Mõned kombed ja nõiajutud Suure-Kõpu ja osa läänepoolsest Viljandi kihelkonnast

Pulma kutsuti ikka suusõnaliselt. Kui rahvas oli juba kokkukogunud, siis loeti ja lauldi ja hakati sööma.
Varsti mindi ka kirikusse, enne aga loeti ja lauldi jälle. Õhtul oli nooriku tanutamine ja põlle ettepanemine. Siis korjati ka raha nooriku jaoks, esialgu põllesse, siis tarvitati mõne aja pärast selleks taldrikut ja hiljem kadus see komme hoopis ära. Selle juures lauldi ja loeti jumalasõna. Tanud ja põlled pidi peigmees ostma pruudile, oma ja naise emale. Pruut jagas mehe sugulaste veime välja, siis anti öökesi, kindaid, sukki jne. Kõige vanemal ajal jagati veime ka kajule, lauta, aita jne. Öökest kanti särgi pääl. Pillideks olid viiul ja härmoonik, torupilli ei ole mina enam näinud. Pulmad kestsid mitu päeva.
Ristsed kestsid 1-2 päeva. Tants oli pulmas ja ka ristsel. Õlut, viina oli alati. Loeti ja lauldi ka alati.
Matused olid ilma tantsuta, joomine, söömine, lugemine ja laulmine ei puudunud.
EKLA, f 199, m 16a, 3/4 < Kõpu khk., Pärsti v., Kuuni t. – Ants Vihman < Mari Leiman, s. 1846 a. (1926)

Räägiti, et Tagametsa perenaise vanaisa, Riismandel, olevat tulihända teinud. Tema läinud mõisa koha hinda maksma ja vaskraha olnud kotiga kaelas. Tema saanud kah mõisnikuga hästi läbi.
EKLA, f 199, m 16a, 4 < Kõpu khk., Päri v., Päri m. – Ants Vihman < Maret Ojasoo, s. 1853 a. (1926)
 
Rohkem nõidasid siit ei tea kui Jaan Riismandel, Tagametsa talu ostja. Kui tema tulihännaks oli käinud, siis oli ta uimane olnud ja ei ole kusagile poole saanud, oli rabelenud poris jne. Vana kasukas oli tal seljas suvel kui talvel, magas tares koldes ja ikka niisuguse varjulise koha pääl, kust keegi ei näinud teda. Üldse hoidis ta inimeste eest kõrvale.
Kord, kui ta tulihännaks olnud, pööratud keha ümber ja kui hing mesilase näol tagasi tuli, läinud jalge pääle. Siis pööratud keha uuesti tagasi, nii et mesilane sisse saanud minna ja keha hakkanud kohe elama. Riismandel maksis oma koha Päris kõige varem tasa. Hobusetorbaga kandnud ta vaskraha mõisa. Teda hüüti Vana Tongiks ja nimetati üldiselt nõiaks.
EKLA, f 199, m 16a, 4/5 < Kõpu khk., Päri v., Sanga t. – Ants Vihman < Jaan Veinthal, s. 1863 a. (1926)
 
Kuulsin seda Kudu vanaperenaise käest. Raksu vana Päärns, selle vanaisa, kes talu Viljandi Põllumeeste Seltsile kinkis, oli tuulispasas käija ja ta rääkis sagedasti magades. Matsi talus oli teise Kudu vanaperenaise isa poisiks või sulaseks. Ühes teistega teinud ta küli ja kõik näinud, kui tuulispask läinud. Nemad juba teadnud, kes see on, jooksnud juure ja hakanud hirmsasti tuulepöörist peksma nugadega, piitsadega ja kaigastega. Peagi jäänud pööris vaiksemaks ja kadunud juuresolevasse orgu päris ära. Peksjad ise öelnud: "Saab näha, mis selle järele nüüd tuleb?" Varsti selle järele jäi Raksu vana raskesti haigeks ja suri. Surnu olevat hirmsasti üles tursunud, kirst tilkunud ja rahvas arvas, et see on kuradiga ühenduses olemise pärast.
Kõssa Pihlakal, praeguse peremehe isal, oli päris kurat, kes temale raha kandis ja selle eest temale kah tappa andis. Igal tööpäeval toonud 3 rubla, laupäeva ja pühapäeva õhtutel 5 rubla. Suurtel pühadel veelgi rohkem, 10 rubla või nii. Mida suurem püha oli, seda rohkem toonud raha ja seda rohkem andnud permehele tappa. Laupäevadel ja pühapäevadel puistanud kurat kõik sängid majas segamini. Kord surnud laps ära, lapse hinge lubanud aga peremees kuradile ja järsku olnud surnu kadunud. Kõik kohad löönud suitsu täis ja viimaks leitud laps haganikust kätte. Viimaks müünud selle kuradi ühele kaugemale mehele ära. Ta ise olevat kah ostnud selle kuradi. Pihlak oli rikkam peremees Puiatu vallas ja andis 3 tütrele igale hulk raha järele. Kuulsin seda juttu ema käest.
EKLA, f 199, m 16a, 6/8 < Kõpu khk., Kudu t. – Ants Vihman < Leena Aunap, s. 1863 a. (1926)
 
