Medica II, kolmapäev, 18. mai

Ilu ja tervise aspekt rahvakalendris

Eesti folkloor (kogumisajaga alates 19. sajandi lõpukümnenditest) laseb heita pilgu ilu ja tervise käsitluse muutustele. Tervisetaotlus on olnud üksiti füüsilise teuevuse ja vastupidavuse taotlus, et inimene suudaks tulla toime talutöö koormusega. Siit lähtub ka arusaam ilust, mille üks märke on olnud punased põsed. Aegade möödudes hakati linlikku moodi ja mõisa härrasrahvast matkides pidama ilusaks "klaari", päevituseta (kahvatut) näonahka.

Rahvameditsiinile annab seos kalendritavandiga lisamõõtme. See tuleneb arusaamast, et aeg kulgeb lõikudeks liigendatud osistena, kusjuures nende lõikude (ka ajapunktide) kvaliteet ei ole ühene. Maagilise mõtestatuse poolest on kõige olulisemad üleminekukohad ühest kvaliteedist teise - liminaalne aeg, piirilolek. Seoses sellega on ennetavas ja tõrjemaagias oluliseks peetud nii aega enne teatavat tähtpäeva kui ka tähtpäeval. Käitumisjuhendites on määrsõnadel enne ja pärast sisuliselt kandev osa (nt jüripäev, vana-aastaöö).

Päikesekalendri kõige olulisemad piiriloleku kohad on kõige kõrgema ja madalama päikeseseisaku ajad, mille väljendiks on jaanipäev ja jõuluaeg. Fenoloogilises kalendris on ilu ja tervise aspekti esindatuse poolest üks markantsemaid tähtpäevi vegetatsiooniperioodi algusega seonduv jüripäev, kuukalendri osas kuufaasid ja vanakuu viimase veerandi neljas päev - kaduneljapäev (sobib tõrjemaagilisteks toiminguteks).

Eraldi väärivad märkimist katoliku kirikukalendri paastuajad, sest paastumise mitmed vormid on maailma rahvastele omased konfessionaalse kuuluvusetagi ning paastumisel on koht ka tänapäeva ühiskonnas. Setumaal leidub vanema põlvkonna elanike seas vähemasti lihavõttepaastu pidajaid tänini, liha- ja piimatoitudest loobumist on peetud liiga karmiks ja tervistkahjustavaks eelkõige lastele.

Pühakukultuse mõju on täheldatav neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul, nende seas olulisimaid on paastumaarjapäev. Paastuaja algus - tuhkapäev - on juuksehoolduse suhtes vastunäidustatud, sellele eelnev vastlapäev oma linakasvumaagiaga meie regiooni linalakkadest naisperele aga eriliselt soodus.

Ilu- ja tervisetaotlus peab silmas elemente, nagu metall, maa, õhk, tuli ja vesi, ning kontakti looduse väge kandva rohelusega. Aasta kõige aktiivsem aeg on ses suhtes kevad alates selle saabumist märkivatest tähtpäevadest ja lõpetades jaanipäevaga.

Rahva meditsiin

Mõistel rahvameditsiin on tavapruugis ja erialakirjanduses palju sünonüüme, nagu näiteks traditsiooniline meditsiin, alternatiivmeditsiin, pärimuslik meditsiin, mitteakadeemiline meditsiin - igaühel neist oma varjund ja iseloomulik rõhuasetus. Rahvameditsiin on laiem, ulatuslikum, võib isegi öelda, et globaalsem mõiste. Kuid mida laiem on üks mõiste, seda raskem on määratleda selle välja, panna see kindlatesse raamidesse või defineerida seda üheselt, ilma et sellise piiramisega makstaks lõivu meie teadusmõttele nii iseloomulikule lahterdamismaaniale.

Ettekandes avatakse erinevaid rahvameditsiini mõiste aspekte eri distsipliinide vaatevinklist ja iseloomustatakse, pidades silmas kaugemat eesmärki - 19. sajandi eesti rahvameditsiini taimeravitekstide semiootilist analüüsi -, materjalipõhist rahvameditsiini ning eristatakse see rahvameditsiini laiemast mõistest.

