Pärast öist teekonda Tallinnast Dublinisse suundusime 8. septembri hommikul Dublini Ülikooli linnakusse, kus asub Delargy Centre for Irish Folklore ja National Folklore Collection ning kus meid juba ootas sealne arhivaar ning veesõidukite ja kalastamise uurija Crķostóir MacCįrthaigh.

Folklooriarhiivi hoidlates on peidus materjalid alates 19. sajandi lõpust - raamatukogu, audio-videokogu, helisalvestiste kogu ning käsikirjade kollektsiooni kuuluvad kümned tuhanded leheküljed ning sajad tunnid salvestisi. Arhiiv on küll varustatud moodsaima tehnika ning digiteerimisseadmetega, kuid paraku on puudus

personalist ning ka rahastuse seis ei ole kiita. Seminar Innovations and Traditions in Contemporary Society toimus arhiivi raamatukogus. Selle juhatas sisse Mare Kõiva ülevaatega folkloristika osakonna uurimisteemade kohta. Kirjandusmuuseumi arvutivõrgu tööpõhimõtete ning uue ja võimalusterohke serveri teemal sekundeeris talle infotehnoloogia spetsialist Saamuel Vesik.

Teadurid Piret Voolaid ja Anneli Baran tutvustasid lühivormide digitaalseid andmebaase. Neist esimene keskendus eesti mõistatuste perifeeria andmebaasidele (piltmõistatuste tekstikorpus oli internetis kättesaadav juba aastal 2002) ning teine peatus põhjalikumalt eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasil Justkui.

Kirjandusmuuseumi teaduskirjastuse eelretsenseeritavate väljaannete valmimisprotsessi tutvustasid toimetuse liikmed Maris Kuperjanov ja Asta Niinemets. Pärast seminari oli kõigil võimalus töötada arhiivi rikkalikus raamatukogus. National Folklore Collectioni raamatukogu sisaldab peaaegu 50 000 trükist peamiselt iiri, kuid ka teiste maade folkloori, etnoloogia ning sarnaste teadusalade kohta.

9. septembril viis tee meid Meathi maakonda Boyne’i jõe kallastele ajalooliselt ja arheoloogiliselt üliolulisse piirkonda - Tara mäele ning Brś na Bóinne kompleksi ühe käiguskalme - Newgrange’i juurde.

Legendide poolest kuulsat Tara e Kuningate mäge (iiri keeles Teamhair na Rķ) peetakse Iirimaa eelkristlike valitsejate kroonimiskohaks. Samas on see olnud oluline paik juba nooremal kiviajal, mil sinna rajati kalme e nn Mound of the Hostages - Pantvangide kääbas. Väidetavalt võib Tara mäelt selge ilmaga näha tervelt kolmveerandit Iirimaast.

Kui meie reisiseltskond Tara mäele jõudis, oli taevas pilves ja maa märg, st valitses tüüpiline iiri ilm. Saates meid mäega tutvuma, manitses giid Mary Gibbons meid ettevaatusele - mäenõlvad on järsud ja libedad. Mida ta aga ei maininud, olid lambad, keda samuti mäel karjatatakse, ning kes sellest oma märgid maha on jätnud ;) Vaade mäelt oli aga tõepoolest hurmav ning tundus isegi usutav, et suurem osa Iirimaast on künka otsast silmatav.

Kitsastel külavaheteedel u 100-kilomeerise tunnikiirusega kihutades jõudsime peagi oma reisi peamisse sihtpunkti - Newgrange’i.

Newgrange (koos sarnaste ja samaaegsete Dowthi ja Knowthiga) on ehitatud üle 5000 aasta tagasi, seega on ta vanem kui Stonehenge Suurbritannias või Egiptuse püramiidid. Tööks arvatakse kulunud olevat 300 mehe jõud 20-30 aasta jooksul. Kääpa jalamit ümbritsevad 97 hiiglaslikku horisontaalselt paigutatud kivikamakat, mõned neist kaunistatud graveeringutega. Kagufassaad, milles on ka pääs kääpa sisemusse, on laotud kvartsist. Peaaegu kääpa keskpaika viib 19 meetrit pikk kitsas käik, mis lõpeb ristikujulise kambriga. Newgrange’i funktsiooni üle on vaieldud, seda on peetud matusepaigaks, kuid vähesed luuleiud ei näi seda teooriat piisavalt kinnitavat. Kindel on aga see, et täpselt kääpa sissekäigu kohale ehitatud avausest hakkavad talvise pööripäeva hommikul sisse piiluma päikese esimesed kiired, mis jõuavad ristikambrisse ning täidavad selle mõneteistkümneks minutiks valgusega. Päikese jt taevakehade vaatlemiseks sobivaks peetud planeeringu ning pööripäevatõusu müstilise valgusmängu täpse rihituse tõttu peetakse Newgrange’i ehitajaid osavateks astronoomideks.

Kuna Newgrange’i kambrisse mahub vaid 20 inimest, proovivad igal aastal kümned tuhanded inimesed õnne kääbastesse külastusi korraldava keskuse loteriil, mille võitjatele on garanteeritud koht ristkambris just talvise pööripäeva päikesetõusul. Erakordselt veab aga neil lotovõitjatel, kellel õnnestub Iirimaa sageli pilvedega kaetud taevast tol hommikul tõepoolest ka päike välja võluda. Kolmapäeval tutvusime Dublini linna ning selle kunagiste kuulsate elanikega, kellest mitmele on püstitatud huvitavad mälestusmärgid. Tuntud traditsionaali Molly Malone ümisedes möödusime samanimelisest skulptuurist Grafton Street’il ning värvilisest Oscar Wilde’ist lamasklemas kivil peapiiskop Ryani pargis. Edasi sõitsime lõuna poole Sandycove’i, juba umbes 250 aastat kasutatavasse populaarsesse supluspaika Forty Foot’i (iiri keeles Na Daichead Cnįmh). Algselt meestele mõeldud ujumiskohas käivad end nüüd aasta ringi vette kastmas ka naised ja lapsed. Sandycove’is asuvast Martello tornist on oma maailmakuulsa Ulyssese tarvis inspiratsiooni saanud kirjanik James Joyce, kes seal lühiajaliselt peatus. Praegu asub tornis Joyce’i muuseum.