Kõssa Andres Pihlak olevat teinud tulihända (mitte selle Kõssa, kus praegu kama tehakse, vaid teise). Rahvas arvas nii üldiselt ja vahest ütlesid seda kah temale enesele avalikult. Kord Puiatus poes olles hakkasid inimesed Andrese kallal nuruma, et näita meile ka, kuidas sa seda kuradit lendu lased. Andresel oli varblane kinni püütud ja tasku pandud ja oli nõus meestele näitama. Ta võttis varblase ja lasi poes lahti. Varblane lendas surmahirmus ringi riiulisi mööda jne, ajas hulk pudedaid asju maha ja lõhkus ära. Kui mehed selle üle pahandasid, vastas Andres: "No vat, ise tahate, et lase kurat lahti, näete nüüd, mis kurat teeb!" Magamise ajal olevat kurat Andresel sängid ümber puistanud.
Heimtali vallast Arandi peremees oli sinkide viija. Seda teati ka. Kord vedasid Oru mehed heinu ja leidsid oma kuhja seest singid. Poisid tahtsid neid loomadele sööta, aga peremees ei lasknud, sest see pidi nõidus olema ja ta põletas singid ära.
Kuninga talu (Õisust) Ants Lenseni peeti ka päris nõiaks. Kui temal midagi varastatud, siis lasknud tema nõiduse mõjul kõik tagasi tuua. Tema naaber, Nahksepa peremees, ei uskunud seda ja kord, kui Lensen oma sulastega kõrtsis oli, võttis ta nende labidad vankrist ja viskas kõrtsi väljakäigu kohta. Koduminekul leiti labidaid vaja, sulased tahtsid hakata otsima, aga vana Ants keelanud ära, et las olla peale, las olla peale, küll ta ise mul tagasi toob nad. Hulk aega pääle seda vaatanud Nahksepa peremees ja näinud, et labidad ikka veel sääl olid, kuhu tema nad viskas. Nii et nõia võimu Lensenil ei olnud midagi, ta ainult tahtis inimestes niisugust usku levitada, et siis tema asju keegi puutuda ei julge. Ants oli ka kaju (kaevu) soone näitaja. Kui kusagil uut kaevu ehitati, siis kutsuti ikka Kuninga Lensen soone näitajaks ja makseti temale selle eest üks rubla.
EKLA, f 199, m 16a, 8/10 < Kõpu khk., Päri v., Männa t. – Ants Vihman < Peeter Pruuden, s. 1854 a. (1926)
 
Praeguse paruni isa ajal oli Peeter Hoolep Puiatu mõisas kubjas. Ta oli suur nõid. Kord oli ta kitse sõnadega maha lasknud. Kits seisnud kivi otsas ja kukkunud kopsti maha.
EKLA, f 199, m 16a, 11 < Kõpu khk., Ligelava t. – Ants Vihman < Tõnis Saar, s. 1852 a. (1926)
 
Lapi talu endise perenaise ema käinud ka tulihännas, keha olnud tal siis kange ja eluta. Hing tuli mesilase näol tagasi ja tahtis sisse minna, aga keha oli kummuli pööratud, ei saanud. Siis pöörati keha tagasi esialgsesse olekusse, mesilane läinud sisse ja kohe ärganud üles. Tema olevat teiste vilja tulu ära võtnud, raha kandmisest ei kuulnud midagi. Tuulispasas olevat ta ka käinud. Teda õigati Toru Liisuks. Seda olen kuulnud kõik teiste käest.
Kui Kõssa Andrest kodus ei juhtunud olema ja kurat tuli, siis nüpeldanud ta Andrese asemel tema naist. Muu nii kui lk. 7 [nr 26 - Leena Aunap].
Mõisa Peeter lasi pilpaga kitse kivi otsast maha. Ta uhkustas teiste ees, et ma näitan teile, mis ma võin ja kohe kukkus kits, kui pilbas külge puutus. Peetril oli endal ka kahju ja ütles, et ma enam seda ei tee. Noh, mis ta muud tegi, kui laskis lendaja läbi. Peetri naine oli mõisas piima üle. Ei mäleta enam, mis ta ise oli, aga kubjas ta vist küll ei olnud, kui ta ehk kilter oli. (Lk 11 nr 30 [Tõnis Saar])
EKLA, f 199, m 16a, 11/2 < Kõpu khk., Puiatu v., Raani t. – Ants Vihman < Mari Krass, s. 1855 a. (1926)
 
Saksamaalt oli Heimtalisse palju sakslasi toodud. Üks neist käinud siis tulihännaks ja varandust otsmas. Ka lasknud ta lendajat.
Kõssa Andres on kuradi käest 1 rubla eest tappa saanud.
Olen ise nõida näinud. Olin 16-aastane, kui Puiatu Kõllil poisiks olin. Sääl oli üks kolmest kohast heina niitnud. Kaarli, peremees, läks siis Lapile ema käest nõu küsima, mis nende heintega tuleb teha. Ema õpetanud siis: "Ära sa loomadele küll anna, pane hobusetorpa ja paista ahju suus juures õige palavaks (ma ise paistsin kah neid), küll siis näed, kes seda on teinud, varsti tuleb keegi su käest midagi otsma ja see ongi tegija. Ära heinu tulle küll viska, siis sureb sitt ära, aga mata nad maha." Varsti tuligi üks popsi ema või mis ta oli ja hakkas leiba, ühte ja teist lunima, küll lunis, aga Kaarli ei annud tal mitte midagi.
EKLA, f 199, m 16a, 13/4 < Kõpu khk., Puiatu v., Täku t. - Ants Vihman < Johan Riisenberg, s. 1852 a. (1926)
 
