Laulikute soost ehk saamide rahvalaulutraditsioon tänapäeval.
Intervjuude analüüs.

Saamid jagunevad keeleliselt ja kultuuriliselt üheksaks, teistel andmetel üheteistkümneks hõimuks: läänerühma kuuluvad jemtlandi-, åsele-, uumaja-, piitime-, luulaja- ja põhjasaamid ning idarühma inari-, kolta-, akkala-, kildini- ja turjasaamid. Tihti peetakse jemtlandi- ja åselesaame üheks lõunasaamikeelseks rühmaks ning akkala- ja kildinisaame üheks kildinimurdeliseks rühmaks (Davvin 1: 39). Saamide koguarvu hinnatakse u 70000 inimesele. Selle soome-ugri rahva põline peamiselt põhja pool Skandinaavia põhjapolaarjoont olev asuala on tänapäeval jagatud Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa vahel. Soomes elab kolm saami hõimu: põhjasaamid (u 4000), inarisaamid (u 400) ja koltasaamid (u 600). Kui teised saami hõimud elavad valdavalt oma esiisade maadel, siis koltad rebiti Teise maailmasõja järel lahti oma põlistest Nõukogude Venemaa võimu alla läinud maadest Petsamos ning asustati ümber Soome-Lapimaa idaaladele (Järvinen 1994: 18– 29).

Lisaks hõimujaotusele on saame rühmitatud ka elukoha järgi metsa-, tundra-, ranniku- (e mere-) ja Koola poolsaare saamideks (Nickul 1970: 17). Rootsi metsavööndis elavad metsasaamid, Soomes elavad inarisaamid ja Koola poolsaarel elanud koltad on algselt olnud kalastajad. Norra, Rootsi ja Soome sisemaa tundrasaamid on olnud jahipidajad ning jahiloomade vähenedes põhjapõdrakasvatajad. Norra ranniku meresaamid on tegelenud Põhja-Jäämere rannikul kalastusega. Tänapäeval pole geograafilisel ja ökoloogilisel jaotusel enam märkimisväärset tähtsust, sest domineerima on hakanud uued elatusalad. Saamide endisel ja praegusel majandusviisil on siiski üks tähtis ühisjoon. Selleks on elu kindlustamine erinevate elatusviisidega ehk kombineeritud majandus. Hankides elatist mitmest allikast (põhjapõdrakasvatus, jahindus, kalastus, põllumajandus, tööstus, transport, kommunikatsioon, tehnoloogia, teenindus, turism), välditakse riski, mida karmid ilmastikutingimused võivad materiaalsele kindlustatusele põhjustada (Järvinen 1994: 22–24).

Saami laulutraditsioonist

Saamide traditsiooniline vokaalmuusika on säilitanud inimkonna muusikakultuuri vanimaid kihistusi. Eriti puudutab see esitustavasid, millest noodistused räägivad vähe ja millega saab tutvuda vaid elavat esitust kuulates. Vaatamata suurtele erinevustele eri piirkondade laulude meloodikas, tekstikasutuses jm, on saamide laulmisviisides siiski omalaadne ühtsus. Sarnasust on tunda ka Siberi arktiliste rahvaste ja Ameerika indiaanlaste muusikakultuuridega.

Eesti autoritest on põhjaliku ülevaate saamide laulutraditsioonist kirjutanud E. Viidang (1990), kelle artiklile käesolev alapeatükk põhiosas tugineb.

Saamide laul idas ja läänes on erinev. Saami laulu tuntuim nimetus on joig. Verb juoigat või juoaiger tähendab põhjasaami keeles 'kedagi või midagi laulma', Rootsi-Lapis kasutatakse sõna vuolle, Norras Finnmarkis luohti. Kõiki neid nimetusi kasutatakse läänepoolsest laulustiilist rääkides. Idapoolset laulu nimetavad koltad levde või leudd, kildinisaamid lõvvt.

Läänesaami joig on enamasti lühike, ilma kindla alguse ja lõputa meloodia, millel on vähe või pole üldse sõnu. Palju kasutatakse peite- ehk täitesõnu (lol, lol, lol; nun, nun, nun), mida kõnes ei kohta. Meloodias on suured intervallihüpped.

Põhjasaami joiule on eriti iseloomulik mažoorse pentatoonika (c-d-e-g-a) kasutamine, mažoorkolmkõla keskne asend, suured intervallihüpped (lemmikintervallideks kvart, kvint ja oktav). Viisid on ühe-kaherealised, kusjuures teine rida sarnaneb tihti esimesega. Häälekasutus on jõuline.

