Rituaalsest laulust, vaimulikust rahvalaulust ja eesti rahvapärasest koraalist

Helen Kõmmus

Käesoleva artikli esimeses pooles annan ülevaate sellest, kuidas eesti rahvamuusika uurijad on vaimulikku rahvalaulu iseloomustanud. Nende seisukohti arvesse võttes sõnastan rituaalse rahvalaulu, vaimuliku rahvalaulu ja eesti rahvapärase koraali mõiste. Kirjutise teises pooles analüüsin õe ja venna Anna Pärdi ja Villem Tikerbergi poolt 1921. aastal Ridala kihelkonnas lauldud rahvapäraste koraalide Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavaid noodistusi ja võrdlen neid koraaliraamatus trükitud viisidega. Mõisteid koraalivariant (variant), koraalivariatsioon (varieeritud viis, variatsioon), koraali rahvapärane mugandus ja folkloriseerunud koraal kasutan rahvapäraselt lauldud kirikliku koraali sünonüümidena.

Vaimulik rahvalaul ja selle üks alaliik, rahvapärane koraal, on leidnud käsitlemist mitme eesti (etno)musikoloogi, ajaloolase jt uurimustes. Muusikateadlane Elmar Arro andis 1931. aastal ilmunud artiklis esimese ülevaate Eestis kasutusel olnud koraaliraamatutest, lisades märkusi koraalilaulmise lokaalsete eripärade kohta (vt Arro 1931). Etnomusikoloog Ingrid Rüütel pühendas oma 1969. aastal filoloogia alal kaitstud kandidaadiväitekirjas „Eesti uuema rahvalaulu kujunemine” ühe alalõigu siirdevormilistele vaimulikele rahvalauludele (vt Rüütel 1969: 474–479). 18. sajandil Eestis hoogustunud hernhuutlaste ehk vennastekoguduse tegevuse, sealhulgas muusikaharrastuse mõjust maarahva laulutavadele on põhjalikult kirjutanud ajaloolane Rudolf Põldmäe (1988). Folklorist Kristi Salve (1996) on käsitlenud eesti vaimulikke värsse, folklorist Ergo-Hart Västrikult (1999) pärineb ülevaade rahvapärase koraali „Mu süda, ärka üles” taustast. Musikoloog Toomas Siitan on uurinud koraalimeloodiate algupära, 19. sajandi koraalireformi ja puudutanud muuhulgas ka koraalimeloodiate rahvapärast töötlemist (vt Siitan 1992, 1994, 1995, 1998, 2000).

Eestirootsi koraalilaulutraditsiooni vastu on tundnud huvi ka Rootsi muusikauurijad. Carl-Allan Moberg avaldas 1939. aastal ülevaate ruhnurootslaste rahvapärastest koraalidest (vt Moberg 1939). Teine Rootsi muusikateadlane Olof Andersson on koostanud seni kõige ulatuslikuma kogu Eesti ja Gammalsvenskby rootslaste koraalitöötlustest (vt Andersson 1945). Etnomusikoloog Margareta Jersild on avaldanud eestirootsi materjalide kohta mitmeid artikleid ja andnud koos Ingrid Åkessoniga välja koguteose rahvapärastest koraalidest, kus leidub põhjalik ülevaade eestirootslaste rahvapärastest kirikulauludest (vt Jersild 2000).

Eesti ja eestirootsi rahvapärase koraali funktsiooni ja muusikalisi tunnuseid on käsitlenud muusikateadlane Urve Lippus. Ta on avaldanud ülevaateid ja analüüse eestlaste ja eestirootslaste rahvapäraste koraalide kogudest ning meloodiatest (vt Lippus 1988, 1992, 1993). Artiklis „Rahvapärane koraalide laulmine eestirootslaste külades” pakub Lippus välja vaimuliku rahvalaulu sõnastuse: „.. vaimulikud laulud on sellised rahvalaulud, mida kasutatakse religioossete (meil siin loomulikult kristlike, kuid omad vaimulikud rahvalaulud on kõigil religioonidel) teenistuste, kombetalituste (ristsed, pulmad, matused), tähtpäevade (jõulud, lihavõtted) puhul, aga ka üksi või seltskonnas lihtsalt religioossete tunnete väljendamiseks” (Lippus 1988: 27).

