Kinder- und Hausmärchen” eesti imemuinasjuttude allikana

Kärri Toomeos-Orglaan

Vendade Grimmide esimene muinasjutukogumik „Kinder- und Hausmärchen” ilmus 1812. aastal. Järgmisi väljaandeid täiendati uute muinasjuttudega ja nii sisaldas 1857. aasta väljaanne juba 210 juttu (vt Bolte, Polívka 1930: 473-480). Mõned muinasjutud nende jutukogus olid kirjanduses tuntud juba varasemast ajast Giambattista Basile ja Charles Perrault’ vahendusel („Saabastega kass”, „Punamütsike”, „Okasroosike”). Peale muinasjuttude ja naljandite laenasid Grimmid ainest oma juttudele ka keskaja rüütliromaanidest ja -novellidest. „Kinder- und Hausmärchen” oli Saksamaal väga populaarne ja sai tõlgete kaudu tuttavaks mujalgi. Eestisse jõudsid Grimmide muinasjuttude tõlked arvatavasti 19. sajandi keskel; Soomes näiteks ilmusid esimesed Grimmide tõlked 1848. aastal.

19. sajandi teise poole levinuim trükis Eestis oli vihutaoline, suhteliselt madala kvaliteediga, kuid odav rahvaraamat. Rahvaraamatute seas olid populaarsed harduskirjanduse, röövliromaanide, seiklusjuttude tõlked, kuid samuti ka folkloorse sisuga vihud muinasjuttude, muistendite ja lauludega. Rahvasuust kogutud muinasjutte ja vanasõnu, neid suuremal või väiksemal määral kohendades, avaldasid näiteks Jakob Pärn, Juhan Kunder, Jaan Jõgever ja mitmed teised autorid. Teiste rahvaste muinasjutud jõudsid eesti lugejani saksa või vene keele vahendusel. Peale vendade Grimmide muinasjuttude said tuntuks araabia muinasjutud („Kolm jutto tuhhat ühhest ööst”, 1867) ja H. Chr. Anderseni ning W. Hauffi kunstmuinasjutud (EKA 1966: 407-423, Loosme 1966: 86-88, Vinkel 1966: 265-304). Folkloorne aines jõudis lugejani peale rahvaraamatute ka koolilugemike, ajakirjanduse, kalendrite ja laulikute kaudu.

Aktiivne ja sihipärane rahvaluule kogumine algas Eestis 19. sajandi lõpukümnendeil, seega ajal, mil rahvapärimus oli juba trükis ilmuma hakanud. Nii võis suurkogumise alguspäevil arhiivi jõuda kirjandusliku algupäraga või sellest mõjutatud materjali. Kahtlase autentsusega materjalile juhtis tähelepanu juba Jakob Hurt: „.. aga küll tuleb alati ja tingimata ikka selle pääle vaadata, et materjaal tõeste rahva suust ja elust on võetud, rahva pärandus ja omandus, mitte mõnest raamatust ehk meie aja laulikute luuletusest ehk oma pääst” (Hurt 1890: 612, vt ka Põldmäe 1989: 30-32). Kirjandusest pärinevate mahakirjutuste võimalikkusele viitab samuti Eduard Laugaste ning lisab, et sellised „dubletid” tuleb ehtsa materjali hulgast eraldada, kuna kirjandusest omandatuna on neil teine väärtus, neid ei noteerita ja järelduste tegemisel nad kaasa ei räägi (Laugaste 1977: 71, 75). Kuid kirjanduse mõju võib avalduda mitmeti ning ei ole alati kergesti läbinähtav, eriti veel siis, kui kirjandusest laenatud motiiv või kujutelm on rahvapäraselt töödeldud ja rahvapärimusse sulandunud (Viidalepp 1967: 483-484).

Eesti Teadusfondi toetusel alanud Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule õppetooli projekti „Eesti imemuinasjutud” töö käigus arhiiviköidetest muinasjutte otsides, arvutisse sisestades ja nende tüpoloogiat korrastades puutusin nii mõnigi kord kokku selliste tekstidega, mille puhul tekkis kahtlus nende rahvaehtsuses. Arvestades Grimmide vahendatud muinasjuttude populaarsust, tahtsin selgusele jõuda, kas eesti teisenditest võiks leida nende juttude sõnastusest mõjutatuid, ning kui jah, siis milles see avaldub. Soome muinasjutu-uurija Satu Apo uurimusest „Ihmesadun rakenne” selgub, et üle kümne protsendi kogutud satakuntalaste imemuinasjuttude teisenditest on kirjanduslikku algupära ning tervelt kolmandik neist pärineb Grimmidelt (Apo 1986: 62). Sama uurimuse põhjal tuleb ilmsiks, et 19. sajandi kirjanduslikud olud Eestis ja Soome läänepoolsetel aladel olid võrdlemisi sarnased (Apo 1986: 58–63). Seega võisin oletada, et vendade Grimmide muinasjutud on mõjutanud märkimisväärselt ka eesti jutupärimust.

