Suusõnaline traditsioon - Raharendi ja talude ostu aeg - Rahva rahutused päris- ja teoorjuse ajal

Pärsti vallas rahutusi ei olnud raharendi sisseseadmise ajal, siin võeti kõik vastu, mis pääle pandi.
EKLA, f 199, m 16, 202 (III-9) < Kõpu khk., Tarthansu t. – Ants Vihman < Hans Torogoff, s. 1849 a. (1926)
 
Mina tulin siia 1875. aastal, ostsin koha Riidaja mehe Mats Antoni käest. Pärsti omad peremehed ei jõudnud osta ja sellepärast tulid väljast ostjad. Mina tulin Holstrest.
EKLA, f 199, m 16, 202 (III-9) < Kõpu khk., Pärsti v. – Ants Vihman < Jaan Ainson, s. 1850 a. (1926)
 
Olin 22-aastane (sünd 1846), kui Pärstisse tulin. Siis olid juba suurem jagu talusid ostetud. Renditaludel olid rendi kõrval veel tükid teha. Ostjad maksid talu hinna kas korraga või osa kaupa välja, viimasel juhul tuli hinnale veel võlgu jäänud summa protsent juure. Vanad peremehed läksid rahulikult välja, tülisid ei olnud.
EKLA, f 199, m 16, 202/3 (III-9) < Kõpu khk., Kopa t. – Ants Vihman < Kadri Kopelm, s. 1846 a. (1926)
 
Raharenti soovisid kõik, selle vastalisi Pärstis ei olnud. Iseäranis pääle ostmist hakkas rahvas kosuma.
EKLA, f 199, m 16, 203 (III-9) < Kõpu khk., Pärsti v., Kuuni t. – Ants Vihman < Hans Leiman, s. 1846 a. (1926)
 
Kõpus olevat olnud, aga siin Kärksi küla ümbruses uute kontrahte vastuvõtmisel soldatisi ei ole olnud.
EKLA, f 199, m 16, 203 (III-9) < Kõpu khk., Kärksi k., Väljaotsa t. – Ants Vihman < Anu Kiilaspea, 78 a. (1926)
 
Minu siiatuleku ajal (1867) siit, Viljandi vallast, enam mõisa väljal ei käidud. Enne ehitasid peremehed teistele maju, aga see kadus ära, kui talud juba osteti. Palke veeti ehitamiseks Taali metsast. Siin, Meksil, olid ka 1866. aastal soldatid sees olnud selleks, et inimesed mitte mässama ei hakkaks, sest rent määrati nii kole kõrge, et inimesed ei jõudnud maksta. Mujal olid ikka mässud olnud, rahvas rääkis. Kui siia tulin, siis nägin, et siin olid palju rumalamad inimesed kui Abjas, nad ei tunnud seadust ega muud ja sellepärast oli rahulik ka.
EKLA, f 199, m 16, 203 (III-9) < Kõpu khk., Meksi t. – Ants Vihman < Jaak Nõges, s. 1843 a. (1926)
 
Kui Viljandi parun mõisa ostis, siis põletati temal kahed rehed ära, ei tea, kelle poolt, aga tema ajas süü valla pääle ja siis pandi kasakad taludesse sööma, et küll siis põletajad välja antakse hädaga. Ei saanud aga kedagi kätte. Meksil olid 3 meest 10 päeva aega. Olin siis 7- või 8-aastane.
EKLA, f 199, m 16, 204 (III-9) < Kõpu khk., Meksi t. – Ants Vihman < Märt Takk, s. 1856 a. (1926)
 
Sinisid kontrahte ei juletud esialgu vastu võtta ja raharenti kah, sest kardeti, et ei tea, mis mõisnik sellega jälle tahab teha. Rikkamad sulased pandi siis peremeesteks, kui hääga ei tahtnud, siis anti kah tappa ja vaeseks jäänud peremehed said sulasteks. Nimepidi ei mäleta enam kedagi.
EKLA, f 199, m 16, 204 (III-9) < Kõpu khk., Viilupi t. – Ants Vihman < Ado Soon, s. 1857 a. (1926)
 
