Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teolkäimine, kohustused ja maksud

Mõisal oli luba panna töösse, kuhu tahtis. Sügisel panti teolkäijad tihti rehte peksma. Meil pekseti mõisa rehed päeval. Meie rehte mahtus viisteist koormat üles, see pidi maha peksetama ja üles atma [ahtma] ühe päevaga. Ka mina olin Järvküla mõisas kuus aastat rehepapp. Siis oli kõige parem elujärg mu elus.
EKLA, f 199, m 21, 69 (III-3a) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., (Järv[e]küla) Siidre t. – Elmar Anton < Moorits Liimeon, 90 a. (1926)

Rehte mahtus 12 koormat ülesse ning see tuli päevas 8 inimesel peksa ja atta. Meil oli 10 vakamaad põldu, selle eest pidi mõisas kolm päeva orjama. Taluperemees viis mõisale viljakotid, lambad, kanad, munad, lõad, väga peenikeseks kedratud lõngad, igast viljast tsetvert jne.
Kord viis üks mees esimesel aastal 28 muna asemele 27, ei olnud nii palju tol korral, nii jäi siis üks maksmata. Kuid teisel aastal öeldud kohe: „Mineval aastal jäi sinul ju üks muna maksmata.”
Kord olin ma mõisas sõnnikut vedamas, meid oli umbes 30 inimest. Meie pidime teatud osa lauda põrandast puhtaks tegema, kuid meie ei teinud, läksime lambasõnnikut pääle tõstma. Kubjas tuli, kuid meie ei lasknud teda sisse. Mõni puges sõnnikukoorma alla, kuid mina pugesin lammaste sõime ehk ruhve alla. Sõnnikukoorem visati ümber ja aeti laudast eest ära. Küll otsis kubjas ja torkis kõik kohad viglaga läbi – ka lammaste sõime uluse, kuid mind siiski ei trehvanud. Teise ringi aegu läksin ka mina oma koormaga metsa, kuid kupjal oli süda üle läinud ja nii jäin mina ilma karistamata.
Linu, st mõisa linu leotasime Pikru järves. Tüdrukud aeti linu leotama, ei küsinud keegi sellest, kui mõni leo vahele kukkus; öeldi, ja miks sa ette ei vaata.
Meltsenkampf [Mensenkampff] töörahva juure ei tulnud, nuhtlust andis opmann. Härra tuli ainult Mihklipäeval nurme, kui mõisnikud koos olivad jahti pidamas. Ma olin metsavahi poiss. Kui noored hagijad käukuma hakkasivad, pidin ma vana lahti laskma ja pärast ta välja otsima. Kord oli hagijas Voorus talumehel lamba maha murdnud. Ma läksin koerale järele, kuid ei antud koera kätte, öeldi: „Maksa lammas kinni, siis saad koera kätte.“ Rääkisin sellest härrale. Saadeti toapoiss, ei antud kätte; saadeti koerapoiss ja anti kolm rubla, siis anti kätte mulle koer.
Teolkäimise juures pidi pool vakamaad päevas kündma. Kui ma viinaköögis olin, siis anti minule pool naela viina pruukosti alla.
EKLA, f 199, m 21, 69/72 (III-3a) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Soone vstm. – Elmar Anton < Tõnis Sakkeus, 100 a. (1926)

Vakuraamatu järele viidi mõisa lehma lõõgu, kotte kolmevakalisi, 5 naela humalaid, 5 [leisikat] võid, 5 naela lõnga, mis pidi kedratud olema omast linadest. Lõng pidi olema hästi peenikene.
Olin talu sulane. Talut pidi teenima kolme inimesega – ise kahekesi naisega ja karjane. Selle eest oli talu käest 4½ vakamaad maad, 2 koormat heinu lammastele, pastla prii ja muud midagi; kui poissmees olid, siis anti riided. Talu pidi mõisa töötajad saatma. Tüdrukud käisid harilikult talvel mõisas tubasid pesemas, karja tallitamas jne.
EKLA, f 199, m 21, 72 (III-3a) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., (Järv[e]küla) Siidre t. – Elmar Anton < Moorits Liimeon, 90 a. (1926)

