Päevaraamat

10. juunil
See oli neljapäeval, kui algasin oma reisi. Ilmastik oli hää; ainukene halbus oli see, et päikene liiga soojalt paistis, nii et kõndides tuli tihti kannatada soojust. Pääle linnast vabanemise ja vaimlisest tööst kõrvaljäämise tundus päris mõnus sammuda läbi lepikute, lõhnavate niitude, soode jne.
Neljapäeval ei jõudnud oma kodust kaugemale, kui Riidaja Kungile. Talu asub natukene maantee äärest kõrval, nii et tolmuselt maanteelt otse üle halja söödi minek oli väga mugav. Pererahvas on minule sugulased, nii et jäin sinna ööd. Sääl tutvustati mind minu tööringkonnaga üldiselt, sest see talu asub võrdlemisi lähedal Uue- ja Vana-Suislepil[e].

11. juunil
Hommikul sammusin täiesti väljapuhanuna edasi. Tunni kõndmine ning ma olingi peaaegu kohal. Just Uue-Suislepi piiril on Leebiku viimane talu Kangru, sääl elab mulle tuttav üliõpilane. Astusin sinna sisse, et tutvuneksin tema kaudu lähemalt Suislepi rahva ja vallaga.
Kangrult astusin otse läbi metsatukakese ja üle sooriba Uue-Suislepi Lepiku tallu, kus pidi elama vana peremees Hans Tanilas. Rahva jutu järele pidi ta olema jutukas vanakene ning sinna minekut soovitati mulle iseäranis. Talu on väikene ning pole veel elumajal korstnatki. Tuba kütavad rehitare rumbid, suits jookseb rehetarest välja. Elumaja on vist ehitatud 1850. a.
Vanakene alguses võõristas natukene, kuid hiljem harines minuga, tegi päris sõbraliku ja lahke näo ning alustas minuga juttu. Vanakene oli tõesti võrdlemisi jutukas, kuid ainukene pahe oli see, et paljut tema jutustusest ei saanud kasutada, sest see tahtis olla legenditaoline. Siin läks minul aega 2–3 tundi.
Vahepääl oli kätte jõudnud lõuna ja peremees, kes tööst koju oli tulnud, pakkus ka minule lahkelt lõunat. Lõunalauas anti minule nõu Sälgo tallu minna, mis asub maanteest 2–3 versta eemal keset metsa. Pererahva juhatuse järele sammusingi pääle lõunat otse Sälgo poole. Ehkki talu tõesti kusagil keset metsa asus, ei eksinud ma teelt kunagi kõrvale, vaid päris juhuslikult leidsin ta otsekohe kätte.
Mees oli iseloomu poolest aeglane, kuid rääkis väga asjalikult. Ta olla lõpetanud omal ajal kihelkonnakooli, nii et ta võrdlemisi haritud oli. Muuseas ta oskas mulle oma valla ja ümbruse majanduslise seisukorra kohta võrdlemisi ilusa ja selge pildi anda, mis – nagu ma hiljem rahvajutust kuulsin – tõeoludele vastas. Iseloomustav oli sellest mehest eriti see, et ta kadunud mõisnikke taga kurtis. Ta kiitis oma valla mõisnikke väga ning leidis, et praegune rahvas neile ülekoht teeb (vaata lk 27–29).
Jutt minu ja hr Laatsi vahel kestis umbes paar tundi. Kui ma ära tulin, saatis mind tema abikaasa lahkesti tükikene maad, kuni olin tema arvates teel, kust ma ise oskan metsast välja minna. Õpetuse järele jõudsingi päris ruttu maanteele ning varsi jõudsin Uue-Suislepi Nopsile. Selle talu pererahvas on minule tuttavad, nii et jäin siia ööks. Lootsin saada selle talu vanaperemehelt ka midagi, kuid selgus, et see vanakene ei tea muud [kui et], kuidas hommikul hästi vara töösse minnakse ning õhtu hilja magama, et oma kümne küünega teenida talu ja see talu korda seada.