Et saada aimu kirjanduse mõjude ulatusest ja iseloomust eesti imemuinasjuttudes, keskendusin kuuele Grimmide kõnesolevaid jutte sisaldavale tõlkeraamatule ühtekokku 18 muinasjutuga (1) ja üritasin leida nende jälgi samade muinasjututüüpide eesti teisendites. Kuna arhiivitekstide sisestamine ja tüpologiseerimine on veel pooleli, piirdusin nende teisendite vaatlemisega, mis olid arvutisse sisestatud kevadeks 2002 (ühtekokku 302 teksti 3700-st). Kasutatud trükistest vanim on ilmunud aastal 1867 („Wiis kenna jutto”, tõlkinud Ernst Mohul) (2), hiliseim 1910. Tõlkeid võib olla ka varasemast ajast, kuid nende väljaselgitamist raskendab muinasjutubibliograafia puudumine selle perioodi kohta. Hiljem trükis ilmunud muinasjuttude kohta on bibliograafia ilmunud (vt Suls 1988). Trükiste leidmiseks kasutasin Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu registrit vanema kirjanduse kohta ja bibliograafiat „Eestikeelne raamat 1851-1900”. Neis puudus aga sageli koostaja nimi ja nii tuli otsida kas tõlkija või teose pealkirja järgi. Selle perioodi raamatukultuuri tase ja seadused ei nõudnud autori ega tõlkija nime märkimist. Ka puudus kindel piir algupärase ja tõlkekirjanduse vahel, seega on aja jooksul nii mõnigi algupäraseks peetud teos osutunud tõlkeks või ümbertöötluseks ning leitud, et paljud tõlked sisaldavad suuremal või vähemal määral tõlkija vaba loomingut. Täiendused ja kärped olid tõlketeostes tavalised (vrd Loosme 1966: 71–74).

Võimalike kirjanduslike allikatena jäid kõrvale ajalehed, kalendrid ja õpikud, millest soovitud muinasjuttude leidmine osutunuks liiga ajamahukaks. Pole välistatud, et kahe silma vahele jäi ka mõni rahvaraamat, mida mul ei õnnestunud arhiivist leida. Seetõttu ei leidnud kõik kahtlused alati allika näol kinnitust, kuigi arhiiviteisendite tüübisisene võrdlus ja paralleelid soome imemuinasjuttudega näisid kirjanduslikele mõjudele viitavat. Samuti võis jääda leidmata mõni kindel mahakirjutus.

Grimmide muinasjuttude peegeldused – mahakirjutustest üksikute motiivideni

Rahvateisendeid tõlkeväljaannetega kõrvutades selgus, et arhiivimaterjali sekka on sattunud ka lausmahakirjutusi raamatust. Rahvaluule uurimise seisukohast on selline materjal muidugi väärtusetu. Kuna 19. sajandi raamatutõlkija võis algteksti vabalt muuta, jätta lõike vahele ning lisada omapoolseid kommentaare, võivad eri tõlkijate tööd üksteisest päris palju erineda, seega õnnestub mahakirjutus leida vaid juhul, kui arhiiviteksti kõrval on võrdluseks vastava jutu trükiversioon.

Sõnasõnalisi mahakirjutusi ei olnud läbivaadatud teisendite hulgas palju. Leidsin vaid neli, mille saatjaiks olid kaks meest: Johannes (Johan) Lepp („Rumpelstiltsen”, AT 500; „Vennake ja õeke”, AT 450) ning Anton Suurkask („Rumpelstiltsen”; „Kolm meest metsas”, AT 403B). Kõrvutades neid arhiivitekste tõlgetega, selgus, et kõik mahakirjutused pärinevad 1867. aasta tõlkeväljaandest „Wiis kenna jutto”. Siinkohal toon raamatulõigu muinasjutust „Vennake ja õeke” (lk 25) ning võrdluseks vastava koha ka arhiivitekstist.

