Uskumusteadete ülesehitus

Katse rakendada Dundesi ebausu struktuuri skeemi eesti konnapärimuse uurimisel

Mairi Kaasik

1. Kui müüte, muistendeid ja rituaale on folkloristid ning usunditeadlased küllalt põhjalikult uurinud, siis uskumusteate žanr on teadlaste huviorbiidist enamasti kõrvalejäänud. Küllap on põhjuseks asjaolu, et oma sõnaliselt vormilt on nad sageli katkelised ja neis on raske tabada kindlat sisemist struktuuri. Tihti jääb uskumusteadete sisu segaseks. Tundub, et selle kategooria alla on uurijad valimatult paigutanud teateid ja tekste, mida nad lihtsalt kusagile mujale ei ole osanud panna. Ja see kogumgi on saanud üldsõnalise pealkirja „mitmesugused uskumused”, „käibelolevad uskumused” või „ebausk”.

On avaldatud arvamust, et usundiline teade on üldse folkloristide poolt konstrueeritud žanr, mida loomulikus traditsioonikeskkonnas ei eksisteerigi. Teisalt on aga just uskumusteadete vormis edasi antud rahva ja üksikisiku usulisi tõekspidamisi ning ideid. Ehk, nagu väidab Åke Hultkrantz, uskumused (tema käsutab terminit vabavormilised usundilised ütlused) on religioosse maailmavaate otseseks väljenduseks ja neil on suur väärtus ning tähtsus ühe rahva, hõimu või indiviidi religiooni mõistmisel.

2. Uskumusteate žanri üks põhihädasid on selge definitsiooni puudumine. Ka termini osas ei ole teadlastel ühtset seisukohta. On pakutud ingliskeelset terminit belief või folk belief. Sellele terminile vaidleb vastu Jan Harold Brunvand, kes osutab asjaolule, et niisuguse märksõna alla ei paigutata ainult uskumusi, vaid ka kombeid ja läbielamusi, mõnikord ka ütlusi ja värsse. Teisalt leiab Å. Hultkrantz, et sõna belief tähistab eelkõige teatud kujutelma või ideed, millesse usutakse, mitte niivõrd selle sõnalist väljendust. Sellest lähtuvalt pakub Hultkrantz välja termini vabavormiline usundiline ütlus (informal religious saying) ja defineerib seda järgmiselt: Vabavormilised usundilised ütlused on usundilised teated, millel puudub rituaalne tähendus ning mis pole suulises traditsioonis loodud eepiliste narratiivide (müüdid, legendid) vajalik ja asendamatu osa.

Sageli on kõne all olevale žanrile antud nimeks ebausk (ingliskeelne termin superstition). Seda teeb ka Alan Dundes. Eesti keeles peaks eelistama terminit uskumusteade.

3. A. Dundes tõdeb, et entsüklopeediates ja folkloorialastes sõnaraamatutes ei leidu rahuldavat definitsiooni ebausu (superstition) kohta. Enamik definitsioone ei tegele mitte materjali endaga, vaid arvamustega, mis käivad selle materjali kohta. Ebausu definitsioonides tõstetakse sageli esile hirmu ja irratsionaalsuse elemente. See aga osutab vaid ebausu päritolule ja jääb ebapiisavaks. Samuti ei saa õigeks lugeda definitsiooni, mille kohaselt ebausk tähendab selliste uskumuste ja kommete tunnustamist, mis oma olemuselt on alusetud ja vastuolus ühiskonna valgustatuse tasemega. Nii mitmedki ilmaended ja loodustähelepanekud ei ole alusetud, vaid on leidnud tõestust tänapäeva loodusteaduste seisukohalt. Ja kes ülepea garanteerib, et see, mida me tänasel päeval teaduslikult põhjendatud tõeks peame, ei või homme osutuda nn ebausuks.

Dundes esitab omapoolse ebausu definitsiooni, mis lähtub Pucketti 1926. a ebausuteadete vormi analüüsist, kus eristatakse omavahel kontrollmärke ja ettekuulutavaid märke:

Ebausuks nimetatakse traditsioonilisi väiteid, mis koosnevad ühest või enamast tingimusest ja ühest või enamast tagajärjest, kus osa tingimusi kuulutab midagi ette ja osa põhjustab midagi.