Kui Reiman Tagametsalt (Päris) Peterburis käis, siis olid kasakad tema juures sees. Tema nõudis õigust ja seda, et tema kohta mitte teistele ei müüdaks ja teda mitte välja ei aetaks.
EKLA, f 199, m 16, 204/5 (III-9) < Kõpu khk., Päri v., Võsa t. – Ants Vihman < Mihkel Joonson, s. 1857 a. (1926)
 
Käärimine raharendi algul rahva hulgas oli küll, aga vastuhakkamist ei olnud.
EKLA, f 199, m 16, 205 (III-9) < Kõpu khk., Päri m. – Ants Vihman < Ernst Wilhelm von Bock, s. 1874 a. (1926)
 
Olime Heimtalis veel, kui igas talus, nii Päris kui Heimtalis, soldatid sees olid. Siis põlesid sagedasti mõisa hooned ja selleks olid 4-5 korda minu mälestuses kasakad, vahel jalamehed ja muidu ratsanikud väljas, käisid valda mööda ringi söömas, nii palju neid just ei olnud, et igasse tallu korraga oleks jätkunud. Olin 16-aastane, kui mõisa hooneid põletati. Siis aeti vallast vahid hooneid valvama ja kasakad toodi jälle nende vahiks, et need magama ei jääks. Siis pidi vald kasakaid toitma ja nende hobustele heinad tooma, ega mõis ei toonud midagi. Siis olin jälle veel päris pisike, kui soldatid peredes söömas olid, nagu mõneks trahviks.
EKLA, f 199, m 16, 205/6 (III-9) < Kõpu khk., Päri v., Männa t. – Ants Vihman < Peeter Pruuden, s. 1854 a. (1926)
 
Kõpus olid soldatid sees, kuidas talu, nõnda oli ka mehi, ikka 2-3 meest. Sõid nädal aega ühes kohas ära, siis läksid jälle edasi teise. Oli kevadine aeg, kui nad ära läksid, olid üle aasta sees. Supsis oli kasarm ja sääl anti ka soldatile peksa, põhjust ei tea.
Rahval oli talude ostmise ajal väga vähe raha, sellepärast tulid ka mõned võõrad ja ostsid kohad ära. Veneusulistele mõis kohte ei müünud ega annud, neid taheti päris ära kaotada.
EKLA, f 199, m 16, 206 (III-9) < Kõpu khk., Puiatu v., Kurvi t. – Ants Vihman < Peet Soots, s. 1843 a. (1926)
 
Olin alla 10 aasta vana siis, kui kasakad talude pääl olid. Keegi ei tahtnud rendikontrahte vastu võtta ja põletati mõisa rehehooneid, et vaja ei oleks enam rehte peksta. Siis telliti kasakad välja ja pandi vahiks hoonete juure, aga Peterburisse kaevati, et rahvas mässab, aga mässu ei olnud kusagil. Minu isa oli esimene, kes koha Heimtalis rendile võttis. Need asjad sündisid puha Heimtalis.
EKLA, f 199, m 16, 206/7 (III-9) < Kõpu khk., Puiatu v., Tohvri t. – Ants Vihman < Ants Roosi, s. 1858 a. (1926)
 
Kõpu Metskülas on kohad ära ostnud kõik kohalikud inimesed.
EKLA, f 199, m 16, 207 (III-9) < Kõpu khk., Metsküla, Kitsi t. – Ants Vihman < Martin Soop, s. 1899 a. (1926)
 
