Leonid Rampe *

Leonid Rampe
Eesti asula Thirlmere

Thirlmere eestlaste ühiskonna rajamise alguseks tuleb lugeda aastat 1924, kui Võrumaalt Kasaritsa vallast pärinev Nortotsa pere vanem vend Artur, kes oli Venemaa revolutsiooni keerises sattunud Hiinasse, tuli immigrandina Sydneysse, kus ta hakkas kohvik-söögimaja pidama, samal ajal otsides sobivat krunti kusagile Sydney lähedale maale farmi asutamiseks. Ajalehe kaudu (nii on ühe vanema Thirlmere eestlase Hermine Pildi jutustus), seega päris juhuslikult, leidis Artur Nortots ka hinna poolest sobiva krundi Thirlmeres, mis on Sydneyst 100 km lõunas, Sydney-Melbourne raud- ja maanteest umbes 4 km kaugusel, maastikuliselt Võrumaad meeldetuletav, 963 jalga üle merepinna olev küngastik.

Artur Nortotsa krundil oli ka primitiivne elamu, mis võimaldas kanafarmi asutamist. Oma ettevõtmistest kirjutas Artur oma vendadele ja tuttavatele Võrumaal.

1925. a. saabus Austraaliasse Voldemar Nortots, kes oli olnud Kasaritsas kooliõpetajaks, ning veidi hiljem Osvald Nortots. Nii Voldemar kui ka Osvald ostsid Thirlmeresse krundid ning asutasid kanafarmid.

Vahepeal aga oli Artur Nortots oma Sydney ettevõttega majanduslikesse raskustesse sattunud ning pidi võlgade katteks farmi maha müüma. Pettunult läks ta 1929. aastal Hiinasse tagasi, abiellus venelannaga ja tuli pärast seiklusrikast elu koos naise ja nelja lapsega 1939. a. uuesti Austraaliasse, asudes elama Thirlmerest 7 km kaugusele Pictoni linna.

Osvald Nortots asutas eduka kanafarmi 1928. aastal ja pidas seda kuni 1947. aastani, müüs siis farmi ja asus koos abikaasaga Sydneysse.

Voldemar Nortots asutas kanafarmi 1930. aastal, suri aga varsti ning tema farmi asus Võrumaalt Misso vallast pärinev August Pilt. 1931. aastal asutas naabrusesse kanafarmi Virumaalt pärinev Arnold Kaljusto.

Kõik eespool nimetatud Thirlmere eestlaste asunduse rajamise pioneerid on surnud, kuid mõned nende järeltulijad elavad veel Thirlmeres.

Kolmekümnendate aastate jooksul asus Thirlmeresse kanafarmi pidama ka teisi eesti perekondi, peamiselt Sydneyst, kuna tollal valitseva majanduskriisi tõttu olid linnades töökohad ebakindlad. Edasi saabusid mõned perekonnad Eestist, kohapealsete sugulased, 1933., 39. ja 40. aastal. See paisutas Thirlmere eestlaskonna 25-le perekonnale. Pärast II maailmasõja lõppu lahkus sealt seitse ja püsima jäi 18 nn. vanade eestlaste perekonda.

Farmi töö oli uusasukatele raske. Valmis farme koos elamiskõlblike maja-

dega oli vaid üksikuid. Tavaliselt tuli asuda metsa. Esimeseks tööks oli platsi puhastamine kanakuuride ja muude hoonete püstitamiseks. Suurtel puudel raiuti ümberringi juured ära ning järgmine suur tuul murdis puud maha. Hiljem kasutati vintse. Mahalangenud puudest saadi aia ning kuuride poste ja latte. Kuuri suurus mõõdeti välja, postid aeti püsti, nendele löödi latid ning lattidele plekktahvlid, mis moodustasid katuse ja seinad. Sellise maja sisse ehitati õrred ning pesad.

Tavaliselt vooderdati kuuri üks ots elamiseks farmerile ja ta perele. Teise otsa ehitati küttekolle pika lõõriga, mille ümber paigutati väiksemad lahtrid tibude kasvatamiseks. Küttekolle koos lõõriga soojendasid ruumi ja kaitsesid tibusid öökülmade vastu. Küttepuid sai metsast, samuti muud puumaterjali.

Kui tibud said kolmenädalaseks, lõpetati kütmine ning hoone muutus esialgu kasvumajaks, hiljem kanamajaks. Jõukam farmer ehitas järgmisena "bruudrimaja" ehk alalise tibude kasvuhoone, mis töötas samuti puuküttega. Sellest viidi 6-8-nädalased tibud vahepeal ehitatud kanamajadesse. Kui noorkanad kasvasid munejateks, tuli kanamajale ümber ehitada võrkaiad. Tuli ehitada ka toiduladu ja munade pakkimisruum.

Esialgu puudus elekter ja veevarustus. Mune pakiti gaasi- või petrooleumi- laternate valgusel. Vett nii endale kui ka loomadele kanti ojadest kaelkookude abil.

Sellisel viisil alustasid peaaegu kõik Thirlmere eestlased, nii vanad kui ka uustulnukad, oma maaelu. Et aga kõik tööd tehti omal jõul, siis aja jooksul saavutati enam-vähem rahuldav elu-olu, koolitati lapsed, võeti osa seltskondlikust tööst, ja tuludest jäi üle ka vanaduspäevadeks.

Tol ajajärgul puudus Thirlmere eestlastel organiseeritud seltskondlik tegevus. Küll aga käidi üksteise pool kaarte mängimas ja õhtuid jutuajamisega veetmas. Ka pühitseti sünnipäevi ning tehti ümbruskonda väljasõite, kui farmi- töö seda lubas. Kodudes valitses tugev eesti vaim. Koduseks keeleks oli eranditult eesti keel. Selletõttu valdavad kõik tol ajal seal kasvanud eestlased, kes nüüd juba keskikka jõudnud, korralikku eesti keelt.

Omaette grupi moodustasid baptistid ja nelipühilased, kes nimetasid endid "ühendatud usklike koguduseks" ja käisid regulaarselt üksteise pool piibli- ja palvetunde pidamas.

Kõikide Thirlmere eestlaste mõttes oli juba kauemat aega püsinud soov asutada mingi kultuuriline, eriti aga majanduslik organisatsioon, mille kaudu oleks võimalik toi ajal raskelt saadavat loomatoitu soodsamalt osta. Osvald Nortotsa eestvõttel tuli 2. aprillil 1938 kokku 16 eesti kanafarmerit, kes pärast küsimuse arutamist "otsustasid üks-meelselt asutada ühing majandus-kultuuri- lise sihiga". Ühingu nimeks valiti "Kungla Põllumeeste Ühing".

Ühingu koosolekute protokollidest , esialgu eestikeelsetest, on lugeda, et asutatud organisatsioon tegeles peamiselt majanduslike küsimustega, ja kavatsusest sellega ka kultuurilist tegevust siduda ei tulnud midagi välja. Küll aga sondeeris juhatus pinda maa-ala muretsemiseks, kuhu kõige kavatsuste kohaselt pidi püstitatama "rahvamaja koos võrkpalliplatsiga".

Kui ühingu esimese põhikirja järgi võisid liikmeks olla 18. eluaastast peale "eesti soost isikud", siis teises põhikirjas oli see kvalifikatsioon muudetud selliselt, et ühingu liikmeks võisid olla "kohalikud farmiomanikud". Nii said nüüd ühingu liikmeks astuda ka muust rahvusest isikud.

1939.a. liitus Kungla Põllumeeste Ühinguga naabruses olev Buxtoni Farmerite Ühing, milline samm hulga Austraalia farmerite liitumise tõttu ajas

Nii kerkisid eesti talunike elumajad ja kanakuurid Thirlmere võsas ja metsas 1950-ndail aastail.