Lõunasaami joig erineb eelmisest meloodia kitsama ulatuse poolest (kõige enam kvint). Viisimotiivid koosnevad tavaliselt vaid mõnest helist ja on ebapüsiva kõrgusega. Kasutatakse põhiliselt pentatoonilisi laade. Rütmi tähtsus on väga suur. Häälekasutus on pingeline. See saavutatakse keele tagaosa surumisega vastu suulage. Häälepaelte pingutamine kestab ka hingamise ajal ja tihti ei sõltu hingamispausid muusikalistest fraasidest.

Idasaami leudd on pikk jutustav proosaluuletus. Kui joigudes on tekst sageli teisejärguline, vihjav, siis siin on sõnade osatähtsus suur. Meloodia liigub valdavalt laskudes ja ulatub priimist sekstini (uuemates lauludes oktavini). Kui läänes kasutatakse 85 protsendil juhtudest mažoorset pentatoonikat, siis idas on suur osa minoorsetel heliridadel. Vanemates leudd'ides leidub palju melisme, häälelibistamist ja laia vibraatot. Hea esituse korral hääl rullub ja lainetab nagu vesi kärestikulises jões. Kui laulja elab laulule jäägitult kaasa, võib helikõrgus lauldes tõusta. Meloodia ja sõnad ei ole lahutamatult seotud. Võib juhtuda, et meloodia lõppedes katkeb sõna poole pealt ja jätkub uues viisis.

Kordustel on leudd'is väga oluline koht. Laulja ei püüa esitatava laulu sisu kokku suruda, vaid avab selle võimalikult laialt, mitme kandi pealt, lisades uusi tabavaid võrdlusi ja kujutluspilte. Palju on improvisatsiooni. Leudd'i tegemiseks nimetatakse tihti vanale viisile uute sõnade loomist. Tuntakse ka sõnadeta laulmist, kuid tänapäeval pole see eriti laialt levinud.

Kahest saami laulikust

1998. aasta oktoobris intervjueerisin Soome-Lapis kahte saami laulikut: Enontekiös elavat 40. aastates põhjasaami naist, kes on ametilt kooliõpetaja, ja Rovaniemis elavat 50. aastates koltasaami meest, kes on levimuusik. Meie ühiseks suhtluskeeleks oli soome keel. Intervjuud olid poolstruktureeritud. Minu küsimused puudutasid peaasjalikult saamide traditsioonilist vokaalmuusikakultuuri. Mõistagi lasin intervjueeritavatel rääkida oma kultuurist, ühiskonnast, aja- ja perekonnaloost jm nende arvates teemaga oluliselt haakuvast.

Kolta rääkis rahvamuusikast läbi oma rahva kannatusteraja prisma. Leudd'is nägi ta kolta rahva identiteedisümbolit. Ta otsis leudd'itekstidest allegooriaid (nt haavatud tiivaga kotkas kui kolta keel) ja nägi laulutraditsiooni hääbumises kogu rahva tulevikutust. Ta võrdles rahvamuusikaloomet ajaloo kirjutamisega, ilma milleta kaob ka rahva mälu ja eneseteadvus. Kolta tajus oma rahva kultuurilisi ja ajaloolisi aspekte lahutamatu tervikuna. Rahvamuusikat puudutavale küsimusele vastates läks ta peagi sujuvalt üle rahvusfilosoofilistele muremõlgutustele. Ta oli veendunud, et kui tänapäeval räägitakse leudd'ist kui elutervikust lahus seisvast asjast ja unustatakse ära kõik see, mis laulu loomulikult ümbritses, siis see on surnud muusika. Informant rääkis nii soomestamisest, rassiuuringutest kui ka saami hõimude omavahelistest tülidest, mis kõik on omal moel mõjutanud muusikatraditsiooni arengut. Kolta püüdis pideva rahvusaatelisuse toonitamisega nagu iseennast oma rahvuslikus identiteedis veenda. Sirguva saamipõlvkonna meelsusprognoosis kõlas kahtlusnoote. Intervjuu üldmeeleolu oli pigem pessimistlik kui lootusrikas.