• Mõistes rahvameditsiin vastanduvad kaks osa: rahva- (arhailine, traditsiooniline) ja meditsiin (teaduslik, uuenduslik), kusjuures mõlemad kannavad vastavalt kontekstile eripäraseid tähendusvarjundeid.
• Kuna meditsiin on tervise säilitamise kunst ja teadus, on vaja defineerida tervist kui kultuuri- ja kontekstispetsiifilist nähtust kirjeldavat, vastandmõistega haigus tihedalt seostuvat mõistet.
• Kõige lihtsam viis rahvameditsiini mõiste piiritlemiseks on vastandamine akadeemilise meditsiiniga, nagu seda meditsiinikirjanduses ka tehakse. Kuid piir nende vahel on ahtake, sest mõlemad kasutavad teise võtteid ja vahendeid (nt perearst, kes soovitab külmetuse puhul jalavanne või aspiriini pakkuv naabrinaine).
• Humanitaarteadustes on rahvameditsiin eelkõige pere- või kogukonna katkematu pärimuse osa, selles kasutatakse kultuuriliselt aktsepteeritavaid ja looduslikult kättesaadavaid vahendeid ning selle reeglistik arvestab suuremas osas kohalikke keskkonnatingimusi ja tavasid.
• Rahvameditsiini on raske vaadelda globaalselt, säilitades mõiste väljapiire. Seega tuleks lähtuda konkreetse rahva oma meditsiinist ja rääkida mitte rahvameditsiinist vaid rahva meditsiinist.
• Iga rahva meditsiin on mõjutatud erinevatest nähtustest (paikkondlik akadeemilise meditsiini modifikatsioon, kirjandus, naaberrahvad jms), mida tuleb selle analüüsimisel arvestada, kusjuures olulisel kohal on mitte ainult konkreetse kogukonna, vaid ka konkreetse indiviidi teadmised ja vastuvõtulävi.
• Rahva meditsiin on kompleksne nähtus. See koosneb registreeritud üksikjuhtudest, millest uurija vahendusel moodustub rahvameditsiini sildi alla üldistatav.

Ravimtaimede ATC-klassifikatsioon ja Eesti rahvameditsiin teineteise peeglis

Ravimite koostisse kuuluvate toimeainete ATC-klassifikatsiooni süsteemi (The Anatomical Therapeutic Chemical classification system) alusel rühmitatakse toimeained tulenevalt organitest ja organsüsteemidest, terapeutilistest iseärasustest ja keemilisest ehitusest neljal tasandil. Anatoomiline tasand jaguneb 14 põhirühma (nt B - veri ja vereloomeorganid), järgnevad terapeutiline (nt B03 - antianeemilised preparaadid) ja keemiline (nt B03A - rauapreparaadid) tasand ning lõpuks konkreetne toimeaine (nt B03AA07 - raudsulfaat). Toimeainete sisalduse alusel saab ATC-indeksis omakorda fikseerida konkreetsed, antud riigis kasutatavad ravimid. Ühelt poolt on ATC-klassifikatsioon aluseks ravimite registreerimisele riigis, teiselt poolt ka nende ordineerimisele, väljendades alternatiivseid võimalusi. Kolmandaks väljendab klassifikatsioon tänapäevaseid seisukohti raviainete toimest, mis ju ongi nende võimalikult detailse rühmitamise aluseks.

Viimastel aastatel on asutud tõsisemalt tegelema ravimtaimede sobitamisega ATC-klassifikatsioonisüsteemi. Senini on arvatavasti parimaid tulemusi saavutatud Uppsalas tegutsevas WHO (World Health Organization = Ülemaailmne Terviseorganisatsioon) koostöökeskuses, kuigi sealsete spetsialistide koostatud indeks (Herbal ATC index) on praegu veel mustandi staatuses.

