Suuline traditsioon - Õigusline elu - Nimede panek

1860. aastates anti ühele poisile vallakohtu poolt peksa, et oli ühe tüdrukuga, Netiga, laps. Tallis anti 15 laksu. Tüdruk ei saanud midagi ja poisile ei tehtud ka muud midagi.
EKLA, f 199, m 16, 249 (III-11) < Kõpu khk., Pärsti v. – Ants Vihman < Mari Leiman, s. 1846 a. (1926)
 
Olin ise kohtumees, kui vallakohtu poolt veel peksa anti, umbes 25-30 aastat tagasi. Hiljem ei antud enam.
EKLA, f 199, m 16, 249 (III-11) < Kõpu khk., Viilupi t. – Ants Vihman < Ado Soon, s. 1857 a. (1926)
 
Raksu vana Tõnis (talu Rinki ja isa) kaebas Jaan Johansoni, õigati Sahkuks, kohtusse, et see kivid teele oli veeretanud. Vallakohus määras temale selle eest 2 rubla trahvi ehk 15 hoopi. Mees võttis vastu viimase.
EKLA, f 199, m 16, 249 (III-11) < Kõpu khk., Päri v., Võsa t. – Ants Vihman < Mihkel Joonson, s. 1857 a. (1926)
 
Venemees Tedre Tiit oli mõisa metsast palgijupi võtnud ja härra lasi talle peksa anda. Olin 18-19-aastane. Tallis õlekoo pääl anti. Enne peksule minekut joonud Tiit kasakaga mõisa õues Partsi kõrtsis ja ütles sellele, et ära sa aga nii anna, et persenaha lõhki lööd. Andmise ajal vahtis härra ise juures ja sundis: "Anna aga kõvasti, anna aga kõvasti!" Ja kasak annudki ikka tüvedega nii et latvad vastu kubu käisid sauh ja sauh. Mees aga kisendanud niisuguse surmahädaga et. Anti 15 hoopi ja siis läks härra kohe minema. Tiit ütles jälle: "Hää küll, härra, aga ega ma sellepärast palki viimata ei jäta, egas ma ometi nälga ei või surra."
EKLA, f 199, m 16, 249/50 (III-11) < Kõpu khk., Puiatu v., Täku t. – Ants Vihman < Johan Riisenberg, s. 1852 a. (1926)
 
Kõik, kes nime tahtsid saada, pidid Pärnu minema, sest Kõpule ja Puiatule anti nimed Pärnust.
EKLA, f 199, m 16, 250 (III-11) < Kõpu khk., Puiatu v., Kurvi t. – Ants Vihman < Peet Soots, s. 1843 a. (1926)
 
Kui ise ei teadnud omale nime võtta, siis andis vallakirjutaja sellele ühe nime ära ja läbi. Mõisahärra ei pannud nimesid.
EKLA, f 199, m 16, 250/1 (III-11) < Kõpu khk., Puiatu v., Tohvri t. – Ants Vihman < Ants Roosi, s. 1858 a. (1926)
 
Kord oli nimede nõudmine, siis aetud rahvas mõisa kokku ja pandud sääl igale nimed. Siin kasvas pihlakas ja sellest pantigi meile nimeks Pihlak.
EKLA, f 199, m 16, 251 (III-11) < Kõpu khk., Puiatu v., Kõssa ja Lapi t. – Ants Vihman < Märt Pihlak, s. 1843 a. (1926)
 
Enne pidi magasis olema iga valla hinge kohta seaduse järele ½ a[asta] vili.
Kõige enne oli kohus mõisas, valitsejamajas. Mõisa okman oli kirjutaja ja kui härrat kodus ei olnud, siis ka kohtumõistja. Kohtumehed olid küll, aga ei tea, kas neid kuulati ka. Mõisast vidi kohus Supsi 1870. aasta ümber, kas 1860. aastate lõpul või 1870. aastate algul, aga pääle Krimmi sõda see oli. Supsist tuli praegusele kohale, kus praegu vallavalitsus on. Supsis oli kohtumajaks kasarm, mis tühi oli.
Magasi ait lõhuti mõisast ära ja tehti praegusele kohale.
Neid, kes kroonu päält ära kargasid, nimetati kaabakateks.
EKLA, f 199, m 16, 251/2 (III-11) < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Tõnis Jürisson, s. 1840 a. (1926)
 