Ma isegi olin mõisa rehe juures vahiks, et neid põlema ei pisteta, soldatid jälle vaatasid, et vahid korralikud oleksid. Soldatid peeti mõisa (Puiatu) poolt üleval, selkorral vald ei viinud neile.
Kui ma maja ehitasin, siis vedasin Heimtali metsast palke ja sain selle juures ühe Aidu mehega, Madi Märdiga tuttavaks. Tema käest sain ma 1849. aastal antud teoorjuse ärakaotamise seaduse, seda hakkasin ma siis uurima ja ka selle järele mõisnikult nõudma. Tema vastas alati, kui midagi nõudsin: "Ja-jaa, seda saab!" Siis tegin kolmeks aastaks Kõssa talus segarendi kontrahi, selle tegemisel andis härra tunnistuse, et kontrahi lõppemisel võin koha osta hinnaga 180 rubla taaler. Kõssa nr 2 suurus oli siis 19 taalert. Kui ostu kauba kätte sain, olin 21-aastane. Siis olin esimene Puiatus, kes koha ostis. Teiseks soovitasin Pinska külast Põka Jüri Vinnalit, kes ka pärast kauba ära tegi. Kassast lubati ostmiseks laenu 50 rubla taalri pääle. Esiti osteti väga visalt. Ma soovitasin mitmele seda ostmist ja sain selle läbi paruniga nagu sõbraks. Esiti oli maa (põld) kole kivine. Kui juba peremeheks sain, siis tegin 10 väikest maja, igaühe vakamaa suurusele platsile, et sellega inimesi töölisteks maa külge siduda ja neid kinni hoida, et nad mitte linna ei läheks.
EKLA, f 199, m 16, 207/9 (III-9) < Kõpu khk., Puiatu v., Kõssa ja Lapi t. – Ants Vihman < Märt Pihlak, s. 1843 a. (1926)
 
Mõned harva ikka punnisid ka uute kontrahte vastu, aga lõpuks andsid ikka järele. Enne mind (sünd. 1840) olevat ikka soldatisi olnud, minu ajal oli ainult ratsaväge ja siis olid talud juba ostetud. Minu noorem vend andis vanemale nõu, et ära võta kontrahti vastu ja see ei võtnud ka. Siis läks noorem vend ise mõisa (Kõpu) ja võttis vastu ja nii sai ta pettuse teel omale.
33 aastat tagasi põles Kõpus 6 suurt maja ära. Hobuseid jäi palju sisse. Supsi metsahärra Schröder oli õige kange tuld kaitsma, temal oli siis habe ära põlenud jne. Viinameistri ema oli põlema pannud, sest mõisaproua ei lasknud tema poega enam kusagilt kohta saada, kust aga kuulanud, muud kui proua kirjutanud jälle ette ja enam ei võetud siis. Surmavoodil oli eit ise selle üles tunnistanud, et vahest ehk piinatakse selle eest mõnda teist ilmaaegu.
EKLA, f 199, m 16, 209/10 (III-9) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Tõnis Jürisson, s. 1840 a. (1926)
 
Minu teada olid 50 kasakat kohte müümise ajal väljas. Kontrahte asjus see ikka vist oli, sest kardeti, et vastu hakatakse. See oli juba siis, kui vabrik töötas. Kasakad tegid siin maailma vigurisi, võtsid hobuse seljas olles 10-kopikalise raha maast üles jne. Seda rääkis mulle ise Riias käija poeg.
EKLA, f 199, m 16, 210 (III-9) < Kõpu khk., Karuse t. – Ants Vihman < Jaan Matinson, s. 1886 a. (1926)
 
Junsi talu maksis 12 000 rubla. Vend, Ants Tamman, ütles ikka, et kui meile need asjad kõik alles jäävad, mis me mõisa oleme viinud, siis me ikka selle hinna kuidagimoodi ära maksta saame. Esialgu ei viinud Ants mitmel aastal raha mõisa, sest teised ütlesid ikka, et ära vii ja ära vii, ostmine läheb tühja. Kui aga ära nägi, et teised kohtadest välja aeti, siis tuli teine mõte pähe. Tõrva Tõnis Orgi naine tuli meile, et võta tema lambakari Junsile, et kus sa kevadel nad paned. Ja oli suur ja rikas talu! Kangelaski Karla, Tuhkja Tõnis ja Kiipsu Mihkel Raba läksid kõik välja. Nad olid kõige rikkamad, aga ei viinud raha mõisa, et kes ikka välja ajab. Aga näe, aeti ja kohad müüdi teistele. Tõrvale tuli uus Karistest, Tuhkjale läks saunamees sauna juurest mäele, Kiipsule tuli Metskülast Vindla Juhan (vaata lk. 154 [nr 47 - Tõnis Jürisson]). Kui teistele juba nii juhtus, siis viis ka Ants kohe raha mõisa. Isa ütles temale, et kui sa ei maksa, siis võtan ma mõne rikka väimehe, mul hulk tütrid ja võtan ise koha kinni, võõra kätte küll ei anna, sest mina olen siin ise selle kõige pimedama orjuse aja elanud. Ta sures aga varem, kui koht osteti. Ants võttis Murru metsavahi tütre ja sai suure kaasavara (vaata lk. 219 nr 63 [Johan Juhkam]).
EKLA, f 199, m 16, 210/2 (III-9) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Liisu Raudsik, s. 1840 a. (1926)
 
