Sondsu Anna elulood

Kollektiivsus ja individuaalsus

Vaatamata rahvalaulu naiivdefinitsioonile, mille järgi oleks justkui rahva loodud laulus välistatud igasugune individualism ja loova autori kohalolu tekstis, näeme ometi paljudes lüürilisemat laadi lauludes originaalse ja jõulise laulikuisiksuse olemasolu. Piir rahvaluule ja kunstluule vahel pole mõningatel juhtudel nii jäik, nagu seda lihtsustatult on harjutud ette kujutama. Isegi see rahvalaulu eeldatav kollektiivsus, mis nagu muudaks kogu diskursuse ülimalt konservatiivseks, stabiilseks ja stagneerunuks, on lubanud, ja seda eriti hilisemal ajal, esile kerkida nimekatel suurlaulikutel. Nii ongi mõned uurijad püüdnud konkretiseerida anonüümsete tekstide taga seisvaid laulikuid ning mõtisklenud iidsete poetesside olemasolu üle, kes on sajandite eest mingi regilaulukujundi loonud ja kelle originaalsest loomingust on saanud traditsioon. Matti Kuusi on näiteks kirjutanud essee imaginaarsest Linnu-eleegikust, "kõlavast tütarlapsehäälest sajandite tagant" (Kuusi 1994: 80), kes on tagasihoidlikult, kuid kindlakäeliselt reforminud kogu senist poeetikat.

Teame, et paljudel soome-ugri rahvastel on olemas eluloolised itkud ja naiste saatuselaulud (vt Timonen 1990: 190). Setode puhul pole küll kunagi räägitud otseselt autobiograafilistest laululiikidest, kuigi näiteks mõningatest seto surnuitkude tekstidest (1) võib leida tugevaid olustikulise itku jooni; täiesti tavalised on eluloolised ekskursid tekstimassiivis. Samuti on seto mõrsjaitkudki näide sellest, kuidas autobiograafiline ja isiklik aines traditsioonilisse vormi valatakse. Autobiograafilisi kõrvalepõikeid võivad sisaldada ka mitmesugused traditsioonilised laulutüübid, nt vaeslapse-, lese- ja mitmesugused murelaulud, aga ka laulud laulust ja laulikust jne.

Kuid peale nende kahtlemata väga huvitavate traditsioonilises lüürikas ja itkudes esinevate autobiograafiliste kõrvalepõigete ja allüüride (2) on setodel olemas ka improvisatsioonilised eluloolaulud. Selliste autobiograafiliste improvisatsioonide puhul laulik tavaliselt manifesteerib, et tegemist on lauluga tema elust, või viitab sellele rahvaluulekoguja metatekst. Kuid üldiselt on üsna tavaline, et kui seto laulik väidab end laulvat oma elust, siis hõlmavad suurema osa tekstist esmapilgul ülimalt triviaalsed igapäevaseikade kirjeldused. Nagu öeldud, on selliste tekstide puhul enamasti küll kommentaaris viidatud nende autobiograafilisele olemusele, näiteks: Saia Kati laulab oma elust (3); Anna Sondsi elulugu (4); oma elust laulis ta järgmiselt (5); Anna Vabarna nakas umma elo kõrda laulma (6) jne, kuid laulikute minad jäävad enamasti esmapilgul varjatuks, emotsioonid lahvatavad vaid harvadel hetkedel, põhiosa tekstimassiivist kirjeldab naise elu pisisündmusi isa- või mehekodus.

Häid seto laulikuid on iseloomustanud see, et nad on võinud näiliselt väga vähese vaevaga laulda mistahes teemal, anda traditsioonilistele laulutüüpidele individuaalseid arendusi ja luua uusi kontaminatsioone. Osavate sõnoliste jaoks pole olnud poeetilise teksti produtseerimine raskem kui kõnelemine (vrd ka Wilhelm Radloff, vt Honko 1998: 54). Seto laulikute lauluoskuse loomulikkuse iseloomustamiseks sobib kasutada John Foley metafoori, mille järgi (eepika) laulja jaoks on tema repertuaar sama loomulik nagu idiolekt, kohalik traditsioon nagu dialekt ja kogu poeetiline süsteem nagu keel (Foley 1990: 390).

Nõnda on üsna loomulik, et seto naised on lauldes kõnelenud väga paljudest igapäevastest ja tühistest (7) asjadest – improviseerinud teemadel, mis neil meeles on mõlkunud, või mida nad on arvanud kuulajaid ootavat. Ja on selge, et enamasti on sellised juhuslikud improvisatsioonid surnud sama kiiresti, kui nad on sündinud. Vanemast ajast on neid säilinud vaid mingite väliste impulsside (Samuel Sommeri rahvaluulekogumisaktsioon), kõrvaliste sekkumiste või juhuste tõttu. Vaid Anne Vabarna laadsete suurlaulikute juhuslikumgi, avalikku traditsiooni vähesobiv ja individuaalne looming on enam talletamist leidnud.