Vindla talu väljal ahervares olnud vanasti kuradite pesa. Praegu kasvab sääl pihlakas. Sääl kohal eksinud iga kõrtsist tulija ära. Seda kohta nimetati Koplivälja või Kolmevälja mulguks. (Vaata nr. 40 [Ann Raisman])
Kõllil olnud kurat sepikojas, oli sääl rauda tagunud.
Vastemõisa Kääril varastatud venelasel raha ära ja varjamiseks pantud hobusetorpa. Otsiti kõik kohad läbi, aga kusagilt ei leitud. Siis nõidunud venelane säält inimesed ära, öelnud: "Teisetele te enam ei saa teha, see vaev peab teil elu aeg olema." Ja sääl on endid kah kõik üles poonud, üks elab veel.
Metskülas Miku talu saunas oli kurat olnud. Saunamees oli venemehel raha ära varastanud ja see saatnud temale kuradi kaela, et teisele sa enam ei saa teha.
EKLA, f 199, m 16a, 14 < Kõpu khk., Puiatu v., Kurvi t. – Ants Vihman < Peet Soots, s. 1843 a. (1926)
 
Metsküla saunas käisid siis pastorid kuradist välja ajamas. Üks toetanud rinnuli kepi pääle ja öelnud: "Saab näha, kas ta võtab mu käest kepi ära." Plaksti lennanud kohe kepp pastori käest lakke.
Saunas elanud siis üks vana soldat, see aetud säält välja ja ühes temaga läinud ka kurat ära. Soldat läinud Leppojale ja hakkanud sääl jälle niisamasugust vigurit tegema.
EKLA, f 199, m 16a, 15/6 < Kõpu khk., Puiatu v., Tohvri t. – Ants Vihman < Ants Roosi, s. 1858 a. (1926)
 
Miku saunas olevat rahva jutu järele küll kurat olnud. Ta pildunud säält mõnele taarirabale järele ja mõnele viskanud kaaliga ehk keresikiviga rindu. Kord läinud Saksa vana Ants ka sinna ja istunud toobri pääle, mis kaale täis olnud. Korraga lendanud kaalid toobrist välja ja mees nende asemele toobrisse. Kui vaim ära Leppojale läinud, siis olevat nähtud, et valge hobune olnud tagurpidi aiste vahele rakendatud ja nii läinud vaim ikka tuhatnelja Leppoja poole.
EKLA, f 199, m 16a, 16/7 < Kõpu khk., Metsküla, Kiltsi t. – Ants Vihman < Martin Soop, s. 1899 a. (1926)
 
Olen inimestelt kuulnud: Leppoja silla juures raiestiku nurga pääl oli varem suur mets. Siin oli vanasarvik elutsenud. Paljud olevat näinud siin vaimusid ja seda, kuidas vanasarvik sarvedega puid saaginud, üks sarv olnud ühel pool ja teine teisel pool puud ja siis muud kui lasknud ringi.
Tõnis Saarepera elab praegu Venekülas Tohvri lähedal. Ühel õhtul töölt kodu tulles tulnud temale Puspaatri metsa vahel üks härg vastu ja müranud koledasti. Tema hakanud kartma ja pannud plehku, et vanakurat on, sest ta tulnud Leppoja poolt. Sellesama tee pääl näinud ta ühel teisel öösel kodu minnes nelja valges riietes naist. Siis jooksnud kah ära, sest need olnud vaimud. See Leppoja silla ümbrus (mitte kaugel Tohvri talust, metsa sees) on üldse üks väga õudne koht. Teine õudne koht on veel Pardilohk, üks väike madalik metsas, mitte kaugel Leppoja sillast. (Käisin neid kohti vaatamas, aga ei leidnud sääl midagi õudset. Pardilohus kasvas libe läikiv ümargune rohi - surnujuuks - A.V.)
EKLA, f 199, m 16a, 17/8 < Kõpu khk., Puiatu v., Tohvri t. – Ants Vihman < Irene Roosi, s. 1904 a. (1926)
 
Tõnis Õunap (surnud), Veneküla mees, näinud kord unes, et Vindla talu ahervares on kulda. Ta on siis hoolega salaja kaevamas käinud, aga mitte midagi ei ole ta leidnud. (Vaata lk. 14, nr. 34 [Peet Soots])
EKLA, f 199, m 16a, 18 < Kõpu khk., Puiatu v., Vindla t. – Ants Vihman < Ann Raisman, 73 a. (1926)
 
Tünni talu praeguse peremehe isa vanaema viis alati toitu ülesse tare nurga pääle hingede saatmise ajal pääle Mihklipäeva. Üks läinud kord ülesse ette ja kui eit tuli, öelnud: "Upita, upita kõrgemale! Kas kopsu on kah?" Vana sulase naine rääkis seda mulle.
Kui alles tüdruk olin, siis viis Kolgal minu ema kah toitu hingedele. Kord oli kanakints ja klimbid. Mina tõin ära ja sõin teise tüdrikuga nahka. Hiljem ei ole sarnast kommet enam olnud.
EKLA, f 199, m 16a, 19 < Kõpu khk., Puiatu v., Kolga t. – Ants Vihman < Mari Lõhmus, 74 a. (1926)
 
Peeter Hoolep (Vaata lk. 11 ja 12 [nr. 32 - Mari Krass]) ise seletas, et saab nii nõidu küll. Selle kitse, mis ta pilpaga maha lasi, maksnud ta välja. Pilpa otsa on ta mustaks põletanud ja siis sellega lasknud. See oli siis lendaja.
EKLA, f 199, m 16a, 19/20 < Kõpu khk., Puiatu v., Kingu t. – Ants Vihman < Johan Mitt, s. 1850 a. (1926)
 