Sama J. Lepa saadetud üleskirjutusest:

E 26459/60 < Viljandi (1896).

Näide muinasjutust „Rumpelstiltsen”, lk 9:

J. Lepa saadetud tekst (3) :

E 20098/9 (2) < Viljandi (1895).

Nagu näha, on need peaaegu identsed. Vaid mõnes üksikus kohas on saatja tõlgitud teksti veidi parandanud, samuti kasutab üleskirjutaja vana kirjaviisi asemel uut. Mõlema koguja puhul on huvitav veel asjaolu, et samast raamatust on nad saatnud enam kui ühe jutu. Suurkask on lisaks „Rumpelstiltseni” muinasjutule saatnud veel kaks muinasjuttu, „Kolm mehikest metsas” ning „Puuraiduja ja vaim” (viimane jääb siinsest käsitlusest välja, sest pole imemuinasjutt). Neid kolme mahakirjutust ei ole Suurkask küll komplektis ühe „korjandusena” saatnud, vaid umbes kuuajalise vahega. Kogus paiknevad need muinasjutud siiski võrdlemisi lähestikku, eraldatuna üksteisest vaid mõistatuste, laulude või mõne jutuga. Anton Suurkase saadetud muinasjutu suurt sarnasust Grimmide muinasjutuga „Kolm mehikest metsas” täheldab oma magistritöös ka Katri Laurimaa (1999: 53–63). Ta jagab Grimmide muinasjutu kolmeteistkümneks eri ulatuse ja tähtsusega osaks ning võrdleb neid kõigi AT 403B eesti teisendite samasisuliste osadega. Selle järgi leiab Laurimaa, et Suurkase saadetud muinasjutt kattub suuremas osas Grimmide muinasjutuga (kolmeteistkümnest osast kaksteist on sarnased). Laurimaa toetub Mati Lillipuu diplomitöö (vt Lillipuu 1978) andmetele Grimmide muinasjututõlgete ilmumise kohta, seal aga puudub viide 1867. aasta tõlkele. Nii ei õnnestu Laurimaal mahakirjutust tuvastada, küll aga leiab tõestuse Grimmide muinasjutu tundmine ja jäljendamine.

Trükistest lauskopeerimise ja selle eri meetoditega on varem kokku puutunud vanasõnade ja mõistatuste töörühmad (EV 1988; Krikmann 1995: 33-58. Muinasjutu puhul tuleb trükise täielikku või osalist kopeerimist ilmselt harvem ette. Kuid uurijal on ka võimatu kindlaks teha, kui kaugel üleskirjutaja parasjagu trükisest oli, „peenem” koguja võis trükiversiooni ju lihtsalt oma sõnadesse panna ning murde näol kohalikku koloriiti lisada.

Sõnasõnalistest mahakirjutustest sagedamini kohtab vaatluse all olnud jututüüpide arhiiviteisendite seas refereeringuid ehk ümberjutustusi Grimmide muinasjuttudest. Osalt on siin ilmselt tegemist raamatu kaudu suulisse pärimusse ülevõetud juttudega. Kuid nende kõrval võib olla veelgi mahakirjutusi, mida ei ole õnnestunud tuvastada näiteks seetõttu, et ei leitud üles vastavat tõlkeversiooni.

Uurijal on ka peaaegu võimatu kindlaks teha, milline on olnud jutustaja kontakt kirjaliku versiooniga: kas ta on seda ise lugenud või on talle ette loetud või on jutustaja kuulnud ümberjutustust loetud muinasjutust. Samuti võib tegemist olla juba mitmenda ümberjutustusega. Pole teada, mitu lüli jääb jutustaja ja trükiallika vahele. Tavaliselt pole jutustajad/kogujad ka tunnistanud, et nad on juttu kuskilt lugenud.