Olin 15-16-aastane, kui soldatid siin laagris olid. Mõisa rehe all ja kõrtsi hoovis olid korteris. Rehealune oli õlgega seest ära vooderdatud ja piibuga ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks Seru küla mees Peet pani väljas piibu põlema ja soldat tõmbas piibu ära. Ülem elas siis Supsis, sellele kaebas Peet ära ja soldat aeti läbi lipu. Härra oli aga selle üle kole vihane, et mitte temale ei kaebatud.
EKLA, f 199, m 16, 212/3 (III-9) < Kõpu khk., Kõpu – Ants Vihman < Jüri Sõitam, s. 1844 a. (1926)
 
Kurika (Kärksi küla lähedal) Tõnis toodi siniste kontrahte mittevastuvõtmise eest Puiatusse landrati juure. Savikoti Ants oli teda toomas. Puiatus viidi Tõnis keldrisse ja härra läks järele. Ants oli tugev mees ja läks: "Ma tulen vaatama, mis mu mehega tehakse siin." Praeguse Puiatu härra vanaisa vaatas volksti Antsule otsa ja ütles: "Kasige kuradid mõlemad siit minema!" Ja mehed läksid ära. Viljandi vallas anti kaugemad talud varem ja lähedamad talud hiljem rendi pääle.
EKLA, f 199, m 16, 213 (III-9) < Kõpu khk., Vanaveski t., Solu – Ants Vihman < Jüri Kuuskler, s. 1849 a. (1926)
 
Ostu ürjatses [alates, alguses]ei tahetud kontrahte vastu võtta, hakkasid kohut käima ja paljud jäid ilma häist kohtest. Siis toodi kasakad, igas talus oli 1 mees ja hobune talu ülespidada, et mitte mässama ei hakkaks. Umbes 1 aasta olid nad siin. Rahvaga olid nad sõbralikud, käisid ühes kõrtsis ja igal pool. Ise viskasin ma 15 kopikat kõrtsi ukse ees maha ja kasak võttis hobuse seljast kohe ära.
Ostu ajal käisid mehed koos mõnes talus ja pidasid aru Venemaalt maa saamisest. Sääl valiti siis ka saadikud. Tõnis Riis Riisakülast Kangru talust Pärnumaalt, oskas vene keelt ja sai saadikuks. Tema oli koolmeister. Veel sai Kusta Tompson Matsimaalt, oli V-Kõpus koolmeister. Seru külast sai Andres Riisenberg Kaniskalt, tema läks hiljem Randu ja Juust Karistest ostis tema koha. Rahvas pani nende hääks raha kokku. Saratovis peetud neid saadikuid santideks ja antud raha.
Välja ei tulnud sellest käigust midagi. Riias käidi ka õigust nõudmas, aga midagi ei saadud, lubati veel kinni panda jne. Ega niisuguse nõudmisega saanudki, nagu seda tegid Adamson ja Peterson Holstrest, need läksid ja jäidki, ju nad mõnda kohta ikka pandi.
Enne neid, rendi ajal, käisid Riias nõudmas, sest elu läks raskeks ja mehed ise ei tahtnud ka enam päevi teha, vaid tahtsid rendi pääle saada, Karuse Jaan Martinson, Supsare Mats Oja või Kallas ja vist ka Sauga Hakkaja. Neil olid pikad juuksed ja enne kui neid kodu lasti, aeti pool pääd paljaks.
EKLA, f 199, m 16, 213/5 (III-9) < Kõpu khk. – Ants Vihman < Jüri Matinson, 80 a. (1926)
 