Oleme oma mehega kroonumõisa terakesed. Mis mõisas tarvis teha oli, selle tegime. Harisime 30 vakamaad ja rohkem, selle eest saime 15 vakka rukk[e]id, 15 v[akka] kesvi, 10 v[akka] kaeru ja mõisa poolt seem[n]e. Heina tegime kokku kõigi teiste terakestega. Linade eest saime raha. Karjamehe vilja maksime igaüks oma elajate arvu järele.
EKLA, f 199, m 21, 72/3 (III-3a) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v. – Elmar Anton < Anu Mägi, 74 a. (1926)

Käisin teol, kui olin noor. Isa oli sulane, mina tüdruk. Kirjutada tol ajal ei osatud. Päevi arvati pulkade pääl, milledest üks osa oli kupja pool, teine osa peremehe käes. Tüdrukud käisivad mõisas talvel nädalate kaupa karja tallitamas, mehed rehel ja härgi söötmas. Suvel käidi jälle karjas mõisa loomadega. Maksudeks viidi kedratud linad, või – mis kutsuti vakuvõiks –, kanad, munad, kohtukotid jne. Kirikumõisa viisid hävitatud talud kanu jne. Kui vene mees kohal oli, siis hõikas õpetaja kiriku kantslist pühapäeval: „Tooge nüüd kanad ära, kanaostja on siin.” Viidi ka heinu jm. Mõisa viidi lammas, mis kutsuti kohtulammas.
EKLA, f 199, m 21, 73 (III-3a) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., Saadre t. – Elmar Anton < Kadri Latik, 91 a. (1926)

Meil oli kolme päeva talu, kui suurem talu, siis tuli rohkem päevi, näiteks 5 päeva jne teha. Lõngade ketrus oli minu mälu järele mõisa linadest. Onu jutustas, et õlleköögis olejale anti kipitäis õlut; viina kaks õlleklaasitäit; kui täis jõit ennast, siis anti peksa.
Päevas pidi vakamaa kündma. Peetripäevaks pidi olema põld äestatud. Söögivaheks anti kolm vakamaad äestada, neli korda pääle. Jaakapäevaks [Jaagupipäevaks] pidi maa kündma. Peetripäevaks pidi kesa olema sisse küntud. Oma maa harimine ja tõu tegemine jäi hiljaks ja oli kehv.
Talvel vedasime puid ja käisime vooril. Need, kes mõisa rehepapid olivad, varastasivad mõisat mis hirmus. Seda kõike jutustas minule onu.
EKLA, f 199, m 21, 73/4 (III-3a) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., V. Roosi t. – Elmar Anton < Johan Liiv, 68 a. (1926)

Talul oli sulane. Mõisas teolkäimise juures ei tohtinud hobusele mõisast süüa anda, aga noh! – vahel ikka anti, kui kubjas ei näinud. Talu sulane tegi mõisa päevad, 2–3 päeva nädalas ja enam. Tihti juhtus, et sulane, kes mõisas käis, sai taluperemehest jõukamaks ning talu anti sulasele. Kotid-ketrused ja muud sarnased maksud olid samasugused kui vonni vallaski. Vitsanuhtlust anti ka.
EKLA, f 199, m 21, 74/5 (III-3a) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Anikatsi – Elmar Anton < Johan Ots, 56 a. (1926)

Teol käis teine nädal sulane, kolm päeva nädalas, teine nädal poiss. Poisil oli palgaks 3 vakka rukk[e]id, 3 vakka kesvi, lina ka natukene.
EKLA, f 199, m 21, 75 (III-3a) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Jõksi t. – Elmar Anton < J. Saabas, 85 a. (1926)

Rendi kõrval käisin mõisas teol, panin tükke: 5 vakamaad ristikheinu, 5 vakamaad rukk[e]id, 5 vakamaad kesvi ja kaeru, st tõuvilja, 2 vakamaad oli kartulid võtta, maaheina oli ka teha. Isa aegu pidi sõnnikut ka mõisas vedamas käima. Mõisa oli 16 versta meist kaugel, nii et teol käimine oli raske.
EKLA, f 199, m 21, 75 (III-3a) < Tarvastu khk., Loodi v., Toosi t. – Elmar Anton < Hans Kurvits, 77 a. (1926)