Mõnede jututüüpide puhul tundus mulle, et need on tervikuna pärit kirjandusest, näiteks „Lumivalguke” (AT 709), „Okasroosike” (AT 410), „Konn-kuningas” (AT 440) ja „Emand Holle” (AT 480, teisendite pealkirjaks „Lumememm” või „Lume-eit”). Nimelt järgib nende juttude süžee enamasti suurel määral Grimmide muinasjuttu. Muinasjutust „Okasroosike” on arhiivi laekunud kuus teisendit. Otseseid mahakirjutusi ma nende teisendite seast ei leidnud, kuid ühisjooni Grimmide muinasjutuga hakkab silma küll. Mitmel arhiiviteisendil esineb isegi trükiallikaga sarnane pealkiri – „Kibuvitsa neitsi”. Mõnes tekstis on jutustaja omaarendus siiski rohkem tuntav, samuti ei leia kasutust mitte kõik trükiallika motiivid. Näiteks puudub mitmes teisendis motiiv, kus kuninganna läheb suplema ja konn ennustab talle tütre sündi. „Okasroosikese” tõlge esineb kahes vaadeldud kogus: „Köige ilusamad Ennemuistsed jutud” (1881) (4) ja „Laste ja kodu Muinasjutud” (1910). Esimeses neist puudub kirjeldus köögis magajatest, kus kokal on käsi välja sirutatud, et karistada abilist, ning köögitüdruk on uinunud kana kitkudes, 1910. aasta tõlkes on selline kirjeldus olemas. Rahvateisenditest on vaid üks kogutud pärast 1910. aastat, teised kõik aga 1890. aastatel ning neist kolmes esineb köögistseen. Seega oletan, et „Okasroosikesest” on enne 1910. aastat veelgi tõlkeid ilmunud, kus erinevalt 1881. aasta väljaandest esineb köögis magajate kirjeldus.

Arhiiviteisend võib trükiversiooni refereerides esitada terve loo või ainult osa sellest. 14-st AT 333 arhiivitekstist neli on seotud tuntud Punamütsikese looga (ülejäänud jutustavad täitmatust savilapsest ja teistest „õgarditest”). Ükski neist neljast „Punamütsikese” teisendist ei anna terviklikku lugu, varieeruvad tegelased (tüdruku asemel poiss, vanaema asemel ema) ja ka lõpplahendus. Pearõhk tundub olevat hundi ja lapse dialoogil (miks sellised kõrvad, silmad ja suu).

Järgnevalt toon ühe refereeringu muinasjutust „Punamütsike”:

ERA II 120, 427/8 (37) < Järva-Jaani – A. Reepärg (Rehberg) (1897).

Tekstinäide on ümberjutustus 1881. aasta jutukogust „Köige ilusamad Ennemuistsed jutud”, tõlkega sarnaneb jutu pealkiri, mis on ühtlasi ka tegelase nimi – Punapea. Tõlke järgi saadetakse Punapea vanaemale saiapulli ja viina viima. Punapea küsimusele: „Miks sa nii kole oled?” vastab vanaemaks maskeerunud hunt, et tal on „kange hamba valu” ning nõuab saiapulli ja viinapudelit. Grimmide muinasjutus päästab kütt Punapea ja vanaema, Reepärgi saadetud tekstis see puudub. 1895. aasta tõlkes, tõlkijaks E. Bornhöhe, on tegemist aga juba Punamütsikesega, kes viib vanaemale viina ja kooki, 1910. aasta H. Orase tõlkes viib Punamütsike aga veini ja kooki. Vaid 1881. aasta väljaandes põhjendab hunt oma koledust hambavaluga, teistes esineb pikem küsitlus hundi silmade, kõrvade ja suu kohta.

Iga jututüübi teisendeid omavahel võrreldes selguvad üldiselt ka eesti redaktsioonidele omased motiivid ning iseloomulikud jooned. Näiteks muinasjutu „Kuldhani” (AT 571, „Kinnijäänud”) 17-st arhiivitekstist 15 jutustavad naljandilaadse loo „impampi” valmistamisest, ülejäänud kahes esineb aga Grimmide muinasjutuga sarnane süžee. Ühes teisendis Pärnust (E 21069/77, (1), koguja M. Esna) on hani asendatud pardiga ja lugu lõppeb kuningatütre naermaajamisega. Teisend Amblast (E 20708/15 (2), koguja J. Neublau) järgib aga üsna täpselt Grimmide muinasjutusüžeed, jätmata vahele ühtegi episoodi. Sarnaselt Grimmide muinasjutuga annab siin kuningas kangelasele lisaülesandeid pärast seda, kui ta on täitnud algse ülesande, milleks oli kuningatütre naermaajamine. Uuteks ülesanneteks on: juua ära keldritäis viina, ööga süüa ära pudrumägi (Grimmidel küll leivamägi) ja ehitada laev, mis sõidab nii merel kui maal.

