuli kodu ja pühaba õhtul läks jälle tagasi mõisa. Minu vanaisa oli tige mees teolaste vastu. Kilter oli enamasti jalameeste juures.
Igal mõisa laudas käijal korralisel oli 10 lehma lüpsta. Kaugelt ei käidud laudas korral.
Rendi kord oli juba ammugi väljas, aga härra hoidis kinni, sest inimesed tegid ju ilma hinnata kõik mõisa töö ära.
EKLA, f 199, m 16, 164/6 (III-7) < Kõpu khk., Kõpu – Ants Vihman < Jüri Sõitam, s. 1844 a. (1926)
 
Vana Stryk oli juut, poolkuudki oli tal vapi sees ja praegugi veel. Enne on Suure-Kõpu mõis olnud Junsil, õunapuud on praegu veel näha, vanad vissõunapuud, öeldakse, et need on mõisa õunapuud. Millal ta säält ära viidi praegusele kohale, seda ei tea. (Käisin Junsil ka neid õunapuid vaatamas. Praegused elanikud ei teadnud mõisa õunapuudest midagi. Paar vanat õunapuud olid küll, aga sarnaseid leidub paljuis kohtis. Maakoht ei olnud sugugi ilus. Mingit muud jäänust ei olnud. - A. V.)
Minu isa oli Murru metsavaht. Temal oli 80 päeva mõisale teha, 16 vakamaad vilja kokku ajada, sõnikut vedada ja pääle selle 110 rubla raha kah veel maksta. Isa järele jäin mina, aga keskmisel Strykil oli üks hää kutsar, ta andis Murru sellele ja ajas mind lihtsalt välja. See oli umbes 40 aastat tagasi. Minu vanaisa asutas selle koha, ehitas hooned jne. Minule kahjutasu ei maksetud miskit, kõik jäi niisama. Üldse andis mõis igale oma teenijale koha ja teised eesolejad aeti eest välja.
Valma talu (vaku talu) tahtis Stryk Jaan Reinbergi käest ära võtta (keskmine Stryk), aga Reinberg pani vastu. Oli suvine aeg. See Reinberg oli ise üks kelm ja varas ja härra ei tahtnud seda. Siis toodi 10-12 soldatit ja tõsteti välja. Aida ust ei avanud Reinberg ja see purustati palgiga ära. Kõik ta kraam kanti välja, et mine, kus sa tahad. Jüri Holtsman pandi tema asemele sisse. Nüüd on selle talu põld enamjagu söödis ja hoonetes elavad puulõikajad ja metsavahid. Olin siis kas 13- või 14-aastane.
Tipu talust aeti Johan Kask välja. Tema tegi ise metsatalu omale, käis kohut ka, aga ikka aeti välja umbes 30 aastat tagasi. Niisuguseid juhusid oli palju, aga ei mäleta enam.
EKLA, f 199, m 16, 166/8 (III-7) < Kõpu khk., Osju t. – Ants Vihman < Jüri Martinson, 80 a. (1926)
 