12. juunil
Nopsilt läksin hommikul otsekohe Uue-Suislepi vallamajja, et töötada arhiivi juures. Kirjutaja oli päältnäha võrdlemisi lahke, kuid umbusklik. Muuseas küsis ta ka minult, kas minul selleks vastavad paberid on; kui ma ütlesin, et on, siis ei nõudnudki ta selle näitamist küll, kuid kui ma näitasin – vaatas neid siiski. Vallamajas töötasin hommikust kuni õhtuni, ilma et aega lõunalegi oleks saanud minna. Öömajale jäin kellegi popsi juure vallamaja lähedusse.

13. juunil
Jatkasin oma teekonda harilikus korras. Mind juhatati Õmbleja tallu, kuhu pidi minema otseteed mööda põllupeenraid. Kui olin sammunud juba tükikene maad mööda tolmavat maanteed, küsisin tee ääres töötavalt põllumehelt veel kord teed, kust pidi otse sihile jõudma. Tema seletuse järele künka otsast nägingi juba tõesti all mäenõlvakul talu. Sääl pidi elama vana Mägi, endine kooliõpetaja Võrumaal ja kohalik valla kohtumees. Et tema tükikene aega oma ümbruskonnast eemal oli elanud, ei rahuldanud see mees kõiki minu soove, kuid teatud asjus sain siiski nii ühte kui teist. Rahva jutu järele ei olla see mees mitte just normaalmõistuse juures iga kord, kuid minu jutuajamise aegu oli seda väga vähe märgata. Kuid ma arvestasin siiski nende teadetega ning võtsin ta juttu väga kriitiliselt.
Õmblejalt läksin samuti otse üle niitude, põldude jne Maltsale. Vana peremees Saarik – vaikse iseloomuga –, kuid siiski lahke, oli küllalt kasulik minule. Maltsalt sammusin Järv[e]küla mõisa, kuhu jõudsin võrdlemisi aiksalt, nii umbes kella 7. Et mul keegi asunik siin sugulane, otsustasin oma päevatöö selleks korraks lõpetada. Öö saatsin samas kohas mööda.

14. juunil
Hommikul läksin sugulase juhatuse järele sama mõisa asuniku Liimeoni juure. See mees pidi olema väga elatanud – jutukas ja paljuteadja. Umbes pooletunnilise kõndimise järele jõudsingi suure pika halli habemelise vanakese juure, kes lebas kõlguses oma voodikeses. Elumaja ehitamise perast pidi ta kõlgusega leppima, mis ka soojade ilmade tagajärjel päris kohane ruum oli. Mõni aasta veel tagasi oli vanakene veel päris kõbus olnud, kuid nüüd oli ta jalust nõder, nii et suure vaevaga keppide nõjal kõndida saab. Ta lebas voodis – mina istusin tema voodi servale ning siis algas jutt. Liigutav oli vaadata seda vanakest. Kui ta minuga mõne minuti oli juttu ajanud ja harjunud, ei jõudnud ta enam omi pisaraid tagasi hoida. Hää meel olla temal, et Jumal temale on saatnud sarnase lahke saksa, kes tema igavust mõneks minutiks oma jutuajamisega eemale peletab. Ta oli rõõmus ja nuttis kui väikene laps. Kõik oleks ta minule valmis jutustama, kuid ta mälu olla jäänud töntsiks, ei tulla korraga meele. Et temal paremini meele tuleks, ajasime vahetevahel juttu harilikust asjust ja talitustest, kus siis nii mõnigi analoogiliselt sarnane juhtumine ja asi vanakesele meele tuli. Vanakene on eluaeg mõisat teeninud ning truu teenistuse ja ausameelsuse eest on mõisahärra temale praeguse koha annud ning rentinud Virtsjärvest kalapüügiõiguse. Vanakene on baron Moorits [Moritz Reinhold von] Krüdeneri ristipoeg ning Baroni nime järele kutsutakse ehk on ka tema Mooritse-nimeliseks ristitud. Praegu peab kohta tema poeg. Siit sain ma küllalt ainet ning selle aine eriline sisu rahuldas mind võrdlemisi, sest vanakene teadis minule jutustada vanemast ajast, mida harilikud ei tea. Et vanakesel hästi meele ei tulnud ja et ma kaudselt pidin kõik välja meelitama-petma, läks mul siin palju-palju aega. Siiski sammusin viimaks päris rahuliku südamega siit ära.
Tööjärg oli käest kadunud. Ei teadnud läheduses enam ühtegi, kes mind oleks võinud rahustada. Tuli meele, et siin läheduses on keegi tuttav üliõpilane. Läksin sinna, et temalt teateid saada. Kahjuks polnud aga Kitsilt, nagu seda talu nimetati, kedagi kodus pääle teenijate. Teenrite jutu järele pidi olema pererahvas 3–4 versta Tarvastu poole edasi. Läksin neile järele minemise mõttes sinna, kuid too üliõpilane oli pidu tagajärjel sarnases seisukorras, mis ei võimaldanud temaga juttu ajada. Juhtumisi sain sääl ka kokku endise koolivennaga, kes ütles end elavat Vana-Suislepi mõisa ligiduses. Ta kutsus mind enese juure ööks. Ehkki minul enne kavatsus oli Vana-Suislepi valda alles siis läbi töötada, kui Tarvastust tagasi olen, muutsin nüüd oma sihi ning läksin oma tuttavaga tagasi 5–6 versta Vana-Suislepi valda. Tuttava pool olin ööd, sest vahepääl oli päikene metsa latvu taha juba kadunud. Sõbraga rääkisime tükikene aega, kus ta mind ümbruskonnaga-ümbruskondsete isikutega jne tutvustas, enne kui uinusime.

