Palunõid ja teised roomajad maarahva pärimuses

Mairi Kaasik

Käesolev uurimus kasvas välja huvist sellise poolmütoloogilise tegelase vastu nagu palunõid. Materjali kogudes ja analüüsides leidsin, et peatumine ainult sellel olendil mõjuks eksitavalt. Vaja oleks tausta, kuhu palukärk paigutada. Näiteks kõigi Eestis elavate roomajate keskele. Nii ka tegin.

Allikad. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna uskumuste ja kombestikukirjelduste kartoteegi kolm kasti ja muistendid. M. J. Eisen "Eesti mütoloogia’’ IV, M. J. Eisen "Maod rahva arvamises" ("Eesti Kirjandus" 1910), P. Ernits "Sisalikud Eestis" ("Eesti Loodus" 1990), L. Meri "Hõbevalgem"; S. Tokarev "Mifõ narodov mira" jt. entsüklopeedilised teosed eri rahvaste usundite kohta.

Eesti roomajad. Eestis elab kahte liiki madusid – rästik ja nastik, ning kolme liiki sisalikke – jalutu vaskuss, arusisalik ja kivisisalik.

Arusisalik on 10-16 cm pikk. Külgedel lai tume vööt, seljal tume pikitriip, emastel kõht kollakasvalkjas. Elavad niiskemates paikades. Saaremaal esineb musti arusisalikke.

Kivisisalik on 16-18 cm pikk. Kulgedel on valgetuumalised silmalaigud, selja keskel väike soomustest rida, kõht roheline, emastel valkjas, noorloomad on hallikad või pruunikad, külgedel heledate laikudega. Kivisisalik on käitumiselt agressiivne.

Kivisisaliku levila on arusisaliku omast 10 korda väiksem. Tema elupaigaks on metsastepp ja poolkõrbevöönd. Eestis on kivisisaliku levila põhjapiir. Erinevalt arusisalikust, kelle pojad kooruvad munadest kohe peale munemist, muneb kivisisalik munad, mis arenevad suvesoojas pinnases. Seega vajab kivisisalik elamiseks ja sigimiseks taimestikuvabu liivapindasid. Umbes 100 aastat tagasi olid kivisisalikud Eestimaal tavalised.

Madu maailma mütoloogiates. Madu on sümboliks peaaegu kõigi maailma rahvaste mütoloogiates. Teda seostatakse viljakuse, maa ja naisesse kätketud jõuga, vee ja vihmaga, kodukolde ja tulega (eriti taevase tulega), aga ka meheliku viljastava algega.

Maoga seonduvad kujutlused lähevad tagasi vanemasse kiviaega. On püütud välja selgitada varasemaid etappe maokujutelmade tekkes. Algne mütoloogiline madu oli väga lähedane tavalisele, erinedes vaid oma mõõtmete poolest. Hiljem omandab ta looma jooni. Nooremal kiviajal vastandatakse madu ja lind kui kõrgema ja madalama maailma esindajad. Peagi ühinevad madu ja lind tiivulises madu–draakonis. Mao ja hobuse ühendamisel tekib samuti draakon, hobuse pea ja mao kehaga.

Euraasia ja Ameerika arhailistes kosmogoonilistes müütides eraldab ja ühendab madu maad ja taevast. Taevase mao sümboliks on madu–vikerkaar, mida on seostatud viljakuse, tärkava maa ja vihmaga. Madu–vikerkaar on vihma peremees, kes taevavee joomisega põuda põhjustab. Mao seosele vihmaga viitavad mitmed kombed, näiteks maole ohverdamine vihma ajal ja eel. Eelnevaga võib siduda ka müüdi lohetapja (Euroopas Püha Jüri) võidust lohe või mao üle, mille järel algab vihm, äike või isegi veeuputus.

Mitmes usundis on madu seotud maaga, maajumalatega (varandused, mida madu valvab), vahel ka surnute maa–aluse elupaigaga.

Arhailistes mütoloogiates on taeva ja maaga ühenduses olevat madu ühtaegu nii austatud kui kardetud. Arenenud mütoloogilistes süsteemides, kus maol on sageli draakoni jooned, on ta saanud negatiivse tähenduse. Madu on tihti seotud ohtlike jõududega. Kesk–Aafrikas tähendab ngo nii madu kui kaksikut.

Madu võib totemistlikus maailmapildis olla ka sotsiaalse klassifikatsiooni märk. L. Mere järgi võiks eesti tootemloomaks olla sisalik, täpsemalt palunõid.

Sisalikud eesti rahvauskumustes.

Palunõid (palukärk, palukärp, palulutik, nõmmekarp), tänapäeva teaduskeeles tuntud kivisisalikuna. Tema levikuala on lõunapoolsem, seetõttu esineb uskumusi tema kohta peamiselt lõunapoolsetes kihelkondades, eriti Võrumaal, kus on soojem ja rohkem liivamännikuid.