Etnoloog Igor Tõnurist on 1998. aastal kogumikus „Eesti rahvakultuur” ilmunud artiklis „Muusika ja tants” ütelnud järgmist: „Omaette valdkonna [rahvamuusikas] moodustasid rahvapäraselt lauldud koraalid. Need koraaliviisid pole siiski eesti vaimulikud rahvaviisid, nagu neid tänapäeval tihtilugu nimetatakse, vaid kanooniliste kirikuviiside rahvapärased mugandused, nn keerutustega laulmine. Rahvapärast koraaliviiside varieerumist ja kaunistamist tuntakse ka Rootsis ja Soomes. Kõige kauem säilis selline laulmisviis Lääne-Eestis, sh ka eestirootslastel. Mitmesugust rahvapärast musitseerimist tekkis 18. sajandil ja hiljem ka hernhuutlaste tegevuse tulemusena. Hernhuutlikud eestikeelsed tekstid, mida retsiteeriti või lauldi, said tuntuks isegi õigeusku kuuluvate setude hulgas, kes mäletavad neid tänini” (Tõnurist 1998: 462–463).

Neid määratlusi arvesse võttes pakun välja rituaalse rahvalaulu, vaimuliku rahvalaulu ja rahvapärase koraali mõiste sõnastuse.

Rituaalne laul on mingis kultuuris toimiva usundi (nt loodususk vm) põhimõtted omaks võtnud inimgrupi (perekond, kogukond) ühine suuline laulupärimus, milles väljenduvad lauljate usulised tõekspidamised. Rituaalset rahvalaulu on traditsiooniliselt lauldud usulise tavandiga seotud situatsioonides (kombetalitused, tähtpäevad) ja kohtades (pühakoda, -koht).

Vaimulik rahvalaul on mingis kultuuris toimiva religiooni (nt kristlus, judaism vm) põhimõtted omaks võtnud inimgrupi (kogudus) ühine laulupärimus, milles väljenduvad lauljate religioossed tõekspidamised. Pärimus võib põhineda kirjalikel eeskujudel (nt luterlike koraalide rahvapärased mugandused), ent on teinud läbi lokaalseid traditsioone järgiva varieerumise. Traditsioon võib olla seotud institutsionaalsete struktuuridega (nt kirik). Vaimulikku rahvalaulu on traditsiooniliselt lauldud religioossetes situatsioonides (teenistused, koosviibimised) ja kohtades (pühakoda).

Eesti rahvapärane koraal on kirjalikest allikatest pärit (kirikulauluraamatud), lokaalsete suuliste laulmistraditsioonide mõjul folkloriseerunud uuema rahvalaulukihistuse hulka kuuluv laulupärimus. Rahvapäraselt lauldud luterlikke koraale võib pidada eesti vaimuliku rahvalaulu tuumikliigiks.

Rahvapärane koraalilaul

Oluline periood eesti rahvapärase koraali väljakujunemisel oli 18. sajandi esimene pool, mil hoogustus vennastekoguduse liikumine (Lippus 1988: 28). 18. sajandi lõpupoole said vennastekoguduse laulikutest nopitud viisid ja laulud rahva seas üsna populaarseks. Koraaliraamatute, nooditundjate ja saateinstrumentide vähesuse tõttu maakogudustes kujunesid kohalike laulutraditsioonide mõjul ajapikku välja paikkondlikud koraalivariandid.

Urve Lippust (1988: 34–35) refereerides toon välja rahvapärase koraalilaulu peamised muusikalised erijooned:

1) meloodialiini kaunistamine ehk melismaatiline ornamenteerimine – pikkadele silpnootidele lisatakse eel- ja järellööke, pikk noot asendub grupetoga (duoolid, trioolid, kvartoolid, kvintoolid);

2) modulatsioonide, helistiku kaldumiste kaotamine – laadilist struktuuri lihtsustatakse nii, et moduleeriv või kalduv vormiosa jääb ära ja selle asemel korratakse mõnda varasemat osa;

3) vormi lihtsustamine – vormiosade arvu vähenemine, jääb maksimaalselt neli erinevat muusikalist fraasi.