Ilmselt raamatuversioonist lähtuv kontaminatsioon esineb veel muinasjutu „Kolm mehikest metsas” (AT 403B) kahes arhiiviteisendis. Valdavalt lõppevad AT 403B teisendid episoodiga, kus peretütrel kukuvad konnad suust või ta saab surma, kui avab härjapõlvlastelt kingiks saadud karbi. Kaks teisendit (E 14774/6, koguja J. Tamm Põlvast; EKS 4º 5, 812/8 (14), koguja T. Kiimann Pilistverest) aga jätkuvad sarnaselt Grimmide muinasjutuga: vaenelaps abiellub kuningapojaga; võõrasema muudab ta aga pärast lapse sündi pardiks, paneb oma tütre tema asemele; kuningas ise või siis lapsehoidja päästab vaeslapse, keerutades mõõka tema pea kohal; võõrasema ja ta tütar hukatakse.

Mida rohkem on mingist jututüübist arhiivis teisendeid, seda kergem on neis leida ühiseid jooni ning tabada kõrvalekaldeid. Teisendite vähene hulk viib teatud valvsusele, eriti siis, kui tüüpi esindab vaid üks tekst. Näiteks jututüübist AT 510B („Kuninga köögitüdruk”, Grimmidel muinasjutt nimega „Tuhatnahk”) on arhiivis üks teisend, mille on saatnud Josep Neublau (E 14090/9 (14)). Kuigi otseselt ei saa osutada ühelegi tõlkeväljaandele, on Grimmide muinasjutu süžee tuntav. Üks üleskirjutus on samuti AT 516-st („Truu Johannes”). Selle on saatnud Nikolai Sõrmus, kes pole aga eriti usaldusväärne, näiteks on ta tõlkinud trükistest võetud vanasõnu setu murrakusse (EV 1988: 471). Grimmide muinasjutt on üldjoontes samane Sõrmuse saadetuga, ka tegelasnimi, Truijahaanus, tundub pärinevat tõlkenimest. Segadust tekitab aga arhiiviteisendi murdelisus, jutustaja esitab ka omi arendusi ning Grimmide jutt ei tule alati nii selgelt esile. Pirkko-Liisa Rausmaa koostatud Soome imemuinasjutu antoloogiast selgub, et selle jututüübi teisendeid on neil kogutud 28, suurem osa aga sarnaneb Grimmide muinasjutuga, mida on Soomes ka mitmeid kordi avaldatud (Rausmaa 1972: 313). Siiski ei saa teisendite hulka pidada jututüübi rahvaehtsuse kriteeriumiks. Näiteks võiks tuua muinasjutu „Rumpelstiltsen”, millest on kogutud suur hulk teisendeid, kusjuures enamus neist on seotud Grimmide vastava muinasjutuga.

Kirjanduslikule allikale võivad viidata ka muinasjuttudes esinevad tegelaste nimed. Muinasjutus „Rumpelstiltsen” (AT 500, „Tundmata nimi”) tuleb kuningannal teda õlgede kullaks ketramisel abistanud tegelase nimi ära arvata, muidu peab ta ära andma oma lapse. Grimmide muinasjutus käib tundmatu abiline kolmel päeval oma nime küsimas. Pakutakse Kaspar (Kasper), Melhior, Paltsen, Rippenlist, Hammelswade, Schnurbein, enne õiget nime veel Kunts ja Hints. Oma nime reedab tundmatu metsas ümber lõkke tantsides ja lauldes:

Mitmes teisendis esineb sarnane laul, aga ümberpööratult.

H I 5, 644 < Viljandi?

Esitatud võib olla vaid osa laulust, sellisel juhul just see, kus nimetatakse tundmatu nime.

H IV 1, 576 (5) < Jõelähtme – H. Tutar (1889).

Arhiiviteisendites on Rumpelstiltseni nimest tuletatud väga palju erinevaid variante: Ruubensilts, Rumpelteius, Ruubel-Tilts, Trumbelsiltsen, Upeltsen, Ispel. Paaris teisendis oli Rumpelstiltseni asemel Vanapagan, ja ka oma laulus nimetab tundmatu end nii, ühes aga Tühipaljas ja ühes koguni Veike Villem. H. Oras on 1910. aastal ilmunud „Laste ja kodu Muinasjuttudes” tõlkinud Rumpelstiltseni Kolaonukeseks, enne õiget nime on pakutud aga vastavalt Küljekont, Oinasäär ja Noorjalg. Neid aga rahvateisendites, ka hiljem kogututes, ei esinenud, kasutatud on ikka just saksapäraseid nimesid.