Kungla ühingu liikmeskonna võrdlemisi suureks. Ühingu populaarseks nimeks sai "Kungla Farmers". 1.9.1939 algas Teine maailmasõda. "Kungla Farmers'i" erakorralisel koosolekul 2.9.39 võeti üksmeelselt vastu järgmine resolutsioon: "We, the Kungla Farmers Association declare ourselves solidly behind the Government and pledge to support the Government of Australia in every way and are willing and ready to give our services for this country, which is ours by birth or adoption".

"Kungla Farmers" hakkas oma tegevusega eriti sõja-aastatel laiemat tähelepanu äratama. Eestlaste ettevõtet kiideti mitmel korral ajalehes "The Poultry Farmer", milles eesti farmereid ja nende päriskodust pärinevat ühistegelikku traditsiooni toodi eeskujuks teistele.

Vahepeal soiku jäänud seltsimaja soetamine elustus uuesti, kui kohalik maavalitsus pakkus ühingule Osvald Nortotsa farmi kõrval olevat maatükki. Pakkumine võeti vastu ja kohe korraldati ka maa puhastamise talgud.

Ühingu 1941. a. detsembrikuu koosolekul hääletasid seltsimaja ehitamise poolt 11, kuna vastu oli 10 liiget. Kuigi saavutatud enamus oli väike, otsustati siiski ettevõttega algust teha. Maja plaani valmistas Arnold Kaljusto. Plaan anti vähempakkumisele. Ehitajaks kinnitati juhatuse poolt keegi Pictonis asuv ehitaja. Kontrahi hinnaks jäi L 620. Juhatuses arutati juba klaveri ostmist alles ehitamata seltsimaja jaoks.

Seltsimaja ehitamist arutati mitmel üld- ja erakorralisel koosolekul. Kui siis lõpuks ehitamise pooldajad said küllalt suure enamuse, mida võis esile tuua

Maapangalt ehituslaenu taotlemisel, ei võtnud pank seda siiski arvesse, lükates laenutaotluse tagasi, otsust sõjaolukorraga põhjendades. Ühingu juhatus otsustas siis kogu küsimuse lahendamise edasi lükata sõja lõpuni. Kui siis pärast sõja lõppu võeti seltsimaja ehitamine uuesti päevakorda, kukkus see kavatsus läbi, sest vahepeal suureks paisunud ühingu liikmeskond, peamiselt austraalia farmerid, ei olnud sellest huvitatud.

Maakrunt läks tagasi riigimaade reservi ja ühingu tegevus keskendus majanduslike ja farmidega seoses olevate küsimuste lahendamisele. Nii lõppes tolleaegne seltsimaja ehitamise ja kultuurilise tegevuse unistus, jäädes ootama suurt pärastsõjaaegset eestlaste sissevoolu Austraaliasse, millega elustus ka rahvuslik töö ja tegevus Thirlmeres.

THIRLMERE EESTI SELTS "KOIT"

Esimesed pärastsõjaaegsed immigrandid saabusid Thirlmeresse 1948. aasta aprillikuul. Juba kuu aega hiljem, s.o. 12.5.1948 loodi kümneliikmeline eestlaste segakoor, eestvõtjaks Villem Ojamets, kes oli olnud juba Vabariigi ajal Võrumaal agar vabaharidustöö ja seltskondlikul alal tegutseja. Kuigi segakoor oli loodud, leiti siiski, et on vaja ellu kutsuda katusorganisatsioon, mis hõlmaks nii laulukoori kui ka muid tulevikus loodavaid kultuurilisi rühmitusi.

See mõte sai teoks 13. septembril 1949 Eduard Pildi farmi kogunenud 23 Thirlmere eestlase nõupidamisel, millest arenes välja Thirlmere Eesti Selts "Koit".

Seltsi üritusi ja laulukooriharjutusi peeti alguses Eduard Liira farmis (esimene E.V. aastapäev 24.2.1950 ja mitmed peod seltsimaja fondi heaks).

Suurt hoogu seltskondlikku tegevusse tõi seltsimaja ehitamine ja valmimine. Seltsimaja ehitati Riho ja Elve Murde poolt seltsile kingitud krundile. Avamise puhul peeti suurejoonelise kavaga kaks päeva kestnud pidustus. Kuna see langes kokku jõulupühadega, siis toimus esimesel pühal, 25.12.1952 majaõnnistamine praost Fr. Stockholmi poolt, millele järgnes jõulujumalateenistus, ning kaks päeva hiljem pidulik kontsert-aktus, mis lõppes näitemängu ja peoga.

Seltsimaja avamisega said alalised ruumid seltsi allorganisatsioonid - laulukoor, naisring, rahvatantsu- ja võimlejate rühmad, täienduskool ja skautlikud noored. Korraldati kunsti- ja käsitöönäitusi, arendati lavalist tegevust ja pühitseti aktustega rahvuslikke tähtpäevi. Sydney eesti meeskoorile kujunes kümme aastat kestnud traditsiooniks esineda Thirlmeres E. V. aastapäeva aktusel täis- kontserdiga. Thirlmere peod, nii rahvuslikel või allorganisatsioonide tähtpäevadel kui ka aastavahetuse puhul, on olnud alati väga populaarsed ja rahvarohked, sest nende kava on tavaliselt sisukas. On pakutud kas näidendeid või on esinenud kohapeal tegutsevad ansamblid nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusika alal. Seltsi algaastatest kuni 1972. aastani hoolitsesid tantsumuusika eest seltsi orkestrid. Neid oli selle aja jooksul kolm koosseisu, kes kõik mängisid tolleaegsele publikule vastuvõetavaid palasid, mis võimaldasid peolistel omavahelist juttu ajada, jätsid kõrvatrummid terveks ja ei pannud pead valutama.

Esitamiseks aastavahetusepidudel koostati Thirlmeres elavate endiste näitlejate ja ajakirjandusega tegelnud farmerite poolt andekaid vemmalvärsse, mis käsitlesid kõverpeeglis möödunud aasta juhtumusi ja ilmusid ka "Tillumere Teatajas". Kuna seltsimaja asub eemal Thirlmere asundusest ja on ümbritsetud eestlaste farmidest, siis võisid külalised end vabalt tunda. Tihti juhtus, et pärast väliskülaliste lahkumist jäid "omad" veel edasi istuma kuni päevatõusuni.

Eestlaste seltsimaja, Estonian Road, Thirlmere, NSW.

Siis käidi üheskoos talust tallu hommikusi majapidamistöid toimetamas. Kui need tehtud, mindi tagasi seltsimajja peo jälgi koristama.

Välistegevusest tuleks nimetada 1967.a. seltsi protestikirja Briti valitsusele Eesti kulla väljaandmise puhul Nõukogude Liidule ja 1974. a. bussi- ja autosõitu Sydneysse tõrvikrongkäigule ja Canberrasse protestimeeleavaldusele Parlamendi ees Balti riikide inkorporeerimise tunnustamise vastu Austraalia tolleaegse valitsuse poolt.

Selts korraldas mitmeid ühiseid kontserte Sydney soome segakooriga ning kaks hõimupäeva. Ametlikke vastuvõtte on selts korraldanud Austraaliat külastanud vaimulikele. Suurt elevust tõi Thirlmere eestlastele kirjanik Asta Willmann'i külaskäik ja esinemine.

Seitsmekümnendate aastate keskpaigast peale on seltsi juhatused pidanud seltsi tegevust mitmel alal ümber korraldama. Elukutse ja erihariduse omandanud noored on eranditult Thirlmerest lahkunud, kuna ümbruskonnas puuduvad vastavad töövõimalused.