Kogumistöö ja arhiivimaterjalid

Rahvapäraseid koraaliviise hakati regivärsilise laulu kõrval Eestis teadlikult üles kirjutama alates 1904. aastast, mil algas Oskar Kallase juhtimisel korraldatud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogumise aktsioon. Rahvaviise käisid kogumas mitmed Peterburi konservatooriumi toonased üliõpilased, sh ka pärastine tuntud helilooja Cyrillus Kreek (vt Leichter 1932; Tedre 1998: 160–162). Hilisem rahvapäraste koraalide kogumistöö polnud süstemaatiline, materjale on laekunud arhiivi muu ainese kõrval. Nõukogude perioodil peeti seda teemat ebasoovitavaks. Kogumistulemused on talletatud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes.

Käesoleva artikli uurimismaterjal pärineb Eesti Rahvaluule Arhiivi viisikartoteegi lõppriimiliste rahvalaulude alajaotusest „Usk ja kirik” (edaspidi UK), mille koostas Ingrid Rüütel 1960. aastatel. Kartoteek annab ülevaate koostamishetkel kogudes olnud vaimuliku sisu või temaatikaga eesti uuematest rahvalauludest.

UK sisaldab 536 kirjet, mis jagunevad temaatilisel printsiibil järgmiselt:

1) kirikuvastased laulud, lahkusulised ja usuvahetus, pastorite pilkelaulud (51 kirjet);

2) kirikulaulude paroodiad (8 kirjet);

3) kirikukellade imitatsioonid (6 kirjet);

4) piibli- ja usuõpetuse ainelised laulud (169 kirjet);

5) vaimulikud laulud (rahvapärased koraalid) (302 kirjet).

1921. aasta suvel kogus Cyrillus Kreek ERM-i stipendiaadina rahvaluulet Lääne-Eestis Noarootsi, Ridala, Lääne-Nigula ja Emmaste kihelkonnas. Ridala kihelkonnas juuni esimesel poolel tehtud kogumistöö käigus saadi 48 teksti ja 46 viisi. Suurema osa kogutud viisidest moodustasid luterlike koraalide rahvapärased variandid. Kreek talletas rea rahvapäraseid koraale õelt-vennalt Anna Pärdilt ja Villem Tikerbergilt ehk Värava Villemilt. Ridalas tegi Kreek ka fonograafisalvestusi (ERA II 30, 347). Paraku puuduvad nimetatud fonogrammide nimistu, asukoha ja võimalike ümbersalvestuste kohta täpsemad andmed.

Värava Villemi koraalid

Villem Tikerberg ehk Värava Villem, kes oli 1921. aastal 69-aastane, sündis Ridala kihelkonnas, Uuemõisa vallas. Tema elukohaks oli Ridala kihelkond, Asuküla vald, Vilkkivi küla. Viisid õppis ta emalt, kes oli pärit Lääne-Nigula kihelkonnast. 1921. aasta kogumistöö käigus kirjutas Cyrillus Kreek informandilt üles 10 koraali 20 varianti. Nimelt noodistas Kreek igast koraalist kaks variatsiooni. Kas informant varieeris meloodiat harjumuspäraselt või tegi seda üleskirjutaja palvel, see Kreegi kogumispäevikust paraku ei selgu. Kreek tegi Värava Villemi lauluvarast ka fonograafisalvestusi. Viimasest annavad tunnistust arhiiviviited, millele on aga hiljem lisatud märkus: „Fonogramm kadunud”. Lisan noodistatud koraalivariantide nimistu: „Nüüd paistab meile kauniste”, „Nüüd surnukeha matame”, „See jõulupäev on rõõmust suur”, „Kas on linnukesel muret” („Miks kui pagan inimene”), „Oh, laulgem südamest”, „Oh, leinakem ja kaevakem”, „Oh, Jumal, looja, püha vaim!”, „Ma tulen, armas Jumal, nüüd”, „Su nimi püha olgu”, „Kui Jeesust risti naelati”.

Anna Pärt, Villem Tikerbergi õde, kes oli kogumisaastal 62-aastane, sündis samuti Ridala kihelkonnas, Uuemõisa vallas. Tema elukohaks oli Ridala kihelkond, Võnnu vald, Kesu küla. Laulud õppis ta emalt, nagu vendki. 1921. aasta kogumistöö käigus on Cyrillus Kreek informandilt üles kirjutanud 3 koraalivarianti, mis kattuvad Värava Villemi repertuaariga. Kui vennalt on noodistatud igast koraalist kaks varieeritud viisi, siis õelt on talletatud vaid üks variant koraali kohta. Folkloriseerunud koraalide nimistu on järgmine: „Nüüd paistab meile kauniste”, „Nüüd surnukeha matame”, „See jõulupäev on rõõmust suur”.