Lüürilisi eluloolaule on folkloristid pidanud loomulikuks ja ürgseks žanriks, oma elust jutustamise tung on omane paljudele kirjaeelsetele kultuuridele (Timonen 1990: 189). Ja on täiesti ootuspärane, et seto traditsioonilises külaühiskonnas, kus naiste laulmist peeti väga loomulikuks ja väärikaks tegevuseks, on naised oma eluloolisi seiku talletanud paljudes eri žanrikuuluvusega tekstides.

Seto naiste eluloolised improvisatsioonid on loodud enamasti tavalist seto regilaulu poeetilist vormi kasutades. Hilisemal ajal on traditsioonilise regivärsi kõrval (nt Saia Kati eluloolaul ERA CD 163 (2)) kasutatud ka uuemaaegset ja prestiižsemat silbilis-rõhulise meetrumiga lõppriimilist värssi, nt Kukka Manni (Maria Kukka) ja Tõnissoni Manni (Maria Tõnissoni) eluloolised improvisatsioonid. Sellistel puhkudel võib laulude keelgi olla seto-päraseks mugandatud eesti keel (nt ERA CD 166 (18)).

Nagu seto improvisatsioonilisemate tekstide puhul tavaks, kasutatakse autobiograafilistes lauludes osavalt traditsioonilisi vahendeid ka kõige ebatavalisemate ja isiklikemate eluseikade väljendamiseks. Näiteks kui Sondsu Anna laulab oma maja põlemisest, ei loo ta otseselt midagi uut, vaid kasutab väga reaalse ja konkreetse sündmuse väljendamiseks ülimalt traditsioonilist "Leemelehe" laulutüübist pärit värssi.

50	Tulli säält kodo kullakõnõ, ülä majja mar´akõnõ. Kodo oll´ koolnuq, järv oll´ jäänüq, mustaq tulbaq moro pääle. Jää-s mul koto, koh elläq,
55	pää- jää-s -varju pääs´okõsõl. (8)

E, StK 32, 39 (23) < Seto Toomasmäe k – E. Remmel < Anna Peetri t Sonts, s 1870 (1926).

Või kui Saia Kati laulab 1998. aastal oma eluloolaulus (ERA CD 163 (2)) sellest, kuidas ta käis lapsena Petseris võid ja piima müümas, kasutab ta selleks osavalt lüroeepilisest laulutüübist "Karjaneiu ja kaupmehed" laenatud värsse.

Autobiograafilise teksti tingimused

Autobiograafiat on peetud üldiselt väga mehelikuks žanriks. Traditsiooniline autobiograafiline tekst on väljapoole pööratud, publikule suunatud ja harilikult avalikustamiseks mõeldud. Klassikaline autobiograafia vastandub intiimsetele päevaraamatutele ja teistele privaatsetele või juhuslikult leitud dokumentidele. Kuni viimase ajani, ja võib-olla isegi nüüd, on autobiograafilist teksti tootev naine pidanud käituma nagu mees (vrd Siegel 1999: 10), sest meie kultuuris on avalik sfäär olnud reserveeritud meestele ja naiselikkus on muuhulgas tähendanud ka automaatselt kuulumist privaatsfääri, majapidamisele, kodule ja perekonnale.

Autobiograafiateooria klassik Georges Gusdorf peab autobiograafiaid suhteliselt uueks nähtuseks. Autobiograafilise teksti eelduseks olev teadlikkus iga üksiku elu erakordsusest on üsna hiline ja spetsiifiline Lääne kultuurile omane nähtus. Suuremal osal kultuuriajaloolistel perioodidel pole üksikindiviid vastandanud end teistele; ta pole olnud võimeline nägema end isiksusena väljaspool teisi. Autobiograafilise teksti looja näib eeldavat, et tema eksistents on kogu maailmale väga tähtis, ja tundvat, et ta surma järel võib maailm muutuda ebatäiuslikuks. (Gusdorf 1980: 29)

Nagu me hiljem näeme, pole seto naiste eluloolised improvisatsioonid kuigi klassikalised autobiograafilised tekstid. Need tekstid pärinevad kultuurist, kus monoliitne külaühiskond pole lagunenud ja indiviid ei tõuse veel oma sootsiumis kuigi suurel määral esile, rääkimata enda vastandamisest sellele. Niisiis, naise mina ei tule neis tekstides kuigivõrd nähtavale ega vastandu enamasti oma patriarhaalsele ümbrusele, ta on fragmentaarne ja olemas vaid seoses teda mõjutavate meestega.

Sondsu Anna elulood

Eesti Rahvaluule Arhiivi on talletatud kolm Sondsu Anna (4.02.1870-1.03.1940) eluloolaulu. 1926. aastal jäädvustab rahvaluulekoguja Eudokie Remmel 40-värsilise eluloolaulu (9). Vähesemal määral autobiograafilisi elemente sisaldab samal aastal lauldud pikem lüürilise laulutüübi "Kust laulud" arendus (10). 1929. aastal kirjutab Anna tütar Ir´o Sonts emalt üles 576-värsilise "Anna Sondsi eluloo" (11) ja aasta hiljem "Anna Sondsi laulu oma elust ja tütre minekist" (12), viimane keskendub küll peamiselt tütre ja ema vaheliste suhete teemale seoses tütre lahkumisega Setomaalt. Niisiis, Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatakse Sondsu Anna nelja, üsna lühikese ajavahemiku jooksul lauldud autobiograafilise sisuga lauluteksti. Olen lähemalt analüüsinud 1926. ja 1929. aasta tekste, mis keskenduvad kontsentreeritumalt eluloolisele ainesele.