1974. aastal lõpetas seltsi täienduskool tegevuse õpilaste puudusel. Likvideeritud on ka skautide-gaidide rühm ja skaudisõprade selts. Emadepäeva, küüditamise aastapäeva ja osaliselt ka Vabariigi aastapäeva tähistamised on nihkunud vastavate jumalateenistuste täita. Seltsi laulukoor on neid esinemistega tõhusalt abistanud.

Seltsi liikmete kooskäimised on üha enam kontsentreerunud juubelisünni-

päevade pidamisele ning seltsi allorganisatsioonide poolt korraldatavatele pidudele ja näidendiõhtutele.

Uudseteks üritusteks on 1980. aastal alustatud korjandused eesti dissidentide abistamiseks ja jõulupuu Thirlmerest pärit noorema generatsiooni eestlastele ja nende perekonnaliikmetele, millest kõik seltsi liikmed osa võtavad.

Thirlmere Eesti Seltsi "Koit" esimeesteks on olnud: Eduard Liira (1949), Arnold Kaljusto (1950-1956), Peep Remma (1957), Elmar Kuklane (1958-1959), Albert Vaha (1960-1961), Villem Ojamets (1962-1973), Martin Villig (1973), Voldemar Kaasik (1974), Ilma Maidla (1975-1978) ja Helmut Juske (1979-).

SEGAKOOR

Thirlmere Eesti Seltsi "Koit" Segakoor (asut. 1948. a.) on paljude aastate jooksul olnud üks aktiivsemaid allorganisatsioone, võttes oma liikmete kaudu kas koorina või üksikliikmetena osa kõigist seltsi üritustest. Koor on ka tõhusalt tegutsenud eesti kultuuri tutvustamisel ümbruskonna elanikele. Juba esimestel tegutsemisaastatel levis koori kuulsus lähemas ja kaugemas ümbruses. Koor võttis osa kuninganna Elizabeth II kroonimispidustustest, esinedes Camdeni linnas 30-tuhandelise rahvamurru ees kolme lauluga ja saades suure kiiduavalduse ning hea arvustuse osaliseks kohalikus ajalehes.

Välisesinemistest tuleb veel mainida osalemisi Queen Victoria Hospital'i aiapidudel, Pictonis "Carols by Candlelight'il" eesti jõululauludega, kohaliku presbüterliku kiriku 125 a. juubelikoosviibimisel, Bowralis "Tulpidepidustustel", Pictoni Rotary Klubi asutamiskoosolekul, Thirrouli Rotary Klubi pidulikel koosolekuil ja mitmel ümbruskonna organisatsioonide pidulikel koosviibimistel. Eesti organisatsioonide kutsel on iseseisvalt lauldud mitmel korral Wollongongis ja Canberras. Koor on korraldanud avalikke koorilaulude kontserte koos EMA-ga ja "Vanemuisega" Pictonis kohaliku haigla ja nõrgamõistuslike poiste kodu heaks. Koos Sydney Soome Segakooriga esineti kahel hõimupäeval Thirlmeres.

Tähtsaim kontsert koori tegevusrikkas karjääris on Pictonis 1968. aastal korraldatud Balti kontsert, millega tähistati Balti riikide iseseisvumist 50 aastat tagasi. Kontsert toimus N.S.W. osariigi maadeministri Tom Lewis'i patronaaži all, ja minister koos paljude parlamendi liikmete ja teiste avaliku elu tegelaste saatel võttis sellest osa ning ka pidas peokõne. Peale "Koidu" segakoori esinesid sel kontserdil Sydney segakoor "Vanemuine", Sydney Läti Meeskoor ja Sydney Leedu Naiskoor. Koos "Vanemuisega" on lauldud ka mitmel korral Sydney ja Thirlmere kontserdil ja Sydneys korraldatud kirikukontsertidel. Segakoor "Koit" on osa võtnud koorina Eesti Päevadest Austraalias üheteistkümnel korral.

Segakoori naislauljatest moodustati 1966. aastal naiskoor, kes laulis iseseisvalt oma rahvale paljudel seltsi üritustel ja ka mujal. Kooriliikmete hulgast moodustati koori esimese kolmekümne tegevusaasta jooksul laulugrupid, kes esinesid "Meloodia 4", "Trio Laringi" ja "Heli 4" nimede all.

Kõigele lisaks lavastas koor mitu laulumängu ja näidendeid. Koori liikmete hulgas leidub ja tegutseb praegugi andekaid lavastajaid ja dekoraatoreid.

Thirlmere Eesti Seltsi "Koit" segakoor on Thirlmere eestlaste seltskondlikus elus etendanud silmapaistvat osa, andes oma panuse kõikidele seltsi, rahvuslikele, kiriklikele ja perekondlikele üritustele, ja ta on saatnud nii oma kui ka seltsi liikmeid nende viimsele teekonnale.

Koori ridadest on tulnud seltsi ja selle allorganisatsioonide juhatuste liikmeid ja esimehi. Koor on oma esinemistega väljaspool oma rahvuslikku orbiiti

tutvustanud meie asukohamaa elanikele Eestit, tema rahvast, praegusaja ja mineviku probleeme ning eestlaste taotlusi. Koori esinemistel on alati olnud imetlusobjektideks meie kaunid rahvarõivad.

Koorijuhtideks on olnud Villem Ojamets (1948), Reet Hageri (1949 - 1952), Leonid Rampe (1953 - 1979) ja Irene Eelma (1980 - tänaseni). Viimane on olnud ka naiskoori juht 1966-74.

EESTI SELTSI TÄIENDUSKOOL

Seltsi täienduskool kutsuti ellu aprillis 1953. Täienduskoolis on käinud selle tegutsemise ajal suurem osa Thirlmeres ja selle ümbruses elanud eestlaste lastest. Kooli kõrgpunktiks olid kuuekümnendad aastad, mil õpetust sai üle 30 lapse. Õppetöö kestis kuni 1973. aastani, lõppedes siis pealekasvu puudumise tõttu.

Täienduskoolis õpetati eesti keelt, kodumaa ajalugu, maateadust, loodusõpetust ja laulmist. Eratundides õpetati rahvatantsu ja võimlemist. Kool korraldas emadepäeva aktusi ja jõulupuid. Traditsiooniks kujunesid ka iga-aastased küllasõidud Sydney Eesti Täienduskoolile, kus ühiselt mängiti ning esineti laval.

Juba algaastatest peale oli täienduskooli õpetajaskond veendunud, et eesti keele õpetamise juurde kuuluvad ka lastenäidendid, sest osade esitamine emakeeles arendab keeleoskust ja süvendab laste iseteadvust seltskondlikul suhtlemisel. Täienduskooli lapsed esitasid kümme näidendit, peamiselt jõulude pühitsemisel. Emadepäeva aktustel esineti rühmade ja soolo-deklamatsioonidega, lauluga ja instrumentaalmuusika paladega.

Suuremaks ettevõtteks Thirlmere Eesti Täienduskoolile aastate jooksul on olnud noortepäevade korraldamine. Neist võtsid osa peale kohalike laste ja nende vanemate veel lapsed ja lastevanemad Sydneyst, Newcastle'ist, Wollon- gongist ja Canberrast. Tavaliseks päevakavaks kujunesid alguses ettekanded saali laval täienduskoolide õpilastelt, millele järgnesid väljas võistlused ja lõpuks Thirlmere lastevanemate poolt valmistatud supi söömine ja kohvi joomine. Noortepäevad olid väga populaarsed ja nendest võttis tavaliselt osa üle 300 tegelase ja pealtvaataja. Kokku peeti Thirlmeres kümme noortepäeva.