Nagu Puckett märgib, leidub suuremas osas sellistest uskumusteadetest tingimust tähistav sõnake kui. Samas peab märkima, et sõna kui puudumine ei tähenda veel, et tingimus ise puuduks. Nii näiteks on tingimus olemas järgnevais teadetes:


Kägu laulab lehed puusse ja konnad krooksuvad kesvad kasvama.
Konnade krooksumine kevadel tähendab häid ilmu.
Konn on vihma koer; koer jookseb inimese ees, konn krooksub vihma ees, kuulutab vihma tulekut.
Vahel on tingimus väljendatud imperatiivse käsu vormis:
Konna ega mutti ei tohita ealeski rinnuni üles tõsta, et mitte südamevalu ei saaks.
Konna tappa ei tohi, isa ehk ema sureb ära.

4. Dundes analüüsib tingimuste ja tagajärgede vahelisi suhteid ja toob esile ebausu 3 põhikategooriat.

4.1. Esimesele neist annab ta nime märgid (1) (inglise keeles signs). See vastab tema sõnul Pucketti ettekuulutavaile märkidele (prophetic signs). Viimase järgi on need sellised välised põhjuslikud suhted, mida inimene mõjutada ei saa. Ettekuulutavate märkide sisu väljendab Puckettil vormel: Kui miski (väljaspool meie kontrolli) toimib sel ja sel viisil, siis on tulemuseks see ja see.

Märgid koosnevad tavaliselt ühest tingimusest ja ühest tagajärjest, olles tihti ettekuulutamise aluseks. Paljud märgid on küll seotud inimese tegevusega, kuid tuleb rõhutada, et see tegevus on vaid juhuslik või kokkulangev (nt nugade ja kahvlite mahapillamine, mis ennustab külaliste tulekut). Siiski peab ütlema, et suuremal osal märkidest pole inimtegevusega mingit pistmist. Nad on peamiselt taevased, taimsed või loomsed indikaatorid.

Üks märgile iseloomulik joon on tema mittevälditavus. Inimene ei saa vältida seda, et ta kevadel konna esimest korda kuival näeb ja seega suvel janu võib kannatada. Mis puutub tingimuse ja tagajärje suhtesse, siis pole see märgi puhul mitte niivõrd põhjuslik, nagu mitmed autorid on arvanud, vaid mittepõhjuslik. Võtame näiteks uskumuse: Kui konnad juba aegsasti pääle lõunat krooksuma hakkavad, siis tuleb vihma. Antud juhul konnade krooksumine ei põhjusta sadu, vaid see ainult osutab asjaolule, et varsti hakkab sadama. Konnad oma krooksumisega on ainult indikaatoriks, ettekuulutajaks. Seega on oluline eristada eelnevust kausaalsusest.

4.2. Teine katogooria, mille Dundes uskumusteadete eristamisel välja pakub, on maagia. See kategooria vastab Pucketti positiivsetele ja negatiivsetele kontrollmärkidele. Maagia allub inimese kontrollile. Puckett pakub välja ka kindla vormeli: Kui sina (või keegi teine) toimid sel ja sel viisil, juhtub see ja see.

Maagia alla paigutatavad uskumusteated koosnevad tihti hulgast tingimustest ja nad on pigem esiletoomise vahendid või eeskirjad kui ettekuulutused. Inimtegevus on antud juhul pigem kavatsuslik kui juhuslik. Kuna see on kavatsuslik, siis on see ka välditav. Siit ka mitmed keeldudena väljendatud uskumusteated.

Kui märgilised uskumused olid mittepõhjuslikud, siis maagilised on põhjuslikud. Et ühe ja sama soovitava tulemuse puhul on käsutusel olnud väga erinevaid võtteid ja vahendeid, siis pole maagia nagu ka märgi puhul ükski uskumusteadete tingimustest vältimatuks eelduseks, sine qua non.

Kui veel võrrelda omavahel märki ja maagiat, siis esimese puhul kuulutatakse tulevikku ette, teise puhul aga tehakse ise tulevikku. Teisisõnu ilmneb siin kontrast inimese passiivsuse ja aktiivsuse vahel.