Kõssa vana Andres sai 1 rubla iga öösel ja sai selle eest kah tappa vana kuradi käest. Andres ise rääkis vahest niisugusid naljajutte. Viimaks, kui ta enam ei tahtnud kuradit, pistis see temale tare põlema ja läks ära Saatrele, sinna läinud ta musta kassina sisse ja poonud mehe ära.
EKLA, f 199, m 16a, 20 < Kõpu khk., Puiatu – Ants Vihman < Villem Kool, 82 a. (1926)
 
Kõssa Andres oli üldse imelik mees. Ta magas riietega ja later oli tikutopsiga alati kõrval. Kui siis ärkas, pani latre põlema, jooksis välja, käis hoonetel ringi ümber ja tuli heitis uuesti magama.
Voltveti piiri pääl Napsi talus sures minu kasvu ajal täkk järsku ära. Siis mindi targa juure nõu küsima ja see õpetas: "Võta hobusel kops välja, vii metsa, pane põhja poole külge pihlaka harude vahele ja lase püssiga, siis saab laengu see, kes on teinud." Mees hakkaski tegema õpetuse järele. Üks popsnik, vana Jala Jüri, luuras jälle järele ja parajasti, kui mees sihtima hakkas, ütles põõsast: "Ära südamesse lase, lase ääre pääle!" Mees lasknudki ääre pääle ja teise Napsi peremees Märt jäi lombakuks. Nägin seda ise, et ta lompas. Sääl Napsi külas sures ühtelugu niimoodi loomi.
Olin veel karjapoiss isatalus, Upsil, kui kõlgusest kaks rasvamuna leiti. Kohe kardeti ja arvati, et need on nõiduse pärast sinna toodud. Keegi ei puutunud neisse. Siis mindi targa järele. Umbes 15 versta kaugusel oli posija Jakobi Johan Roosenberg, see toodi sinna. Tema võttis munad ära ja nii jäigi. Niisuguseid nõidumisi oli vanasti palju.
EKLA, f 199, m 16a, 20/2 < Kõpu khk., Kõpu, Puna kõrts – Ants Vihman < Tõnis Jürisson, s. 1840 a. (1926)
 
Aratsi talus usuti ja usutakse veel praegugi nõidust. Kui sinna uus teenija tuli, siis anti temale, ei tea milleks, kohe mingit rohtu sisse, mis oksele ajas, arvatavasti oli see silmakivi. Loomi on sääl ka alati rohitsetud, iseäranis kevadel, kui neid välja lasti. Laudas olnud päris laud rohtude tarvis lae alla löödud. Sellegi pääle vaatamata oli sääl kõige rohkem loomaõnnetusi.
EKLA, f 199, m 16a, 22/3 < Kõpu khk. – Ants Vihman < Johan Ekbaum, s. 1873 a. (1926)
 
Aliste külas Pärnal oli pulm. Kurat läks kah sinna ja laskis oma naise järele tulla. Naine jõudnud just Kukeleste sooni, sääl tulnud hundid temale kallale ja naine ronis Kukeleste mäele männa otsa. Hundid hakkasid mända maha närima. Parajaste möödus üks pulmaline, sellele hüüdis naine puu otsast: "Kui sa saad Saja talusse ehk puutud pulma talusse, ütle sa Türile Jürile: Tõmmu lehma tõmmatakse Kukeleste soos suure pika männa otsas." Kurat oli juba pulmas. Kui ta naise hädast kuulis, tõmbas kohe tare parred ja jooksis naisele appi. Aga enne olid hundid selle juba ära murdnud. Kui sa tahad vaatama minna, siis näed veel praegu parre otse maas.
(Lk. 29) Vitsa valu sõnad:
Kurat kuulus kuningas,
rohke rammumees rahva seas,
tule tuulesta ülevalt,
üle üheksa kiriku,
üle seitsme suurelinna,
üle viie viinaköögi,
vii ära vitsa valu. Aamen ja punn.
EKLA, f 199, m 16a, 23/4, 29 < Kõpu khk., Vanaveski t., Solu – Ants Vihman < Jüri Kuuskler, s. 1849 a. (1926)
 
Madis Older käis enne sõda Supsi maetsasaksaga, Schröderiga, kohut ja iga kord võitis. Võitis ta sellepärast, et luges alati kohtu trepist ülesminnes nõiasõnu.
Mul nõelas kord uss käe ära, paistetas üles. Ussisõnu ei olnud mul pääl, läksin siis kohe kodu ja lugesin raamatust sõnad pääle. Umbes poole tunni jooksul oli paistetus alanenud. See raamat on mul kaduma läinud.
EKLA, f 199, m 16a, 24 < Kõpu khk., Aratsi veski – Ants Vihman < Tõnis Olev, s. 1862 a. (1926)
 
Kiipsul tegi üks vana vigurisi enne kui loomad välja laskis. Ta mässis karvatükke ja tompe ja pani mädamune karjamaale.
Tulihänd kartis ainult naisterahva paljast perset, siis lõppes tal kohe võim ära, kui seda nägi. See oli vist Murdus (Kõpus), naine läks lauta lehmi lüpsma ja oli sääl natuke hooletu kükitamise ajal ja ükskord järsku kukkus tsetvert otre tümates maha, noh tulihänd juhtus parajaste tulema.
Ühte Jakkajat, see oli sõimunimi, pärisnimi ei tea, peeti niisuguseks nõiaks (mees), et ta võib aidata tüdrukuid neile mehele minna, kellele need ise tahavad. Ja tema juures käisid õige paljud abi otsimas. Nende abiotsijatega läks Jakkaja sauna, vihtles sääl neid ja luges ise sõnu pääle:
Saaki, saaki saunake,
saaki sauna leinuke,
viha leheke vii mehele,
sauna leinuke saada mehele
ka kapsti.
EKLA, f 199, m 16a, 25/6 < Kõpu khk., Osju t. – Ants Vihman < Jüri Martinson, 80 a. (1926)
 