Sondsu Anna autobiograafilise teksti tingimused

Esmalt võiksime mõtiskleda põhjuste üle, miks Anna Sonts pidas vajalikuks selliseid tekste luua ja esitada. Peaksime kindlasti arvestama, et kirjaoskamatu Anna Sondsu säilinud autobiograafiliste tekstide loomiseks võis olla ka mitmesuguseid pragmaatilised põhjusi, näiteks lauliku võimalik vastutulek üleskirjutajate ootustele. Kuna esimene tekst on pärit Eiseni stipendiaatide kogust ja me teame, et Eiseni stipendiaatidelt nõuti, et nad paneksid kirja ka andmeid rahvalaulikute elust, siis on võimalik, et Anna, nagu ka mõned teised improviseerimisaltid seto naised, lihtsalt laulis oma eluloo, kui rahvaluulekoguja talt seda palus. 1929. ja 1930. aastast pärinevad eluloolist ainet kajastavad laulud on pannud kirja Anna tütar Ir´o Sonts. Kuid siingi võime kahtlustada, et üle viiesaja värsi pikkuste värsselulugude geneesi põhjusteks pole ehk mitte vaid Anna soov jäädvustada tulevastele põlvedele enese mina või romantiline ja kaunis naiselik põlvkondadevahelise kogemuste vahetamise tung, vaid ka pragmaatiline sund. Suurlaulik Anne Vabarna on korduvalt oma improvisatsioonides laulnud sellest uudsest ja erilisest situatsioonist, kus lauluoskaja naine võib selle oskusega perele leiba teenida, ning kuidas ta abikaasa ei keela teda seetõttu laulmast võõrastele meestele, kes koguvad rahvaluulet (vt Kalkun 2000: 9). Võime oletada, et nende viie vihikutäie Ir´o poolt kirja pandud Anna Sondsu laulude olemasolu üheks põhjuseks ongi see, et Piirimaade Seltsi finantseeritav Samuel Sommeri rahvaluule kogumise aktsioon maksis pärimuse kogujatele iga värsi või proosarea pealt teatud tasu.

Niisiis on Anna autobiograafiliste tekstide adressaadiks kas võõras rahvaluulekoguja või oma tütar. Samas pole ka tütrele esitatavad elulood siiski intiimsed ning vaid üleskirjutajale suunatud, sest nii tütar kui arvatavasti ka ema on olnud teadlikud teksti avalikkusest. Need lood on suunatud väljapoole, loodud teades, et neid säilitatakse kuskil väljaspool Setomaad ja peale Ir´o loevad neid ka võõrad ja "peened" eestlased. (13)

Eraldi vaadates võivad Sondsu Anna elulood tunduda ühekordsete juhuimprovisatsioonidena, mis on loodud ühel hetkel kas võõra rahvaluulekoguja või siis oma tütre palvel. Võrreldes aga näiteks 1926. ja 1929. aasta tekste, võime näha, et Annal on olnud üsna kindlakskujunenud autobiograafiline baastekst, mida ta vastavalt vajadusele laulab pikemalt või lühemalt. (Vrd nt kahe teksti algust (lisa 2).) Mõlemas tekstis on peamiste sündmuste esitamise järjekord sama. Eriti väljakujunenud ja stabiilne näib olevat just laulu algusosa, mille taustaks on traditsioonilisteski laulutüüpides armastatud lapsepõlveteema ning varajase karjuseelu üle kurtmise motiivid.

1926. aasta tekst näib olevat ülimalt kontsentreeritud variant pikemast ja väljaarendatumast 1929. aasta eluloovariandist. Sündmused on mõlemas tekstis üsna sarnaselt esitatud (vt lisa 1), kuid tekstide maht erineb märgatavalt. Kui 1929. aasta variandis võtab lugu sellest, kuidas Anna esimeselt mehelt varastati hobune ning hiljem imekombel ka üles leiti, enda alla 153 värssi, siis 1926. aasta variandis viidatakse vaid nelja värsiga sündmuse toimumisele, kuid jäetakse kogu narratiiv välja arendamata:

	Sedä yks neid valla vargit, kolga kur´ategijit,
40	veiväq meil hüä hobõsõ, kalli kaarasüüjä. (14)

E, StK 32, 39 (23) < Seto Toomasmäe k – E. Remmel < Anna Peetri t Sonts, s 1870 (1926).

Samas on sündmuste esitamise järjekord mõlemas variandis üllatavalt sarnane. Lugedes Sondsu Anna autobiograafilisi improvisatsioone, tekib tahes või tahtmata küsimus sellest, miks Anna representeerib just neid sündmusi tekstis, mille ta ütleb olevat oma eluloo.