15. juunil
Väljapuhanuna läksin Vana-Suislepi vallamajja, et alustada oma tööd arhiivi kallal. Vastuvõtt kirjutajate poolt oli harilik. Arhiiv oli suur, sest Vana-Suislepi vald on üks suuremaist valdadest. Hommikust kuni õhtuni töötasin vahetpidamata, ilma et aega lõunalegi oleks saanud minna, kuid siiski ei jõudnud kõike läbi sorida. Võibolla oleks saanud ka ühe päevaga vastu, oleks mõne osa kergemini läbi töötanud, kuid abikirjatoimetaja ei teadnud, kus tarvismineva kapi võtmed on, kuna kirjatoimetaja ligi õhtut välja oli sõitnud. Selle aja sees tegin siis valla arhiivi nimestikust täpse ärakirja, arvates, et see on tarvilik, kuid nagu hiljem kuulsin, oli see asjatu, nii et puhtas töös seda täpselt ei tarvitanud, vaid andsin ülevaate ainult üldisest seisukorrast.
Ööks läksin vene köstri juure. Enne magamaminekut rääkis minule köster, et nende kiriku arhiivi kallal on Akadeemilise Ajaloo Seltsi poolt keegi hr Oinas töötanud ning arvas, et uuesti töötamine oleks asjatu. Jäin ka viimaks uskuma ning arvasin tõesti selle asjata olevat, kuid suve jooksul mõtlesin järele ning leidsin, et see ikkagi minu piirkonda kuulub ja sellepärast sõitsin enne ülikooli tulekut veel tagasi Suislepi vene kiriku juure ja töötasin ta võrdlemisi põhjalikult läbi.