Täienduskooli ürituste korraldamisel abistas õpetajaid lastevanemate komitee, kelle õlul lasus ka ürituste majanduslik külg. Täienduskooli tegutsemise jooksul käis sellest läbi 70 õpilast.

Koolijuhatajateks olid Voldemar Kaasik (1953, 1965-1972), Edgar Aavik (1954-1955), Leo Peedo (1956-1958), Anni Kaasik (1959) ja Linda Moenting (1960-1964).

Kooliõpetajateks olid: Salme Soome, Meta Joakit, Koidula Rampe, Paul Maidla, Valter Vasila, Reet Hageri, Malve Remma, Villi Vink, Hulda Kuusik, Villem Ojamets, Linda Aavik, Lembit Krikman, Meinhard Pilt, Leonid Rampe, Olga Falkenberg, Ilma Maidla ja Hilda Vaha.

Thirlmere Eesti Täienduskool täitis pärast Teist maailmasõda Austraaliasse väljarännanud põlvkonna soovi anda oma lastele, olemasolevaid tingimusi arvesse võttes, nii hea eestipärane haridus kui võimalik. Kodudes kõneldi omavahel eranditult eesti keelt ja need lapsed, kes Täienduskoolis käisid, omandasid eesti keele kõnes ja kirjas sedavõrd, et nad saavad veel praegugi oma vanematega eesti keeles suhelda. Üksikutes perekondades, kus eesti keele õpetust ka koduses miljöös harrastati, omandasid lapsed keele võrdlemisi täielikult, seega on loota, et nad selle oskuse ka edaspidi säilitavad. Teiste suhtes, kes pealegi abiellu-

mise või töö tõttu on integreerunud Austraalia ümbruskonda, on see vähem usutav. .

Peaaegu kõik Thirlmere noorema põlvkonna eestlased on saanud erialalise või kõrgema hariduse, mis on nad oma vanemate kodust eemale viinud. Väga iksikud on abiellunud omavahel või ümbruskonna eestlastega, kuid nende omavaheliseks keeleks perekonnas on kujunenud siiski inglise keel. Kinnitust viimati väljendatud mõttele võib leida iga-aastastelt jõulukokkutulekuilt Thirlmere Eesti Majas, kus järeltuleva põlve eesti keele oskus on peaaegu olematu.

Noorema põlvkonna osavõtt eesti organisatsioonide tööst on minimaalne, paremal juhul väga juhuslik. Kontakt vanemate koduga piirdub peamiselt perekondlike sündmuste tähistamisega. Thirlmere eestlaste esimese ja teise põlvkonna vaheliseks kõnekeeleks on eesti keel, teise ja kolmanda põlvkonna vahel peaaegu eranditult inglise keel. Esimese ja kolmanda põlvkonna vaheline suhtlemine on suuresti takistatud esimese põlvkonna puuduliku inglise keele valdamise tõttu.

NAISRING

Seltsi naisringi asutasid 16. augustil 1953 kümme Thirlmere eesti naist, kes leidsid, et Thirlmere Eesti Seltsi on vaja abistada pidude ja muude ürituste puhul einelaua korraldamisega, köögivarade muretsemise ja nende korrashoiuga, muidugi ka naiste huvialade edendamisega. Sama aasta septembri koosolekul võeti vastu naisringi kodukord ja valiti viieliikmeline juhatus.

Varsti hakkaski naisring kodukorras ettenähtud aladel tegelema. Loodi roteeruv neljaliikmeline köögitoimkond einelaudade korraldamiseks. 1955. a. asutati naisvõimlejate rühm ja korraldati esimene kunsti- ja käsitöönäitus, kuhu paluti kohaliku maanaiste seltsi liikmeid ja Queen Victoria Hospital'i personali, kellele kohvilauas selgitati eestlaste kodumaalt põgenemise põhjusi. Samal aastal korraldati veel rahvarõivaste valmistamise kursus. 1956. a. kinkis Naisring Seltsile lipu.

Thirlmere eestlaskond on olnud tihedalt seotud Pictonis asuva Queen Victoria Hospital'iga, kuna see on aastate jooksul andnud paljudele eestlastele teenistusvõimalusi. Siin on eestlasi töötanud põetajatena, kokana, arstina ja paljudel teistel aladel. Hospidali aastabasaaridele korraldas Naisring eesti talupidajate põllusaaduste müügilaudu, mille sissetulek läks hospidali heaks.

Naisringi korraldatud peoõhtud on püsinud kuni tänaseni rahvarohked ja huvipakkuvad, seda peamiselt oma mitmekesiste ja huvitavate ettekannete poolest. Väljastpoolt tulnud esinejate kõrval on olnud kõige rohkem huvipakkuvad Naisringi liikmete poolt lavastatud ettekanded. Naisringi pidusid peeti algaastail tavaliselt mingi nimetusega seoses, nagu sitsiball, maskiball, küünla- valgusõhtu, või kui laval esitati mingi eriline ettekanne, siis kooskõlastati pidu ja saali dekoratsioon laval toimuvaga ja nimetati pidugi selle järgi, nagu havaii luau, fiesta jms. Neil pidudel korraldati tihti ka ringmänge ja mitmesuguseid seltskondlikke mänge osavõtjate lõbustamiseks. Tihti juhtus, et pärast orkestri lahkumist mõni kohalik pillimees haaras akordioni, mille saatel siis tantsiti rahvatantse ning möödunud sajandist pärinevaid seltskondlikke tantse nagu pades- pann, krakovjak, aleksandria jm. taolisi.

Naisring on korraldanud ka aktusi eesti suurnaiste mälestamiseks, ettekandeid ja diapositiivide näitamisi nende poolt, kes olid välismaal reisinud, tervishoidlikke loenguid ning muusikaõhtuid.

Balti Vabariikide iseseisvumise 50. juubeliaasta suurkontserdi kõrval korraldas Naisring kaks päeva kestnud eesti käsitöö- ja kunstinäituse Pictoni vabamüürlaste suures saalis. Näitus õnnestus ülihästi, seda külastas üle 1000 inimese. Nii näitus kui ka suurkontsert said hea arvustuse osaliseks kohalikus ja eesti ajakirjanduses.

Viimastel aastatel on eriti populaarseks kujunenud naisringi kabareeõhtud, kus silmale rõõmu pakkuvate andekate dekoratsioonidega lava ja ilusad kostüümid koos tantsu, laulu ja näitlemisega tagavad hea peotuju. Oma tegevuse jooksul on Naisring korraldanud 21 kabareeõhtut.

On toimunud ka väljasõite bussidel loodusesse ning Sydneysse teatrietendustele. Naisring on Thirlmere eestlaste seltskondlikus elus täitnud väga olulist osa. Ta on koondanud Thirlmere ja ümbruskonnas elavaid eesti naisi ja pakkunud neile vaheldust ning huvialalist tegevust igapäevase taluelu, töö ja ka pensionärielu kõrval. Naisring on saanud seda teha, kuna ta esinaised on olnud energilised isikud, kes suutsid enda ümber koguda oma sõprusringi hulgast nii Thirlmerest kui ka väljastpoolt häid ja usinaid kaastöölisi, kes omasid erinevaid talente, mis tulid kasuks Naisringi ettevõtetes, ja kes rõõmuga aitasid kaasa kas kavatäitjatena või vajaliku meeleolu loojatena pidudel.

Nüüd juba mitu aastat käivad Naisringi liikmed kord nädalas koos rahva- kunstilist käsitööd tegemas. Valmissaadused realiseeritakse Seltsi mitmesugustel pidudel, mis tagab loteriide hea kordamineku. Naisring võib ka sellest rahuldust tunda, et ta on alati olnud Thirlmere Eesti Seltsile peamiseks sissetulekuhankijaks. Selle kõrval on veel rahaliselt toetatud Q.V.Hospital'i, Pictoni nõrgamõistuslike poiste kodu, eesti sõjainvaliide Saksamaal, poliitvangide toetamiskeskust Rootsis ja Thirlmere eestlaste surnuaia leinamüüri ehitamist.