Maagia kategooria alla paigutab Dundes ka ennustamise ja rahvameditsiini.

Ennustamine paigutatakse maagia kategooria alla seetõttu, et inimene on siin aktiivselt tegev ja võib korrata oma tegevust kuni meelepärase märgi saamiseni.

4.3. Kõige huvitavamaks peab Dundes kolmandat, konversiooni kategooriat. Tõlkevasteks võiks olla ümberpööramine või tühistamine. Tegemist on hübriidkategooriaga, kus märgiline ebausk on pööratud maagiliseks ebausuks. Ometi on konversioone, mis jäävad oma olemustelt maagiliseks ebausuks, ent mille esialgseid tingimusi tuleb tõlgendada ühe või mitme märgina. Väike osa konversioone kasvab väljamaagia neutraliseerimisest. See kolmas kategooria sisaldab muuhulgas taimekasvuga seotud endeid, soove ja tõrjemaagiat.

Konversiooni puhul on vajalik inimese tegevus. Näiteks uskumus: Kui konnad vanakuuga krooksuvad, siis külva odrad, siis ei pudene pead kokku pandes maha ja kasvavad pikad nagu seasabad. Oodatakse teatud märki ja peale seda asutakse tegevusse, ilma tegevuseta ‒ külvamiseta ‒ see märk täide ei läheks. Nii võiks konversiooni antud juhul ka rakendatud märgiks või endeks nimetada.

Suur osa konversioone kujutab endast inimese vastuhakku soovimatule märgile või maagilisele toimingule. Nii peeti halvaks endeks konna, kes oli püünistesse sattunud. Järgnevas teates leiab aga soovituse, kuidas seda halba mõju kaotada. Kui aga konn leitud pärast püüniste vaatamist, loetud Isa-Meie kolm korda tagant ette, et sel hooajal pääseda kehvast kalasaagist.

Vahel esineb tõrjemaagiat, mis on midagi enamat kui lihtsalt ebasoovitava tühistamine: Samasuguseks õnnetusekuulutajaks oli konn. Kaldal kuivavatest püünistest leitud konn püüti kinni ja küpsetati tulel ja küpsetamisel tekkinud suitsuga suitsetati siis võrke. See suits pidi siis hävitama kaladele vastiku konna lõhna ja isegi suurendama saagiõnne. Antud juhul pööratakse halb hoopistükkis heaks. Dundes pakub välja oletuse, et ebasoovitava tulemusega uskumustest on arenenud välja seda neutraliseerivad konversioonid ja nendest omakorda konversioonid, kus inimene muudab ebameeldiva olukorra endale kasutoovaks.

5. Kuidas rakendada seda kolmikjaotust konkreetse usundilise materjali uurimisel?

Konna puudutava rahvapärimuse seas võib leida hulgaliselt usundilisi teateid, mida saab paigutada märgi-kategooria alla. Enamasti on need ilmaended:

Kui konn suvel krooksub, siis tulla pikka sadu.

Kui kevadel konnakudu on vees tiigi ehk lombi ääres, tuleb soe suvi, kui keskel, siis külm.

Kui konnad on mustad, läheb sajule, kui heledad, tuleb kuiva.


Või on tegu inimese käekäiku ettekuululavate ennetega:
Tuleb konn vett võttes ämbrisse, siis saab see lapse.
Kui kevadel konna hüppamas näed, on loota elumuutust.
Kui konn tuppa tuleb, tuleb selle maja peale laimujuttu.
Kes konna esimest korda kuival näeb, sellel lõhkevad suvel mokad, kes vees näeb, sellel hauduvad jalad.

Märgiks, mitte endeks, võisime lugeda teadet, kus konn näitab vee puhtust. Kas aga järgnevat teadet ka märgiks saab lugeda? See vesi on alati puhas joogi vesi, kus kaevus konnad sees elavad, sest et konnad vee puhtaks ja tervisele kasulikuks klaarivad. Selle teate kohaselt konn mitte ainult ei osuta oma vees viibimisega selle puhtusele, vaid ka ise puhastab vett, st siin on tegemist põhjusliku seosega, mis Dundesi järgi märgi kategoorial puudub.