16. juunil
Perenaine oli näinud palju vaeva hommikul. Kukk oli minu akna all laulnud ning perenaine oli teda mitu korda minema ajanud, et kukk mind oma lauluga viimati ülesse ei ärataks, st minu und ei rikuks. Nii püüdis see perekond kõik teha, et minul hää oleks, et ma olukorraga rahul oleks. Pääle hommikusöögi lahkusin sellest armsast perekonnast ning jatkasin oma tööd vallamajas.
Lõpetanud töö vallamajas ning kirjutaja käest andmeid saanud teadlikumate ja vanemate inimeste kohta nende ümbruskonnas, jatkasin oma teekonda. Juhatuse järele astusin kõige enne Vana-Suislepi mõisa kellegi Mägi poole, kes oli olnud vanast selles mõisas pooleterakene. Et meest kodus polnud, pidin leppima tema abikaasa seletustega, nii palju kui tema teadis.
Vene usu liikumise kohta kohalikus ümbruskonnas tahtsin saada andmeid kellegi Normanni käest, kes oli veel ainukene elus, kellele Venekülast maad anti, teised olid juba surnud ning nende asemel on nende lapsed. Kahjuks polnud aga teda kodus, nii et jällegi pidin ilma tagajärgita edasi minema.
Nüüd kavatsesin minna Saadre tallu. Teed mööda pidi sinna olema 7–8 versta, kuid otse üle niitude, soode, läbi metsatukakeste ja lepikute võis sinna saada 3–4 verstaga. Ehkki kohalikud inimesed arvasivad, et mina kui võõras ei leia seda kohta ja vastavaid teesid kätte, arvasin siiski sellega valmis saavat ning läksin otseteed. Ei kestnud just kaua, kui ma juhatatud märke juba kohtasin ja varsti juba kusagilt lepiku tagant talu nägin, mis – nagu hiljem selgus – oligi Saarde. Sellesse tallu tulek maksis minu vaeva ausasti kinni. Siit leidsin eest ühe jutustaja asemele kolm. Juhatati mind vanaperenaise Latiku juure, kuid uuemas asjus olid ka praegune peremees ja perenaine küllalt teadlikud. Et vahepääl kätte oli jõudnud õhtu ning et talurahvas võrdlemisi vastutulelik ja hää oli, jäin siia ööks.

17. juunil
Hommikul jatkasin oma reisi uue värskendatud jõuga. Nüüd võtsin oma sihiks Solo tallu minna, kuhu mind vallamaja juurest juba juhatati. Sinna oli tükikene maad. Kui sinna jõudsin, kuulsin oma kurvastuseks, et juhatatud isik üldse enam normaalmõistuse juures pole, nii et minul temaga absoluutselt midagi teha pole. Oli kahju, sest ta olla väga teadlik vanainimene olnud.
Nüüd juhatati mind Rantsu tallu vanaperemehe jutule. See talu oli 3–4 versta maanteelt täiesti kõrval, kusagil metsa ja soo taga, kuhu peaaegu mingisugust kindlat teed sisse ei läinud. Nuudi talult, mis viimane tee pool metsa talu, küsisin veel sinna teed ning nende seletuse järele otsisin ning leidsingi Rantsu kätte. Vanamees oli täiesti jututa. Arvasin, et ta võibolla ei soovi minule rääkida – ei tea mille pärast –, kuid kui kõiksugused võtted ja kombinatsioonid olin tarvitanud tema kallal ja nähes nende muidu lahket vastutulekut minu vastu nii söögi ja teiste sarnaste suhtes jõudsin otsusele, mida ka hiljem ümbruskonna rahvas tõendas, et ta iseloomult on juba vagune ja tagasihoidlik. Sarnane toiming võttis küllalt palju aega, aga noh! – midagi pole parata. Sama talu maa pääl pidi olema pops, ka küllalt elatanud vanakene. Läksin ka sinna, kuid tagajärjed just liiga positiivsed polnud.
Sama vanakene juhatas mind Tarvastu vaestemajja kellegi Sakkeuse juure, kes oma vanaduse poolest kogu ümbruskonnas rekordi võtab. See mees oli saanud 1926. a kevadel saja-aastaseks. Vaestemaja Soone, nagu seda kohta kutsuti, polnud Rantsult otseteed just mitte liiga kaugel. Rantsu popsi juhatuse järele nägin varsti, et olin õigel teel ning peagi jõudsin sihtkohale. Raske oli selle vanakesega rääkida, sest ta kuulis väga pahasti, kuid veel raskem oli tema jutustusest aru saada. Kui ta midagi, näituseks mitmest isikust jutustas, siis ei tarvitanud see vanakene nende isikute määramiseks [midagi muud] kui „tema” ja „tema”. No mine saa nüüd aru, kes see „tema” on. Kui küsisid midagi selgituseks, et kes oli see „tema”, sai tema vahel pahaseks, et ma aru ei saa, kuid vahel kuulis mind valesti ning hakkas hoopis uut juttu ajama. Pika aja järele sain siiski küllalt rahuldava pildi tema jutustusest. Millest korraga aru ei saanud, katsusin hiljem teisest küljest uuesti selgust saada. Keegi teine jutustas ka mulle vaestemajas midagi, kuid see pole liiga oluline.
Vahepääl oli päikene juba alla veerenud. Jahe õhtune vilu ja paks hall udu kattis juba niite. Öömajale juhatati mind Haldi [?] tallu, missugune on Soonel lähedal ning on kui mõisa. Kui sinna jõudsin, oli rahvas kibedasti karjatallitusega ametis. Küsisin peremehe järele, kui öeldi, et pole kodus, siis perenaise järele. Viimane oli parajasti kaevu ääres. Rääkisin temale lühedalt, kes olen ja mida soovin. Ta podises midagi arusaamatut ning läks siis tuppa, ilma et mulle midagi oleks lausunud. Ootasin tükikene aega kui narr keset askeldavat õue ning kui ei näinud enam peremeest ega perenaist, sammusin sihitult edasi.
Otsustasin rutata, et veel enne, kui pole liiga hilja, jõuaksin Tarvastu kirikuõpetaja juure, kes oli Haldi [?] talust umbes 3–4 versta. Ehkki ruttasin, oli siiski kõik uksed sulutud ja toad pimedad, kui sinna jõudsin. Abitult lonkisin siis ringi, kuni Tarvastu mõisas kohtasin kedagi. Küsisin öömaja. Juhatati kusagile viinavabriku juure. Läksin. Peremeest polnud kodus, kuna tema noor abikaasa mind kui tundmatut ei usaldanud öökorterisse võtta. Oli tehtud juba kindel otsus: hulkuda veel paar ringi mööda mõisat ja maanteed kesk ilusat suveööd ning siis otsida mõni põõsas, kelle varju istuda, et natukene enne koitu suigatada.
Mõisast natukene maad väljas, Mustla ja mõisa vahel kohtasin kellegagi. Muuseas küsisin hr Parki järele, kes pidi minu teada Mustlas elama ning kellel poeg ülikoolis. Poeg oli minu keskkooliaegne naaber ja sõber. Mees, kellega mina kohtasin ütles aga, et Park elab Tarvastu mõisas, andis minule täpse juhatuse selle maja üle, kus ta elab ja et ma ta kätte leiaks. Selle juhatuse järele otsisingi ksv! Parki üles ning sellega oli lahendatud korterikriis. Vahepääl käis vist kell juba ühe pääle.