Veel laskis ta [Jakkaja] naisi läbi jalge, eestpoolt tahapoole, leiba ahju panda. See pidi ka mõjuma. Jakkaja oli kaevutegija.
See koopa Martinson (nr 60 [Jüri Martinson]) on üks laisk mees. Temast arvati ka, et ta haiguste vastu häid rohte annab ja mõnikord tulid inimesed õige kaugelt tema juure rohtusid otsma. Kui ta juhtus töö juures olema, kui otsja tuli, siis ütles, et tal aega ei ole ja viimaks pani võõra oma asemele tööle ja läks ise kodu rohtu keetma, enne aga seletas, et tal palju aega läheb keetmisega. Kodus pani ta mingisuguseid heinu patta ja keetis, kuna ise magama heitis ehk muud tegi. Ta armastas üldse vingerpusse mängida teistele, oli kange kosjakauba sobitaja. Ajas hiljem need kokkujuhitud inimesed jälle lahku. Laane talu peretütre, Mari Õunapuu ja Uudre-Laane perepoja Aleksander (Sander) Fridriksoni (mõlemad elavad) vahele sobitas ta hää vahekorra ja hiljem, kui Mari juba käima pääl oli, tegi ta selle vanaemale talli luugilt inglit. Vanaema oli usklik ja vana inimene ja Martinson luuras siis, kui vanaeit öösel välja tuli, kargas ta, valge palakas ümber, luugi pääle ja kuulutas säält pühakirja sõnadega, et Mari käima pääle saab. Eit küsinud kohkunult: "Oh issand, kellega?" ja ingel vastanud: "Uudre Sandrega." Hiljem kaebas tüdruk poisi kohtusse. Kohtus läks Martinson poisile tunnistajaks ja ütles, et tema, Martinson, on ka sellelt tüdrukult saanud ja kui vanasti nii kohtus öeldi, siis tunnistati see tüdruk juba litsiks. Vallakohus mõistis temale selle tembu eest 35 hoopi, aga Martinson põgenes eest ära ja hiljem sai ta kihelkonna kohtus õigeks. Tema juures käivat veel praegugi tüdrukuid mehele minemiseks abi otsimas.
EKLA, f 199, m 16a, 26/8 < Kõpu khk., Aratsi t. – Ants Vihman < Tõnis Kuusik, s. 1872 a. (1926)
 