Kõpust käisid maatameeste poolt ostu ajal saadikutena Peterburis keisri juures Kusta Glück, Supsare saunamees, vana soldat ja Tõnis Noodapera, Uue-Marguse saunamees, ka vana soldat. Rahvas nimetas viimast Pihlaka Tõniseks, mis sellest on tulnud, et tema sauna ukse ees suur pihlakas kasvas. Tõnise poega nimetatakse ka veel Pihlaka Märdiks.
Mõlemad saadikud oskasid vene keelt. Arvatavasti makseti neile ka reisikulu. Pärast arvas rahvas, et nemad ei ole kusagil käinud, on köstri rukkis varjul olnud 2-3 nädalat, mil neid ei ole nähtud, leivakotid tühjaks söönud ja siis tagasi tulnud ja öelnud, et nemad on keisri juures käinud. Pihlaka Tõnise rääkimise järel olevat nende käik aga järgmine olnud: "Sandi viisi ikka minna ei või, keiser ei lase ligi, peab peenemalt minema." Minekuks on nad siis rentinud 2 musta täkku ja tõlla. Istunud siis kahekesi Kustaga pääle ja sõitnud – vene kindralid tulnud vastu, jäänud seisma, pannud igaüks käe kõrva äärde, annud au ja öelnud: "Eeto general alleputsetan Pihlajus Kõpust!" Igaüks tundnud teda ära. Sõitsid edasi palee ette. Keiser olnud parajasti väljas, jalutanud palkoni pääl, hommikukuub olnud alles seljas ja keiser tundnud teda kah kohe ära, et see Pihlaka Tõnis oli, kes treppi sõitis. Tõnis teretanud kah kohe: "Strastvui gasudarj!" Keiser: "Nu tšto, Pihlajus?" Tõnis: "Semli nada, gasudarj!" Seda kuuldes saanud keiser vihaseks, öelnud: "Kuju tebe semlju!" ja näitanud selle juures ise Tõnisele rusikat vastu. "Siis ei olnud muud midagi teha kui katsu, et minema saad," öelnud Tõnis teistele. Toit maksnud ka hulk raha. Nad näinud kanamune, tahtnud ka järele proovida, mis maiku need Peterburis on; proovinudki, aga ei olevat sugugi paremad olnud kui oma kodu kanamunadki. Munad olnud väga kallid ja täkud võtnud ka hulk raha ära, nii ei võinudki neil raha enam järele jääda. Kuulsin seda juttu oma isalt ja mitmelt teiselt isikult. (Vaata lk. 279, nr. 71 [Peet Aaman])
EKLA, f 199, m 16, 215/8 (III-9) < Kõpu khk., Aratsi t. – Ants Vihman < Tõnis Kuusik, s. 1872 a. (1926)
 
Selle Pihlaka Tõnise Peterburis käimise loo (nr 61 [Tõnis Kuusik]) olevat Kihu rentnik Joost teistele naljaks välja mõelnud.
Kui kohtade müümine algas ja mehed mõisas koos olid, siis kutsuti Upsi Jüri kõige esimesena sisse (mõisa) Peterburis käimise pärast. Tema võttis kontrahi vastu. Iga sissekutsutav lasti pärast taha tuppa; teistega, kes veel väljas sissekutsumist ootasid, neid enam kokku ei lastud. Riidaja Stryk oli siis kohtade müüja. Kõige esimesed ostjad maksid 180 rubla taalri eest. Mõni aasta hiljem makseti juba 200 rubla. Meie maksime 200 Vana-Marguse eest. Juntsi Ants Tamman jäi oma ostmisega veel hiljemaks ja maksis 250 rubla taalri eest.
EKLA, f 199, m 16, 218/9 (III-9) < Kõpu khk., Marguse t. – Ants Vihman < Johan Juhkam, s. 1848 a. (1926)
 
Siin Tõrva talus oli 2 meest ja 2 hobust sööda pääl. Nägin ise, kui tulid viimase tee ajal, maailma pikk rodi oli – 1 ots oli surnuaia juures ja teine ots oli alles Puna jõe ääres. Jakobipäeval anti käsk kohte osta, siis kardeti, et vast ehk ei taha osta, teevad suvel mässu ja et seda ära hoida, selleks pandi igasse ostutallu sõjaväelased sisse. Aliste külas ei olnud, aga siin nurgas ja Metskülas küll. Siis kardeti veel, et ostjad raha ära ei maksa ja siis tuli nii, kes koha ära ostis, sai omale söödikud selga. Eel jaanipäeva läksid soldatid ära; viljategemise ajal olid veel, aga sõnikuveo ajal ei olnud enam.
EKLA, f 199, m 16, 219/20 (III-9) < Kõpu khk., Tõrva t. – Ants Vihman < Eeva Valtin, s. 1845 a. (1926)
 