18. juunil
Ksv! Parki käest kuulsin, et teetegemise aegu olla kusagilt Ritsniku liivaaugust leitud surnupääluid, vanu rahasid, pusse jne. Küsisin nende leidjate nimed ning läksin nende juure, et lähemalt teateid saaks. Nägin isiklikult seda pääluud, mis oli veel võrdlemisi kõva; rahad, pussi jne olid inimesed kaotanud. Ehkki tuli 5–6 versta tagasi Suislepi poole minna, kus asus see liivaauk, läksin siiski ka tagasi, et isiklikult selle kohaga tutvuneda. Kohapääl sorisin käega liiva sees, kust leidsin palju inimese külje- ja seljakonte (vaata lk 9).
Säält läksin siis jällegi 4–5 versta kõverdi alla järve ääre tutvunema juba enne kuuldud Kivilõpe külas Matsi-Andresse maa pääl oleva kiviristiga (vaata lk 4–9). Lähemate andmete saamiseks selle ümbruse ja risti kohta käisin sees mitmes talus ja rääkisin nii mitmegagi nurmes töö juures.
Viimane aeg oli juba korterisse minemiseks. Päike oli juba ammu looja läinud, kui ma viimase jutustaja poolt välja astusin, et Tarvastu mõisa Parki poole öökorterisse minna. Otseteed üle niitude ja soode oli sinna umbes 4 versta. Pidin lahti võtma jalad, sest mõnel kohal oli niit nii soine, et vesi üle saapa sisse oleks tulnud. Jõudsin Tarvastusse hilja, pererahvas magas juba. Ruttu pugesin ka mina voodi, et homme teekonna jatkamiseks puhata.