Aliste küla talu Kuusemetsa on kirikuraamatutes Sillaotsa nime all tuntud. Säält peremees Tõnis Soop ja ta naine Leenu olid kanged nõiad. Meil võtsid nad iga aasta paremad loomad ära. Nii surid mitu kõige paremat siga ja lehma, üks noor täkk ja vana hobune ära. Hobusid enne ei võtnud kah, aga kui ette sai pantud ja kusagile mintud, siis kukkus järsku ette maha ja sures. Kui veel parajal ajal sai, siis aitas niisuguste nõiduste vastu Jõesoo Jaan Torist ja Kongoja Peeter.
Need Kuusemetsa vanad tegid omale nõiavööks villa enne Tõnisepäeva sel teisipäeval ja pääle Vastlapäeva sel reedel. Siis pidi villategija käima läbi üheksa peremehe lauda ukse ja igalt poolt kolmelt lambalt kolm rauatäit villa niitma. Selle töö pidi ta lõpetama enne kella 12 öösel. Kui mõni juhtus nägema või segama teda, siis see vill ei mõjunud enam, nii et pidi salaja käima. Meie (Songa talu rahvas) luurasime küll mitu korda, et kui ta tuleb, siis ei lase lõigata, aga mitte ei saanud kätte, ikka käis ta nii ära, et ei näinud. Neist villadest tegi peremees vöö, mille omale mõisasse minnes ümbere sidus, siis ei hakkanud saksa viha pääle. Ise nägin seda vööd, oli õige kitsas.
Kui esimene kord kõige parem hobune sures, siis tulin linnast vist. Hobusel lõid kõrvad lonti ja oli niikui siga aiste vahel ja vahutas hirmsasti. Võtsin ta viimaks lahti eest, aga see nagu mõjus veel ja kohe sures. Ma selle hobusega pahandasin neid (Kuusemetsa rahvast) mitu korda, neil oli see kunst, kes uuel aastal kirikust koju tulles kõige ees on, see on sel aastal kah oma tööga kõige ees ja mina ajasin oma hobusega ikka kõige ette ja neist mööda. See vihastas neid muidugi. Teine kord jäi hobune jälle niisamati haigeks. Siis olin Napsi lähedal rangimeistri juures Passimäel. Siis kutsusin kohe Napsi Villemi (vist Teiverlauri) sinna. Tema võttis pudeli vett täis, pani pingile, lasi põlvili juure, võttis mütsi pääst ja hingeõhuga luges pääle. Siis andis seda vett hobusele sisse ja hobune sai terveks. Pääle selle sures aga veel loomi. Kord sures aiasiga ära, siis õpetas Villem: "Lõika loom lõhki, võta süda ja kops välja, aga ära palja käega võta, kisu orkidega jne, pane põhja poole aia teivaste vahele ja lase püssiga, siis läheb tagasi." Tegin nii, poeg Tõnis laskis nii et tükid lennasid ja Kuusemetsa vana Tõnisel kohe siga surnud, vana Leenu jälle löönud pauku kuuldes kuuti uksel, et ei tea, mis sääl Songal paugutakse. Oma sea surmast aga ei rääkinud kellegile midagi ja matsid salaja maha. Hiljem rääkis meile seda nende kasupoeg, praegune Kuusemetsa peremees. Siis sures järsku kõige parem lehm ja siis läksin Jõesoo Jaani juure. Tema oli Metskülas Lauri talus minu täditütrele abi annud, sääl olid ka loomad niimoodi surenud. Jaan elas Toris, ta siia ei tulnud, vaid õpetas, ütles ette ja mina kirjutasin üles (see olevat piiblist välja kirjutatud; Kongoja Peetril olnud päris musta lehtedega ja valge trükiga piibel): (Ärakiri Tammani kirjast) "Anna loomadele iga kuu sees kord juua, jook olgu nii tehtud: Pane odrajahu ühe toori sisse, vett pane toori sisse niipalju, kui sa jooki tahad teha ja pane soola ka peoga sisse, siis sega segamini, siis tõmba omale ääkäega rist palja rinna peale ja ütle need sõnad Jumal Issa poeg, on see öeltud, siis tõmba kurakäe keskmise sõrmega 3 risti joogi sisse ja ütle risti tõmbamise aeg Jumal Issa poeg ja Püha vaim. Siis tõmba esimese sõrmega jälle 3 risti joogi sisse ja ütle jälle need sõnad riste tõmbamise aeg Jumal Issa poeg ja püha vaim, oled sa need sõnad ära öelnud, siis tõmba peidlaga 3 risti joogi sisse ja ütle jälle need sõnad Jumal Issa poeg ja Püha Vaim. Kui keik juba tehtud ja öeltud on, siis ütle Aamen. Siis loe Issameie ühe hingega veel peale, siis kui Issameie loetud on, siis tõmba nende kolme sõrmega, kellega sa enne riste tõmbasid, 3 risti ja ütle jälle Jumal Issa poeg ja püha vaim. Aamen veel peale, siis on jook peris valmis, siis anna seda jooki kõige loomadele kas hobustele või elatele ehk lammastele või sigadele, kellel aga hing sees on, siis saavad need kõige kiftisemad noolid kõrva minema. See on see Jeesuse kaheterane mõõk, mis kõigidest läbi tungib." Lõpuks ütles veel, et kui sa selle järele teed, läheb tal (nõial) võim käest sellesama korraga ja sul ei ole enam tarvis karta. Ja pääle selle ei surnud kah enam.
Tõnis Soop Kuusemetsalt tahtis ise minu õde naiseks võtta ja sellepärast keelas kangesti Pärna võtmast. Hiljem tahtis ta teist õde võtta, aga esimene ei lasknud nüüd seda minna ja viis kosjaviinad tagasi. Sellepääle läks Tõnis Napsikülla ja tõi säält pruudi, Musta Märdi tütre, paksu ja ümarguse. Tõnis oli vaenus metsavaht Andres Tuiskiga Teesoost. Olin ise pulmas. Sääl nõidus Tõnis süldi ära. Kõik süldikausid olid ühtemoodi, nõiutud kauss pidi antama metsavahi ette, aga kogemata juhtus see pruudi ette ja see jäi eluks ajaks põdema ja oli pärast kui üks könks veel. Mõned olid kuulnud, kui Tõnis oli öelnud toojale, et mis sa sellest kausist siia panid. Igal pool, kus Tõnis abi käis otsmas, vastati: "Sa ise oled teinud, sellele abi ei saa."
Minu hobune, kelle Napsi Villem terveks tegi, ajas vahtu ninast välja ja kollast vahtu kaelast ja pihast nii mis kole. Tagatpoolt esimesi jalgu ei ajanud. Kohe, kui rohi sisse anti, oli terve. Mina ka ei uskunud enne, aga ise oma silmaga nägin oma looma ja pidin siis uskuma. "Kes nõidust ei usu," ütles Kongoja Peeter Kisa, "see abi ei saa kah." Peeter elas suure jao Kera talu maa pääl Uue-Kariste järele vist, hiljem läks linna ja ostis maja. Tema aitas loomade äkilisi haigusi alati.
Kuigatsi (mitte Kõpus) Treffner (poeg oskas kah) tegi inimesi terveks. Tiisikus oli tema käes naljaasi. Praeguse Pärna peremehe isa, Märt Pärn, oli tiisikuses ja läks tema juure. See andnud talle pitsklaasi täie rohtu sisse, mis kui põlenud sees ja nõid ise naernud selle pääle: "Jah, jah, palab, esiti palab, siis paraneb." Pärn läks linna seda rohtu otsma, tohter küsinud: "Palju sa seda sisse võtsid?" "Pitsklaasi täie," vastas Pärn. "Ja sa elad alles! Üle 20 tilga ei tohi võtta, siis suretab," ütelnud tohter. Siis antud seda rohtu küll, aga vana Treffneri rohud pitseeriti kinni ja vana kutsuti kohtusse. Palju rahvast oli kohtus ta poolt tunnistamas ja vana sai lahti, et võid tohterdada. Kõik olid tal omamaa rohud. Pärn elas veel üle 40 aasta pääle seda arstimist. Treffneril oli ka oma laboratoorium.
Liisu Ardel tegi mul käe terveks. Kohe, nii kui ta pääle oli lugenud, tõstsin käe üles. Ma jäin puu otsa rippu ja ei saanud pääle seda kätt enam liigutadagi. Ardel lasi kah kuppu.
Aliste kõrtsis peeti praeguse peremehe isa Peet Roosenbergi nõiaks, sest tema isa oli ka loomi ravitsenud: sütepanniga käis laudas ja aurutas loomi, aga abi ei olevat annud. Meil tema ei käinud (Songal), siin käis ikka Kongoja Peeter, tema aitas kohe kui aga vett sisse sai anda enne kui hing välja läks. Peeti isa oli kuulus küll ja selle pääle suurustas ka poeg Kuusemetsa vanaga, et sina, kurat, küll mu looma hinge kätte ei saa, sa tee, mis sa tahad.
Käära ja Pärna peremehed olid sõbrad ja mõlemad olid nõiad. Kord kõrtsis juues andis Käära peremees Pärna peremehele kuradi sisse ja see öelnud: "Noh, mis sa nüüd tegid, sa andsid mulle kuradi sisse!" Käära peremees vastas: "Noh, mis sellest on, ma tean, et sa oskad välja võtta ja tean ka, et sa tunned, kui sisse antakse. Nüüd tean mina ka, et oskan sisse anda." Pärna peremees: "Ei, ise ei saa välja võtta." Siis õpetanud Käära peremehele ka, kuidas välja võtta, see ei ole varem osanud.
See oli minu isa ajal, kui kõik veel nõiad olid, olime veel Pärnal. Pärna sulase naine oli suur nõid ja sures. Puusärk oli rehe all. Aknast läinud üks kahara pääga poisike mööda ja rehealuse uksest sisse, värat kääksunud veel. Mindud vaatama, aga mitte kedagi ei olevat nähtud enam. Pääle selle olid mitmed näinud, et kahara pääga poiss läinud, surnu olnud seljas. Siis heitnud kurat ise surnu asemele kirstu ja kui Mäelttare vanaperemees lugenud, hakkanud surnu järsku lahtiste silmadega hääleta naerma. Minu isa ise nägi seda. Rahvas jooksis kohkudes kirstu ümbert kaugemale ja lugeja ütles: "Oi eldeke, sellele ei ole enam midagi vaja, sellel on ise kõike küllalt." Ja kohe pandi kirst kinni. Kui surnuga minema mindi, siis ei jõudnud 2 hobust vedada. Siis õpetati, et mingu lauljad taha. Need läksid siis taha ja surnu läinud veidi kergemaks ja hobused kuivanud vahust ära. Vallamajast mööda minnes hakati kiriku kellasid lööma ja siis läinud kirst nii kergeks, nagu ei olekski sääl midagi sees olnud. Hauda lastes oli veel ainult kirstu raskus. Noh, Inglise kuningannat, vist Elisabethi, vedanud 8 hobust ja ei ole ka jõudnud liigutadagi, oli ka ära nõiutud olnud.
Enne oli terve Aliste küla inimesed nõiad. Kuusemetsa oli siis, kui küla veel ühes kärakas oli, Pärna sulane, aga kui talud laiali viidi, siis saanud peremees Tõnis Soop ühe sõrvelase käest nõiatarkust teada ja siis hakkaski nõiduma teistel loomi maha. Kõik võtsid vastastikku üksteise loomi maha. Mäelttarest üksi ei kuulnud seda. Kui praegune Pärna sugu Pärnale sai, siis kadus nõidumine ära.
Ördi rappa oli keegi ennast ära tapnud. Hoigamine oli säält kuulda mitme versta pääle. Mindi vaatama - luu ajanud vahtu otsast välja ja teinud häält, mis lähedalt nii suur polnudki kui kaugelt. Hakati kaevama ja leiti inimese kere. Luu viidi surnuaida, maeti maha ja siis kadus ka hoigamine ära.
EKLA, f 199, m 16a, 29/43 < Kõpu khk., Songa t. – Ants Vihman < Tõnis Tamman, s. 1852 a. (1926)
 