1864. aastal olid Peterburis käimised, kõik vistist ühel aastal. Allika Peet Aaman rääkis, et tema olevat kah Talvepalees ära käinud, aga tagajärgi ei olnud mingisuguseid. Kas ta midagi palvet andis või kas tal keegi ligi ka oli, seda ei tea.
Pihlaka Tõnis ütles ka, et tema on ka Talvepalees ära käinud.
1865. aasta 23. aprilli kohta oli rahva seas jutt, et siis võetakse Viljandi linnas kreisikohtu juures talude ostu esimest maksu vastu, 30 rubla taalri päält. Kes ei maksa, selle koht müüakse kohe teistele ära.
Tässa ja Laane Robinsonid ja minu isa Abjast läksid ka siis sinna, sest neil oli juba 1864. aasta suvel kaubad tehtud. Kõik maksid ära, kellel kaup tehtud oli, ainult üks, Jaan Kahu Venesaunalt Aliste külast, oli haige, ei saanud ja teda jäädi siis ka ootama. Kes ei jõudnud 1864. aastal kohe osta, kuid osta tahtis, siis oodati ka sellega ja anti 2 aastaks rendile ja kes siis veel ei ostnud, jäi jälle rendile. Metskülas jäid 2 talu rendile, need müüdi alles 1902 või 1903 aastal. Need olid Lellepid, rahvasuus Väljaotsad. Selle müümise ajal oli Kõpu Stryk veel alaealine ja Riidaja Stryk oli käemeheks; 1865. aastal oli aga juba täisealine.
Siin, Kõpus, ei tahetud hästi võõraid sissetulejaid, ainult nende kohad müüdi võõrastele, kes ise ei ostnud. Siin, Kangelaskel, oli Aleksander Riisenberg rikas peremees, temal oli 600 rubla raha jne, aga ei ostnud, läks välja ja ostis Randu koha. Keskmisel Tõrval oli Tõnis Org ka jõukas mees, ei tahtnud ka osta, koht müüdi Peeter Sarile Karistest ja Org ostis Kolust väikse karjamõisa. Kui pääle selle eelnimetatud 30 rubla taalri eest veel 100 rubla maksetud oli, siis ei nõutudki enam nii kibedasti ja härra ütles: "Ma näen, sa ikka maksta püüad, mul pakki ei olegi." Võlgu olevat summat, mis 5% kandis, oli aega 15 aastat maksta. Kes tähtajaks ära ei jõudnud maksta, sellega oodati ilma tähtajata. Ilmasõjaks olid kõigil kohad ära maksetud.
Ostetud talusid enne ei kreposteeritud, kui oli kuulutatud, proklamaat tehtud 1 aasta 6 nädalat. Nüüd tuli takistus, et ei saanud kinnitada, sest Stryk ei olnud veel Kõpu omanikuks kinnitatud. Kõige varem oli siin omanikuks kindral Schröder (Toris oli üks suurem kõrgem kindral), see sures ära, mõis jäi kindrali prouale ja Stryk tuli rentnikuks. 1805. aastal ostis Stryk mõisa 60 000 hõberubla eest ära. Nüüd, s.o 1866. aastal saadeti ka kohe proklaam välja ja Stryk oli kinnitatud, siis võidi alles talusid kinnitada.
Ostuaja algul kardeti mässu ja telliti umbes 30 kasakat hobustega ja pandi neisse taludesse, millede peremehi peeti nagu juhtideks või eestvedajateks, üldse kes vähe erksamad mehed olid. Nemad pidid toitma mehed ja hobused. Igas talus oli üks mees ja hobune. Siin talus oli ka. Mina tegin kauba 24. ja 27. aprillil tulin müüjalt kohta vastu võtma, siis oli kasak siin. 1. mail tulin kraamikoormaga ja siis ei olnud enam. Kolmapäeval, s.o 28. aprillil 1865 olid ära läinud siit ja ka mujalt. Olid siin umbes 3 nädalat, tulid ka aprillis. See oli ainukene kord, varem ei olnud soldatisi kunagi. Kõpu rahvas on üldse vaikne ja rahulik rahvas ja siin mässe ei ole olnud.
Kuni müümiseni oli 27 viirnikku, pääle müümist 17 – kokku oli 44 viirnikku.
Kõrtse oli Kõpus üldse: 3 põlluta: Puna, Supsi ja Tipu kõrtsid, ja 4 põlluga: Kiriku kõrts, Aliste, Vanaveski ja Tõramaa kõrtsid.
EKLA, f 199, m 16, 220/4 (III-9) < Kõpu khk., Kangelaski või Kaniska t. – Ants Vihman < Jaan Juust, s. 1844 a. (1926)
 