Naise koht

Sondsu Anna poeetilised autobiograafiad peegeldavad 20. sajandi alguse Põhja-Setomaa sooliselt tugevalt hierarhiseeritud ühiskonda, kus patriarhaalse suurpere süsteem pole veel täielikult lagunenud. Naise saatuse otsustavad ta isa ja ta mees. Kuigi Sondsu Annal käib palju kosilasi, ei lase Anna isa minna tal umma meelt piteh, saiaq umma sal´dust piteh, vaid valib tütrele mehe rikka koha järgi. Ja tütrel ei jää midagi muud üle kui teha nii, nagu isa käsib.

	Ese pand´ sis piidsa pingi pääle, vaivaroosa vaja pääle. Näio naksi ma piitska pelgämä, vaivaruuska varima.
30	Selle naksi ma mehele minemä, kos´olõ kalduma. (15)

E, StK 32, 39 (23) < Seto Toomasmäe k – E. Remmel < Anna Peetri t Sonts, s 1870 (1926).

Anna kasutab oma kibeduse väljendamiseks mõrsjaitkude teraapilisest ja maagilisest diskursusest pärit keelt ja poeetilist koodi. Arvatavasti pole selline avameelne ja terav kriitika olnud võimalik igas avalikus žanris. Mõrsjaitkude poeetika inkorporeerimine eluloolisse improvisatsiooni pole toimunud arvatavasti vaid esteetilistel kaalutlustel.

55	Haigõ oll´ yks mu süämekene, paha pardsi meelekene, kotost taha-s ma kohegi minnäq, vällä veertäq velisist. Meeli olõ-s mul paha paiga läbi,
60	süä kuio-s kotusõ läbi. Meeli oll´ yks mul paha mehe läbi, süä kuivõ yks mul üle kosilasõ. Meesi olõ-s yks mino miilt pite, saa-s mu sal´dust pite. (16)

S 8668 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Selline väga otseselt väljendatud rahulolematus on Anna eluloo üldise resigneerunud rahulolu taustal üsna üllatav. Nii et võib tekkida isegi küsimus, kas tegemist on tõesti avameelse pihtimusega, mis on vaid laulus võimalik, või on see lihtsalt mõrsjaitkude poeetiline kood ning traditsioon ja omamoodi sunduski, mis lubab naisel pulmaitkus hetk enne lõplikku abielu sõlmimist olla avalikult agressiivne, vihane ja pettunud.

Nagu seto mõrsja peab lõpetama pärast abielu sõlmimist nutu ja muutuma ühtäkki ka laululistes eneseväljendustes rahulolevaks, lepib Sondsu Annagi oma eluloolaulus väga kiiresti olukorraga. Maas surevana nutmisele ja soovile uputada end merre järgneb paari värsi pärast paratamatu leppimine "normaalse" korraga.

75	Näio iki yks ma maah närvesseh, kulla maah koolusseh, ese nakse yks ma piitska pelgämä, vaivaruuska varimahe. Nakse yks ma näio minemähe,
80	kabokõnõ kallumahe. Ese yks mul pidi suurõq sajaq, suurõq sajaq, kinäq kihlaq. Saie yks ma ülä ümbrele, saie kasa kaalalõ.
85	Meelel olõs yks hot´ merde lännöq, süämel süvvä võrõngohe. Mytlõ yks jal´q umala meelel, pääs´o umalla päällä: "S´oo om yks Looja nii loonuq,
90	Maar´a maalõ kir´otanuq." Elle yks sis üte Essu pääle, loodi üte Looja pääle. Võti yks ma hüäst uma ülä, uma kasa kall´est. (17)

S 8669/70 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Kui Anne Vabarna irratsionaalses "Koolulaulu" eeposes viiakse see mõrsjaitkudest tuntud ja Anna Sondsu pooltki kasutatud vihje enesetapule tõeks (vt Kalkun 2001), siis enam reaalsusega seotud Sondsu autobiograafias loodetakse fatalistlikult nagu ka eeposes "Suurõq saajaq" deus ex machina'le, kes kõik korda teeb ja paika paneb. Kui Essu on loonud naisele sellise saatuse, siis jääb naisel üle sellega leppida, lõpetada õnnelik neiuelu ja minna mehele.

Vihjeid vanapärase patriarhaalse suurperesüsteemi kehtimisele on teisigi. Abielludes satub Anna traditsioonilisse suurperre, kus kolm poega ja isa elavad ühe katuse all.

	Kolmõkeske yks oll´ velitset, kolmi kaabukandjat.
105	Eloh yks oll´ ülä ese, kasvo katõlla jalal. Ese pidi yks kõrda kõigilõ, õigut õgalõ ütele. Pereh yks kõik essä peläs,
110	esse kullõl kodorahvas. (18)

