Suusõnaline traditsioon - Okupatsiooni ajast

Meie vallas ei saanud kedagi ära tappa. Peremehed jne said kõik ära põgeneda. Sakslastega oli meil hää vahekord, nad andsid tööd tubliste rahvale. Ametnikud olid väga hääd, nad andsid ise nõu, et enne kraami üleskirjutamist kraam ära peita. Nemad pidada aidad jne läbi vaatama ning üles kirjutama, mis sääl sees on.
EKLA, f 199, m 21, 115/6 (III-9) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Sälgo t. – Elmar Anton < Laats, 66 a. (1926)

Peremehi viidi ikka enamlaste aegu Viljandisse, kuid tulivad tagasi. Mõni jagu olid ka paos. Söögikraami suurt ei viidud, nad toitsivad endid enamasti mõisa kraamiga. Mõnes talus, kus vastased olivad, sääl lõhkusivad ja otsisivad küll, võeti ööse kinni ja viidi mõisa tribunaali.
Saksa valitsuse aegu olivad paar töölist paos, kui välja tulivad, võeti kinni, viidi Viljandisse ning säält Naissaarele.
EKLA, f 199, m 21, 116 (III-9) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., Saadre t. – Elmar Anton < Liis Põder, 62 a. (1926)

Meil olid sakslased korteris, aga need olivad hääd mehed. Ühe toa andsime neile korteriks. Peremees oli oma kuldsõrmuse unustanud sinna tuppa naela otsa seina pääle. Sakslased läksid minema, aga sõrmus oli ikkagi omal kohal, ei olnud ära varastatud.
EKLA, f 199, m 21, 116/7 (III-9) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Nuki t. – Elmar Anton < Jaak Purk, 80 a. (1926)

1918. a seadsivad rahvas ühe varga vallamajja. Mina, õpetaja Jürman ja köster viidi Viljandisse mahalaskmisele. Öösel viidi mind kinni. Püssiots pandi vastu rindu ja muudkui laksutas pääle enne satvormi [затвоp – püssilukk vn k]. Viljandis laskis tribunaal mind vanaduse pärast lahti. Kui sakslased oleks veel kolm päeva viibinud, siis oleks Jürman surnud olnud – siis oleks meie hukkunud.
EKLA, f 199, m 21, 117 (III-9) < Tarvastu khk., Kuressaare v., Vaigu t. – Elmar Anton < Johan Loos, 83 a. (1926)

Okupatsiooni aegu sai palju kannatada. Rohkem kannatas pahempoolne rahvas. Metsas paos olek oli alaline nähtus. Vilja paetadi [peideti] maa alla, pööningu pääle jne. Sakslased püüdsid inimesi, et kraavi kaevama panna; mitmed on veel praegugi kadunud. Vili kirjutati üles. Soldatid olid päris hääd mehed, lasksivad endid üles osta ja ei võtnud siis nii palju. Punaste aegu sai põllumees kannatada, võeti vilja jne. Mind panti kord vange vahtima, selle eest anti minule enne minult võetud kaks vakka odrajahu kätte.
EKLA, f 199, m 21, 117/8 (III-9) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Anikatsi – Elmar Anton < Johan Ots, 56 a. (1926)

Okupatsiooni aegu tuli minu tallu 30 hobust ja meest. Minul oli üle 200 vaka kaeru, üle 50 vaka söödeti ära. Rahvas olla juhatanud nad minu juure. Nad olid minu juures ainult ööpäev. Poeg oskas vene keelt. Nad olla öelnud, et kui meie nädal aega siin oleme, siis on see talu nii, kui olema peab. Kord tulid jälle enamlased sisse, kui poeg parajasti metsas oli. Nad tahtsid tahatuppa minna, et riisuda. Ma ütlin, et võti on poja käes. Lasti poeg koju kutsuda. Poeg ei lasknud neid sisse, küsinud: „Kust väeosast teie olete?” Sõdurid said seepääle väga vihaseks, ähvardasid revolvriga, kuid poeg, kes rohkem säädust tundis, ei kartnud neid. Teine päev kutsuti poeg Kuressaare mõisa komandandi juure. Alguses olnud komandant väga kuri vastuhakkamise pärast, kuid kui poeg selgeks oli teinud, et meie talu ei kuulu mitte Kuressaare piirkonda, siis vabandanud komandant ja olnud väga hää mees.
EKLA, f 199, m 21, 118/9 (III-9) < Tarvastu khk., Loodi v., Toosi t. – Elmar Anton < Hans Kurvits, 77 a. (1926) Sisestas