Karuse Jaan ja Supsare Mats saadeti valla poolt Riiga teoorjuse ajal. Aastat ei mäleta enam. Nad pidid sääl samme astuma, et teoorjust vähendataks, kas nad rendile andmist nõudsid, seda ei tea. Kullessa Johan Roosenberg ja Uia Tõnis Oja olid ainult rendi pääl, kuidas Metskülas oli, seda ei tea. Võib-olla, et mõisnikud kirjutasid ülemustele, et neil on juba rendi pääl ja et selleks alus oleks, siis andsid ainult 2 kohta rendile, kuna teised puha teoorjusse jätsid. Saadikud läksid siis Riiga abi otsima. Sääl võeti nad aga kinni. Mõlemil saadikul olid pikad juuksed ja mõlemil neil aeti pool pääd paljaks. Teist poolt ei tohtinud nad ise ka enam ära lõigata, vaid pidid niikaua ootama, kuni äralõigatud juuksed ise lõikamata jäänutega ühepikkuseks kasvasid. Ise ma ei näinud, aga mulle räägiti.
Peterburi saadikuks olid peremehed omale arvanud Upsi Jüri Jürissoni ja iga peremees maksis temale 2 rubla reisiraha. Maata meeste poolt olid Tõnis Noodapera (Pihlaka Tõnis) Marguse talu saunamees ja Supsare talu saunamees Kusta Glück. Kas nemad ka peremeeste rahast osa said või kas nemad üldse abiraha said, ei tea. Holstre Adamsonid olid neil ühes olnud, muidu ei oleks nemad kusagile teadnud minna. Mina olin siis 13-aastane ja praegu olen 78-aastane. Pärast käisid Pihlaka Tõnis ja Kusta Glück veel, neile tegin mina palvekirja tempelpoognale. Terve palve sisaldas soovi maad saada. Kirjutasin eesti keeles. Kuidas neil reis läks, seda ei tea.
EKLA, f 199, m 16, 168/70 (III-7) < Kõpu khk., Marguse t. – Ants Vihman < Johan Juhkam, s. 1848 a. (1926)
 
Iga talu pidi mõisale magust (mett) viima, kui omal ei olnud, siis tuli seda teistelt muretseda. Meie talu (Tõrva) pidi viima 1 ½ naela töömarka. Siin ja ka Pauri Tõrval olid perenaised Marid, nemad viisid kord, aga proua ei võtnud vastu, visanud vastu silmi, et tee uued. Mõne nädala järele, kui teised juba ära olid viinud, viisid nemad needsamad tagasi ja proua öelnud: "Noh, toonud kohe need lõngad." Kui teelt kõrvale ei läinud, anti kah kohe tappa. Kaks viimast härrat olid hääd mehed.
Mõisa maksud: üks aasta pidi meilt (Tõrvalt) lamba viima ja teine aasta Pauri Tõrvalt. Kolmas Tõrva pidi iga aasta lamba viima. Meilt viidi veel 1 kana, mune ka, aga ei mäleta, kui palju.
Kahe viimase Stryki aeg ei olnud enam, aga vana Stryki aeg võeti need tüdrukud, kellel lapsed olid, mõisa sakste lapsi imetama. Omad lapsed pidid nad siis võõra hoida andma. Kord laulis üks purjus mees kõvasti härrale sellest tegevusest:
"Saksa lapsed – sandi lapsed,
hoora piima imevad,
litsi luid luigutavad."
Sellest ajast pääle ei võetud enam tüdrukuid, vaid hakati perenaisi võtma, kellel lapsed olid. Meie talust minu mehe vanaema oli ka mõisas ammeks. Esmalt prooviti piim ära, kellel kõige rammusam oli, see peranine siis võeti mitmeks kuuks. Tema oma lapsele võeti võõras hoidja ja last käidi mõisas näitamas kas teda ka hästi hoitakse ja kas ta ka kasvab.
Kui kord Serukülas lapsed oma pääd kodus olles hooned põlema ajasid, siis pidi alati üks vana inimene kodus olema, kuna teised kõik teol. Kõik mõisa töö tehti sirbiga, vikatit ei tohtinud näidatagi. Olin 21-aastane, kui talusid müüdi.
Laudas käis 2 tüdrukut, teine teisest talust 7 päeva järgimööda. Karjanaine oli aasta ümberringi. Suvel oli temal veel üks abiline lammaste ja sigade juures. Üks korraline talust ja karjamees koeraga olid karjas. Talvel oli karjamees rohkem ülevaataja. Korraline laskis elajaid lahti ja karjamees tõstis vett välja (et joota, kaev oli kooguga). Köögitüdruk käis ka lüpsmas. Karjamees seadis asemeid loomadele ja pani põhku alla. Teine korraline tegi sigadele süüa ja talitas, mis vaja oli. Pääle lauda tööd toodi korralistele korraliste tuppa sulgi noppida. Meie tädi viskas muist sulgi ahju, et kes nad kõik ära jõuab noppida. Toit pidi igal korralisel ise ligi olema, mõisast ei antud midagi, ka piima mitte. Pereemand oli piimatoobri juures piima üle, see oli päris mõisa oma inimene. Kui see vahest harva ära läks, siis mõni ikka joonud ka rõõska piima. Sõnik veeti teomeeste poolt välja, igal oli oma koormate arv vedada. Sõnikulaotajad olid vallast.
Piim pandi hapnema ja siis võeti koor ära ja tehti masinaga võiks, mede vanatädi aegus. Üks korraline oli kord võid võtnud, aga pereemand näinud ja siis võeti käest ära. Lüpsid 2 korralist, karjanaine ja köögitüdruk ja kui lehmi rohkem oli, siis aitasid veel lüpsta mõisa ametimeeste (aidamees, kubjas) naised ja kanade-anide karjane. Viimastele anti mõisast piima 1-2 toopi päevas.
Pesupesijaiks aeti jälle teisest talust teine tüdruk oma leivakotiga mõisa. Seep oli mõisa poolt, kurik pidi aga igal ise ligi olema. Kaks päeva pesid, kolmanda triikisid ja rullisid.
EKLA, f 199, m 16, 170/4 (III-7) < Kõpu khk., Tõrva t. – Ants Vihman < Eeva Valtin, s. 1845 a. (1926)
 