Põhjasaam rääkis rahvamuusikast läbi oma elu vaatenurga. Jutustaja polnud teemavalikul nii laiahaardeline kui eelmine vestluskaaslane. Põhjasaami jaoks andis joig võimaluse end emotsionaalselt väljendada, saada ühine tundeelamus oma lähikondlastega, samastada end esmalt oma perekonna ja suguvõsaga ning alles seejärel abstraktsema koosluse, rahvaga. Põhjasaam hoidis kultuuri ja poliitikat üksteisest lahus. Soomestamist mainis ta vaid möödaminnes. Oli selgelt tajutav heanaaberlik suhtumine teistesse skandinaavlastesse. Põhjasaami rahvuslik enesehinnang oli piisavalt kõrge selleks, et suhtuda teistesse kui võrdväärsetesse partneritesse. Noori saame hindas ta kõrgelt. Vestluse üldtoon oli optimistlik, tuleviku suhtes lootusrikas.

Joig ja leudd

Küsimusele, mis on leudd, vastas koltasaamist informant: "Leudd on nagu pikk ja kaunis jutt, millele pannakse juurde rütm ja viis. Luulel on selles väga tähtis osa. Laulja sõnavaras peab olema viis kuni kaheksa tuhat sõna. Kui tahetakse asjast põhjalikult rääkida, siis tuleb keelt väga hästi tunda. Leudd'i rütm on tänapäeva inimese jaoks keeruline, see muutub pidevalt. Hea leudd peab rääkima sellest, mis on siin ja praegu. Oskuslik leudd'ija suudab laulda kõigest, mida enda ümber näeb. Tal tuleb nagu kõneledes sõna sõna järel."

Põhjasaam sõnastas joiu olemuse järgmiselt: "Kui keegi, kes pole kunagi joigu kuulnud, küsiks minult, mis see on, siis ütleksin, et joig on saamide muusika. See on sündinud väga loomulikult. Võib olla on selle loonud mingi liikumine, näiteks põhjapõtrade ajamine. Joiul on minu elus kohutavalt tähtis osa, sest ma liigun kogu aeg. Minu mõtted liiguvad, minu keha liigub, loodus liigub, tuul ja vesi liiguvad, kõik liigub. Aga kõige tähtsam on muidugi inimese mõte. Kui on tehtud üheskoos palju rasket tööd, siis on ka koos joiatud. See on suhtlemise viis teiste inimeste, looduse, iseenda ja Jumalaga.

Joig sünnib lihtsalt nii. See ei pea algama kindlast noodist. Ja keegi ei saa öelda, kuidas on kõige õigem joiata. Kui ma joigan asja või inimest kogu hingest, siis see on õigesti joiatud. Sel hetkel on see õige. Improviseerimine on tähtis. ükski joig pole enam järgmisel korral samasugune. Meie kandis, s.t Enontekiös, on joig üsna liikuva meloodiaga. Ka rütm tõuseb esile. Kolmas tähtis asi on hääletämber. Me kasutame vaid üksikuid sõnu. Nende paari-kolme sõna ajel loob kuulja ise endale silme ette pildi sellest, kellest või millest joig räägib."

Kolta defineeris oma rahva laulu täpsete teoreetiliste parameetritega. Ta tunnistas, et ei küüni ise tema poolt objektiivselt kirjeldatud laulikuoskusteni. Vanadelt lindistustelt õpitud leudd'e lauldes ei julge ta enam improviseerida, sest kardab rikkuda reegleid. Põhjasaam seadis esikohale subjektiivsed väärtused. Laulik peab küll tundma traditsiooni, ent loovusjulguseta jääb asi poolikuks. Iga südamest tulnud joig on õige ja ehe.

Laulikute soost

Kolta pidas end leudd'ilauljate järeltulijaks. Kõik tänapäeval auväärses eas olevad laulikud on tema lähemad või kaugemad sugulased. Oma esimest leudd'i meenutas kolta mõningase kõhklusega. See oli mõrsjaleudd. Seitsme-kaheksa-aastase lapsena ei saanud ta küll aru loo mõttest, ent laulu viis oli paeluv. Kõik lapsepõlves kogetu jäi siiski aastakümneteks sinnapaika. Sõjajärgset saamide põlvkonda mõjutas tugevasti Lääne popkultuur. Suur ja klantsiv oli märksa huvitavam ja paljutõotavam kui väike ja kodukootud. "Kui ma olin veel väga noor, siis arvasin, et kolta keel ja muusika on täiesti mõttetud. Keegi ei kuula neid."