Olin umbes 10-aastane, kui kasakad sügisel tulid. Nad olid siin kuni kevadeni. Heinad ja kaerad olid kroonu jagu, meeste söök oli talude poolt. Meil, Soolal, oli 2 meest hobustega, Turval oli 3 meest ja hobust. Terves Serukülas olid nad sees. Serukülast läksid Mõisakülla ja säält läksid varsti päris minema. Taludesse pandi nad sellepärast, et peremehed vastu ei paneks ja et need välja läheks, kelle kohad võõrastele on müüdud. Vastupanemist ei olnud kusagil.
EKLA, f 199, m 16, 224/5 (III-9) < Kõpu khk., Selge t. – Ants Vihman < Jaan Riisenberg, s. 1848 a. (1926)
 
Esiti arvati, et ostmine ei ole kindel, et härrad võtavad raha ära jne. Passi Ants oli mulle sugulane ja andis nõu, et ärge ostke ja ärge ostke. Siin ostsid esimestena Kääru, Venesauna ja Songa ja Piilinna. Minu isa ja tema vend jagasid Aliste nr 20 pooleks kahju pääle, et kui peaks ostmine pettus olema, siis kannavad nad selle kahju kahekesi. Esiti tegid nii ja pärast jäigi koht kaheks: Piilinna ja Songa. Piilinna talu juures oli Piilinna aavik ja sellest saigi talu oma nime. Songal oli jälle üks vee sonn, see oli üks niisugune kääru koht jões, kuhu kalad suurevee aeg jne kiire vee voolu eest varjule läksid ja kus siis sagedasti noota veeti ja hulk kalu saadi. Sellest sai siis nimetus talule Noodasonga. Hiljem lühendati seda lihtsalt Songa. Meil osteti ilma kassa abita, aga Kääral, Venesaunal ja Pärnal oli võlga krediitkassast ja nemad said hiljem priiks.
EKLA, f 199, m 16, 225/6 (III-9) < Songa t. – Ants Vihman < Tõnis Tamman, s. 1852 a. (1926)
 
Kui Riidaja Stryk juba käemehest lahti oli saanud, siis pahandati temaga, et ta kohad võileiva hinna eest ära oli müünud. Tema aga vastas siis pärishärrale, et noh, kus sa siis ise müümise ajal olid, sa olid ju ka siinsamas.
EKLA, f 199, m 16, 226-227 (III-9) < Kõpu khk., Aliste k., Pärna t. – Ants Vihman < Liisu Ardel, s. 1841 a. (1926)
 
Meie olime Padriku talus Osju jõe ääres Tuhkja lähedal. Siinse (Venesauna) peremehega Jaan Kahuga vahetasime oma koha ära ja panime 700 rubla pääle, lootes, et saame parema koha; suurem on see koht küll, aga niisama veealune maa kui säälgi. Suurevee aeg on kõik kohad, tallid ja laudad vett täis. Kui siia tulime, siis olid veel need hooned, mis Mäelttarelt toodi, metsa ääres, kui need aga lagunesid, siis tegi minu mees need hooned siia jõe kaldale, praegusele kohale. Kahu oli juba mõisa ka raha maksnud ja temale sai see summa välja makstud, ülejäänud või puuduva summa maksime aga kõik mõisa. Soldatisi ei näinud ma enam kusagil, kui siia tulin, olin siis 21-aastane.
EKLA, f 199, m 16, 227/8 (III-9) < Kõpu khk., Aliste k., Venesauna t. – Ants Vihman < Ann Roosenberg, s. 1846 a. (1926)
 