Minu isa oli rehepapp mõisas. Siis olid 6 päeva ja 3 päeva kohad, s.o neil oli kas 6 ehk 3 päeva nädalis mõisa teha. Meil (Napsil) oli 2 sulast, neil oli talult maad, kumbkil oli 2 lehma ja hobune ja selle eest pidid nad talu eest mõisas teol käima. Teine käis teise 3 päeva kordamööda. Talu pani neile leivakoti juure. Meil oli 3 päeva nädalas teha. Sulased kadusid ostuga ära.
Rehepapp oli mõisa söögis ja jäi ka kroonuteenistusest vabaks. Rehepapp, puusepp, raudsepp, kubjas, kilter, aidamees, karjamees, tallmeister ja kutsar olid mõisa antvärgid, neil oli mõisa söök ja nad olid, pääle rehepapi, terve aasta mõisas. Rehepapp oli mõisas ainult hooajal ja ta oli teoliste eest väljas. Teised kõik olid palgalised.
Üle 50 aasta tagasi, umbes 55 või nii, olin väike poisike alles, kui juba moonakad olid. Viirnikkudele anti hiljem tükid, s.o teatav hulk mõisa tööd rendi eest teha ja teopäevad kadusid. Ligi 50 aastat tagasi, kui Mannassaare ja Jõe taludest veel teolised käisid. Hiljem ei ole enam käidud.
Sõnikuveo ajal oli igal teolisel oma kindel arv koormaid vedada. Nende lugemiseks olid sissesäet sinised paberist tähed, milledel petsat pääl oli. Iga koorma jaoks oli üks niisugune täht. Kui 10 koormat veetud oli, siis anti nende 10 tähe asemele 1 uus täht ja ühe koormalised tähed võeti tagasi. Võsavillem oli laisk mees, tema tegi neid ühe koormalisi tähti ümber 10 koormalisteks ja sellest ta saigi omale selle nime. Vaata lk. 87, nr. 68 [Willem Ekbaum])
EKLA, f 199, m 16, 175/6 (III-7) < Kõpu khk., Napsi t. – Ants Vihman < Willem Ekbaum, s. 1865 a. (1926)
 
Vahemees oli mõisas peksa andja. Tema oli palgaline ja elas alaliselt mõisas. Ta koperdas valitseja maja ümber, kandis puid ja vett ja alati, kui tarvis oli, siis andis peksa, Viimane oligi ta pääamet.
EKLA, f 199, m 16, 177 (III-7) < Kõpu khk., Viira t. – Ants Vihman < Tõnis Kask, s. 1848 a. (1926)
 