„Lumivalgukese” 1867. aasta tõlkes kogumikus „Wiis kenna jutto” ei ole tegelase nimeks mitte Lumivalguke, vaid saksa eeskujul Schneewittchen. Nii mõneski arhiiviteisendis leidus just saksapärasest Schneewittchen’ist tuletatud nimi: näiteks Sehvtjeviiten (ERA II 142, 86/90 (270), koguja M. Sarv Karksist) ja Nivitjen (H II 55, 104/11 (11), koguja J. Hünerson Karksist). Muinasjutus „Hans ja Grete” on lastel Grimmide muinasjutule omased nimed Antsuk ja Reedak vaid ühes teisendis (ERA II 142, 97/100 (272), koguja M. Sarv Karksist), ülejäänutes (üle 40 teisendi) lastele nimesid pole antud. Laenule kirjandusest viitab ka nimi Truijahaanus (ERA II 155, 662/9 (297), koguja V. Sõrmus Setumaalt) jututüübis AT 516 („Truu Johannes”).

Tundub, et raamatujutu refereerimisest sagedamini tuleb ette, et jutustaja laenab kirjandusest mõne elemendi ning sulatab need juba olemasolevasse jututraditsiooni. Muinasjutu „Kolm mehikest metsas” rahvateisenditesse on arvatavasti kirjandusest jõudnud piimaga pesemine, vaeslapse paberist riided ja mõõgakeerutamine, et pardiks muutunud naist nõidusest päästa. Tavaliselt muutub naine sellise süžeega eesti teisendites hoopis hundiks ning need muinasjutud on märgitud kontaminatsioonina AT 403C+409.

Muinasjutust „Hans ja Grete” (AT 327A) on rahvateisenditesse jõudnud saiast maja, kivikeste ja leivatükkide mahaviskamine, vastus nõiale: „Tuul, tuul, Maarjaemake” (vt Järv 2002: 168–174). „Tuhkatriinu” (AT 510A) rahvateisendis kohtab vaeslapse abistajana tuvisid, kes ka pulmas tema õlgadel istuvad.

Esineb ka selliseid tüüpe, mille puhul oli raskem kindlaks teha, kas sarnaste elementide puhul on tegemist just Grimmide muinasjutu mõjutustega või on need üldiselt jututüübile omased motiivid (näiteks AT 326 „Hirmuotsija” ja 710 „Maarja laps”).

Mõjud jututüüpides

Alljärgnevalt esitan kokkuvõtte Grimmide muinasjuttude mõju ulatusest ja iseloomust vaatluse all olnud jututüüpides.

Tüübinumbrile ja -nimele järgneb sulgudes Grimmide muinasjutu pealkiri juhul, kui see erineb tüübinimest, seejärel läbivaadatud teisendite arv, mahakirjutuste arv, kui neid esines, ning lühike kirjeldus selle kohta, kas ja kui suures osas võib tüübis täheldada kirjanduse mõju.

AT 310 Torni lukustatud neitsi (Rapuntsel) – üleskirjutusi sellest jututüübist arhiivis ei ole.

AT 313A Imeline põgenemine (Leitudlind) – 75 teisendit, Grimmide muinasjutu sõnastusega ei sarnane selle jututüübi teisendeist ükski.

AT 333 Punamütsike – 14 teisendit, neist 4 süžee toetub Grimmide „Punamütsikese” loole ning ühe allikas õnnestus leida. Üldiselt on selle tüübi alla paigutatud väga eriilmelised jutud, neid ühendavaks motiiviks on „õgard”, kes teisi alla neelab.

AT 326 Hirmuotsija (Julge noormees) – 17 teisendit, kolme teisendi puhul julgen väita, et jutustaja/koguja on Grimmide muinasjutuga tuttav, ülejäänud teisendites on süžee peajoontes sarnane. Muinasjutt on rahvusvaheliselt laialt tuntud ning raske on iga kord eristada rahvateisendit kirjanduslikust.

AT 327A Hans ja Grete – 36 teisendit, 10 teisendi puhul on selgeid Grimmide muinasjutule viitavaid motiive, nagu saiast maja, kivikeste ja leivatükkide mahapildumine, vastus nõiale: „Tuul, tuul, Maarjaemake”. Vaid ühes teisendis on laste nimed Antsuk ja Reedak, teistes nimed puuduvad.