Maagia kategooria alla kuuluvad näiteks järgmised usundilised teated:

Kui heinad polnud hästi kuivad, siis pandi 3 elusat konna kuhja sisse, mis pidi hoidma kuhja läppaminemise eest.

Konn pannakse piima sisse, et piim pikse ajal hapuks ei läheks.

Kui inimene läheb, 7 konna taskus, kohtu ette, siis ei tee kohus talle midagi.

Õpetus, kuidas konna teisele inimesele sisse nõiduda...

Et lehmad terved oleksid ja rohkesti piima annaksid, seotakse lehmale konn kaela.

Maagia alla käivad ka keelud, mida võiks nimetada miinusmärgiliseks maagiaks. Keeldu sisaldavad uskumusteated ei anna mitte nõu, kuidas toimida, et saavutada mingisugust tagajärge, vaid vastuoksa ‒ hoiatavad teatud tegevuste ja toimingute eest, et ebasoovitavat tagajärge vältida.

Kes konna rinnuni üles tõstab, see saab pisted.

Kärnkonna ei tohi tappa, muidu hakkavad lehmad punast kusema.

Maagia alla saab paigutada ka uskumusteated, mille järgi üht- või teistmoodi toimides omandatakse mingid maagilised või ravivõimed:

Kes ussi suust konna elusalt ära päästab, selle käsi teeb terveks kõik haigused.

Konna jalgu pidi kaelas südame kohal kanda, siis võib tõisele kõiksugu kurja teha.

Hää arsti käe omab see, kes käe pääle sisse poole paneb konna ristluu.

Kindlalt kuulub maagia alla teade: Kui konn või vähk kinni püüda ja mõrra suu peale panna, siis kala ei saadud enam. Kalaõnn oli nagu käega pühitud. Samas on aga uskumusteateid, kus ei anta kindlaid eeskirju nõidumiseks, vaid mis lihtsalt osutavad sellele, et usuti nõidust kui sellist:

Kui leitakse võrkudest konn või merihärg, siis arvalakse, et võrgud olevat vaenlase poolt ära tehtud.

See on õige, et konn imema lehmä, see õlema üks nõidus.

Nendes teadetes pole ju antud kindlaid tingimusi ja tagajärgi. Kas sellised uskumusteated kuuluvad maagia kategooria alla? Minule tundub, et pigem ei kuulu.

Veidi omanäolised on ka sellised teated:

Kui keegi 3 tosinat kärnkonna ära tapab, see saab õndsaks.

Kui konn kuiva maa peal aukus on ja isi sealt vällä ei saa, siis peab teda sealt vällä aitama, selle eest saab 9 pattu andeks.

Siin pole küll otsest käegakatsutavat tulemust, kuid on maagiline seos tingimuse ja tagajärje vahel. Seega võib sedalaadi teated maagia alla paigutada.

Ka rahvameditsiin kuulub omaette rühmana maagia alla:

Konn pannakse paise peale või söödetakse haigele lehmale konni sisse.

Kui konnasilm on, siis vajuta konna silmaga 3 korda peale.

Rahvameditsiini alla sobivad ka teated konnakuduga näo pesemisest päevitamise vältimiseks.

Eesti pärimuses leidub teateid konnaga ennustamise kohta:

Tartumaal pandavat elus konn aige rinna peale, et sis surma teada saada.

Kui roheline konn, mis purgi sisse on pandud, vee peal ujub ja purgi külgi mööda tahab üles ronida, siis tuleb suur sadu.

Üks päris suur rühm teateid on küll otsapidi seotud maagia kategooriaga, kuid samas selgelt omanäoline:

Kui konn üle piima hüppab, siis minema piim venima.

Kui konnale peale astutakse, siis tuleb konnasilm varba vahele.

Konna salvat haav ei kasva kunagi terveks.

Kui konn üle hobuse päitsete kargab, siis läheb hobuse pää paljaks.