Kui lapsel tekivad ihule punased lapid, siis kaotab ära maevitsa marjade leem, mis marjadest keedetud. Selle leemega tuleb pesta.
Vanast anti teistele kuradit sisse õllega jne. Kuradit valmistati nii: Uss (madu) võeti kinni enne Maarjapäeva ja ta pää kuivatati alalhoidmiseks sisse. Kevadel pandi ussi päässe hernes ja siis kusagile aia nurka kasvama, vagusa koha pääle, kus teda keegi ei puutunud. Kui herned valmis olid, siis kuivatati, hõõruti või tambiti pulbriks ja vähemgi pulbri osa kasvatas imetajale ussi sisse. Seda on proovitud õlleklaasis ja uss kasvanud õllesse. See on tõsi.
Riistapuid nagu rangide jaoks jne, on hää raiduda jaani- ehk heinakuul, siis on puu mähil ja kuivab kergeks ja sikkeks. Talvel raiutud on kõva ja kalk. Okaspuu raidumine peab olema esimestel noore kuu päevadel. Riista puid raiutagu vana kuu neljandal päeval (jaani- ehk heinakuul).
EKLA, f 199, m 16a, 43/5 < Kõpu khk., Täku t. – Ants Vihman < Johan Roosenberg, s. 1880 a. (1926)
 