Kas Tohvrid asutasid selle talu (Kulli talu), seda ei tea, aga enne meid elasid nad siin juba 3 põlve. Vana Tohvri järele tuli ta poeg Jüri, see ei tahtnud seda talu osta, läks Puna kõrtsi lähedale ja asutas sinna uue talu, Uue-Kulli. Enne ostu-müüki oli siin mõisa küti talu. Siit peremees pidi hää kütt olema, temal ei olnud teomeest välja saata ega ka tükke teha, aga ainult siis, kui mõisast käsk või nõudmine tuli, pidi ta tarvismineva arvu nõutavaid linde ja loomi laskma.
EKLA, f 199, m 16, 177 (III-7) < Kõpu khk., Kulli t. – Ants Vihman < Jüri Org, s. 1865 a. (1926)
 
Aliste küla talud käisid kõik teol. Kui vankril või mõnel muul tööriistal midagi viga oli, sai kohe naha pääle. Minu isa oli ka rehepapp kord olnud, tema rääkis, et teotüdrukud alati rehepapil liha ahjukerisest ära varastanud ja söönud. Kord pannud rehepapp liha asemele Viisupi ruuna kara keresile ja naised pannud selle nahka. Kui rehepapp pärast neile seda ütles, siis hakanud kõik sööjad oksendama. Aliste külast oli igast talust teoline 3 päeva väljas.
EKLA, f 199, m 16, 178 (III-7) < Kõpu khk., Songa t. – Ants Vihman < Tõnis Tamman, s. 1852 a. (1926)
 
Teol käidi hobusega ja jala. Toidukraam oli viirsekiga ligi. Olen ise viirsekiga kuremarju kandnud. Aliste külast käisid korralised küll, aga kas nad ka laudas käisid, seda ei tea. Töömarka viis iga talu Alistest 5 naela. See pidi õige häist linadest tehtud olema. Leisikast linadest sugeti kõigest 5 naela selle ketruse jaoks puhast lina; kõik ülejäänud osa ei kõlbanud töömargaks. Leisik oli selkorral 25 naela, hiljem jäi ta 5 naela võrra vähemaks. Viljakotte viidi ka veel.
Teesoos (praegu metsavahi koht Aliste küla lähedal) oli varem ainult õige veidi põldu ja see oli Pärna sulaste käes tarvitada. Puu ei maksnud selkorral midagi, võis võtta säält, kust aga keegi tahtis, aga nüüd ei saa enam ostagi. Tuisk oli esimene metsavaht Teesoos, temal oli põld prii kasutada, aga pidi mõisa linde viima. Hooneid hakati ehitama Tesoosse 59 aastat tagasi.
Minu isal oli ema pääle peksa saamist kepi tükke seljast välja kiskunud. Kõige vanem Stryk oli kord ratsa Pärna all ja nägi, et isa siin toitu lootsikusse kandis (vt. joonis lk. 25 lõpul), et Pajuniitu teistele järele viia. Kohe karganud ta hobuse seljast maha: "Ah sa alles siin, heida maha!" ja hakkanud kepiga peksma. Isa võtnud mütsi maha, kaapinud härrale ikka kintsu ja palus, et ta mitte ei peksaks nii, aga härra kurjustanud: "Ära sa vintsu löö mul ees, kas ma pean sulle järele londerdama." Aliste peremehed said kõik peksa, aga Maisamaa mehed said veel rohkem vist. Kui vanemad seda peksmist rääkisid, siis tuli neile alati vesi silma.
Peterburis Aliste külast ei käidud. Maisamaalt olid Pihlaka Tõnis ja Kusta Glück käinud.
EKLA, f 199, m 16, 178/80 (III-7) < Kõpu khk., Aliste k., Pärna t. – Ants Vihman < Liisu Ardel, s. 1841 a. (1926)
 