Supsera Karl Seitam sai umbes 60 aastat tagasi viimasena peksa. Tema ütles Suure-Kõpu mõisas: "Härral hobusid küll, misjaoks meie veel jaama moona veame?" Seda kuulis kubjas Johan, kaebas ära ja poiss sai tallis 30.
Kui tee hästi tehtud ei olnud, anti 15 hoopi.
Umbes 40 aastat tagasi viis Jüri Martinson Tõramaa talust oma poja mõisa ja lasi sääl härra ja enda juuresolekul naha pääle anda. Ei saanud ise enam pojast jagu. Oli poja mõisa saatnud renti maksma, aga poeg oli rendiraha ära raisanud ja hobuse kah ära müünud ja selle eest antigi.
Teoorjuse ajal oli kirikus häbipink. Kui peremees aru sai, et tüdruk raskejalgne on, pidi seda kohe teatama, kui ei teatanud, sai trahvi. Siis tuli kiriku vüülmölder sinna tallu ja pani tüdrukule tanu pähe, veel enne lapse sündi. Tanu oli niisugune pikk torp. Kirikus pidi siis see tüdruk häbipingis istuma. Vahest oli mitu tükki häbipingis. Hiljem nad enam sinna ei läinud. See oli pererahva oma asi, see tanutamine, kui peremees ja perenaine vastu olivad, siis jäi vist tanu ka panemata.
Kirikus pidi igaüks käima. Laupäeval ei jõudnud mõni enam saunast kodu minna ja jäi ööseks sauna, aga pühapäeva hommikul ajas peremees ta jälle üles, kirikusse, et see on härra käsk. Mina tükkisin vahel eest ära aida põhja alla ja pääsesin nii minekust mitu korda.
Kui mõni teolisele halba sööki juure pani, siis sai see peremees peksa. Lambasaba peremees sai peksa sellepärast, et ta oli kilet juure pannud. Kõige vanem Stryk oli seda näinud ja öelnud: "Kalda maha, see on hobuse söök!"
Nimede panemise ajal aeti kõik mõisa ja härra hakkas panema, kõik hundid ja karud, pillid ja torud, mis siis kellegile nimeks anti. Rumalate nimede andmist ei ole küll kuulnud. Enne olid ainult mõisa nimed, mis kubjas pani, neid on veel praegugi mõned alles. Nii õigatakse Raudsikut ka Pett, sest tema isa kusenud teisele karmani, see kaebas kubjale, kes neid ära leppida käskis. Lepituseks pakkunud siis süüdlane petti ja sellest jäigi nimi. Võsavillemaks õigati ühte härra sohipoega sellepärast, et ta liiga palju metsas kusel tahtis käia.
EKLA, f 199, m 16, 252/5 (III-11) < Kõpu khk., Osju t. – Ants Vihman < Jüri Martinson, 80 a. (1926)
 
Rootsi sõja ajal jäänud Gustav Adolpi sõjaväest üks soldat siia. Siin olnud siis mets. Ta ei julgenud ennast kellegile näidata, kartes, et võetakse kinni ja viiakse tagasi Rootsimaale. Sellest on siit talu nimigi tulnud: Argsaare=Aratsaare ja rahvasuus lihtsalt Aratse. Sellest ajast on siin veel praegugi rootsi tõug peremeesteks. Olen rootsi tõugu veel.
Nimede paneku ajal aetud rahvas mõisa. Härra küsinud ühelt minu esiisalt, et mis nime sa tahad, kas sul mõni asi või puu ehk on? See vastanud, et üks kuusk on õues. Sellest pandudki temale nimeks Kuusk. Minu vanaisa oli veel Kuusk, aga isa oli juba Kuusik ja mina ka olen Kuusik. Üks vana peremees oli Jaan, selle poeg oli Juhan, siis Jaan ja nüüd on Tõnis. Olin umbes 8-aastane, kui see kuusk ümber kukkus, ta läbimõõt oli 4-5 jalga.
EKLA, f 199, m 16, 255/6 (III-11) < Kõpu khk., Aratsi t. – Ants Vihman < Tõnis Kuusik, s. 1872 a. (1926)
 
Meie inimesed ei teadnud omale nimede andmise ajal nime ütelda, siis naernud härra ise: "Valten olgu teie nimed, sellel linnul seisab alati kõht täis."
EKLA, f 199, m 16, 256 (III-11) < Kõpu khk., Tõrva t. – Ants Vihman < Eeva Valtin, s. 1845 a. (1926)
 
Minu vanaisa ütles nime saamiseks: "Noh, mul on palju pärnu, olgu Pärn."
EKLA, f 199, m 16, 256 (III-11) < Kõpu khk., Aliste k., Pärna t. – Ants Vihman < Liisu Ardel, s. 1841 a. (1926)
 
Mõisnikud panid nimed, kes hää oli mõisnikuga, sai ilusa nime, kes aga nende vastane oli, see sai inetu.
EKLA, f 199, m 16, 256 (III-11) < Kõpu khk., Aliste k., Venesauna t. – Ants Vihman < Ann Roosenberg, s. 1846 a. (1926)