S 8670/1 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Äia surres laguneb senine hierarhiline süsteem, kus valitses vana patriarh, ning Anna tajub seda ähvardava ja teadmatust tekitava kaosena, mis rikub stabiilse korra. Meeleldä yks om meheldä naan´e, / päätä päitsildä hobõnõ, laulab Anna traditsioonilist suhtumist kajastava ütluse. Naine on traditsioonilises seto külaühiskonnas kuulunud kas isa või siis mehe meelevalda ja omandi hulka. Enne perekonnanimede panemist kutsutigi seto naisi nende mehe, isa või talu järgi. Näiteks Viits´a Kull´o oli kas Viktori tütar Akulina või Viktori naine Akulina. Sondsu Annagi kohta on teada, et teda olevat enne abiellumist Kuniga Annaks kutsutud, kuna ta isa hüüdnimi olevat olnud Kunigas (vestlusest Toobre Manniga 2001). Kui Anna mees sureb ning Anna ei tea, kas võtta ootamatult vanas eas tulnud uued kosjad vastu, siis on ta mures, kuna ta isa ja vend on vahepeal Siberisse emigreerunud. Niisiis, ka täiskasvanud naine pole võimeline ise otsustama oma saatuse üle ning peab oma otsustele saama oma protežee – isa, mehe või venna nõusoleku. Olukord laheneb sellega, et Anna küsib abi õemehelt. Seegi on ülimalt ürgne ja paljudele traditsioonilistele kultuuridele omane komme, et lesestunud õe saatuse otsustab tema õe abikaasa.

	Kingaq olõ-s mul märko märke, kellel kõrda kynõlda: ese oll´ yks ar´q piirnöq Permimaalõ,
370	vell´o viirnöq Vinnemaalõ. ütli yks ma tsõõri sysarõlõ, syna saadi yks ma sysarõmehele. Kutsi yks ma märko märkmähe, kõrrast aost kynõlõma.
375	Ar´aq yks ma küündü küüsümähe, ar´aq nõsi nõudmahe: "Kuulõq yks mu tsirgu tsidsameesi, miä tii yks ma ullilla päällä, rumalilla myttilla,
380	kuis yks kur´ep, kui par´ep, kas yks võta vai jätä?" (19)

S 8685/6 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Naisautobiograafiate uurijad on tõdenud, et üldiselt räägivad naised oma elulugudes perest ja meestest enda ümber ning hoiavad enda isiksuse tagaplaanil. Naiselulookirjutaja identiteet on rajatud suhetele teistega ning sellest tuleneb naise mina fragmentaarsus ja ebastabiilsus. Naise eksistents on võimalik vaid suhetes tähtsate "teistega" (20). Traditsioonilises ühiskonnas on naine vajalik eeskätt oma emaduse tõttu, niisiis ka Sondsu Anna räägib peamiselt oma laste isadest, lastest ja emarollist. Ema autoriteet ei eksisteeri väljaspool kodu ja perekonda, s.t kui mehed kirjutavad oma elulugudes oma isiksuse kujunemisest ja karjäärist, siis naine saab oma eluloos rääkida vaid kodust ja perekonnast (vrd Siegel 1999: 8).

Sondsu Anna saab rääkida oma elust vaid teatud etteantud stsenaariumist (tütarlapsepõli, abiellumine, emadus, lesestumine) lähtudes. Seto naise jaoks on autobiograafilise teksti loomine olnud justkui lünktesti täitmine. Vaid harvadel hetkedel väljendub emotsioon või utoopiline pilt, mis lahkneb etteantud mudelist.

Niisiis representeerib Anna ennast oma eluloolauludes alati vaid seoses oma perega, "teisena", Anna identiteet oleks justkui võimalik vaid teda ümbritsevate meeste ja laste toel. Pere või abikaasa jaoks tähtis sündmus peab olema vältimatult esindatud ka Anna eluloos (hobusevargus, tulekahju, tütre meheleminek, poja sõjaväeskäik). Kõik sündmused, mida Anna esitab oma eluloona, on seotud ta perega, isegi ainus iseseisvusele ja emantsipatsioonile viitav kirjakoht Annast kui osavast ämmaemandast on esitatud seoses abikaasa mõistvuse ja lahkusega. Anna kiidab oma meest, et see ei tee talle mingeid takistusi ämmaemandaks olemisel.

	Minol eis yks oll´ mito huult:
445	käve yks ma valda vanast naasest, perra tult´e yks hot´ õdagu ilda vai hummogu varra, ega yks keelä-s mu ülä, vasta kaidsa-s mu kasu.
450	Olli yks tä suuri sunmahe, olli kärmäs käskmähe: "Ar´aq yks sa ehiq innebide, ar´aq rühiq rutobide. Ikäv om yks sääl uuta oholisel,
455	kavva kaiaq kaiholisel." Hot´ olli yks ma üü otsani, viidi päivä õdagoni. Kosta-s tä mullõ kurja synna, ütle-s üli-ilotohe,
460	kuri olli yks täl syna "kullakõnõ". (21)

S 8689/90 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Sondsu Anna ja tema antiutoopiad

Vaid vähesed emotsionaalsed eneseväljendused ning "imelikud" ja "hüsteerilised" unelemised on see, mille kaudu avaldub autobiograafilise teksti looja isiksus. Nimetan Sondsu Anna elulugudes (anti)utoopiateks (22) nappe tekstikohti, mis oma stiililt ning ka sisuldasa vastanduvad ülejäänud tekstimassiivi ideoloogiale. Utoopiad on ebakonventsionaalsed ja irratsionaalsed eneseväljendused, mille kirglikkus, aga ka pessimism ja kohati isegi nihilism vastanduvad tekstides üldiselt valitsevale rahulikule toonile ning positiivsusele.

