Suusõnaline traditsioon - Töö- ja elatamisvõimalused - Majanduslik seisukord

Leivategemiseks jahvatati rukkid kohe peenikeseks, ilma proovimata ja ilma ülesõela tegemata. Minu siiatuleku ajal olid (1867. aastal) mõned ikka veel rapandse leiba söönud. Liha söödi ka vahest.
EKLA, f 199, m 16, 232 (III-10) < Kõpu khk., Meksi t. – Ants Vihman < Jaak Nõges, s. 1843 a. (1926)
 
Suuremjagu taludes söödakse veel praegu ühisest nõust ja puulusikatega.
EKLA, f 199, m 16, 232 (III-10) < Kõpu khk., Meksi t. – Ants Vihman < Märt Takk, s. 1856 a. (1926)
 
Savikoti vana Ants oli esimene mees külas, kes hakkas puhast leiba sööma ja rapandse leiva kaotas. Kassaka talus Reimanil olid Kärksi külas esimesed klaasaknad. Teistel tuli hiljem.
EKLA, f 199, m 16, 232 (III-10) < Kõpu khk., Viilupi t. – Ants Vihman < Ado Soon, s. 1857 a. (1926)
 
Õisus sõin viimast korda rapandse leiba. Peksetud rukkid aeti tares, kus tuult ei olnud, sarjast läbi, nii et kõik haganad ja tolm sisse jäid. Mõni ihne olevat veel linaseemne haganaid sisse pannud. Elati suitsumajas. Kui siia tulin, oli juba korsten pääl, niisamuti ka Supsis ja Tohvril.
EKLA, f 199, m 16, 232/3 (III-10) < Kõpu khk., Pärsti v., Karu t. – Ants Vihman < Mari Tepper, 87 a. (1926)
 
Rapandse leib oli must just nii kui turvas. Ise ma enam söönud seda leiba ei ole.
EKLA, f 199, m 16, 233 (III-10) < Kõpu khk., Päri v., Päri m. – Ants Vihman < Maret Ojasoo, s. 1853 a. (1926)
 
Mõisaväljade teole minnes võtnud üks tugev mees adra, äkke ja leivakoti selga, hobuse käekõrvale ja läinud. Nii kerged olid siis põllutöö riistad.
Peksetud (rabatud) rukkit sõeluti veidi tares ja va Matsi Tõnise sulase naine oli neile veel õlgi sekka pannud.
45-46 aastat tagasi, kui Alustrele uued kambrid ja rehealused ehitati, siis tehti ka esimene korsten ja see oli üks esimestest siinnurgas. Raksule tehti korsten hiljem.
EKLA, f 199, m 16, 233/4 (III-10) < Kõpu khk., Alustre t. – Ants Vihman < Hans Luhaär, s. 1841 a. (1926)
 
Umbes aastal 1866-1868, kui ma mäletama hakkasin, ei tea, et kusagil rapandse leiba oleks söödud.
EKLA, f 199, m 16, 234 (III-10) < Kõpu khk., Päri v., Männa t. – Ants Vihman < Peeter Pruuden, s. 1854 a. (1926)
 
Olin alles väikene Puiatus, Rihkamal, kui tare nurgas suur põhk teradel välja tuulutati ja kodus käsikiviga peenikeseks jahvatati.
EKLA, f 199, m 16, 234 (III-10) < Kõpu khk., Ligelava t. – Ants Vihman < Tõnis Saar, s. 1852 a. (1926)
 
Villem Lapp (surnud) elas Lapi saunas ja rääkis, et neile on enne teol käies ikka jaopärast leiba antud. Ka suppi ei ole saanud kõhtu täis süüa. Tema saanud ka peksa mõisas, kui teol käinud.
EKLA, f 199, m 16, 234 (III-10) < Kõpu khk., Puiatu v., Vindla t. – Ants Vihman < Ann Raisman, 73 a. (1926)
 
Ma ise sõin veel hagana leiba algul, aga ei olnud veel 10-aastanegi, kui juba puhast leiba hakkasin sööma.
EKLA, f 199, m 16, 234 (III-10) < Kõpu khk., Puiatu v., Kolga t. – Ants Vihman < Mari Lõhmus, 74 a. (1926)
 
Kui Puiatusse tulin, siis ei olnud enam kellegil rapandse leiba.
EKLA, f 199, m 16, 235 (III-10) < Kõpu khk., Puiatu v., Kingu t. – Ants Vihman < Juhan Mitt, s. 1850 a. (1926)
 
Minu noores eas elasid veel kõik suitsutares.
EKLA, f 199, m 16, 235 (III-10) < Kõpu khk., Puiatu – Ants Vihman < Villem Kool, 82 a. (1926)
 