Siis, kui informandis tärkas teadlik huvi oma kultuuri vastu, tuli kõik taas avastada ja algusest peale õppida, seda aga paraku juba suures osas arhiivimaterjalidest ja lintidelt. "Alles aastate pärast sain ma teada, et mu isa oli kunagi 30.– 40. aastatel olnud meie hõimu parim laulja. Ta oli väga hinnatud leudd'ioskaja ja tegija, juttude teadja ja võib olla ka veidi šamaan. Aga minu ajal ei laulnud ega tantsinud isa kunagi. See oli tõenäoliselt selle pärast, et meil jäi ju kõik, kodukant ja majapidamine, teisele poole piiri. Isa oli enne kalur ja põhjapõdrakasvataja. Soomes ta tundis, et kogu see laulmine on tühi ja mõttetu."

Informant ütles, et on õppinud leudd'imist teadlikult ainult viimased kuus aastat, aga ei oska siiani improviseerida. Lindistuse vahendusel on ta omandanud 20. sajandi algukümnenditel parimas laulikueas olnud vanaema lauluparemiku. Sõnades ja meloodias pole ta midagi muutnud. Ja just selle pärast valutaski ta südant, pidades oma käitumist plagiaatorlikuks.

Leudd'ilaulmine töötegemise saateks oli veel 1930. aastatel üldlevinud. Tänapäeval ei tule aga töö juures laulujorutamisest midagi välja. Oleks enam kui kummaline, kui keegi üritaks end koosolekul leudd'ides väljendada. Vaba aeg on omakorda pühendatud kodule ja lähedastele. Varem tekkis leudd mõne ühise tegevuse käigus, näiteks kui naised tegid karvasaapaid. Informant peab koltakeelsete levilaulude loomiseks aga kõigist eralduma, vaikuses ja rahus töötama.

Oma esinemistele saadud vastukajadest rääkides ütles kolta, et rahvuskaaslased suhtuvad tema koltakeelsesse levimuusikasse väga hästi. Ükskõik missugune emakeelne väljund on neile suureks asjaks. Noortest rääkides tõdes kolta, et sunniviisiliselt ei saavuta midagi. Ta väitis, et kuna kiire tänapäev seab noortele nii palju kohustusi, on loomulikust keskkonnast väljaspool elades väikekeelele ja -kultuurile keskendumine väga raske. Ta meenutas ka oma noorpõlve eelarvamusi ja hirme. Igaüks valib oma tee ise. Kunagi, kui oma pärandi vastu sügavamat huvi tundma hakatakse, pole taasavastamisel sunduse mõru maiku küljes. Koltast informant võrdles rahvamuusikat ka emakeelega. Laul, nagu keelgi, peab jätkuvalt uuenema. Selle helikeel peab iga põlvkonnaga kõnelema. Kui seda ei juhtu, siis noored seda keelt ei kõnele, neid laule ei laula.

Põhjasaam ei tituleerinud end otsesõnu joiulauljate suguvõsa liikmeks, ent oma perekonnaloost rääkides mainis, et joianud olid juba tema vanavanemad. Ka informandi vanemad ja kolm vanemat õde-venda, loendamatutest sugulastest rääkimata, on osanud sellest lauluviisist rõõmu tunda.

Esimest joigu meenutas põhjasaam mõnusa muigega. Umbes 8-aastasena õppinud ta selgeks ühe naabrionu isa joiu, seda aga väikese tagamõttega. Naabrionu olnud nimelt helde loomuga ja toonud tüdrukule siis ikka head ja paremat külakostiks. Joigama õppimine ei toimunud teadlikult, see oli loomulik osa igapäevasest elust, osa pingevabast ja loovast suhtlemisest.

Põhjasaam on kogenud oma joigamisele mitmesugust tagasisidet, rohkem siiski tunnustavat kui kriitilist. Kui ta on mõnel saamide koosviibimisel joianud, siis on pärast tihtilugu tänama tuldud: "Oi, me ei teadnudki, et meie vanematel on olnud selline joig."

Laval esitatav joiumeloodia on siiski juba erinev traditsioonilisest eneseväljendusest. Traditsioon mugandab ennast tasahilju vastavalt keskkonnale. Vana ja uus eksisteerivad paralleelselt. "Üks asi on joiata omaette, teine asi on seda estraadilavalt esitada. Kui esinemisel joiata nii nagu kodus tööd tehes, siis jätab see publiku külmaks. Tänapäeval ei jõua keegi enam kuulata seda kõige traditsioonilisemat joigu. Inimesed on öelnud, et seda ulumist lihtsalt ei jaksa kuulata. Vanamoodi joiud pole mõeldudki lava jaoks. Neil on oma kindel elukeskkond. Nad on perekonnaringis hinnatud ja hoitud."