Sondsu Anna elulugudes olevad utoopiad on kõik negatiivsed, "normaalseid" lahendusi trotsivad võimalused, mustad stsenaariumid, mille kõrval reaalne elu tundub turvalise ja õnnelikuna. Arvatavasti on need utoopiad olnud ka omamoodi teraapiline ja vabastav mäss (vrd ka Kalkun 2001), illusioon vastuhakust, millel pole määratud teoks saada ja mis maandatakse ohutult verbaalseks antiutoopiaks.

Antiutoopiatele on iseloomulik, et neile järgneb tekstis kohe kommentaar (23), mille funktsiooniks on justkui taastada hetkeks rikutud kord. Kui vastu tahtmist mehele pandud Anna laulab enesetapu-utoopia: Meelel olõs yks hot´ merde lännöq, / süämel süvvä võrõngohe, siis peab sellele järgnema kohe lepitav kommentaar:

	S´oo om yks Looja nii loonuq,
90	Maar´a maalõ kir´otanuq. Elle yks sis üte Essu pääle, loodi üte Looja pääle (24)

S 8670 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Samasugune skeem on jälgitav ka teiste Sondsu Anna antiutoopiate puhul. Pärast mehe surma väikeste lastega üksi jäädes unistab Anna, et lapsed sureksid, nagu juhtus ka viie esimese lapsega. Ema unistab, et ta saaks raske elu eest koos lastega surma põgeneda. Laulnud sellise ebakonventsionaalse ja irratsionaalse unistuse, peab ta seda normaalse korra taastamise nimel kohe eitama. Anna pöördub siingi fatalistlikult jumaluse (Maar´a/Looja) poole, et tänada teda kõige eest, mis antud, ning leppida sellega, et utoopiline lahendus pole reaalsuses võimalik.

320	"Kui kuul´eq yks mul iist edimätseq, var´olt latsõq mul vanõbaq, koolõssiq yks n´ooq takah tagomatsõq, kui yks ma ütsindä jääsiq." [– – –]
335	"Olõssiq yks kui kurva kalmet, meelepaha matuset, koolõssiq yks ar´q kolmõkeske, kaossiq yks no ummi kanastõga. Viiäq lasõssiq yks ar´q kurva kalmehe,
340	meelepaha matusele." Tuust om yks Looja höste loonuq, Maar´a maalõ kir´otanuq, et olõ-i yks kurva kalmet, meelepaha matuset.
345	Koolõssiq yks kyik kurvaliseq, pagõsiq yks ar´q meele pahaliseq. (25)

S 8682/4 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Samalaadsed mustad stsenaariumid laulab Anna ka siis, kui ta mees nekrutiks viiakse või kui tütar pärast abiellumist mujale elama asub.

Antiutoopiad on nagu enesetsenseerimata tekst, mis jõuab ülimalt poeetiliste ja emotsionaalsete fantaasiapiltide fragmentidena eluloolaulu teksti. Need on nagu haavad või avaused autobiograafilises tekstikorpuses, ebakorrapärased ja hüsteerilised avaldused, mille ideoloogia lahkneb radikaalselt etteantud stsenaariumist. Neis nappides antiutoopiates pööratakse pea peale kõik tavakujutelmad naise vajadustest ja ootustest – meheleminekueas tütarlaps unistab ühtäkki surmast, ema soovib laste surma, naine kujutleb meest sõjast sandina naasmas.

Ja just neis vähestes sündmustele antud kommentaarides ja antiutoopiates, ülimalt väikeses osas kogu selles mahukas autobiograafilisena manifesteeritud tekstikorpuses võime ehk näha Sondsu Annat, ühte naist ja tema elu 20. sajandi alguse Põhja-Setomaal. Tundub, et kogu sellest esmapilgul vastuolulisest ja vähestruktureeritud tekstist on just see osa, kus me näeme indiviidi, kes oma kohta, kehtivat korda ja traditsiooni lõhkumata, teadlikult või teadmata, paljastab sel salajasel viisil oma originaalset ja ainukordset nägu.

Lõpetuseks tahan tänada Rääsolaanõ ja Mikitämäe rahvast, kes Sondsu Annat meenutasid, ning ka neid, kes kunagi tema eluloolaulud kirja panid. Viidaku see artikkel ja siin käsitletud Sondsu Anna elulood uurimata varandustele Eesti Rahvaluule Arhiivi keldrites, tundmatutele seto laulikutele ja nende tavalistele, kuid ometi imepärastele elusaatustele, tekstidele, mis on kuskil olemas ja mis võivad uurijale nii mõndagi kadunud ajast ja inimestest rääkida.

Kirjandus

Foley, John Miles 1990. Traditional Oral Epic. The Odyssey, Beowulf, and the Serbo-Croatian Return Song. Berkeley, Los Angeles, London: University of Californian Press.

Fox-Genovese, Elizabeth 1987. To Write My Self. The Autobiographies of Afro-American Women. – Feminist Issues in Literary Scholarship. Ed. S. Benstock. Bloomington, Indianapolis: Indiana University Press, pp. 161–180.

Gusdorf, Georges 1980. Conditions and Limits of Autobiography. – Autobiography. Essays Theoretical and Critical. Ed. J. Olney. Princeton, New Jersey: Princeton UP, pp. 28–48.

