Suuline traditsioon - 1917. a. revolutsioon ja enamlus

1917. a. revolutsiooni ajal kohalikud pahempoolsed tegelased ei näidand suuremat aktiivsust. Sepp Uustalu Johannes sai vallanõukogu esimeheks. Nad võtsid kõik valla asjaajamise üle, vastupanekut suuremat ei olnud.
Suurt vaenu punased ka üles ei näidand, olid teiste vastu üsna leplikud, vastastikuseid tülitsemisi palju ette ei tulnud. (K. Rutoff) Oleks olnud salakaebusi, küllap siis mõni oleks kuuli ka keresse saand. (J. Keskküla)
Vaivara rahvas oli agar sel ajal äri ajama: võeti kott kartuleid ja viidi rongiga Peterburisse, teeniti veel head raha, sest pealinnas oli toiduainetest suur puudus. (K. Rutoff)
Punased ei teind just suurt kahju. Kästi neile lehmi tuua, “ma jätsin viimata, - ei tehtud mulle ka midagi.” (J. Keskküla)
Enamlaste ajal jutustaja olnud Joala valla talitaja. Vallakassat ta pole andnud enamlastele üle. (M. Kampus) Eesti iseseisvuse manifest saadud kätte 26. või 27. veebruaril 1918, pandud välja: üks eksemplar vallamaja seinale, teine välja. Enamlased ei ole julgend neid puutuda ega maha võtta. (M. Kampus)
Narvas oli enamlaste-aegseks linnapeaks keegi läti madrus Taumann, Joalas teotsend Samokrassi mees Robert Mooses, siis veel Jaan Välja, Martin Pupp, Karl Säkk jt. (M. Kampus)
Narva politseimeistri-kirjutaja Võrnu rääkind, et Narva raekoja trepi ees olevat tuli ja sellesse loobitavat raamatuid raekojast. Teine tuli olevat Peetri platsil priistavi maja ees ja kolmas Joal. Samal ajal Joala valla arhiivis leidus raamatuid ajast, mil igal kogukonnal oli oma asjaajamine. See sundis kohalikke ametmehi ettevaatusele: perekonnaregister ja kassaraamatud peideti igaks juhuks. Kuid arhiivihävitajad ei jõudnud Joalani.
Märtsikuu alul oli esimene rahvakoosolek miilitsa organiseerimiseks. Jutustaja valitud miilitsa peameheks. (M. Kampus) Tallinnast käind instruktor andmas seletusi. (M. Kampus)
Jutustaja, Siim Roots, olnud enamlaste valitsuse ajal Joala vallavanem. Ta püüdnud kaitsta neid isikuid, kes sattund enamlaste viha alla. Hiljem andis ameti üle ja teotses kohaliku toitluskomitee esimehena. Selle ameti kandjana sõitis ta Rakveresse ja Tallinna. Kuna ta oli lõpetand tehnikakooli ja teotsend Venemaal enne maailmasõda ehitusmeistrina, muuseas ka 4 aastat vannutatud meeste kohtus, siis ta valiti 1917. a. oktoobris Virumaa tribunaali esimeheks, millises ametis püsis 1918. a. veebruarini. Selle ameti ta võttis üle Mihkel Juhkamilt (praeg. Riigikogu liige). Abiks kutsus noore asjatundliku juristi. Roots arvab enda teeneks asjaolu, et Rakvere tribunaalis ei tulnud ette mahalaskmisi. Administratiivjaoskond on hakand teda süüdistamagi, et tribunaal on pehme. Selle järele võetud niisugused asjad, nagu viinapõletamise trahvi määramised jne. Administratiivjaoskonna alla (täidesaatvas komitees).
Roots saand palka 400 rubla, Anderkopp 300 rbl. Praegu Roots on veendund põllumeeste kogude liikumise pooldaja, olles ühtlasi kohaliku põllumeeste kogu abiesimees (1931. a.) Enamlaste parteisse pole ta ka revolutsiooni ajal kuulund, vaid teotsend enam-vähem erapooletult.
1917. a. sügisel tulnud madrused laevadega Tallinna alla, arreteerisid hulga mõisnikke. Roots on saatnud telegrammi Leninile. Lenin nõudnud, et mõisnikud saadetaks Peterburisse. Rootsi korraldusel tehtudki seda. Sealt saadetud nad edasi Siberisse. Rootsi poeg asund samal ajal Siberis. Kui teade tulnud kohale parunite saabumisest, siis vene soldatid pidand aru, et miks tehakse veel korraldusi “baranide” toitmiseks.
Enamlaste ajal tulnud tihti ette, et mõned kuritegelised isikud pannud end sõdurite ja ohvitseride riietesse ja käind nõnda mõisasid rüüstamas. Rootsi poeg, kes olnud ka tribunaali teenistuses, pidand käima püüdmas neid röövleid, sõitnud ratsahobusel maal ringi. Neid rüüstajaid tahtnud tribunaal maha lasta, kuid Roots kaitsnud neid. Teine liik kaebealuseid olnud salaviinapõletajad ja hangeldajad, n.n “kotimehed”. Neid püütud raudteejaamades, konfiskeeritud nende tagavarad ja jagatud rahvale ning antud poodidesse müügile. Jaamadesse tekkind ka “šaikad”, kes hakand omavoliliselt konfiskeerima. Rahvas käind tribunaalis nõudmas, et neilt on konfiskeeritud põhjuseta üht teist. Siis arreteeritud “šaikad”. Need polevat olnud mingisugused alamat liiki vargapoisid, vaid organiseeritud tegelased, kes nõnda püüdnud mustata ja halvustada enamlist korda.