Naisringi esinaisteks on olnud: Lydia Moll (1953), Helmi Kompus (1954-56), Vanda Peedo (1957-58), Salme Rudy (1959 ja 1962-63), Ellen Villig (1960), Meta Vaher (1961), Hulda Kuusik (1964-66), Luise Enno (1967-74) ja Ella Pikkat (aastast 1975- tänapäevani).

TEGEVUS NÄITEKUNSTI ALAL

See algas alles pärast sõjajärgsete immigrantide Thirlmeresse saabumist. Uustulnukate hulgas oli ka neid, kes juba Eestis olid lavategevusest osa võtnud vabaharidustöö kursuste kaudu, kooliõpetajatena või muidu näitekunsti harrastajatena.

Esimeseks lavaliseks ettevõtteks oli Thirlmere Eesti Seltsi maja avamispeol ette kantud V. Mejo näidend "Kolmandal korral" (27.12.1952). Selle järel lavastati tavaliselt üks või kaks näidendit aastas, sekka mõned laulumängud ja kabareeõhtud. Lavastati kas seltsi, naisringi, segakoori, skaudisõprade seltsi või täienduskooli nimel ja heaks.

1955.a. määrati seltsi juhatuse juurde teatriala korraldajaks Albert Vaha. 1961. aastast kuni seltsi Näiteringi loomiseni 1971. a. täitis seda ülesannet Meta Vaher.

Aastate jooksul muretseti lavarekvisiite, seltsi liikmed annetasid mööblit ja lavale seati sisse lavavalgustus. Nii tagapõhja kui ka valgustust parandati ja täiendati mitmel korral. Nüüd on olemas vajalikud lavalisi valgusefekte võimaldavad seadmed.

Oktoobris 1965 avas Wollondilly maavanem Roy Middleton saalitäie kohaliku rahva osavõtul Thirlmere Eesti Seltsi maja juurdeehituse, mille oli kavan-

danud läti arhitekt Andres Ilsas annetusena Eesti Seltsile. Juurdeehitusega suurenes lava sügavus enam kui kahekordseks ja lava kõrvale saadi näitlejatele grimeerimis- ja riietusruum. Suurenes ka tunduvalt saali maht, köök kahekordistus ning teisele poole saali ehitati ruumikas panipaik ning juhatusetuba.

Kuna tol ajajärgul olid kõik lavategevusest osavõtjad kibedasti tööl kas oma farmides või mujal, siis oli näitemängude selgeksõppimine ja esitamine rahuldust pakkuvaks vahelduseks. Tavaliselt mitmekuise kooskäimisega "kulutati" osa pähe. Iganädalane harjutusel käimine kujunes omamoodi seltskondlikuks vahelduseks, mida oodati ja mis algaastail kestis tihti üle kesköö. Proov vältas tavaliselt kaks või kolm tundi, siis istuti lauda, kus naisosalised pakkusid tee või kohvi kõrvale omatehtud küpsiseid või võileibu. Ei puudunud ka leiva kõrval märjuke. Tihti kaldus jutt igasuguste teemade ja päevasündmuste arutamisele, mis ei olnud kaugeltki seoses õpitava näitemänguga, näiteks kanad, munad, "Egg Board" ja must turg.

Näitering loodi seltsi erakorralisel koosolekul 17.6.1971 eesmärgiga arendada näitekunsti, milleks oli vajalik Näiteringi koondada lavatööst huvitatud p isikuid vaatamata soole ja vanusele ning näidendite hankimiseks astuda ühendusse Austraalias ja ka ülemeremaades tegutsevate eesti näiteringidega.

Näiteringi loomisest saadik kujunes seltskondlikuks sündmuseks, nii nagu eespool kirjeldatud, vaid peaproov. Kulminatsiooniks kauakestnud õppimisele kujunes etendus, mis tavaliselt läks ladusalt ja pälvis pealtvaatajaskonna kiiduavaldusi. Pärast grimmi mahavõtmist mindi peosaali, kus võeti vastu meeldivaid käepigistusi ja tänu tehtud töö eest, ja siis ootas tegelasi korraldava organisatsiooni tänu peolaua näol.

Thirlmere Eesti Seltsi "Koit" Näiteringi tegevus on olnud erakordselt viljakas. Kuni viimaste aastateni on lavale toodud vähemalt kaks näidendit aastas. Muret võib tunda vaid sellepärast, et viimastel aastatel on teatrikülastajate arv kahanemas. Kui esimestel aastatel lavastatud ettekanded toimusid ühe, kahe või koguni kolme kordusetendusega, siis viimasel ajal on publik kahanenud selliselt, et täissaali ei saa isegi ühelainsal etendusel. Selle põhjusi tuleb otsida meie rahvusgrupi vananemises, millest tingitult on Näitering viimastel aastatel lavastanud rohkem lühinäidendeid ja kabaree-ettekandeid, mis nõuavad vähem õppimist. Sest on ju kahju, kui pingerikka töö tagajärjena ei ole võimalik saada saalitäit publikut.

Aastate jooksul on Thirlmere Eesti Seltsis lavastatud 71 näidendit ja laulumängu. Lavastajateks on olnud Meta Vaher, Villem Ojamets, Hulda Kuusik, Albert Vaha, Reet Hageri, Voldemar Kaasik, Vanda Peedo, Viktor Kruusamägi, Ingrid Kallas, Leonore Hindreus ja Marge Kongas; muusikajuhtideks Leonid Rampe, Erik Maasepp, Malle Ööpik, Meinhard Pilt, Leonore Hindreus ja Irene Eelma ja lavakujundajateks Boris Wasserman, Hilda Keres, Viktor Kruusamägi, Mart Villig, Ingrid Kallas ja Feliks Orle.

KLUBIRING

Klubiring on Seltsi allorganisatsioonidest kõige noorem. Asutatud juunis 1983, on klubiringi eesmärgiks anda võimalus liikmetele ja nende sõpradele seltskondlikuks ajaviiteks. Selleks ehitati ümber endised skautide ja gaidide ning täienduskooli ruumid ja sisustati vajaliku mööbli ja koroonalauaga. Ka seati sisse kantiin, kust võib saada jooke ja suupisteid.

Seni on klubiring korraldanud mõned peod ja barbekjuud, millest on hulga-

Ilselt osa võetud. Klubiruumid on avatud igal reedel ja pühapäeval ning neid kasutatakse elavalt. Mängitakse kaarte, malet ja koroonat. Kes neist mängudest ei hooli, vaatavad pealt või ajavad omavahel juttu maailmapoliitikast ja meie osast selles.

RAHVATANTS JA VÕIMLEMINE

Thirlmere esimene viiepaariline rahvatantsurühm moodustati 1952. aastal. Kodumaalt kaasatoodud ja Saksamaal dipii-laagrites valmistatud rahvarõivad leidsid järeletegemist kohalike noorte poolt. Harjutamas käidi seltsimajas igal pühapäeva pärastlõunal ja sellisel viisil saadi esinemisvõimeliseks õige lühikese ajaga. Rühma juhiks oli Herbert Keres, kes juba Eestis oli tegelnud rahvatantsu õpetamisega.

Koos Thirlmere Eesti Seltsi segakooriga esineti mitmes keskuses ka väljaspool oma seltsi üritusi. Nii tantsiti Pictonis ja Bargos näituste ja spordipidustuste puhul, Thirlmere pargis kuninganna kroonimispidustustel ja sama sündmuse puhul Camdeni linna spordiväljakul suure rahvahulga ees, saades vaimustatud vastuvõtu osaliseks.