19. juunil
Tööjärg oli täiesti jälle kadunud. Ei teadnud enam, kuhu sisse minna. Nüüd võtsin sihi Kärstna poole, sest sääl pool on hää suur osakene Tarvastu valda. Juhuslikult läksin sisse ühte tallu, milles juhuslikult oligi ka üks vanakene. See rääkis ühte kui teist ning hiljem andis mulle ka ülevaate ja õpetust ning juhatust, kust leida minule tarvisminevaid inimesi.
Paaritunnilise jutuvestmise järele sammusingi edasi. Teel kohtasin kellegi võõraga. Juhuslikult küsisin ka temalt, et kas ta ei teaks juhatada minule vastavaid isikuid. Ta andiski minule väga häid aine allikaid. Tema juhatuse järele läksin Vaigu tallu peremees Loosi juure, kes pidi olema endine valla kohtumees jne. Peremeest polnud kodus. Perenaine pakkus minule lahkesti lõunat, seletas minule, mida nõudsin ning palus, et ma ootaksin peremeest, sest see tulla varsi. Kui olin söönud ja ühe kui teise küsimuse kohta juba ainet saanud, jõudiski peremees koju. See oli vana mehekene, kuid näolt värske ja noor. Küsisin, et: „Kuidas olete teie nii värske?” siis vastas ta, et olla olnud eluaeg karske mees – vahest sellepärast. Midagi suuremat uudist temalt ei saanud. Mis oli, selle oli tema abikaasa minule juba seletanud, tema andis mulle ainult mõningaid märkeid hilisema aja kohta. Vanemast ajast ei teadnudki ka oma praeguse ümbruse kohta midagi seletada, sest oli koduväina Suislepist sisse tulnud. Vastuvõtmine oli siin jumalik, võrreldi mind omi kadunud poegiga, kes kõik viis olid surnud, ning paluti, et vahel neid kostitaks. Et see talu maanteelt kõrval, saatis mind ta abikaasa teele, kust otse maanteele võis pääseda.
Otsekohe läksin nüüd Mustlase maal oleva popsi Kaaruse juure. Too mees oli esimene, kes ei soovinud jutustada – püüdis vastu puigelda, et tema midagi ei tea. Ma ei kaotanud siiski lootust. Algasin temaga harilikku igapäevast juttu ning hiljem siis algasin võrdlema vanaaegseid inimesi jne praegusaja inimeste ja oludega, kuni ta vana aja ülistamiseks ehk kaitseks viimaks ise suu avas. Ehkki midagi uudist suuremat temalt ei saanud, olin siiski rahuldatud, et oskasin teda rääkima panna. Tema juhatas mind Tarvastu Kantsile hr Kaski juure, kelle vamiil olla Tarvastu kiriku kellalööja[d].
Jõudsin Kaski juure enne ähvardavat vihmasadu, mis aga viimaks siiski tulemata jäi. Umbes tunniajalise jutuajamise järele saatis ja juhatas ta mind endise Vooru valla, praeguse Vana-Suislepi Laugi talu peremehe juure. Jõudsin otseteed minnes sinna just päikse loodeks, kuid peremeest polnud kodus. Riidaja Laanel, Laugi piiritalus, on minule keegi tuttav. Läksin sinna ööseks.

20. juunil
See päev ei olnud mul õnne. Üle 50% käidud kohtadest polnud otsitavat kodus. Kohe hommikul, kui uuesti Laugile tagasi läksin, polnud enam otsitavat kodus. Sammusin edasi kusagilt külateed mööda, kuni mitme asjatute taludes sees käimise järele jõudsin järjega Vana-Suislepi mõisa. Enne jäi minul Leebiku-poolne osa Suislepi vallast läbi käimata, nüüd jatkasin seda. Ehkki seda tegin, ei annud see tagajärgi. Käisin sees Suislepi koolimajas, Varesel ja Tuuril, kuid tagajärjed oli negatiivsed. Õieti öelda polnudki mul neilt suuremat midagi loota, sest isikud, kes kodus olid ja kellega rääkisin, ei teadnud mulle midagi huvitavat ja uudist rääkida. Sellega oli minul keerd ümber Uue-, Vana-Suislepi ja Tarvastu valla käidud, nii et jõudsin jällegi Riidaja Kungi lähedale välja. Õhtuks jõudsingi Kungile, kus öö mööda saatsin rahuliku unega, et väsimusest välja magada.