Äke võis olla 31 pulgaga ja teiseks tööriistaks oli harkader.
Olen ise ka hagana leiba söönud Kõssal. Olin siis 10-12-aastane (praegu 83-aastane). Nässu talus oli viimati veel hagana leib kui kõbjas. See oli hiljem kui Kõssal. Teomehed ikka rääkisid, et hoia aga tuli kõrvale, muidu läheb põlema.
EKLA, f 199, m 16, 235 (III-10) < Kõpu khk., Puiatu v., Kõssa ja Lapi t. – Ants Vihman < Märt Pihlak, s. 1843 a. (1926)
 
Põllutööriistad: oli sõrgader (harkader). Äke oli üleni puust ja 31 pulgaga. Vallakohus tegi otsuse, et sõniku veoks pidi tarvitatama vankrit, mille põhjalaud 1 jalg lai ja 5 jalga pikk, redelid 1 jalg kõrged ja 5 jalga pikad olid. Koorma suurusel ei olnud aru. See määrus ei kestnud kuigi kaua. Viljakoorem pidi olema vankri põhjalauast kuni koormapuuni 6 jalga kõrge. Vankri suuruse määrus tehti teoorjuse lõpul. Koorma kõrgus oli veel hiljemgi nõutav. Reed olid ilma raudadeta. Hobustel leisid pääl ei olnud, kui mäest alla mindi, siis lasti võru jalase alla. Vankrid olid ka ilma rautamata.
Üks Vändra mees Roode tegi Tuhkjas esimesed raudrattad (rautatud rattad). Sääl õppis temalt Juhan Roosenberg neid tegema. Roode tegi neid ka teistes taludes. Selle järele hakkas neid ka tegema Midri Tupe talus Metskülas. Roode oli ka Upsil ühe vankri teinud; olin siis veel laps ja vähe mäletan seda Roodet. Muidu olid kõik puuvankrid siin Upsil ja Metskülas, neid õigati nahkratasteks ja neidki ei mõistnud veel igaüks teha, sellepärast käisid ümber siis rattategijad. Kui Narva mindi, siis võeti tagasitulekuks teised rattad ligi, sest ainult minnes kulusid ühed rattad juba ära. Et rattaid kulumise eest natukene kindlustada, selleks taoti pöidadesse vana padade tükke ja muid rauakildusid.
Kui rehi oli peksetud, siis pühiti luuaga natuke päält õlgi ära, pandi haganaid ja päid veel sekka ja viidi veskele. Veskel pidi orgiga ikka torkima, muidu ei läinud terad veskikivisse (kivide vahele), sest põhk hoidis ju kinni.
Kord oli ühel teomehel kole must puder länikuga juures olnud, vana Stryk näinud, käskinud maha kallata ja astunud siis ise sellele jalaga pääle. (Vaata lk. 181 [nr. 80 – Jüri Nurk]) Kui lastel vahest täied ja mustad särgid seljas olid, siis anti kohe vanematele tappa. Vana Stryk käis ise valda mööda ringi ja vaatas järele.
Kõige viimati oli rapandse leiba Noodasonga Tiidul (Tiit Tammanil) Aliste külas.
Oli komme, kui viinavõtja ära sures, siis pandi temale ½ toopi viina hauda kaasa. Nüüd on hauakaevajad neid vanu pandiseid leidnud ja rüüpanud, et hästi kange olevat veel sees olnud. Kui talust surnuga mööda mindi, siis lauldi alati; suure puu pääle tehti rist jne.
Vanasti kandsid suvel kõik viise (viiske). Meie käisime lootsikutega Upsilt Tuha ja Pääsmaa metsas niinesid otsmas. Sääl oli mõisa maa, sääl olen ma heina teinud omale ja mõisale.
Mina pidasin oma onutütre pulme Aliste Kääru talus ja sääl olid siis kõik puutaldrikud, milledelt pulmalistele süüa anti. Seda on umbes 70 aastat tagasi.
Juudid müüsid enne ikka tuletikke väiksetes paberipakkides, muidu, kui taala- ja rauameest ligi ei olnud, siis ei saanud kuidagi tuld kätte. Rauaga löödi tuli kivi küljest taala külge, taala küljest puhuti pehme söe külge ja söe küljest peeru külge ja oligi elus tuli käes. Taal võeti kasekännu küljest ja pandi tuhaga maa sisse mõneks nädalaks, et ta pehmeks läheks. Taal ja tuhk tehti enne märjaks, kui maa sisse pandi. Kui saadi, siis pandi vahest tuleasemele. Mõnikord jälle keedeti taal ära ja tambiti haamriga pehmeks. Keedeti ühes tuhaga ja tambiti siis, kui kuivaks sai.
Kõbjast sai kah kase küljest. Seda saadi vigase kase küljest, vigase rõuna küljest. Selle külge hakkas kohe tuli. Vahest toodi kah salpeetrit linnast, kasteti paksu paberit sisse, kuivatati ära ja siis pandi väikse tüki kaupa tulekivi pääle ja löödi tuli otsa, siis pidi kärmas olema, kohe kui lõid, katsu aga et piibu pääle saad. Tulekive sai linnast ja vahest tõi mõni neid terve hobuse torba täie Pärnust sadamast. Lepa ja saare küljest saadi ka taala. Lepa taal oli niisamasugune kui kaselgi. Saare taala ei olnud vaja valmistada, see võttis kohe tuld, aga ainult otsast, küljepäält mitte. Jänese taal ei võtnud üldse tuld, see oli valge taal ja saadi kase küljest.
EKLA, f 199, m 16, 235/41 (III-10) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Tõnis Jürisson, s. 1840 a. (1926)
 
