Venestamine

Äksi kiriku pühitsemisel võeti laululehele “Üks kindel linn ja varjupaik.” Tsensor keelas selle, sõnade pärast: ”Kuri vaenlane on väga vihane,” kartes, et vaenlase all võib mõelda Vene riiki. Pastor Wegener õpetas siis laulusõnad kogudusele pähe ning lauldi ikkagi. (Johann Kotli)
“Olevik” saanud karistada selle eest, et “tsaari” asemel oli trükitud “taar” (Johann Kotli).
Komissar Ruban oli äge venestaja. Olles vallakirjutaja, põrkasin ma temaga ja rahvakoolide inspektoriga sagedasti kokku rahvusküsimuses. Ruban tahtis “rahvaid ühte sulatada”, selle peale ütlesin mina kord purjus peaga: ”Seda ei tulda teilt küsima.” Kaebama ta siiski ei läinud. (Jakob Kuusler)
Vene keele toppimine solkis meie koolid (Juhan Elken)!
Raske oli pidudeks luba saada. Näiteks ei tahetud lubada lastepidu “detskije prazdniki” nimetusega, see näis liiga suure pidustusena. Siis tuli sooviavaldusel nimetus muuta “detskije vetserniks”, kui ka see ei läinud läbi, tuli veel vähendada ning lõpuks pidada ainult “detskaja vetsernika”. (Martin Meos)
Häda oli näidendite tiitlite tõlkimisega vene keelde - ei leidnud alati õiget vastet. Nii tõlkisime “Kauka jumal” ”Karmannõi bog” jms. (Martin Meos)
Seltskondliku töö suhtes oli kõige olulisem hea läbisaamine kreisiülema abilisega. Tema isegi muutus nõuete kohaselt venelisemaks, enne oli ta nimi Robert Brandt, kuid hiljem sai Roman Brailoviks. Ise nimetas ta end Väike-Maarja jumalaks! (Martin Meos)
Venestussurve all oli kooli- kui ka seltskondlik töö küll raske ja tihti seotud hädaohtudega, kuid siiski ei olnud nii raske, kui praegu, mil valitseb igal pool erakonna tagamõte (Martin Meos)!
Amblas asutati eesti kooli kõrvale vene kool. Seltskond suutis siiski eesti kooli toetada. Inspektor Arabatskile läks salakaebus, et mina töötan eesti kooli heaks. Nõudis, et ma astuks kolme päeva jooksul tagasi eesti kooli seltsist (Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi Ambla osak.) ning saatis politsei seda kontrollima. (Aleksander Greenberg)
1907. aastal anti eesti keelele rohkem tunde, aga 1914. aastal oli surve jälle sama tugev, kui enne 1905. aastat. Nõuti isegi kirjavahetuses kirikuõpetajaga vene keelt. (Aleksander Greenberg)
EKLA, f 199, m 58, 119/121 (297-306) < Väike-Maarja khk. - Olga Männik (1931/32)