Põhjasaami laulik, kes oli oma joigamisviisi omandanud loomulikus keskkonnas, tunnistas, et selliselt õppimise aeg on läbi saamas, ja aktsepteeris massimeedia vahendavat rolli vana traditsiooni ja noorte rahvakultuurihuviliste vahel. Hetkeseisu hindas põhjasaam lootusrikkaks. Ta uskus, et joig on teatud mõõna järel taas tulnud saami kodudesse, seda just tänu raadiole ja plaatidele. Kui saamid mõne püha puhul kokku tulevad, olevat seal ka joiul kindel koht. Joigude järele olevat nõudlus. Ent joiu nagu iga elava organismi elu on kestev areng. Vana ununeb, uus võetakse omaks. Traditsiooniline joig elab edasi ka noorte modernses joius, seda nii laval kui ka kodus. "Kõik asjad arenevad ja ka joiule peab uut juurde võtma. Kui me tahame, et joig elaks, siis peab sallima uuendusi. Ja samas teadma ja näitama võrdluseks seda vana ja ehtsat."

Saamide muusikast rääkides tajusid intervjueeritavad selle ühisjooni nii arktiliste rahvaste ürgse häälekasutuse kui ka moodsate muusikastiilidega. Mõlemad võrdlesid oma rahvamuusikat džässiga. Siin on ühendavaks lüliks improvisatsiooniline mõtlemine ja meditatiivsus.

Julgus edasi minna

Mõlemad küsitletud tajusid rahvamuusikat oma kultuuri juurde kuuluva olulise märgina. Erinev oli aga oma kultuuri defineerimine, selle piiride paikapanemine, s.t kas see hõlmab peret, kogukonda või rahvast.

Koltast informandi oma kultuuri piirid olid üsnagi laiad ja hajusad. Kui ta ütles "meie", siis märkis see enamasti saame üldiselt kui abstraktset ja anonüümset rahvast. Üksinda ei suudeta midagi, vastutus lasub rahval tervikuna. Põhjasaamil oli märksa konkreetsem arusaam sellest, mida pidada omaks. Tema "meie" tähendas peamiselt perekonnaringi. Üksikinimese loovus on kõige alus, rahvas koosneb sinust, minust ja meist.

Kolta ebakindlus enda kui kultuurikandja, -looja ja elushoidja suhtes võib olla põhjendatav sotsiaalsete ja kultuuriliste suhete ebastabiilsusega. Põhjasaam tajus oma sotsiaalset ja kultuurilist võrgustikku palju tugevamana. Ta elas oma sünniküla lähipiirkonnas, tema õed, vennad ja loendamatud sugulased elasid paarisaja kilomeetri raadiuses. Kolta perekond elas aga maakonna pealinnas, seega kaugel koltade tänastest keskustest. Nn suvila oli neil omakorda Soome-Lapimaa lääneosas, s.t põhjasaami aladel. Üks vendadest elas Helsingis. Informant ise oli suhteliselt palju maailmas ringi sõites ilma ja inimesi näinud, pidanud esindama oma kultuuri ja rahvast. Põhjasaam oli kodukandikeskne. Talle oli tehtud pakkumisi suurel laval esinemiseks, ent tema jaoks oli tähtsam olla koos oma perekonna, oma lastega. Ta oli enda jaoks selgeks teinud oma elu põhiväärtused ega tundnud vajadust oma annet ja tõde laiema avalikkuse ees demonstreerida.

Mõlemad pooldasid uuendusi, s.t kultuuri dünaamilist arengut. Ent kui põhjasaam suhtus edasiminemisse lootusrikkalt ja nägi mõõdukates kaasajastustes võimalust noori oma kultuuri juurde tuua, siis kolta oli kõhkleval seisukohal. Kohe, kui jutt jõudis konkreetsemate uuendusteni (nt rahvarõivaste kaasajastamine), taandus ta kahtlevale positsioonile. Tema põhiargumendiks (vastupidiselt põhjasaamile) oli see, et noorem põlvkond ei pruugi muutusi omaks võtta. Ta justkui pelgas, et oma kultuuri raamistik on juba liiga nõrk muutustele vastupidamiseks.