Järgmisena ootas meid reipa giid-bussijuht Michaeli juhtimisel mägine Wicklow maakond ning Glendalough org (iiri keeles Gleann Dį Loch e kahe järve org). Glendalough on tuntud seal paikneva kloostri poolest, mille asutajaks oli 6. sajandil elanud Püha Kevin. 1111. aastal määrati Glendalough Põhja-Leinsteri üheks piiskopkonnaks, ent sajandi pärast liideti see Dublini piiskopkonnaga ning ajapikku paiga kultuuriline ja vaimulik tähtsus vähenes. Kunagisest hiilgusest on säilinud vaid murdosa, seda enam, et 14. sajandi lõpul purustasid kompleksi inglise väed. Hoolimata sellest jäi sinna kohaliku tähtsusega kirik ning koht oli oluline palverännakute sihtpunkt. Praeguseni näha olevad ehitised on pärit arvatavasti umbes vahemikust 10.-12. sajand. Kõige kaugemale paistab 30 m kõrge ümartorn, mis ilmselt kella- ja kindlustorni ülesannet täitis, kuigi naljahambast giidi sõnutsi olevat tegemist maailma esimese kosmoseraketiga, mille ehitajateks olid muidugi iirlased. Pärast paekivist kiriku ning torni, surnuaia ning varemetega tutvumist oli kõigil võimalus matkata mööda korralikku ja libisemiskindluse tagamiseks kanavõrguga kaetud laudteed mööda järve äärde, kust aga üha tihenev sadu meid üsna õigeaegselt bussi tagasi peletas.

Oma viimase päeva Dublinis pühendasime tööle Trinity College’i raamatukogus ning huvipakkuvamate muuseumide külastamisele.

Iiri Rahvusmuuseumi arheoloogia osas olid väljas uhked näitus Iiri pronksiaegsetest kullaleidudest ning elust-olust alates maa asutamisest umbes 9000 aastat tagasi, rauaaegsetest rabalaipadest, väljakaevamistest Tara mäel ja keskaegsest Iirimaast ning elust ja surmast Rooma riigis. Sügavaima mulje jätsid muidugi kullakoormad ning aastatuhandeid soodes parkunud inimjäänused.

Iiri Rahvusmuuseumi pronksiaegsete kuldesemete kogu on Lääne-Euroopa üks suuremaid ja olulisemaid. Leidude tohutu hulk viitab rikkalikele maagimaardlatele, kuid seni ei ole kindlaks tehtud, kust täpselt muistne kuld saadi. Arvatavasti on tegu jõgede ja ojade setetest leitu ja välja pestuga. Põhilised metallitööoskused jõudsid Iirimaale ilmselt tänu kõiki tootmise etappe tundvatele meistritele siis, kui see tehnika oli juba täielikult välja arenenud. Näitusel oli väljas nii kullalehtedest valmistatud filigraanse mustriga ehteid kui ka jämedast kullatraadist painutatud ja spiraali keeratud võimsaid kaela- ning käevõrusid, sõrmuseid, rinnanõelu, sõlgi, karpe ja palju muud.

Väljapanekul „Kingship and Sacrifice“ oli võimalik tutvuda omapäraste ning eriti Loode-Euroopale iseloomulike leidude - rabalaipadega. Koos jäänustega muistsetest inimestest olid näitusel ka samast ajast ning kohast pärit esemed ning video vahendusel sai aimu põhieksponaatide taastamise ja konserveerimise tööprotsessist. Näitus keskendus uuele teooriale, mille kohaselt olid tolleaegsed inimohvrid seotud kuningavalitsuse ning kuninglike riitustega.

Rabalaipu oli rahvusmuuseumi näitusel kokku neli, millest kaks, nn Oldcroghani ja Clonycavani rauaaegsed (u 400-200 a eKr) mehed on leitud alles üsna hiljuti, 2003. aastal. Nende maiseid jäänuseid on väga põhjalikult uuritud, kuna pärast nende avastamist alustati spetsiaalse projektiga. Selle käigus viis terve plejaad eri maade erinevate teadusalade eksperte läbi mitmesuguseid protseduure - mh kompuutertomograafia, võeti sõrmejäljed, tehti patoloogiline analüüs. Kõik see on oluline leitu paigutamisel laiemasse Euroopa konteksti.

Päeva teist poolt jätkasime Iiri Rahvusgalerii külastusega. Galerii otsatutes labürintsaalides ning veelgi enam hoidlates on kunstiteoseid alates 14. sajandist. Vaatamiseks olid väljas nii iiri kui ka kogu Euroopa kunstnike töid - skulptuure, maale, graafikat. Esindatud on Rubens, Vermeer, Picasso, El Greco, loomulikult iirlaste uhkus J. B. Yeats, H. D. Hamilton, W. F. Osborne, kui nimetada vaid mõnd. Kunstisaal ning suveniiri- ja raamatupood galerii fuajees jäidki meie seiklusrikka seminar-retke lõppakordiks. Edasi jäi vaid oma sumadanid haarata ning tõtata lennukile. 12. septembri varahommikul, nagu plaanitud, maandusime jahedas ja rõskes Tallinnas.

Pildid

Tekst Helen Hanni