Neil teadetel on küll olemas põhjuse-tagajärje seos, kuid inimesed ei toimi neis aktiivselt ja sihipäraselt. Sageli esineb sellistes uskumusteadetes mõni loom, kes pole siin enam pelgalt maagia objektiks või läbiviimise vahendiks, vaid kelle tegevus (või mõju) põhjustab midagi. Dundes on ka selliseid juhtumeid arvestanud ja ütleb: Juhtudel, kui maagias toimivad muud tegurid kui inimesest lähtuvad, on seal ometigi olemas mingi märgatav aktiivsus. Sellest lausest lähtudes võiks selliseid uskumusteateid ikkagi maagia alla paigutada.

Üks probleem, mis uskumusteateid uurides tekib, on nende seos muistendite või memoraatidega. Dundesi definitsioonist lähtudes jäävad need uurija vaateväljast kõrvale, kuivõrd pole tegu traditsiooniliste väidetega, milles on olemas tingimus ja tagajärg. Ometi leidub rahvaluulearhiivi rahvausundi-kartoteegis üksjagu muistendi-memoraadilaadseid teateid.

Kuigi Hultkrantz tõdeb, et usundilised narratiivid kannavad sageli teistsuguseid usulisi kujutelmi kui vabavormilised usundilised ütlused, rõhutab ta siiski, et kui tahetakse ühtedest täit pilti saada, on oluline ka teisi vaadelda. Ja sageli on muistend või memoraat illustratsiooniks konkreetsele uskumusele.

Mu tädimees oli vähipüüdja ja võttis konnadel naha maha ja minu tädil oli sündind laps ilma nahata. Suri ära ka.

Vanasti olnud 4 nooda liiki. Kord läinud „neli paati” noodale. Igas paadis olnud üks nooda liik. Noote välja tõmmates olnud ühes noodas konn. Hiljemalt see noot, kuhu konn sisse läinud, andnud vähem saaki ja seetõttu leidnud ka vähem kasutamist.

Seega ei tohiks uskumusteadet ainult vormikriteeriumidest lähtudes väga rangelt teistest žanridest lahutada.

Kuigi eesti konnapärimuses domineerivad märgid ja maagia, võib siit leida ka mõnevõrra konversioone.

Kui üits lehmapidaja näge maise maa pääl konna, siis tõine (üts kõik kes) viigo konna vette, siis saa piima lehmile.

Kärnkonnad ronind mööda lehmakooti ülesse piima imema. Tehtud labidas tuliseks ja löödud sellega mõni neist maha, siis kadund ära.

Kui kärnkonn tuleb maja ligi vai tuppa, tähendab tõese inemise viha. Konn tarvis pliita alla panna ja ära põletada, siis on viha müeda.

Konversiooni ja maagia omavahelisel eristamisel tuleks silmas pidada üht väikest nüanssi. Nimelt kui mingi maagilise toimingu või mingi märgi tagajärg on juba käes ja asutakse tegevusse, et sellest lahti saada, siis on tegemist maagiaga. Näiteks: Kes konna kuival maal esite näeb, selle mokad lõhub tuul suvel ühte puhku ära ja ta ei sua haigusest muidu lahti, kui võtku konn ja tõmmaku konna kõhualusega 3 korda mokkade vastu. Kui aga nähakse märki, mis osutab võimalikule ebasoovitavale tagajärjele ja asutakse kohe selle arvatavat tulevast mõju tühistama, siis on tegu konversiooniga: Kui kevade kuival maapeal esimest korda konna nähtaks, siis püütagu see nähtud konn ja määritagu taaga mokad ära. Sest siis ei lõhke kogu suvel mokad.

Väga palju erinevaid konversioone esineb kalastajate uskumustes, kuivõrd konn oli nende jaoks halvaendeline loom ja õnnetusetooja. Tühistati nii ebasoovitavale tagajärjele viitavaid märke kui arvatavat maagiat ‒ näiteks kui arvati, et vihamees vastase püünisesse konna oli nõidunud. Halva mõju kaotamiseks tuli võrkudele soola peale raputada, neid tubakavees keeta või suitsetada (vahel konna põletamisel tekkiva suitsuga, vahel vihamehe läve alt toodud tolmuga), mõnikord tuli võrgud isegi ära põletada. Tihti toimiti konnaga vägagi jõhkralt, et nõidust kaotada. Ta kas tapeti või põletati, pandi kärpi ja tambiti see siledaks.