Cyrillus Kreek kommenteerib kogutud materjali järgmiselt: „Vend ja õde on seda viisi omalt emalt õppinud, aga juba on märgata viisi erinemist” (ERA III 4, 65).

Koraal „Nüüd paistab meile kaunisti”

Kirikukoraali struktuur

Enamik luterlikke koraale vastab bar-vormi põhistruktuurile AA/B. 15.–18. sajandil Saksamaal tegutsenud Meistersinger’ite sõnavaras tähendas Bar meisterlikult esitatud laulu; siit lähtub saksakeelne termin Barform ’kolmeosaline laul’.

Tegu on vana ilmaliku laulu vormiga, mida keskajal kasutasid oma ballaadides Lõuna-Prantsusmaa provansikeelsed trubaduurid, Põhja-Prantsusmaa prantsuskeelsed truväärid, saksa lembelaulikud (Minnesinger) ja meisterlaulikud (Meistersinger).

Struktuuri AA/B osad on järgmised:

A – esimese osa esimene muusikaline lause, sks k Stollen, ld k pes;

A – esimese osa esimese muusikalise lause kordus, sks k Aufgesang, ld k frons;

B – teine osa, milles on tavaliselt kaks, aga võib olla ka enam muusikalist fraasi, mis ei kordu, sks k Abgesang, ld k cauda.

Bar-vormil võib esineda ka struktuurilisi variatsioone (The New Grove 2001: 725–726).

Koraaliraamatutes trükitud viisid

„Nüüd paistab meile kaunisti” on üks huvipakkuvamaid koraale, mis on variantidena esindatud nii venna kui ka õe lauluvaras.

Koraaliviis esineb esimest korda Wolf Köpheli (eluaastad 1478–1541) 1538. aastal Strassburgis ilmunud koraalikogumikus „Psalter”. Sõnad ja viisiseade on teinud Philipp Nicolai (eluaastad 1556–1608). Punscheli koraaliraamatus, mis oli Eestis kasutusel aastatel 1839–1991, on saksakeelse pealkirjaga „Wie Schön Leuchtet der Morgenstern” meloodia kaks noodistust numbrite all 342a ja 342b. 1991. aastast Eestis kasutusel olevas „Kiriku laulu- ja palveraamatus” (KLPR 1991: 76–77) on koraali number 56, temaatilises liigituses asub laul teema all „Kristuse ilmumine – kolmekuningapäev – epifaania”.

Koraal „Nüüd paistab meile kaunisti” vastab oma ülesehituselt bar-vormi (AA/B ehk Stollen-Stollen-Abgesang) kolmeosalisele struktuurile: AA/B. Koraaliosad on siiski tavapärasest liigendatumad, muusikalised laused jagunevad kolmeks fraasiks: ||:abc:||def.

Punscheli kogumikus on koraal nr 342a kirjutatud E-duuris, nr 342b D-duuris, „Kiriku laulu- ja palveraamatus” on koraali nr 56 helistikuks D-duur. Taktimõõduks on kõigil 4/4. Erinevusi on rütminüanssides: 342a teise osa 6. ja 9. taktis on täisnoot, 342b teise osa 6. taktis vastab sellele aga poole lühem, st poolnoot, 8. taktis vastab a-variandi täisnoodile veerandnoot. Rütmistruktuuri arvestades on b-variandi rütm korrektsem, ent siiski mitte veatu. Nii a- kui ka b-variandi noodistuse esimeses osas ei ole arvestatud eel- ja lõputakti kokkukuulumist, st lõputaktis jääb veerandnoot üle. B-variandi teises osas moodustavad eel- ja lõputakt tervikliku takti, a-variandi teises osas jääb taas veerandnoot üle. KLPR-s vastab rütm taktimõõdule, eel- ja lõputaktid moodustavad terviklikud taktid. Punscheli noodistustega võrreldes torkab silma see, et seal, kus esimeses on kasutud fermaate, on KLPR-s hingamiskomad, st meloodia on venitusteta ja tempokam kui varasemas üleskirjutuses.

Koraalide meloodialiin ja harmoonia on identsed. Harmoonia analüüs näitab, et koraalis on kaks kaldumist: A-osa 2. ja 4. taktis on kaldumine viienda astme helistikku (Puncheli 342a – H-duuri, 342b ja KLPR 56 – A-duuri), teise osa 7.–8. taktis kaldumine teise astme helistikku (Puncheli 342a – fis-moll, 342b ja KLPR 56 – e-moll).