Kolm aastat tegutsenud rühm lagunes liikmete keskkooli lõpetamisega ja Thirlmerest mujale asumisega.

Rahvatantsu harrastamine elustus uuesti 1958. aastal Thirlmeresse asunud Hulda Kuusiku juhtimisel, kes oli Eestis tuntud Idla võimlemistrupi liige. Peale rahvatantsu juhatas Hulda Kuusik ka noorte ja vanemate võimlemisrühmi. Esinemas käidi nii Sydneys Eesti Päevade kavas kui ka Canberras ja mitmel korral Pictonis, kus tantsiti austraalia publikule, saades suure menu osaliseks. 1962. aastast peale kuni noorte tegevuse soikumiseni sama aastakümne lõpul juhatas võimlejaid Anne Kalle.

Teeviitu Thirlmere asula lähistel.

NOORED: HARIDUS JA HARRASTUSED

Kuigi eestlaste asunduse alguseks tuleb lugeda 1924. aastat, asusid lastega perekonnad Thirlmeresse alles 1930-ndate aastate kestel. Aastast 1930 kuni 1946 kasvas Thirlmere eesti perekondade arv 25-le. Eelkooliealisi ja kooliealisi lapsi oli kokku 39. Seltskondlikult suheldi üksteise külastamisega. Lapsed võeti kaasa, need mängisid omavahel.

Kuni pärastsõjaaegsete immigrantide Thirlmeresse saabumist käisid seal elavad eesti lapsed peamiselt Thirlmere algkoolis. Asi muutus põhjalikult uustulnukate saabumisega. Mingipärast hakati Pictonis toi ajal tegutsevat Central School'i paremaks pidama.

Thirlmerest läks buss Pictoni, võttes koolilapsed peale, ning õhtul tõi nad jällegi Thirlmeresse tagasi. Et uustulnukatel puudusid tol ajal autod ning farmid olid Thirlmere keskusest mitmed kilomeetrid eemal, hoolitsesid transpordi eest bussipeatusse vana-eestlased, kellel olid autod olemas ja kelle lapsed käisid Pictoni kooli vanemates klassides. Kui 1960. aastal avati Pictonis keskkool, olid juba kõigil eestlastel autod olemas. Mõned lapsed õppisid Sydney keskkoolis, kui juhtus seal olema sugulasi või häid sõpru, kelle juures lapsed said kooliajal peatuda.

Üldiselt võib öelda, et eesti laste õppetöö tulemused olid enam kui rahuldavad. Ainult mõni üksik katkestas õppetöö 14-aastaselt ja siirdus tööle. Väga paljud teenisid välja riikliku stipendiumi ja lõpetasid ülikooli mitmesugustel aladel.

Organiseeritud noorte rahvuslik isetegevus algas pärast sõda suure sisserändajate vooluga. Thirlmeresse asusid elama mitmed perekonnad, kelle liikmed olid juba Eestis või Saksamaal noorte- ja rahvuskultuurilise tööga tegelnud.

1948. aastal asutatud segakooris hakkasid laulma nii noored kui ka endised teismelised, kes olid ka skaut- ja gaidüksuste asutajad 1951. aastal. Sama aasta lõpul peeti Thirlmere järvede ääres esimene eesti skautlike noorte laager Austraalias. Thirlmeres peeti veel ESNA (Eesti Skautlikud Noored Austraalias) I ja IV Suurlaager Thirlmere järvede ääres ja VII ja X Suurlaager Bargo jõe ääres.

Thirlmere eesti skautlikust tegevusest kasvas välja täienduskool. Peale puhtskautliku tegevuse korraldati viiekümnendatel aastatel emadepäeva aktusi ja jõulupuid, oldi kavatäitjateks rahvuslike tähtpäevade pühitsemisel ning seisti samas lipuvalves. Hiljem korraldasid neid aktusi täienduskool ja Eesti Selts.

Skautjuhtideks olid nskm. Voldemar Kaasik (asutaja), skj. Valter Vasila ja hiljem skm. Sam Eber. Gaidjuhtideks olid ngdr. Ilma Maidla (asutaja) ja gdj. Aino Kasepuu. 1958. aastal oli Thirlmeres kirjade järgi 30 skautlikku noort.

Thirlmere Eesti Skaudisõprade Selts asutati 9. 2. 1952. Tema eesmärgiks oli Thirlmere skautlike noorte majanduslik toetamine. Sissetulekute hankimiseks korraldas selts pidusid, tavaliselt näidendiga.

Kuuekümnendate aastate algusest hakkas skautlik tegevus Thirlmeres vaibuma. Noored, kes olid saanud väljaõppe skautluses, siirdusid keskkooli lõpetamisel mujale elama - kes läks ülikooli, kes tööle või kes muutis elukohta abiellumisega. See kõik jättis kohapeal vanemad juhid ilma noorte abist. Olenevalt sellest oli ka skaudisõprade seltsi tegevus enne lõplikku hääbumist katkendlik ja juhuslik.

Skaudisõprade seltsi juhatuse aktiivsemaiks liikmeiks olid esimees Arnold Kaljusto ja sekretär Paul Maidla. Esimesele neist annetati Eesti Skautide Liidu Keskbüroo poolt teenetemärk Tammetäht II järk.

LASKESPORT (Kirjutanud Martin Villig)

Laskespordi klubi asutamine Thirlmeres kerkis üles endiste sõjameeste omavahelisel jutuajamisel ühel perekondlikul koosviibimisel Thirlmere Eesti Majas 1960. aasta märtsikuu lõpupoole. Otsustati saata vastavad üleskutsed kohalikele eestlastele. Juba 4. aprillil peeti klubi asutamiskoosolek, millest võttis osa üheksa asjasthuvitatut: M. Villig, A. Vaha, E. Jänes, A. Sepp, J. Ööpik, A. Kompus, I. Pikkat, E. Rudy ja H. Leini. Valiti ajutine juhatus koosseisus: esimees M. Villig, sekretär I. Pikkat, laekur H. Keres ja ametita liige E. Rudy.

Juhatus astus kontakti NSW Laskurliiduga, mille alla kuulusid teiste laskur-klubide hulgas ka eesti laskurklubid "Legion" ja "Narva". Juba esimese kuu jooksul registreeriti äsjamoodustatud klubi täieõigusliku liikmena NSW Laskurliidu juures.

Nüüd algas juhatusel raskeim ülesanne - leida koht lasketiiruks ja muretseda püssid. Esimene probleem lahenes soodsalt E. Rudy poolt antud maaalaga. Lasketiiru ehitamine aga oli kulukas ja tegevuskapitali klubil vähe. Tuli värvata juurde uusi liikmeid, mis õnnestus üle ootuste hästi, sest uudne üritus osutus populaarseks. Kahe kuu jooksul oli liikmete arv tõusnud 26-le, ja hästi õnnestunud barbekjuu sissetulek võimaldas osta kaks täpsuspüssi. Hakati innukalt treenima. Kaks liiget ostis endale isiklikud püssid ja esimene omavaheline laske- võistlus peeti novembris. Liikmete abiga ehitati 8-kohaline laskemaja ja nüüd ei mõjutanud ilmastik enam laskeharjutusi.

Esimene tuleproov üheksa kuud tegutsenud klubil oli 1960. aasta detsembris Adelaide'is peetud Eesti Mängudel, kus võistles neli klubi liiget. Neist H. Leini tuli teiseks lamades ning A. Vaha ja M. Villig vastavalt esimeseks ja teiseks põlvelt asendis.