Ravimtaimede ATC-põhine liigitamine on komplitseeritud kahel põhjusel. Esiteks, paljude taimede toimed põhinevad eeskätt etnomeditsiini andmetel või paremal juhul ka loomkatsete tulemustel. Tõsikindlaks peetavad inimkatsed on kliiniliste uuringutena teostamata. Seega napib usaldusväärset teaduslikku infot ja taimede klassifitseerimine saab toetuda suures osas vaid teaduslikule vaistule. Teiseks, droogidel on enamasti üks kuni kolm, harva ka neli põhitoimet. Neile lisandub piiramatul hulgal hoopis ebamäärasemalt avalduvaid kaastoimeid. Kolmandaks, ravimtaime konkreetne toime sõltub paljudel juhtudel ravimivormist ja selle valmistamise tehnoloogiast. Nii tekibki küsimus, mida siis ikkagi arvata primaarseks toimeks.

Käesolevas uurimuses on vaatluse alla võetud eesti rahvameditsiinis kasutatud taimed, lähtudes etnomeditsiinilisest andmebaasist "Herba". Seega on püütud andmebaasis mainitud haigusi tõlgendada toimetena ja sobitada esivanemate kasutatud taimed ATC-klassifikatsiooni võimalikult adekvaatsetele anatoomilistele ja terapeutilistele tasanditele. See näitab ühelt poolt seda, kas ja mil määral langeb esivanemate empiiriline kogemus kokku nüüdisaegsete arusaamadega ravimtaimede toimest. Teiselt poolt aitab see edasi arendada ATC-indeksit ennast ja annab uusi ideid farmatseutilisteks uuringuteks tulevikus.

Ravimtaimede kasutamine

Inimesed on ajast aega püüdnud oma terviseprobleemidele abi otsida taimedest. Taimsed preparaadis on ühed vanimad ravivahendid maailmas. Teadaoleval ilmus esimene taimravi õpik juba 2500 aastat eKr. Ravimtaimede tähtsus pole tänapäeval vähenenud, kuigi taimsete ravivahendite osa meditsiinis on riigiti väga erinev ja sõltub paljus ajaloolisest taustast.

Eestis on ravimtaimedele viimastel aastatel taas hakatud enam tähelepanu pöörama. Ilmunud on hulgaliselt kirjandust erinevate taimede kasulikkusest ja tarvitamisest. Taimede kasutamise raviks teeb keerukas nende koostise komplitseeritus, sest taim sisaldab sadu või tuhandeid aineid, millest paljud võivad mõju avaldada. Samuti on keerukas kodustes tingimustes toimeaineid kätte saada.

Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli uurida, kui levinud on rahvameditsiini meetodite, sh ravimtaimede kasutamine eestlaste seas. Uurimus viidi läbi 1997. aasta oktoobris, mil küsimustik saadeti koju 1040 18-65-aastasele eestlasele üle Eesti. Korrektselt täidetud küsimustikke saadi tagasi 530.

Uuringust selgus, et eestlaste seas on rahvameditsiini meetodite kasutamine väga levinud, ainult 8,5% vastanutest väitsid, et nad ei kasuta rahvameditsiini meetodeid üldse. Enamasti väideti rahvameditsiini meetodeid kasutatavat oma arvamuse põhjal (72,1%), arsti soovitusel kasutajaid oli 19,4%. Kõige populaarsem meetod, mida väideti end kasutatavat, olid ravimteed (95,4% vastanutest). Uurimusest selgus, et mida nooremad oli vastajad ning mida kõrgema haridustaseme ja sissetulekuga, seda enam lähtutakse ravimite looduslikkusest ja seda enam kasutatakse ka ravimtaimi. Enamasti otsitakse ravimtaimede kasutamisega leevendust kergema haigestumise korral (16,8%), ka kasutatakse neid lisaks ravimitele (63,5%). Kõige enam otsitakse leevendust ravimteedest külmetushaiguste korral. Kõige sagedamini kasutatakse kummeli-, pärnaõie-, piparmündi-, saialille-, raudrohu-, naistepuna-, kõrvenõgese-, leesika-, nurmenuku-, kibuvitsa- ja vaarikadroogi. Kokku nimetati 75 liiki taimi, mida kasutatakse raviks.