AT 403B Vahetatud mõrsja (Kolm mehikest metsas) – 13 teisendit, üks mahakirjutus, kolm jätkuvad samamoodi kui Grimmide muinasjutt, kus naine muudetakse pardiks või lihtsalt linnuks, ka teistes võib märgata kirjandusest pärit motiive (nt paberist riided, piimaga pesemine).

AT 410 Okasroosike (Kibuvitsa neitsi) – 6 teisendit, kõik arvatavasti referaadid kirjandusest, kindlat allikat ei õnnestunud küll tuvastada.

AT 440 Konn-kuningas – 10 teisendit. Tundub, et kõik teisendid toetuvad kirjanduslikule versioonile.

AT 450 Vennake ja õeke – 4 teisendit, üks mahakirjutus, teistes tuntav Grimmide muinasjutt, kuid oma arendustega.

AT 480 Emand Holle – 5 teisendit, kõik kogutud ajavahemikul 1929–1939, süžee järgib Grimme: vaeslaps jõuab Lumememme või Lume-eide juurde, kullast vihm väravas, peretütar saab tõrvavihma. Arvan, et kirjandusest, kuigi allikas pole teada.

AT 500 Tundmata nimi (Rumpelstiltsen) – 40 teisendit, kaks mahakirjutust. 26 teisendi puhul võib öelda, et saanud mõjutusi kirjandusest, sellele viitab peale samade motiivide esituse ka abistaja nime tuletamine võõrapärasest Rumpelstiltsenist.

AT 510B Kuninga köögitüdruk (Tuhatnahk) – 1 teisend, sarnaneb Grimmide muinasjutuga, kuigi on ka omi arendusi.

AT 516 Truu Johannes – 1 teisend. Sarnane süžee, kuid murdes, seetõttu on kindlat allikat raske leida.

AT 571 Kinnijäänud (Kuldhani) – 17 teisendit. Vaid kaks üleskirjutust esitavad Grimmide muinasjutu süžee, teised jutustavad „impampi” valmistamisest.

AT 700 Pöialpoiss – 40 teisendit. Mõni üksik Grimmide jutu motiiv, nt pöialpoiss reisib härra kübaral. Süžee erineb eesti teisendites Grimmide muinasjutust.

AT 709 Lumivalgeke – 18 teisendit. Võimalik, et kõigil mõjutused kirjandusest, esineb ka üksikuid omaarendusega teisendeid.

AT 710 Maarja laps – 5 teisendit. Raske öelda, kas on just Grimmide muinasjutuga seotud, süžees on küll sarnasusi.

Läbivaadatud 302 teisendist 95, seega peaaegu kolmandik, näib olevat mõjutatud Grimmide trükis avaldatud muinasjuttudest. Neist neli on mahakirjutused, ülejäänud refereerivad kirjalikku versiooni kas tervikuna või osaliselt. Sellele viitavad teisendite süžee ja kontaminatsioonide sarnasus raamatuversiooniga, võõrapärased nimed ning üksikud haruldasena tunduvad motiivid. Mitme jututüübi puhul tundub, et kirjanduslikku algupära on enamik selle tüübi teisendeid (AT 410, 440, 480, 709). Siiski ei saa alati kindlalt otsustada, kas tegemist on kirjandusliku mõju või hoopis jututüübile omaste motiividega, mis võivad esineda kirjandusest sõltumatult.

Situatsioonis, kus kirjalik kultuur suulise kõrval järjest olulisemaks muutus, ei tohiks alahinnata kirjaliku traditsiooni suurenenud mõju suulisele. Kuigi lähema vaatluse all oli vaid teatud osa kogumiku „Kinder- und Hausmärchen” muinasjuttude tõlgetest ning neile vastavatest jututüüpidest, ilmneb juba sellegi materjali põhjal raamatu märgatav mõju pärimusele.

Grimmide muinasjutud

Wiis kenna jutto. Ma rahwale aiawiteks luggeda wäljaantud. Tõlk. E. M...l [Ernst Mohul]. Tartus 1867. Trükkitud ja müa H. Laakmanni jures.

Lumivalguke. [Tõlk. F. Eichhorn] Tallinnas 1877. Lindfors’i pärijate kulu ja waraga.

Köige ilusamad Ennemuistsed jutud. Jöulu anniks häile lastele. Tartus 1881. Trükitud Wilhelm Justi kirjade ja kuluga.

Punamütsike. Saksa keelest tõlkinud E. Bornhöhe. Tallinnas, 1895. K. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud.