Rahvapäraste koraalide võrdlus kirikukoraaliga

Omavahelises võrdluses on nii kiriklik koraaliviis kui ka rahvapärased koraalid transponeeritud ühte helistikku, G-duuri (vt lisa).

Anna Pärdi ja Villem Tikerbergi koraalide rütmistruktuur ja meloodialiin on võrreldes kirikukoraaliga melismide- ja rütmifiguuride rohke. Varieerumisest hoolimata on meloodia äratuntav. Kolm rahvalikku koraalivarianti, kaks Villemilt ja üks Annalt, erinevad üksteisest nii rütmistus- kui ka meloodianüansside poolest.

Kirikukoraalile omane bar-vormiline ülesehitus on nendes rahvapärastes variantides säilinud, kusjuures esimese, A-osa korduses on meloodialiin sama, erinevusi on vaid mõnedes noodipikkustes. Ka teise, B-osa liigendus on oma keerukusest hoolimata kõikides variatsioonides säilinud.

Kreek on Villemi kaks koraalivarianti (ERA III 4, 87–93 (31a ja b) kirjutanud üles Des-duuris, arvestades tõenäoliselt laulja häälekõrgust. A-variant püsib 4/4-taktimõõdus, b-variandi B-osas muutub taktimõõt 1. ja 2. taktis 3/4-ks. A-variandis jaguneb löök kaheks, b-variandis kolmeks. A-variandi põhilisteks rütmifiguurideks on kaheksandiknootide paarid, b-variandis on põhilisteks rütmifiguurideks trioolid. A-variandis esineb vaid kaks punkteeritud kaheksandiknootide paari, A-osa kolmandas taktis ja selle korduses. B-osa samas positsioonis on trioolid ja punkteeritud kaheksandiknootide paar. A-variandis esinevad kuueteistkümnendiknoodid kaunistustena vaid A-osa esimese ja kolmanda takti alguses.

Kaldumistest säilib kõigis analüüsitavates koraalivariantides A-osa 2. ja 8. taktis kaldumine 5. astme helistikku. B-osas kaldumist ei esine.

Rahvapärastes meloodiates esineb palju tertsilist, st kolmkõlalist, ja sekundilist, st astmelist liikumist. Tertsist suuremaid hüppeid ei esine. Kirikukoraali kvindihüpped on töötluses muutunud kolmkõladeks, tertsiline liikumine asendunud poole kiirema astmelise meloodialiiniga.

Anna lauldud koraalivariant on noodistatud G-duuris (ERA III 4, 59–61). Laulja püsib 4/4-taktimõõdus. Võrreldes vennaga kasutab õde vähem keerukaid rütmifiguure, vaid A-osa neljandas taktis, kus lõppeb teine fraas ja algab kolmas, kasutab Anna kaunistamiseks kuueteistkümnendiknoote.

Kokkuvõtteks

Analüüsitud rahvapärase koraali erijooned võrreldes kirikukoraaliga on järgmised.

– Rahvapärastes koraalides esineb rohkesti eri rütmifiguure: trioolid, punkteeritud noodid, sünkoobid.

– Meloodia on melismiderohke. Kaunistusi on rohkem muusikaliste fraaside ja lausete alguses ja lõpus.

– Meloodia kestel esineb rohkesti pidesid ja venitusi.

– Modulatsioonide hulk väheneb.

– Bar-vorm säilib. Esimene ehk A-osa kordub suuremate muutusteta. Teise ehk B-osa tavatult liigendatud struktuur on variatsioonis säilinud.

– Tertsist suuremaid intervallihüppeid ei esine. Kirikukoraalis olevad kvindid ja tertsid on täidetud üleminekunootidega.

Analüüsi tulemusena võib ütelda, et vaatluse all olevad rahvapärased koraalid on säilitanud allik-koraali vormilise ülesehituse ja meloodiastruktuuri. Suurimad muutused on toimunud meloodialiinis ja rütmifiguurides. Meloodia sees esineb rohkesti pidesid ja venitusi. Variantides on rohkem rütmifiguure, lisatud on punkteeritud rütme, trioole, sünkoope. Viisi näilisest keerukusest hoolimata on lauljad keerukaid meloodiakäike omal moel lihtsustanud, st vältinud modulatsioone ja täitnud intervalle üleminekunootidega. Meloodia liikumine on sujuv, tertsist suuremaid intervallihüppeid ei ole, valdav on kolmkõlaline ja astmeline liikumine.