Tipu ümbrusest ei käidud vooris, sest et siin siis veel talusid ei olnud. Aliste külast käidi talvel viina vooris Narva, kas suvel ka käidi, seda ei tea. Teol käis Aliste küla alati, ainult kohtade kruntimisele järgnes lõpp ja algas rendiaeg. Karjalaudas korral Aliste küla tüdrukud vist ei käinud, sest et liiga kaugel on, ei mäleta küll enam hästi, aga rehel käisid tüdrukud küll.
Kord sõid hulgandi teolised aida ulu all ja vana Stryk tuli. Ühel teolisel oli läniku sees kas rukkijahu puder või koorega kartula puder, aga must see oli kui pigi. Stryk vaatas ja: "Mis sa sööd siin? Seda ei söö ju siga kah. Tule ma annan sul, tule pütiga mäele!" Selle juures virutas pudrupüti ümber mehe käest. (Vaata lk. 237 lõpp ja 238 algus [nr. 47 – Tõnis Jürisson])
Siit Aliste küla meestel olid mõisa puud ja heinad vedada ja aeg läks neil kõik selle pääle ära.
EKLA, f 199, m 16, 181/2 (III-7) < Kõpu khk., Oovi t. – Ants Vihman < Jüri Nurk, s. 1853 a. (1926)
 
Ühele Tässa mehele andis okman mõisas paku pääl nii peksa, et selg kui vere tükk oli. Mees läks Riiga kaebama, sääl anti aga uus nahatäis ja pandi vangi. Mees võtnud ka selle verise särgi ligi ja hoidnud alles. Kodu oli temal jäänud 5 last. Vend läks temale viimaks järele ja üks korvinaine (kes uulitsa nurkadel korvist saie müüsid) õpetanud siis temale, et mine vaimulikku kohtusse, ära sa mitte mujale mine, siis ei tule asjast midagi välja. Kui sa juba kohtus oled, siis näed, et tuleb sisse mees, kellel riided on kui särje soomus, see ongi siis see kohtunik. Sa jää kõige viimaseks, siis küsitakse sinult, mis sul vaja on ja siis ütle, et aulik kõrge kohus, Kõpus on niisugune pakk, kus pääl inimesi peksetakse veriseks. Venda pekseti, ta tuli Riiga abi otsima, aga nüüd hoitakse teda siin sellepärast vangis ja siis palu vend lahti. Mees teinud ka nii. Vastemõisa Ooven oli Kõpu Stryki käemees, oli viitsekuberner ja oli ka kohtus. Kui mees oma jutu oli lõpetanud, lasti kohe vang kohtu ette tuua. See näitas oma verise särgi kohtule ette ja rääkis oma loo ära. Siis küsiti Oovenilt, see ajas aga vastu, et niisugust asja ei ole. Siis otsustati, et vang peab lahti saama ja peks peab Kõpus ära lõpetatama. Väljaminnes ähvardanud Ooven, et oot sa kurat, kui sa nüüd Kõppu lähed, siis peab su selg sinine olema kui paa põhi. Seda kuuldes pööras mees kohe ümber ja kohtunikud küsinud, et noh, mis sa nüüd veel tahad. Mees: "Kui kaugele teie arm ulatas, aulik keisri kohus, juba ähvardati mind, et ma ei või sugu kodu minnagi." Siis kutsuti Ooven tagasi. 3 korda põrutanud päämees jalga vastu maad ja kohe tehti Ooven lahti. Pärast ütles Ooven mehele: "Oh sa koera sitt, mis sa mulle nii tegid, ega 10 hobust seda kulda jõua vedada, mis ma maksan ja kus mu au veel; nüüd olen niisamasugune kui sinagi." Mees tuli Tässale tagasi ja härra käis teda alati vatamas, pidanud kui venda, nimetanud piiskopiks ja lasknud igalt poolt võtta puid jne, kust aga tahtnud ja linna vedada. Sellest ajast pääle on Kõpust peksmine jäädavalt kadunud.
Võsavillem ise rääkis mulle (vaata lk. 87, nr. 68 [Willem Ekbaum]), et kord heinal olles ei ole tema saanud valitseja tahtmist teha ja muud kui saanud keppi. Viimaks otsustanud, kas elu või surm – tõmmanud valitseja maha ja kägistades nõudnud: "Ma tõmman su kuradi kõri ühes kopsuga välja, kas lubad, et

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!