Väime on veel praegu rendikoht. Tahtsin ise noorehärra käest osta, aga tema ütles, et temal ei ole veel masinaid nii seatud ja ta ei või ikka lahti lasta mõisa küljest, töö jääb tegemata. Tõramaa küla, Kõduküla ja Tipu küla talud ja Kuusemetsa ja Kõrtsi kohad Alistest on kõik veel rendi kohad ja käisid mõisas tingitükke tegemas. Igal talul oli 6 vakamaad ja kahel Tõramaal 10 vakamaad Pääsmaalt heina teha, siis igal talul mõisa väljalt 1 vakamaa kartuli võtta ja iga rendi rubla kohta oli üks koorem sõnikut mõisa laudast põllule vedada. Pääle selle oli veel oma raharent. Vilja siit nurk koristamas ei käinud. Mardul ei olnud midagi teha ja maksta.
Tõramaal oli esiti kroonu metsavaht, kui maa Strykidele sai, siis oli mõisa metsavaht. Hiljem jäeti Tõramaa rendikohaks ja tehti teine Tõramaa (Bahmani Tõramaa) metsavahiks. Kui Pääsmale metsavahi koht asutati, kadus see Tõramaalt ära. Hiljem tehti ka Tõramaa kõrts. Nüüd on kõik renditalud. Teol ei ole need ükski käinud, aga Aliste ostutalud käisid teol.
EKLA, f 199, m 16, 228/9 (III-9) < Kõpu khk., Väime t. – Ants Vihman < Tõnis Riisenberg, s. 1860 a. (1926)
 
Rendi ajal oli Musta-Tõramaal tingitükke teha: 12 vakamaad heinamaad Pääsmalt, 1½ vakamaad kartulit võtta mõisaväljalt ja 150 koormat sõnikut mõisalaudast põllule vedada, s.o iga rendirubla päält üks koorem. Siin allnurgas muud ei olnud, aga maisamaa meestel oli vilja jne koristada. Teine Tõramaa tegi just niisama paljugi. See tegu kestis Ilmasõjani. Kõrts maksis ainult renti, tükke ei teinud; hulk aega enne sõda jäi kõrts juba kinni. Hiljem jäi 12 vakamaa heinamaa asemele 10 vakamaad teha ja Kõdukülale 6 vakamaad jne.
Kõduküla ei vedanud sõnikut sugugi. Jürissoni Piiri talu ei teinud algul tükke ja rent oli ka odav. Viimati tegi tükke ja rent oli ka nagu teistelgi. Pauna käis tükke tegemas, ta müüdi ära enne sõda. Meil oli alati 150 koormat sõnikut vedada ja rent tõusis 75-230 rublani, ühes tükkega 277 rublani. Tükke tegemise eest rehkendati: kartula vakamaa võtmine 10 rubla, heina vakamaa tegemine 2 rubla ja sõniku koorma vedamine 10-15 kopikat. (Vaata lk. 28-34 [nr. 83 – Jaan Tomson, nr. 84 – Ann ja Tõnis Riisenberg, nr. 85 – Ants Martinson]) Mõisavooris siit ei käidud.
EKLA, f 199, m 16, 229/31 (III-9) < Kõpu khk., Musta Tõramaa t. – Ants Vihman < Ants Martinson, 74 a. (1926)
 
Mede vana kuulas ukse taga, et Tuhkja Tõnis oli öelnud, et tema kohta ei võta, ei osta, pistis siis ka kohe sisse ja ütles, et tema võtab. Üks Kilinga mees pidi siia siis tulema, aga kui ta tahtis tulla, oli kole suur vesi parajasti, see ajas temale isu kohast koguni ära, ei saanud tulla ja nii võttiski mede vana Tuhkja ära. Tahtjaid oli palju. Hiljem jagasid vennad koha omavahel ära.
Peterburis käis õigust nõudmas Tuhkja Tõnis ja teised olid maisamaalt. Tema tahtis kohta ikka endale.
EKLA, f 199, m 16, 231 (III-9) < Kõpu khk., Tuhkja t. – Ants Vihman < Eeva Roosenberg, s. 1844 a. (1926)