Need tulemused tiivustasid liikmeid intensiivsemaks treeninguks. Edaspidi võisteldi vahelduva eduga "Legioni" ja "Narva" klubidega. Aja puudusel pidi rida liikmeid klubi tegevusest eemale jääma ja nõrgemad laskurid ei suutnud teistega sammu pidada. Liikmete arv langes 1962. aastaks viiele ja tekkis mure klubi tuleviku pärast. Sama probleem oli ka "Narva" laskurklubil, ja mõlemad klubid ühinesid 2. juunil 1962. Ühinenud klubide uueks nimeks sai "Sydney Thirlmere Laskespordi Klubi". Juhatuse ametid jagati omavahel võrdselt, klubide varandused said ühisomandiks ja liikmete arv oli 14, kes küll kõik regulaarselt laskeharjutustest osa ei võtnud. Uus löök tabas klubi E. Rudy surmaga, kelle maa-alal oli lasketiir, mille kasutamist ei lubanud uus omanik. Klubi 1964. aasta peakoosolekul Martin Villig nõustus uue lasketiiru ehitamisega oma talu maa-alale. Kolme kuu jooksul oli uus lasketiir 12 laskurile valmis ja heaks kiidetud sõjaväe inspektori poolt.

Selleks ajaks olid kõigil laskureil isiklikud täpsuspüssid teleskoopidega. Võistlusi peeti 12 korda aastas lisaks esivõistlustele Eesti Päevade raames. 1978. aastaks oli aga liikmete arv niivõrd vähenenud, et ei saadud kokku meeskonda võistlusteks. Erakorralise peakoosoleku otsusega jäi juhatus nüüd Thirlmeresse ja ainult kapten Sydneysse. Igakuuliste omavaheliste võistluste kõrval peeti eri võistlusi lihavõtte- ja jõulupühade ajal. 26. dets. 1986 korraldas Thirlmere laskurklubi Eesti Päevade laskevõistlused kahes vanuseklassis. Viimases oli parimaks L. Pikkat 1041 punktiga.

Juhatuse koosseis: esimees M. Villig, sekretär R. Weber, laekur V. Saidre, kapten R. Kalamäe ja lasketiiru vanem V. Vares.

USUELU

Kolmekümnendate aastate kestel Thirlmeresse asunud eestlased rahuldasid oma usulisi vajadusi kooskäimise, piiblitundide ja vaimulike juhuslike külastuste kaudu. Kui rääkida tolleaegsest organiseeritud usulisest tegevusest, siis võib seda ehk öelda ainult baptistide kohta, kes käisid üksteise pool palvetunde pidamas. Kooskäijad - siia kuulusid peale baptistide veel nelipühilased - hakkasid end nimetama "ühendatud usklike koguduseks", kuhu kuulus kuus perekonda ja mõned üksikliikmed. Sama grupp ehitas ka esimese palvemaja "Gospel Hall" 1940. aastal. Ühendatud usklike koguduse vanemaks oli August Piit ning jutlustajaks eelmise vennapoeg Helmut Pilt.

Hoogne usuline tegevus algas alles immigrantide tulekuga sõjast laastatud Euroopast. Esimesed uustulnukad olid kohalolijate sugulased või tuttavad, pärit peamiselt Võrumaalt. Oma usulised vajadused rahuldati esialgu "Gospel Hall'is". Varsti aga tekkis tahe oma usuliste kommete järgi jumalateenistusi pidada, eriti siis, kui Thirlmeresse hakkas voolama eestlasi, kellel ei olnud kohalolnutega midagi muud ühist kui rahvus.

Thirlmere baptistikoguduse asutamise järel 12.4.1953 jäid Gospel Hall'i juurde nelipühilased. Nende tuumiku moodustas August Pilt'i perekond, kes kandis edasi Ühendatud Koguduse sihte.

1950. aastal tuli Thirlmeresse elama Vink'ide perekond, kes olid aktiivsed baptistiusulised juba Eestis. Koos 1938. a. Thirlmeresse asunud Elmar Pilt'iga tekkis neil mõte ehitada eesti asunduse keskele kirik. Elmar Pilt'i õemees Eduard Liira kinkis kiriku ehitamiseks krundi ja kiriku ehitamiskulud kandis Elmar Pilt, kelle nimel on kirik kinnisvarana püsinud tänapäevani. Kiriku ehitajateks olid Elmar Pilt ja Villi Vink.

Baptistikoguduse juhtkonna moodustasid äärmiselt energilised ja leidlikud inimesed. Nii loodi koguduse juurde noortest koosnev mandoliiniorkester ning täiskasvanutest laulukoor. Kuni Austraaliast lahkumiseni korraldas koguduse muusikaelu tšellokunstnik Johannes Tall ja järgnevalt Villi Vink, kes andis välja ka kaks noodivihikut "Tiivad I" ja "Tiivad II" ning baptistide kuukirja "Koidikul", mille toimetajaks ja rotaatoril paljundajaks ta oli.

Kogudus korraldas rahvarohkeid filmiõhtuid, emadepäevi, lõikustänu-koos- olekuid, millest sissetulek läks eesti sõjainvaliidide heaks, ning iga-aastasi jõulupuid.

Väga suurt osa Thirlmere eesti laste eetilis-moraalses arengus etendas kiriklik pühapäevakool. Selle asutajad Lilian ja Valter Vasila olid väga aktiivsed organiseerijad eriti noortetöö alal. Valter Vasila oli juhtiv Thirlmere skautlike noorte lipkonnas. Ligitõmbava isikuna suutis ta noori köita skautlikule ja pühapäevategevusele. Alguses tegutsesid seltsi täienduskool ja pühapäevakool mitu aastat üheskoos, hiljem eraldi, kuigi suurem osa lapsi käis mõlemas koolis.

1950. aastakümne algaastail oli Thirlmeresse elama asunud juba kaugelt üle saja eestlase, kellest suurem osa olid luteriusulised. Varsti tekkis soov organiseerida luterlased Thirlmere pihtkonnaks Sydney Jaani koguduse juurde. Pihtkonna asutamiskoosolek peeti 26.9.1954. Samas valiti viieliikmeline pihtkonna juhatus ning kolmeliikmeline naiskomitee. Sydney Jaani koguduse õpetaja praost Fr. Stockholm pidas pihtkonna esimese jumalateenistuse 25. dets. 1954.

Üldiselt kujunesid esimesed aastad võrdlemisi tegevusrohkeks. Võeti osa Sydney Jaani koguduse nõukogu- ja üldkoosolekutest, korraldati jõulupuid ja vaimulike laulude õhtuid, arutati eestlaste surnuaia rajamise küsimust ja võeti vastu

Eesti kirik, Oaks Road, Thirlmere, NSW.

mitmel korral külalisvaimulikke - õpetajat Hugo Jaanust Canberrast ja Ilmar Ainsaart Melbourne'ist, kes pidasid jumalateenistusi eestlaste kirikus

Thirlmere pihtkond võttis osa ka üldistest eestlaste üritustest. Korjati oma liikmete hulgas raha vanade puhkekodu asutamiseks Thirlmeresse. 1959. aasta alguses sõlmis pihtkonna juhatus Thirlmere eesti kiriku omaniku Elmar Pilt'iga kiriku kasutamise kohta erikokkuleppe, mis kehtib praeguseni.

Praost Fr. Stockholm oli pihtkonna vaimulikuks pensionile minekuni. Ta lahkumis-jumalateenistus toimus 2.10.1960 Thirlmere seltsimajas. Sellega lõppes ka pihtkonna elu ja tegevuse kindlustamise ajajärk. Tol korral oli pihtkonnal 53 liiget.