Honko, Lauri 1998. Textualising the Siri Epic. FF Communications No. 264. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Kalkun, Andreas 2000. Vaateid Anne Vabarna tekstidele. Usund ja sugupool. Tartu. Bakalaureusetöö käsikiri Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Kalkun, Andreas 2001. Anne Vabarna "Koolulaul" kui mäss. – Regilaul – keel, muusika, poeetika. Toim. T. Jaago, M. Sarv. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu ülikool, lk 333–347.

Kuusi, Matti 1994. The Bird Elegist. – Mind and Form in Folklore. Selected Articles. Ed. H. Ilomäki. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, pp. 79–87.

Mason, Mary G. 1980. The Other Voice: Autobiographies of Women Writers. – Autobiography. Essays Theoretical and Critical. Ed. J. Olney. Princeton, New Jersey: Princeton University Press, pp. 207–235.

Pino, Veera, Vaike Sarv 1981. Setu surnuitkud 1. Ars Musicae Popularis [2]. Toim. I. Rüütel. Tallinn: ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut.

Siegel, Kristi 1999. Women's Autobiographies, Culture, Feminism. American University Studies. Series XXVII Feminist Studies, Vol. 6. New York, Washington, D.C./Baltimore, Boston, Bern, Frankfurt am Main, Berlin, Brussels, Vienna, Canterbury.

Timonen, Senni 1990. Orjatar, ruhtinatar ja vapauden ongelma. Naisten omaelämäkerralliset laulut Inkerissä ja Siperiassa. – Louhen sanat. Kirjoituksia kansanperinteen naisista. Toim. A. Nenola, S. Timonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, s. 189–208.

Timonen, Senni 1998. Every Tree Bites Me: North Karelian Lyric Poetry. – Gender and Folklore: Perspectives on Finnish and Karelian Culture. Ed. S. Apo, A. Nenola, L. Stark-Arola. Helsinki: Finnish Literature Society, pp. 201-235.

Timonen, Senni 2000. Kui mul oleksid linnu tiivad… Utoopiast lüürilises rahvalaulus. – Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Toim. T. Jaago, ü. Valk. Tartu: Tartu ülikooli Kirjastus, lk 229-245.

Lisa 1

Lisa 2

Oma elust laulis ta järgmiselt: Anna Sondsi elulugu

	Kui ma olli väikene, maah mar´a suurukõnõ, imel olli ma tütär edimäne, kallis lats kandjal.		Kui ma yks olli väikäne, maah mar´a suurukõnõ. Esel olli yks ma tütär edimäne, kallis latsi kandijal,
		5 10 15 20	minno hoiji õks nä üsäh, kanni kaalah. Saie yks ma sugu suurõmbast, Pisokõsõ pikembäst. Ese yks oll aho tekkij Oll korsna kudaja Olli yks täl puuh pumaket Kallist rahha karmaneh Kui yks tä laadolõ lask Kui tougas turo pääle Määntse nägi õks tä ehte ilosapa Nägi vahtsõ valusapa Tuu yks tä näiolõ ost Tuu kabolõ kaubõl Oh yks ulle mu imme, Lammast latsõ kasutajat
5 10	Panti minno karja kasuma, vitsa alla vinnümä, katsi ma suvõ kar´ah käve, kolmandal põlluq põimi, nel´ändäl niidüq riibe, viiendal yks viinaq jõi, kuvvõndal yks kos´aq tulliq.	25	Naas yks jo latsõst laaditama Kar´usõst kabistama üte yks ma suvõ öüdsih käve Kats suvvõ kar´ah käve Kolmadal yks põllu põimi Nelädäl yks niidü riibi Viiedäl yks viina jõie Kuvvõdal kos´aq tulli Saa-s yks ma nätäq näio ello
	Suvõst sai mullõ rinda suurt sõlgõ, pääväst päävan´ket.	30	Suvõst saa-s õks rinda suurt sõlgõ Pääväst päähhä vanikõt
15	Ese osti mullõ iloehtit, ime tegi rõõmuryivit. Minno naksiq naq last laaditama, mar´avart valmistama.
	Kuul käveq kuvvõq kos´aq, nädälil viieq viinaq.		Olli yks mul kotoh kolmõq kos´aq Viieq viinaq veliseh.
	E, StK 32, 39 (23) < Seto Toomasmäe k – E. Remmel < Anna Peetri t Sonts, s 1870 (1926).		S 8665/6 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

Viited

1) Vt näiteks Anne Vabarna tütre Matrjona Suuvere itke (Pino, Sarv 1981: itkud nr 4 ja 5).

2) Karjala naiste traditsioonilises lüürikas esinevaid autobiograafilisi motiive on uurinud Senni Timonen (Timonen 1990,1998).

3) ERA CD 163 (2) < Seto Värska k – V. Sarv < Jekaterina Sai.

4) S 8665/96 < Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

5) E, StK 32, 39/41 (23) < Seto Toomasmäe k – E. Remmel < Anna Peetri t Sonts, s 1870 (1926).

6) S 123 812 < Seto Tonja k – I. ja T. Vabarna < Anne Vabarna (1925).