Nagu lk. 41 ja 42 [nr 72 - Tõnis Tamman] juure: Mäelttare sulase Välja vana Kaarli naist Viiut ei jõudnud hobused vedada. Siis tõmmatud kura jala kontsaga ristid hobuste ninade ette ja pihlaka pulgad löödud surnule jalatalla alla ja veel midagi, siis läks palju kergemaks.
Napsi Must Märt, Teiverlaur, pani Tõnis Riisenbergi (Pärnumaal) hobusel sõnadega jalad kinni, nii et ei saanud käia ja minu tädile andis kuradi sisse, kui surema hakkas, siis volksatanud sisalik suust välja.
Antsu talu popsi Kadri lehm aeti abajasse ja Kadri saatis ajajatele, Johan Tammanile ja minu isale, Johan Pärnale, kuradi kallale. Esiti tuli kui vene mees, kui kallal oli, siis oli kui kull. Teised ei näinudki seda. Poiss hakkas hirmsasti karjuma, siis poisi ema löönud ahjuluuaga käte kohta, kull karganud teise kallale ja siis toa pääle, kus laulnud ise: juka tolla, jurka jäme.
Vana Vähja Vussiga oli kurat maadlenud. Teised mehed maadlenud ja kutsunud Vussi ka. See ütles: "Kurat, ma panen või kuradi maha." Kui ta magama oli heitnud, oli tundnud, et üks tõmbanud ligeda käisega temale üle näo ja öelnud, et noh, tule nüüd. See olnud vana kurat. Kui maadlemise ajal Vuss kuu pool ulunud, siis olnud ta üle, muidu jäänud ikka alla. Viimaks öelnud Vuss: "Jumal issapojake," ja kohe lausunud kurat kohkudes: "Noh, te olete kolmekesi."
Kongoja Peeter Kisa, elas Kanaküla lähedal, tegi Viljandi paruni tütre terveks. Tohtred ei saanud midagi teha. Kui Peeter läinud, olnud tohter kah sääl ja öelnud: "Noh, mis sinagi teed." Aga pärast pärinud, et kust sa selle rohu said ja Peeter näitanud kaevu pääle, et säält.
Viljandi vallast Johan Kiiss oli trahteri pidaja linnas ja oli päris jalutu. Tohtrid ega keegi ei aitanud. Kui Kisa oma rohu sisse andis, ütles: "Viska kepp maha ja tule!" Ja nii olnudki.
Praeguse Pärna peremehe isal nõelanud uss jala ära ja veeloodja kutsunud saksa keeles ussi tagasi ja lasknud poisi jalga lakkuda. Uss ise paistetanud hirmsasti üles ja läinud umbes sülla maa järele lõhki.
Mäelttarel oli pulm, kui kurat sääl oli, parsil istus ja söögilaua kohal jalgu kõlgutanud. Tüdrukul läinud seapangi kanne katki ja ta ütlenud: "Kura." "Kurat" ei ole selles talus keegi tohtinud ütelda, sest peremees oli püha inimene. Kuradi naine oli lastega Kukeleste mäel huntidega kimbus ja parajaste läinud teekäija mööda, kellele kuradi naine ütelnud:
"Ülile äile üvale mehele,
Jüri mürinale:
Punast lehma pustakse,
halli härga hammustakse,
kirjut lehma kistakse,
tõmmu lehma tõmmatakse!"
Nende sõnadega kirjeldanud ta siis oma ja oma laste häda. Teekäija, kui pulma jõudnud, ei ole kohe öelnud, vaid söönud enne ja siis alles öelnud. Kurat öelnud kohe: "No mis ma siit pulmast sain, ainult pool suutäit sea putru." Pool suutäit sellepärast, et tüdruk täielikult välja ei öelnud "kurat", vaid ainult "kura" ütles. Siis tõmmanud 2 part parsilt selga ja ruttu uksest välja, viinud ukse küljest veel tükigi ära ja tõttanud naisele ja lastele appi. Aga enne olnud need söödud ja kurat löönud vihaga parred Kukeleste mäele maa sisse. Umbes 1-2 jala pikkune parre ots paistis veel seni ajani, nägin seda ise. (Vaata lk. 23 [nr. 56 – Jüri Kuuskler])
EKLA, f 199, m 16a, 45/50 < Kõpu khk., Aliste k., Pärna t. – Ants Vihman < Liisu Ardel, s. 1841 a. (1926)
 
Kääru talu toaski on luude hoigamist või hingamist kuuldud. Kord on pidu olnud ja mehed mänginud ühes toas kaarte. Pärtel Palu ei uskunud varem seda, aga kuulis siis ise ka ja poiss Villem Länik on mitu kümme korda kuulnud.
EKLA, f 199, m 16a, 50/1 < Aliste k., Songa t. – Ants Vihman < Jüri Tamman, s. 1876 a. (1926)
 
Jõesoo talust Jaan Ratas (naine on praegu sääl, poeg Vändras) Torist tegi minu venna terveks. Vend oli Venemaal viinapõletamise juures kuuma praagaga ennast ära põletanud ja läks rumalaks. Jaan luges valge viina pääle ja see mõjus. Jaan ise rääkis mulle, et ta ühe jalutu proua Riiast terveks teinud ja veel teisi.
EKLA, f 199, m 16a, 51 < Kõpu khk., Kuusemetsa t. – Ants Vihman < Jaan Teder, s. 1874 a. (1926)
 
Kui mina siia tulin (1867), siis ei olnud enam nõidasid. Soop Tõnisel olnud ikka soolavakad ahju pääl ja kui loomal midagi häda oli, siis võetud ja antud loomadele soola.
Üks läinud härrale kaebama, et teine teda ja ta loomi nõiub. Mõisnik öelnud: "Ah see on rumal lori, eks nad nõidugu mind ka!" Vanarahvas rääkis siis, et selle pääle nõidus ei hakka, kes palja jalaga maa pääle ei astu, mõisnikul on "lossid" järjest sängi ääre all ja astub kohe sisse, kui ärkab ja üles tõuseb.
EKLA, f 199, m 16a, 51/2 < Aliste k., Venesauna t. – Ants Vihman < Ann Roosenberg, s. 1846 a. (1926)