21. juunil
Päike oli juba pea pooles taevas, kui ülesse tõusin. Tänases päevakorras oli olla veel mõni tund sugulaste juures kui külaline ning siis sammuda koju. Juba enne oli minul kavatsus jaanipäevaks koju jõuda. Käimata jäi siis minul veel Tuhalaane vald ja Loodi vallast Tinnikuru, nagu ümbruskond toda eraldatud Loodi valla küla kutsus. Puhanud Kungil kuni lõunani ja söönud lõuna, astusin teele kodu poole, et jõuda õhtuks koju. Kungilt koju on minul 15–20 versta.

27. augustil
See oli pääle lõunat, kui suviste askelduste järele jällegi jatkasin oma reisi. Muljed maaelu kohta hoopis teised. Kogu suvi päevast-päeva töötanud, nii et käed rakkus ja kondid kanged ja valusad, ei valmistanud sellepärast see reis enam niisugust naudingut, kui kevadsuvel. Ei viitsinud enam jala kõndida. Muretsesin endale häält naabrilt jalgratta ning otsustasin selle vallakese paari päevaga rattaga läbi sõita.
Esimesel päival st söögivahel ei saanud pea mingisugust positiivsed tööd teha. Andmete saamiseks jõudsin läbi käia ainult paar-kolm talu ja asunikukohta. Rattale ei saanud päälegi minna, sest tarvitasin otsetee pärast külateesid ja nurmi, nii et ratast ajasin ainult kõrval. Jõudsin õhtuks kellegi Anikatsi mõisa asuniku juure ning jäin sinna ööd.

28. augustil
Nüüd olin jõudnud maanteele ning sain kasutada ratast. Sellel päeval töötasin pääasjalikult asjaliste mälestuste kallal, mida selles ümbruses mitu. (vaata lk 11–14) Ühte kui teist nende asjaliste mälestuste kohta sain ka Kullesse peremehelt. Üldse see koht ja ümbrus võttis minul palju aega. Käisin mitu korda mõne talu ja mälestusmärkide vahet. Kullesse peremees juhatas mind kuhugile tallu Tuhalaane aleviku poole, kust ma ainet pidin saama. Et ma aga mingisugust ainet ei saanud, sest et too rahvas absoluutselt midagi ei teadnud jutustada, unustasin ma tolle talu nime, ehkki ka öö selles talus mööda saatsin. Haruldane rahvas üldse Tuhalaane ümbruses. Võrdlemisi vähese jutuga – elavad kehvalt ja kokkuhoidlikult. Selle põhjuseks halb põllupind.

29. augustil
Pühapäev. Magasin siin ka sellepärast natukene hiljem kui harilikult. Sain minema siit alles kella kümne ümber. Käisin ka paaris talus tee ääres sees, kust lootsin enda töö kasuks midagi ainet saavat, kuid asjata. Üldse on Tuhalaane vallas vähe kaua kohal elanuid inimesi – siia on paljud asunikkudena sisse tulnud, sest oli ju siin palju karjamõisaid, mis nüüd välja planeeriti.
Lõunaks jõudsin aiksalt Tuhalaane alevikku. Alevikus asub ka ap[ostlik]-õigeusu kirik. Läksin kohaliku preestri juure – palusin, et ta mind oma kiriku arhiivis laseks töötada ning ööseks mulle korterit annaks. Mees on võrdlemisi saamatu ja iseloomu poolest vaikne-tasane. Arhiiv oli ka neil võrdlemisi lohakal järjel. Arhiivi hoiukohaks on küll korralik paik, kuid tähtsam raamat s.o kiriku kroonika on neil kadunud. See olla kaotsi läinud juba endise preestri aegu. Temale, st praegusele preestrile olla küll kohuseks tehtud ülemuse poolt uus kroonika kokku seada arhiivis olevate paberite järele, kuid see olla raske töö, sest paberid olla liiga puudulikud ja väheütlevad. Sorisin ka ise seda arhiivi, et mingisugust muljet koguduse arenemisest jne saada, kuid mul ei õnnestunud küll sellest selget pilti saada. Õhtu hiljaks jõudsin läbi sorida arhiivi ning hiljem jäin siia öökorterisse.