Tribunaali saadetud anonüümseid kirju, et valgekaartlased organiseerivad vastupanu ja koguvad relvu. Samal ajal Rootsi naine haigestund raskesti kodus, mistõttu mees pidand sõitma Joalasse. Tema äraolekul arreteeritud hulk paruneid ja muid “valgeid” ning Jõhvis madrused lasknud nad maha.
Tagasi tulles Joalast enamline valitsus oli lagunemas. Roots arreteeritud Rakveres otsekohe. Tänaval minnes arreteerijatega rahvas aina karjund: ”Tribunaali peamees viiakse vangi!” Keegi ähvardand teda veel rahva hulgast: ”Vaata, mina tõmban sulle täna veel nööri kaela!” Arreteerimiskäsu algataja olnud kindlasti Juhkam. Linnavalitsuses otsitud Roots läbi ja võetud raha, 280 rubla, ära. Alguses ta pandud vangikambrisse, kus kuulipilduja olnud aknal. Korraga tehtud kära: ”Kuhu vang pandud, relv kongis käepärast!” Siis paigutatud Roots ruumi, kes asund ka tema enda poolt vangi mõistetud isikud. Sama päeva õhtul politseiülem Aaren ja Kalbus kuuland ta üle. Roots palund neid, et ta viidaks üle kuhugi teise ruumi, kuna temaaegsete vangide uures elu muutund võimatuks. Siis ta viidud rahukohtusse.
Kohtus Roots andnud üles tunnistaja, kuid seda polevat kutsutud ette. Siis ta nimetand tunnistajana Ado Anderkoppi. Anderkopp tunnistand: ”Kord tribunaalis olles telefon helisend. Kippar läind vastama ja karjund telefonisse: ”Seal pole muud, kui andke tuld!” Roots küsind: ”Mis, kus tuld anda?” Kundas olevat valged punaseid sisse piirand. Kippar käskind tuleandmisega end vabastada. Roots karjund Kipparile: ”Silmapilk võta sõna tagasi!”” - Selle tunnistusega Anderkop päästnud Rootsi. Selle järele Aren toond ta vanglast välja ja andnud sakslastele üle. Roots nõudnud oma raha tagasi. Aren andnud kõigest 20 rubla Kerenski-raha ja öelnud, et muu osa jätku Roots heaga sinna, sest sakslased võtvat niikuinii selle omale. See 280 rubla jäänd tal aga siiski saamata. - Teda peetud pantvangina kinni.
Sakslased saatnud Rootsi Tallinna elevaatorisse istuma. Süüa antud vangidele halvasti, komveerand naela leiba päevas ja muud toitu üsna kehvasti, kapsasupp olnud peamiseks toiduks. Ta pidand kaks kuud vangina Tallinnas viibima.
Sakslaste tulekul, enne Rootsi arreteerimist, poodud 14 inimest Rakvere jaama ette. Sakslaste komendant pöördund rahva poole ja seletand, et seda polevat sakslased teinud, vaid Eesti valgekaartlased.
Tribunaali poolt vangistatud isikud kuulatud sakslaste tulekul Kalbuse poolt üle ja lastud vabaks.
Pärast sakslased hakand Rootsi uuesti kimbutama, tahtnud teda arreteerida kui enamlaste-aegist tegelast ja nende arvatavat vastast. Roots pidand põgenema Venemaale, kus lootnud saada mõnd sobivat tegevusala. Piiril saksa sõjaväelane nõudnud isikutunnistust. Roots poetand 10 rubla puhta valge paberi vahele, andnud selle soldatile. Soldat öelnud: „Ja, das ist richtig, gehen Sie!“ Ja lasknud teda minna.
Venemaal pole Rootsil olnud midagi peale hakata, kuna ta pole kuulund parteisse. Ta olnud varsti sunnitud koju tulema. Kolmekesi piirilt üle tulles - poeg ja minia tulnud ka kaasa - olnud vaja jälle 10 rubla altkäemaksu maksta.
Sellest ajast Rootsi pole enam tülitatud enamlaste-aegse tegevuse pärast. Mõne aasta eest tõsteti teatavasti süüdistus A. Anderkopi vastu tema tegevuse pärast tribunaalis. Roots ei leia sellest ajast midagi Anderkopile ega ka endale ette heita, kuna kaitsnud kodanikkude elusid. Kui keegi riigikogu valimiste agitaator püüdnud halba varju heita Anderkopile, kuna see olnud tribunaali esimees, siis Roots öelnud: ”Kui vana Teie ka olete? Kas teate seda aega ka? Tribunaali esimees olin mina, Anderkopp jätke rahule.” (Siim Rootsi enda jutustatud.)
EKLA f 200, m 18:1, 180/9 (21) < Vaivara khk. - Rudolf Põldmäe (1931)