Välimust kirjeldatakse nii: jämme ja kirriv; rohelise kõhualusega; vikerkaarevärviline; siibuga siug (Nõo). Elab palode pääl ja vanade kandude sees.

Uskumuste järgi väga mürgine,peast suskab, tagant pritsib mürki; saab ainult inemise varjust inemise paale hüpata; kui inemine teda es näe ja timä näkk inemist, sis oll karanu näo paale ja oll pandunu (Hargla). Tema tükid tulevad kokku ja hakkavad jälle elama (vrd. uskumusi, kus looma luudest saab uus loom). Palunõid on ussi tohter. Kui palulutik tulle visata, kustub tuli; inimene, kes on temalt nõelata saanud, ei tohi tulekoldega majja minna.

Sisalik. Ilmselt on tegemist arusisalikuga. Uskumuste järgi on sisalik tekkinud tükkideks löödud maost. Ka tema on "ussi rätsep" ja "nõelussi poolvenda". Kui sisalik on inimest kölni korda nõelanud, siis see sureb.

Vaskussi (pimepoiss, aavik, küüuss, vasklik, lounapea) on peetud teistest madudest palju mürgisemaks. Arvatakse, et ta on pime. Kui vaskussil oleksid silmad, lööksid kirikukellad iga päev. Nägemisvõime saab ta rattarummust läbi pugedes (vrd. puust kodaratega ratas – päikeseratas – tuli).

Maod uskumusolendina.

Tekkemuistendeid:

– Maod on jumala loodud, olnud kõige ilusamad loomad, pahategemise eest muudeti selliseks kui praegu.

– Madu on tekkinud vanakurja ilast.

– Saatan lõikas Aadamal sõrme lõhki, veri voolas maha ja mürgitas maa, jumal lõi maod maa viha välja imema.

– Kunagi löödud uss pooleks, üks pool läks metsa, teine pool merre angerjaks.

Majaussid. Breemeni Aadama sõnul austasid vanad eestlased madusid (draakoneid) ja ostsid kaupmeestelt veata sõjavange madudele ohverdamiseks (Eisen). Nii Hupel kui Masing räägivad majausside pidamisest. Koduste õnneusside hukka saades lõppesid loomad. Majausse kutsuti piiludeks, nad olid tihti valget värvi või sinihallid. Iga päev ohverdati neile piima ja liha, Võnnus ristineljapäeval kindaid. On teateid majausside tõnnivakas pidamisest.

Ussikuningas on teistest ussidest suurem, jämedam. Tal on punane hari, vahel kaks pead. Ussikuninga hari on vägeva nõiajõuga, selle sööja mõistab lindude keeli, on kaitstud kurja eest jne.

Muistendeid:

– Ussikuningas tõmbab usse hävitanud nõia tulle, öeldes: "Et sa meid oled lõpetanud, lõpe nüüd ka ise!"

– Ussikuningas valvab vara.

– Mees ussidega talvitumas.

Muid uskumusi ussidest.

Kes ussi tapab, saab üheksa pattu andeks. Samas keelatakse usse tappa, see võib näiteks loomadele õnnetust tuua. Kes ussi maha lööb, peab ta maha matma, muidu hakkab uss kodus käima. Materdamise kepp tuleb maa sisse torgata, muidu ärkab uss ellu. Materdamise teibaga saab ka igasugust nõidust läbi viia. Inimesel näikse siiski ussi üle mõjuvõim olevat, tema mürk pidada ussi omast tugevam olema. Kui inimene ussile silma vaatab, ei saavat see enam edasi. See, kes kevadel ussid puntrast lahti harutab, saab nõiajõu. Madudega seondub palju keelde: siule ei tohi hambaid näidata, ussi nähes ei tohi piima juua jne. Õpetatakse, kuidas uss seisma panna (kolm korda vastupäeva ümber põõsa käies vm.); usse tõrjuda (näiteks lepapulk maasse pista, saba kõrvetada).

Kokkuvõte. L. Mere väites, et madu või sisalik eestlaste tootemloomaks on olnud, võib ehk kahelda, kuid kindlasti on maod olnud maarahva jaoks austustväärivad olendid. Sellele viitab laialt levinud koduusside pidamise komme ja uskumused, mis keelasid ussi tappa. Tunduvalt hilisem näib olevat ilmselt kristliku päritoluga ladestus, mille järgi usside tapmist enam kui soovitavaks peeti. Veelgi enam, kes mao ellu jättis, langes jumala viha alla. Muude rahvaste mütoloogiates levinud kõikvõimalikud lohed ja draakonid on Eesti alale üsna võõrad.