30. augustil
Kiriku läheduses samas Tuhalaane alevikus asub Tuhalaane vallamaja. Hommikul jatkasin oma tööd Tuhalaane vallamajas arhiivi kallal. Nagu ma juba töös tähendasin, on see arhiiv oma halva panipaiga poolest üks halvemaist. Ehkki ma peaaegu terve päeva siin viibisin ja võrdlemisi hoolega päris töötasin, ei saanud ma siiski siit rahulikku muljet. Raske oli leida sest suurest arhiivist ülesse vastavaid raamatuid. Öökorteri pärast mures olles ei sõitnudki ma enam kusagile mujale, ehkki natukene varem õhtule sain kui harilikult. Minu harilik puudus oli kogu selles reisis alati, et ma liiga hilja omale öökorterit hakkasin muretsema, nii et mul tihti tuli raskusi selles suhtes. Ei soovi ju keegi liiga hilja võõrast isikut ööks enese juure võtta, päälegi siis, kui vastavas talus puudub isik, kellega oma aine kohta juttu saaks vesta ja end sellega tutvustada ligemalt. Öökorteri sain Tuhalaane alevikku, veskiomaniku juure.

31. augustil
Sellel päeval sõitsin ma palju verstasid maha ning see päev oli minule võrdlemisi produktiivne. Otsekohe hommikul sõitsin tagasi Anikatsi mõisa kellegi hr Otsa jutule, kes pidi rahva jutu järele olema teadlik mees. Tõesti, rahvas ei petnud. See mees oli mulle pea iga küsimuse kohta kasulik. Ta seletas selgelt ja teadlikult. Siin läks mul hää tükikene aega. See mees juhatas mind nüüd Pahuvere mõisa taha 3–4 versta Jõksi Saabase juure. Vahepääl olla kõik uued sissetulnud isikud ja minule mitte sündsad. Lõunaks jõudsin Jõksile. Saabas oli vana mees ning tema rääkis võrdlemisi raskepäraselt, kuid küsisin ühe kui teise küsimuse kohta, kuni selge ülevaate sain.
Siis sõitsin hulka maad halba teed mööda alla Loodi Tinni külla. See küla seisab koos umbes 12st talust, mis teineteisele ligistikku. Juhatuse järele läksin kõige teadlikuma ja võrdlemisi vanema inimese hr Kurvitse poole. See seletas mulle sellest ümbrusest hästi. Küsisin ka, kuidas on see Loodi küla siia teiste valdade vahele saanud. Ta ütles, et mõni räägib, et keegi ristiisa olla ta ristipojale kinkinud; mõni räägib aga, et kaardimänguga olla Loodi härra ta võitnud. Mees oli väga lahke. Päikene oli looja juba läinud ning minul oli mu kodu muist halba teed mööda, muist hääd teed sõita umbes 15 versta. Jõudsin koju hilja.

3. septembril
Nagu teda, jäi minul Suislepi vene kiriku arhiiv kevadsuvel läbi töötamata. Täna vara, kesk pakilist maatöö aega, rakendasin hobuse vankrile ning sõitsin sinna, et läbi töötada see arhiiv. Oli raske see asi, sest köster oli 3–4 versta kaugel nurmes tööl. Töötasin võrdlemisi korralikult, ning jõudsin koju öösel. (Suislepi kirik on minu kodust umbes 15–20 versta kaugel.)
EKLA, f 199, m 21 < Tarvastu khk. – Elmar Anton (1926)