Uue õpetaja Einar Kiviste ametisse asumisega reorganiseeriti pihtkonna juhtimine. Määrati eluaegsesse ametisse ja kinnitati Jaani koguduse juhatuse poolt pihtkonna peavanemaks Villem Ojamets, pihtkonna vanemateks Johannes Ööpik ja Martin Villig ning organistiks Meinhard Pilt. Nende ülesandeks jäi kõikide pihtkonna eluga seoses olevate asjade ajamine ning jumalateenistuste korraldamine. Pihtkonna vanemate instituut oli õnnelikuks lahenduseks pihtkonna elu korraldamisel, kuigi selleski tekkis aja jooksul isikulisi muudatusi. Pihtkonna vanemate kohalt lahkunud Johannes Ööpiku ja Martin Villig'i asemele on kinnitatud Julius Kasepuu ja Juhan Pastel, 1973. a. surnud peavanema Villem Ojametsa koht on jäänud täitmata.

Kuna Elmar Pilt'i kiriku kasutamine oli kokkuleppega kindlustatud, siis muretseti altarilaud, altariaed ja armulauanõud ja Villem Ojamets kinkis altari- katted. Jumalateenistusi hakkas kaunistama Thirlmere segakoor võimalust mööda ja on seda traditsiooni jätkanud tänaseni. Korralisi jumalateenistusi peeti ja peetakse nüüdki kuus korda aasta.

Thirlmeres on peetud kaks leeri, esimese puhul õnnistati 23. jaanuaril 1966 St. Mark'i kirikus Pictonis 11 ja teise puhul 25. jaanuaril 1970 samas kirikus 12 Thirlmere eesti leerilast.

Praost Einar Kiviste on olnud oma ametiaja jooksul tihedalt seoses ka Thirlmere Puhkekoduga, külastades seda tihti oma ametireisidel Thirlmeresse. Samuti on Puhkekodu külastanud Sydney Jaani Koguduse Naisring, tuues külakosti ja ettekandeid Puhkekodu elanikele.

Erilist elevust tekitasid EELK peapiiskopi K. Veemi kaks külaskäiku Thirlmeresse 1975 ja 1983. Mõlemal korral järgnes jumalateenistusele vastuvõtt Eesti Seltsi poolt seltsimajas.

Thirlmeres elab ka kaheksa õigeusulist eestlast, kes kõik kuuluvad Sydney eesti Püha Peetri Kogudusse. Püha Peetri Kogudus loodi preester Diaskor Juurma algatusel, kes käis ka mitmel korral Thirlmeres jumalateenistusi pidamas. Kõik õigeusu jumalateenistused on peetud eestlaste kirikus.

1959. aastal kaotas kogudus hingekarjase, mille järel tegevus vaibus. Siiski käidi üksteise kodudes palveteenistustel ja Kanadast ja Rootsist muretsetud liturgia helilinte kuulamas. Vaimulikule osale järgnes tavaliselt seltskondlik osa, kus koguduseliikmed ja nende sõbrad annetasid korraldatud loteriide kaudu raha külalisvaimulike reisipiletite muretsemiseks. Nii külastasid Austraaliat praost Sergius Samon aastail 1973 ja 1980, preester Martin Juhkam 1976, Sinodi esimees preester Nikolai Suursööt 1978 ja praost Emanuei Lepik 1983. Kõik pidasid jumalateenistusi ka Thirlmeres, külastasid Puhkekodu ja seltsimaja ning kohtusid kohalike eestlastega.

1.3.1979 määras Eesti Apostliku Õigeusu Sinod Püha Peetri Koguduse alaliseks preestriks Vladimir Hiiesalu San Franciscost, kes asus elama Thirlmere Puhkekodusse täispansionile. Preester Hiiesalu oli peale oma koguduse lugupeetud nii luteri kui ka baptisti koguduse liikmete hulgas. Kuna ta ei olnud Ameerika kodanik, katkestati ta Ameerika pension ja tülikatest asjaajamistest hoolimata läks ta Ameerikasse tagasi, kus ta suri 1985. aastal.

Vähemalt kaks korda aastas tuleb kogudus kokku Thirlmeres elavate liikmete kodudesse - traditsioon, mis jätkub tänapäevani.

VIIMNE RAHUPAIK

Palju arutamist ja plaanitsemist nõudis eestlastele matusepaiga muretsemine, mis algas juba 1957. aastal. Pärast läbirääkimisi Wollondilly maavalitsuse ja N.S.W. Parkide valitsusega, milles esindasid eestlasi Oskar Urvet, Villem Ojamets ja Edgar Aavik ja eestlaste nimel tegid esitusi kohalik N.S.W. parlamendi liige Tom Lewis ja föderaaiparlamendi liige Jefferson Bate, mõõdeti 1961. aastal Thirlmere surnuaedade piirkonnas 3/4-aakriline maa-ala eestlaste matusepaigaks.

Tolleaegsete surnuaedade seaduste põhjal moodustati surnuaia hooldus- komitee koosseisus Villem Ojamets, Elmar Pilt, Lydia Moll, Edgar Aavik, Leonid Rampe, Paul Maidla ja August Pilt. Hoolduskomitee asus kohe maa-ala korrastamisele, mida tehti talgude korras. Teostati ka rahalisi korjandusi kalmistu korrastustööde heaks, muretseti istepingid ja istutati ilupuid. Hoolduskomitee tegeles eestlaste matusepaiga korrastamisega kuni 1.10.1967. Siis kaotati surnuaedade alluvus N.S.W. Parkide valitsusele, kelle asemel vastav kontroll anti omavalitsuse kätte. Thirlmere eestlased avaldasid soovi oma matusepaika ise korras hoida selleks moodustatud komitee vastutusel. Senine hoolduskomitee nimetati ümber Eestlaste Surnuaia Korrastuskomiteeks, mille esimene koosolek peeti 3.3.1968.a.

Surnuaiale leinamüüri püstitamise mõte tõsteti üles Thirlmere Eesti Seltsi "Koit" aasta-üldkoosolekul 1981. aastal, kus otsustati üksmeelselt, et leinamüür on vajalik. Tehtud otsuse alusel kutsus seltsi esimees Helmut Juske kokku Thirlmere eestlaste erakorralise koosoleku 14.6.1981, kuhu oli palutud ka praost Einar Kiviste. Koosolekul otsustati ühiselt, et leinamüür tuleb ehitada, ja moodustati seitsmeliikmeline komitee töö läbiviimiseks. Komitees olid esindatud kõik kohalikud uskkonnad, Eesti Abistamise Komitee, Eesti Võitlejate Ühing ja Thirlmere Eesti Selts.

Esitatud leinamüüri plaanidest valiti välja Heino Rebase oma. Leinamüüri ladus üles soomlane Tapio Tolvanen. Ehitusel paigutati leinamüüri alusesse teraskarp, millesse pandi ehituse plaan, ehitaja ja komiteeliikmete nimed, tolleaegsed "Meie Kodu" ja kohaliku ajalehe "Picton Post'i" eksemplarid ja sini- must-valge lindike. Leinamüüri ehitamise kulud kaeti annetatud rahast, mille ülejääk määrati surnuaia korrashoiu kassasse.

Leinamüür õnnistati praost Einar Kiviste poolt õpetajaabi Ülo Saare kaastegevusel 22.11.1981. Igal aastal novembris pühitsetakse surnuaiapüha, mil puhul esineb ka Thirlmere segakoor ning vahel muusikaansambel üldlaulu saatjana.

Üldiselt jätab eestlaste surnuaed Thirlmeres rahuliku, hästi korras hoitud ja hoolitsetud mulje. Sinna on paigutatud pinkide read ja seal, suurte puude varjus, võib rahulikult istuda ja mediteerida, eriti suvistel palavatel päevadel.