Kokkuvõtteks

Põhjasaamist informandi side oma rahva muusikatraditsioonidega oli elusam ja tugevam kui koltal. See on mõistetav, mõeldes koltade ja põhjasaamide erinevale ajaloolisele taustale, eriti Teise maailmasõja poolt põhjustatud ajaloo keerdkäikudele. Põhjasaamid elavad siiani valdavalt oma põlistel asualadel. Kui sealt on lahkutud, siis pigem vabatahtlikult kui sunniviisiliselt. Suhe oma maaga on andnud neile võimaluse tunda uhkust oma põlisuse üle ja julgust jääda iseendaks. Praegu Soome-Lapis elavatel koltadel ei ole aga enam otsest kontakti oma põliste aladega. 1940. aastate teise poole sõjakeerises pidid nad lõplikult maha jätma oma kodukülad Petsamos ja alustama pagulastena uut elu Soomes. Võõral maal ja võõra rahva keskel elamine pole soosinud traditsioonide sujuvat jätkumist. Neil on paraku juba lihtsam rääkida omavahel soome keeles kui kolta murdes. Keel on aga üks esmaseid kultuurikandjaid ja -hoidjaid. Keele hääbudes kaob ka omakeelne laulutraditsioon, mis on tihedalt seotud rahvaliku instrumentaalmuusika ja tantsukultuuriga.

Norra, Rootsi ja Soome piirialal elavate põhjasaamide olukord on tunduvalt parem. Saami keel on säilitanud peamise suhtlemisvahendi rolli. üksteise riigikeeli ei pruugita mõista, ühist emakeelt osatakse aga kindlasti. "Maailma kõige rahulikum piir" ei takista hõimu omavahelisi keele- ja kultuurikontakte. Tänu kõigele sellele on põhjasaamide rahvuslik enesehinnang märgatavalt kõrgem kui koltadel.

Vestlustest ilmnes, et ühiskonna moderniseerumisele vaatamata on joig/leudd vastanute mõttemaailmas siiski siiamaani püsinud osana sünkretistlikust kultuurikooslusest. Keel, muusika, liikumine, eluolu jne moodustavad terviku. Ka esivanemate tavad ja tänapäevane eluviis olid mõlema saami mõtteilmas ühe asja kaks tahku, ühe organismi erinevad arenguastmed. Nii või teisiti suhtusid informandid sallivalt omakultuurse elustiili kaasaegsetesse säilitamisstrateegiatesse. Põliskultuuri kestmine tagatakse mõõdukate muutuste abil, nii et noorem põlvkond tunneks end osana katkematust kultuuriahelast. Intervjueeritutel tuli tunnistada omakeelse massimeedia tähtsust kultuuri püsimajäämisel. Joigamist ja leudd'imist võivad tänapäeva noored saamid õppida ka heliplaatide, raadio ja televisiooni vahendusel. Saamid on jõudnud arusaamisele, et väliskeskkonna mõjusid arvestav dünaamiline areng on kultuuri säilimise seisukohalt vältimatu protsess.

Lõpetuseks võib kinnitada tõsiasja, et joig ja leudd on ka tänapäeval midagi enamat kui rahvamuusika. Nad on küll vormiliselt erinevad, ent oma olemuselt lähedased. Kui omal ajal oli muusika lahutamatu osa elukeskkonnast, usust ja kombestikust, siis tänapäeval on muusikatraditsioon vaatamata muutunud elustiilile säilitanud oma koha saamide kultuuritervikus. Tänini on tegu kompleksse nähtusega, mis hõlmab nii saamide vaimset kui ka materiaalset, nii eilset kui ka tänast rahvakultuuri.

Allikad

Intervjuu koltasaami traditsioonilisest muusikakultuurist. Soomekeelne intervjuu koltasaami mehega. 9. okt. 1998, Rovaniemi. Lindistus ja litereering artikli autori valduses.

Intervjuu põhjasaami traditsioonilisest muusikakultuurist. Soomekeelne intervjuu põhjasaami naisega. 11. okt. 1998. Enontekiö. Lindistus ja litereering artikli autori valduses.

Kirjandus

Davvin 1. Saamen kielen peruskurssi. Toim. J. Jernsletten, K. P. Nockel. Helsinki, 1991.

Järvinen, Minna-Riikka 1994. Kodasta konserttilavalle: joikuperinne ja sen nykyaikainen ilmaisu Angelin Tytöt yhtyellä. Pro gradu. Helsingin yliopiston musiikkitieteen laitos. Helsinki.

Nickul, Karl 1970. Saamelaiset kansana ja kansalaisina. Helsinki.