Rapandse leib ja suits tegi meid tugevaks. (Nr.49 [Ann Reiman] ja 50 [Liisu Raudsik]) Enne käidi viiskudega, see oli juba õige uhke ja rikas, kes pastaldega käis. Minu ema läks pastaldega kuni Saardeväljani, siis ei julgenud enam edasi minna ja pani kadaka niinest viisud jalga.
EKLA, f 199, m 16, 241 (III-10) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Ann Reiman, s. 1846 a. (1926)
 
Varem pandi siin rätikud otseti pähe; nurgeti, nii nagu praegu, hakati panema alles siis, kui Selge Kusta siia tuli Puiatu Lakilt. Kusta tütred olid siis esimesed, kes rätikuid nurgeti hakkasid pähe panema.
EKLA, f 199, m 16, 241/2 (III-10) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Liisu Raudsik, s. 1840 a. (1926)
 
Toiduks anti naarid ja hagana leiba. Sihukest leiba kui praegu, ei saanud pühade aegki. Umbes 70 aastat tagasi, kui Osjus esimene puhas leib oli ja esimesed rautud rattad. Olin 20-aastane, kui rautud reed tulid.
EKLA, f 199, m 16, 242 (III-10) < Kõpu khk., Osju t. – Ants Vihman < Jüri Martinson, 80 a. (1926)
 
Uue-Margusel oli kaunis kena leib, kui mina teol käisin. Olin 10-aastane, kui teol hakkasin käima. Käisin ikka hobusega ja leib oli viirsekiga ligi. Suurtel taludel oli 4 ½ vakamaad igat vilja kokkupanda mõisaväljalt. Meil oli väike talu ja oli 2 vakamaad. 1863. aastal toodi Uue-Marguse talu praeguse koha pääle. Varem oli ta Vana-Marguse juures, sääl kus Kile ja Jakobi talud praegu on.
EKLA, f 199, m 16, 242/3 (III-10) < Kõpu khk., Vardja – Ants Vihman < Ann Noodapera, s. 1845 a. (1926)
 
Oma vanemate juures sõin puhast leiba. Esimesel aastal sõin siin veel rapandse leiba. Pääle rabamist taoti suure laia ja paksu labidaga rapandse sees olevad viljapääd puruks ja siis muudkui viidi veskile, ilma et oleks tuulutatud, ainult tares lasti läbi sarja pikad kõrred välja. Teisel aastal oli juba puhas leib meil, kuna Uia-Supsera külas veel rapandse leiba sõid. Algul pekseti rehte veel kootidega.
EKLA, f 199, m 16, 243 (III-10) < Kõpu khk., Tõrva t. – Ants Vihman < Eeva Valtin, s. 1845 a. (1926)
 
Supsis ei olnud kroonu maad, kasarm oli valla jagu ja katelsepp Lepik ostis selle ära, makstes üle 500 rubla, viis linna ja tegi sepikoja. Saadud rahast osteti 250 rubla eest Taki koolile orel. Ülejäänud summa pidi peremeestele saama, aga viivitati ja viivitati ja viimaks jäigi vallale.
Kui 1865. aastal Kõppu tulin, siis olid juba rautud reed ja rattad.
EKLA, f 199, m 16, 243/4 (III-10) < Kõpu khk., Kangelaski või Kaniska t. – Ants Vihman < Jaan Juust, s. 1844 a. (1926)
 
Kui veel poisike olin, siis ei saanud rapandse leiba ka nii palju, kui keegi tahtis, anti jaopärast. Olin juba karjapoiss, kui viimati rapandsit sõin.
Supsi kasarm müüdi ära 48 aastat tagasi.
EKLA, f 199, m 16, 244 (III-10) < Kõpu khk., Selge t. – Ants Vihman < Jaan Riisenberg, s. 1848 a. (1926)
 