Tähenärijatel võib tekkida küsimusi alljärgnevaile sarnaseid teateid lugedes:

Kui konn noodast leiti, pandi ta kindasse ja lasti püssiga maha.

Kuta talus Vorbusel olnud palju kärnkonni. Seal oli õue all madalad maad. Siis karjapoiss pani konna lauatüki pääle ja valanud kaikaga teise otsa pääle. Konn lendas ilmakõrgele ja maha kukkus lõhki.

Neis teadetes pole otseselt kirjas, et konnadega toimiti nii nende halva mõju kaotamiseks. Teisi analoogilisi teateid lugedes võib seda ometi oletada. Viimase teate üks võimalikke tõlgendusi on, et konni lennutati taeva alla vaid lõbu pärast, mitte mingil maagilisel eesmärgil. Siit tekib küsimus, kas selliste teadete klassifitseerimisel peame lähtuma üksikteadetest kui eraldiseisvatest üksustest või võib arvesse võtta ka teistest samasisulistest teadetest väljaloetavat informatsiooni.

Konversiooniga seoses kerkib veel üks puhtvormiline küsimus. Nimelt ei saa konversioon eksisteerida ilma märgi või maagiata. Kas siis konkreetsete teadete puhul on mõistlik jagada teate üks pool märgi või maagia alla ja teine pool konversiooni alla kuuluvaks? Ülepea võib paljusid teateid analüüsides leida neis komponentidena nii märgi, maagia kui konversiooni kategooria. Kas on õigustatud selliste sisuliste tervikute lõhkumine?

Lõpuks jääb veel järele hulk teateid, mida pole võimalik Dundesi poolt defineeritud ebausuks (siinse vastena uskumuseteateks) nimetada, kuid mis kannavad endas usundilist informatsiooni. Need on looduskõnelused (Kärnkonn on kiitand, et mõni on tugev maa peal, mõni meres, aga tema käib mõlemates.), metafoorid (konn on taevataadi lammas), teated, mis kajastavad inimese suhtumist konnasse (Mu ema ütles ikka, et ei tohi konna tappa ‒ see inimese poolvenda). Samuti jäävad kõrvale teated, kus selgelt eristatavad tingimus ja tagajärg puuduvad:

Vanasti räägiti, et kärnkonn viskavat selget piima tagant välja.

Mõni inimene pani piimapütid välla üüseks, et konn toob piima potti. Kõneldi ka, et kärnkonn juob lehma nisast piima.

Konnad võtavad maa viha eneste külge, sellepärast nad vaesed on nii kärnas.

Neis uskumustes on viiteid mütoloogiale. Kas neid sobiks mütoloogia alla paigutada ja kuidas defineerida mütoloogiat, see on juba eraldi teema.

Lõpetuseks. Dundes märkis juba isegi, et tema ebausu struktuuri skeem ei pruugi kogu „ebausulisele” materjalile sobida ja vajab täpsustamist. Ka eelnev analüüs osutas sellele. Ilmselt tuleks maagia kategooria alt eraldi välja tuua põhjuse-tagajärje seosel põhinev uskumusteadete rühm. Küllap tasuks eristada veel mõnd teistki rühma. Tundub aga, et uskumusteadete täpsem vormiline analüüs näib olevat perspektiivikas ja pakkuvat uudset lähenemisnurka.

Kirjandus

Brunvand, J. H. The Study of American Folklore. New York 1968.

Dundes, A. The Structure of Superstition. - Analytic Essays in Folklore. Paris - New York 1979. Lk 88-94.

Hultkrantz, Å. „Miscellaneous Beliefs.” Some Points of View concerning the Informal Religious Sayings. Temenos 3, 1968. Lk 67-82.

1) Eestikeelse vastena on pakutud ka ennet, kuid osadel juhtudel pole selle kategooria alla paigutatavate teadete puhul tegu mitte millegi ettekuulutamisega, vaid nad osutavad millelegi, mis juba on olemas. Nt Kui allikas on konn, siis see allikas on puhas.