Tuhatrull. Saksa keelest tõlkinud E. Bornhöhe. Tallinnas, 1895. K. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud.

Laste ja kodu Muinasjutud. Wennad Grimmid. Eesti keelde toimetanud H. Oras. Tallinnas 1910. J. & U. Paalmanni kirjastus.

Kirjandus

Apo, Satu 1986. Ihmesadun rakenne. Juonien tyypit, pääjaksot ja henkilöasetelmat satakuntalaisessa kansansatuaineistossa. Helsinki, s. 58–63.

Bolte, Johannes; Polívka, Georg 1930. Anmerkungen zu den Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm, Band IV. Leipzig.

Eestikeelne raamat 1851–1900. I A–Q, II R–Y 1995. Toim. E. Annus. Tallinn.

EKA = Eesti kirjanduse ajalugu II. Peatoim. E. Sõgel. Tallinn 1966.

EV = Eesti vanasõnad IV. Lisad. Toim. A. Krikmann, I. Sarv. Tallinn 1988.

Hurt, Jakob 1890. Kuueskümnes tõine aruanne Eesti wanawara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. – Olevik, 28. V 1890, nr. 22, lk 612.

Järv, Risto 2002. „Ehe” ja „ehitud”. Mõnest autentsusprobleemist 19. sajandi muinasjutukirjapanekutes. – Kogumisest uurimiseni. Artikleid Eesti Rahvaluule Arhiivi 75. aastapäevaks. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 20. Toim. M. Hiiemäe, K. Labi. Tartu, lk 157-180.

Kalmre, Eda 1989. „Tuhkatriinu” (AT 510A) eesti rahvatraditsioonis. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Toim. M. Hiiemäe jt. Tallinn, lk 137-145.

Kolm jutto tuhhat ühhest ööst. Armsa Marahwale aeawiteks luggeda. Ühhest Eesti söbrast kirjotud. Tartus, 1867. Trükkitud ja müia H. Laakmanni jures.

Krikmann, Arvo 1995. Lipitud-lapitud „kommunaari” king. Mõistatused tänapäeva koolipärimuses. – Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist. Toim. M. Kõiva. Tartu, lk 33-58.

Laugaste, Eduard 1977. Eesti rahvaluule. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn.

Laurimaa, Katri 1999. Muinasjutu „Vahetatud naine” (AT 403B) eesti teisendid rahvusvahelises kontekstis. Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool. Käsikiri TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Lillipuu, Mati 1978. Vendade Grimmide muinasjuttude tõlked eesti keeles. Diplomitöö. Tartu. Käsikiri TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Loosme, Ingrid 1966. 1860.-1870-ndate aastate juturaamat ja selle lugeja. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed IV. Toim. H. Siimisker. Tartu, lk 58–100.

Põldmäe, Rudolf 1989. Materjale J. Hurda vanavara kogumise loost. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Toim. M. Hiiemäe jt. Tallinn, lk 10-40.

Rausmaa, Pirkko-Liisa 1972. Ihmesadut. Suomalaiset kansansadut I. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 302. Helsinki.

Suls, Tiia 1988. Muinasjutubibliograafia 1940-1987. Tallinn.

Viidalepp, Richard 1967. Järelsõna. – Eesti muinasjutud. Tallinn, lk 465-486.

Vinkel, Aarne 1966. Eesti rahvaraamat. Ülevaade 18. ja 19. sajandi lugemisvarast. Tallinn.

Artikkel on seotud Eesti Teadusfondi projektiga nr 3894.

1) Välja olen jätnud AT 510A („Tuhkatriinu”), mille kirjanduslikest mõjudest kirjutab Eda Kalmre (1989: 137-145).

2) Tiitellehel märgitud vaid initsiaalid. Raamat oli väga populaarne (tiraaž 2000 eksemplari), nii et H. Laakmann andis sellest 1880. aastal välja sama suure röövtrüki (Loosme 1966: 88).

3) Sama muinasjutu ümberkirjutus esineb ka Anton Suurkasel: H I 5, 445/6 (2) < Viljandi, jutustajaks märgitud Salme Vijand (1894).

4) Grimmide tõlkeväljaannetest, mida mul õnnestus leida, oli see kõige vabama tõlkega. Tõlkijat polnud märgitud. Neljast muinasjutust ühe puhul („Saabastega kass”) kaldun arvama, et tegemist on hoopis Perrault’ muinasjutuga.