Rapandse leiba ei ole mina enam näinud. Noorusajal olid juba rautatud reed ja rattad käimise jaoks, kuna tööl ikka veel "nahkrattad" olid. Regedel olid õige kitsad rauad all, sest raud oli kallis. 50 aastat tagasi olid töö jaoks ka juba rautatud. Vankri puutelgedele löödi praeguste käänide asemele varem vana padade tükke sisse, kulumise vastu. Siis olid puust: hangud, sõnikuhargid, heinahargid jne. Viimati pandi harkide harudele raudputked otsa ja siis tulid selle järele päris rauast riistad.
EKLA, f 199, m 16, 244/5 (III-10) < Kõpu khk., Napsi t. – Ants Vihman < Willem Ekbaum, s. 1865 a. (1926)
 
Kulli tulles oli meil juba puhas leib. Olin siis ühe- või kaheaastane. 62 aastat olen siin juba.
EKLA, f 199, m 16, 245 (III-10) < Kõpu khk., Kulli t. – Ants Vihman < Jüri Org, s. 1865 a. (1926)
 
Minu ajal ei ole Alistes enam rapandse leiba söödud, isa ajal küll. Teri tuulutati tares ja leivale pandi sekka haganaid ja põdrasamblaid.
Regedele löödi uusi puutallu alla, et jalas läbi ei kuluks. Kui väike olin, siis oli ainult üks vanker rautud, käimise jaoks. Töövankred olid kõik puust ja reed ka.
Vooris käimise ajal läks vooritee Aliste külast läbi. Siis oli kõrtsi juures alles elu. Öösel olid kõik kohad inimesi täis ja kõrtsitoas muud kui telliti õlut ja peeti pilgaari. Mina olin hää poisijõmps juba ja käisin alati kõrtsilistel viiulit mängimas ja teenisin nii mõnikord mitu hääd kopikat õhtuga ära. Lugusid siis veel suurt midagi ei osanud, aga saagisin niisama. Siis ei olnud ju veel noote ega muud, kust oleks saanud õppida, aga niisama pääst, mis kusagil sai kuuldud, sai järele tehtud. Kord käisin siit Pärnumaal ühte pillimeest kuulamas.
Vall Märdi, priinimi oli Soop, naine Mari (Antsu sulane) oli kange nimede paneja. Terves külas ei olnud ühtegi ilma nimeta. Kui ilm vahest hää asemel halb oli, siis vandus tema jumalat, et vanast oli hää jumal, aga mis ta nüüd on, muud kui võta ork ja torka taevast maha. Tema mehel olid jalad välispidi ja kõndis ka küürus. Kord läks naine mehe järel, teisi oli ka ümberringi ja sõimas ikka meest: kiidermus, koodermus jne.
Minu isa nimi oli Tiiberjalg sellepärast, et tulist kõndis. Minu isa poolõde ei näinud hästi, vaatas viltu ja oli Antsu Vildak. Piilinna vana Jaan Tamman oli musta kaabu pärast Tõrvapõletaja või Põhjamaa kuningas. Antsu talu poiss Mihkel Holzman oli väike mees ja nimeks oli Lassmihkel või Lebeng. Mari Pärn oli Maarik Lüpsik, ta kõneles kole tuliselt. Üks Antsu talu poiss Jüri oli pikk mees ja sellepärast Soontekiskmus või Niinepindos. Praeguse Pärna isa, Märt Pärn, oli väiksest pärast ühepikkune ja laiune ja sellepärast oli Harjapää. See oli nii paari talu päält, aga temal oli terve küla nii nimesid täis. (Vaata lk. 25 ja 26, nr. 72 [Tõnis Tamman])
EKLA, f 199, m 16, 245/8 (III-10) < Kõpu khk., Songa t. – Ants Vihman < Tõnis Tamman, s. 1852 a. (1926)
 
Mina sõin ise õige vähe rapandse leiba, siis ilmus juba puhas. Kui Vana-Kulli Jaan Org Pärnale peremeheks tuli, siis tema tegi kord rapandse leiba. Pärast ei ole enam tehtud. Olin umbes 15-aastane, praegu 85-aastane.
EKLA, f 199, m 16, 248 (III-10) < Kõpu khk., Aliste k., Pärna t. – Ants Vihman < Liisu Ardel, s. 1841 a. (1926)
 
Minu ajal ei ole rapandse leiba söödud Tõramaa, Kõdu ja Tipu külas. Neis kolmes külas olid esialgul, kui poisike olin, puuvankred ja reed. Käisin ise puuvankrega Pärnus. Umbes 50 aastat tagasi, kui tekkis esimene rautud vanker ja regi käimise jaoks, töö jaoks oli puu edasi.