7) Kasutan meelega sellist "ebakorrektset" väljendit. Patriarhaalsele kultuurile omases hinnangutesüsteemis ei saagi naise tegevust iseloomustada muu kui teisejärgulise, naeruväärse või tühisena.

8) Tulin sealt koju, kullakene, / mehe majja, marjakene. / Kodu oli surnud, järv oli jäänud, / mustad tulbad muru peale. / Ei jäänud mul kodu, kus elada, / peavarju pääsukesel.

9) E, StK 32, 39/41 (23) < Seto Toomasmäe k – E. Remmel < Anna Peetri t Sonts, s 1870 (1926).

10) E, StK 32, 41/2 (24) < Seto Toomasmäe k – E. Remmel < Anna Peetri t Sonts, s 1870 (1926).

11) S 8665/96 Seto Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1929).

12) S 19 159/82 < Seto Mikitamäe k – Ir&180;o Sonts < Anna Sonts (1930).

13) Afroameerika naiste autobiograafiaid uurinud Elizabeth Fox-Genovese (1987: 166) analüüs näitab, kuidas mustade naiste elulood pole suunatud omasugustele naistele, pigem on nende autobiograafiate adressaadiks nendest nooremad naised, tütred ning valged keskklassi naised.

14) Seda neid valla vargaid, / kolka kurjategijaid, / viisid meil hea hobuse, / kalli kaerasööja.

15) Isa pani siis piitsa pingi peale, / vaevaroosa varna peale. / Neiu, hakkasin ma piitsa pelgama, / vaevaroosa [eest end] varjama. / Sellepärast hakkasin mehele minema, / kosjadele kalduma.

16) Haige oli mu südamekene, / paha pardi meelekene, / kodust ei tahtnud ma kuhugi minna, / välja veereda vendade juurest. / Meel polnud mul paha paiga pärast, / süda ei kuivanud koha pärast. / Meel oli mul paha mehe pärast, / süda kuivas mul kosilase pärast. / Mees polnud mulle meelepärane, / ei saanud mulle sallitud.

17) Neiu, nutsin ma maas närtsinult, / kullake, maas suremas, / hakkasin isa piitsa pelgama, / vaevaroosa eest varjama. / Hakkasin ma, neiu, minema, / neiukene, kalduma. / Isa pidas mul suured pulmad, / suured pulmad, kenad kihlad. / Sain siis ma mehe ümber, / sain kaasa kaela peale. / Parema meelega oleksin pigem merre läinud, / südame poolest sügavale võrengusse. / Mõtlesin jälle omas meeles, / pääsu, oma peaga: / "Selle on Looja nii loonud, / Maria maha kirjutanud." / Elasin siis Jeesuse peale, / lootsin ühe Looja peale. / Võtsin heaks oma mehe, / oma kaasa kalliks.

18) Kolmekesi olid vennad, / kolm kaabukandjat. / Elus oli mehe-isa, / kasvataja kahel jalal. / Isa pidas korda kõigi üle, / õigust igale ühele. / Kogu pere isa pelgas, / isa kuulas kodurahvas.

19) Kellegagi polnud mul plaani teha, / kellelegi kord rääkida: / isa oli ära läinud Permimaale, / vend veerenud Venemaale. / Ütlesin ma ümarale õele, / sõna saatsin ma õemehele. / Kutsusin plaani tegema, / natukeseks ajaks rääkima. / Ära siis ma küündisin küsima, / ära tõusin nõudma: / "Kuule, mu linnu õemees, / mida teen ma rumala peaga, / rumalate mõtetega, / kuidas kurjem, kuidas parem, / kas võtta või jätta?"

20) Ingliskeelse maailma esimesed naisautobiograafiad on hea näide selle tõestuseks. Müstikud Norwichi Julian (15. saj) ja Margery Kempe kirjutavad oma autobiograafiad dialoogina Jumalaga. Mõlemad naised otsivad oma mina kellegi kolmanda otsimise kaudu. Samamoodi kirjutab Margaret Cavendich oma autobiograafiaga (esimest korda avaldatud 1656) samade kaante vahele oma mehe biograafia. (Mason 1980: 211, 212.)

21) Mul endal oli mitu hoolt: / käisin ma valda vanaksnaiseks, / järgi tuldi küll õhtul hilja / või hommikul vara, / ikka ei keelanud mu mees, / vastu ei ajanud mu kasvataja. / Oli ta suur sundima, / oli kärme käskima: / "Ära ehi end varem, / ära rühi rutemini. / Igav on seal oodata ohulisel, / kaua vaadata kahjulisel." / Kuigi olin ma öö otsani, / viitsin päeva õhtuni. / Ei kostnud ta mulle kurja sõna, / ei öelnud üliinetusti, / kuri sõna oli tal "kullakene".

22)Vrd Senni Timose käsitlust utoopiatest (Timonen kirjutab küll peamiselt positiivsetest utoopiatest) Karjala lüürilistes lauludes (2000: 229 jj; ka 1990: 190).

23) Vrd Senni Timose mõistega kommentti (1990: 190).

24) Selle on Looja nii loonud, / Maria maha kirjutanud. / Elasin siis ühe Jeesuse peale, / lootsin ühe Looja peale.