ERA = Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu

UK = Eesti Rahvaluule Arhiivi viisikartoteegi lõppriimiliste rahvalaulude alajaotus „Usk ja kirik”.

Andersson, Olof 1945. Folkliga svenska koralmelodier från Gammalsvenskby och Estland. Stockholm.

Arro, Elmar 1931. Baltische Choralbücher und ihre Verfasser. – Acta Musicologica, Jg. 3, Heft 3–4, S. 112–166.

Jersild, Margareta 2000. Folklig koralsång: en musiketnologisk undersökning av bakgrunden, bruket och musiken. Gidlund: Svenskt visarkiv.

KLPR 1991 = Kiriku laulu- ja palveraamat. EELK Konsistooriumi kirjastus- ja infoosakonna väljaanne. Tallinn.

Leichter, Karl 1932. Rahvaviiside korjamisest Eestis. – Vanavara vallast. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad I. Tartu, lk 153–178.

Lippus, Urve 1988. Rahvapärane koraalide laulmine eestirootslaste külades. – Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 27–39.

Lippus, Urve 1992. The Estonian-Swedish tradition of folk hymn singing. – Nordisk musikkforskerkongress. Oslo, 24.–27. juni 1992. Innlegg of referater. Skriftserie fra Institutt for musikk og teater 1993: 2, Oslo, pp. 117–122.

Lippus, Urve 1993. The Tradition of Folk Hymnsinging in Estonia and an Introduction to the Estonian-Swedish Collections of Hymn Variants. – IAH Bulletin, Nr. 21, Groningen, pp. 68–80.

Moberg, Carl-Allan 1939. De folkliga koralvarianterna på Runö. – Svensk tidskrift för musikforskning, s. 9–47.

Põldmäe, Rudolf 1988. Vennastekoguduse tegevusest meie maal. – Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk. 67–78.

Rüütel, Ingrid 1969. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Dissertatsioon filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu. Käsikiri Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Salve, Kristi 1996. Estnische geistliche Verse. – Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum Jyväskylä 10.–15.8.1995. Pars 6. Ethnologia & Folkloristica. Red. H. Leskinen et al. Jyväskylä, pp. 379–383.

Siitan, Toomas 1992. Information über Perspektiven der hymnologischen Forschung und über Denkmäler des Kirchengesangs in Estland. – IAH Bulletin, Nr. 20, Groningen, S. 256–260.

Siitan, Toomas 1994. Die Choralreform im lutherischen Baltikum und Punschels Universal Choralbuch (1839). – IAH Bulletin, Nr. 22, Groningen, S. 37–49.

Siitan, Toomas 1995. Das Regionale und das Allgemeine in der Choralrestauration des 19. Jahrhunderts. – Music History Writing and National Culture. Publications in Estonian Music History 1. Ed. U. Lippus. Tallinn, pp. 84–92.

Siitan, Toomas 1998. Zwei konkurrierende Universal Choralbücher für die baltischen Provinzen in der Mitte des 19. Jahrhunderts. – Jahrbuch für Liturgik und Hymnologie, Bd. 37, Göttingen, S. 167–178.

Siitan, Toomas 2000. Koraaliraamatud Eesti- ja Liivimaal enne 1850. aastat. – Valgeid laike eesti muusikaloost. Eesti muusikaloo toimetised 5. Koost. U. Lippus. Tallinn, lk. 57–96.

Tedre, Ülo 1998. Oskar Kallas folkloristina. – Oskar Kallas. Artikleid Oskar Kallase elust ja tööst. Tartu, lk 131–188.

The New Grove 2001. Dictionary of Music and Musicians. Second edition. Ed. S. Sadie, ex. ed. J. Tyrrell. Vol. 2. Aristoxenus to Bax. Macmillan Publishers Limited.

Tõnurist, Igor 1998. Muusika ja tants. – Eesti rahvakultuur. Koost. ja toim. A. Viires, E. Vunder. Tallinn, lk 459–483.

Västrik, Ergo-Hart 1999. Mu süda, ärka üles. Kommentaar rahvasuisele koraaliviisile Hiiumaalt. – Mäetagused, nr 12. Tartu, lk 127–129, 174–176.