Enamik vastajatest eelistas ravimtaimepreparaate osta apteegist (80,7%) või koguda ise (68%).

Võib väita, et ravimtaimede kasutamine on eestlase seas väga levinud. Selleks, et ravimtaimedest tõesti ka kasu oleks, peaks rohkem tähelepanu pöörama ravimtaimede tundmaõppimisele, nende kasutusviisidele ja korjamisele.

Hüperventilatsiooni võimalikest seostest nganassaani rituaalse tantsuga

Uurimuse aluseks on andmed nganassaani rituaalse karutantsu kohta aastatest 1884 (Middendorff 1956), 1961 (Simchenko 1963) ja 1989 (Ojamaa 2002). Lisaks koreograafilisele aspektile sisaldavad nimetatud kirjutised ülevaadet tantsu muusikalisest saatest. Saade koosneb kähisevatest helidest, millega jäljendatakse karu urinat. Lisaks imiteerivale tämbrile on tantsu saatehelindis oluline komponent ka rütmiline ja kiire hingamine. Vastupidiselt tavapärasele laulmisele tuuakse helisid kuuldavale nii sisse kui välja hingates. Karutantsu tantsiti mõõdukas tempos ringis liikudes. See vältas tunde ning võis lõppeda tantsijate kokkuvarisemisega

Etnoloogide kirjeldustele toetudes on võimalik väita, et heliline tegevus, mis saadab Araabiamaades viljeldavat dhikr'i, kõlab sarnaselt nganassaani tantsusaatega. Seda iseloomustatakse kui möirgamist või kähinat, mis tekitatakse kõri tagaosas. Helind on seotud spetsiifilise hingamistehnikaga: see seisneb sisse- ja väljahingamise rütmilises vaheldumises. Dhikr'i eesmärgiks on kollektiivse transi saavutamine (Rouget 1985: 265-273).

See teadmus sai ajendiks T. Ojamaa ja J. Aru (MD) interdistsiplinaarsele uurimusele. Eesmärgiks oli leida võimalikke põhjendusi, püstitamaks hüpoteesi, mille kohaselt tahtlikku hüperventileerimist ja sellega seonduvat hüpokapniat saaks käsitleda teadvusekaotust põhjustava mehhanismina nganassaani rituaalse musitseerimise käigus (Ojamaa, Aru 2005). Karutantsu videosalvestuse analüüs ning hingamistsüklite kompuuteranalüüs näitab, et hüpoteesi püstitamine on põhjendatud.

Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusfondi grant 5118 "Heli akustilise analüüsi rakendamine etnomusikoloogias".

Arsti saatekirjaga rahvaarsti juures

Eesti 1980. aastate erijooneks on, et mõned rahvaarstid võtsid patsiendi vastu üksnes arsti saatekirjaga, mida võib pidada maailmapraktikas tavatuks. Meditsiiniantropoloogia ja pärimushoiakute uurimise seisukohast põneva kümnendi jooksul said imearstid esipoliitikutega samaväärselt tuntuks, rahvaarstide abi kasutamine legaliseerus ja nende staatus muutus.

Alternatiivsete ja arhailiste raviviiside elavnemine ühtis riiklikult karmistunud kontrolliga rahvameditsiini ja imearstide tegevuse üle. Rahvaarstid kasutasid sellega kohanemiseks erinevaid taktikaid ja käitumismudeleid, muutus raviseanss, vähemal määral teisenesid ka haiguste seletamise viisid. Võiksime esitada hüpoteetilise küsimuse, kas kõike seda mõjutas ka isikuidentiteedi ja etnilise identiteedi muutumine.

Nende kõrval on arvatavalt kaalukad Arthur Kleinmanni sõnastatud seaduspärasused, näiteks tõdemus biomeditsiini püüdest avardada oma professionaalseid raame ja mudeleid ning integreerida teistsuguseid mudeleid, eeskätt aga postulaat haigusest kui kannatusest.

Haiguse käsitlemine kannatusena tõstatab aga haige inimese ja sotsiaalse rühma seisukohalt kaks põhilist küsimust: miks mina? (jahmatuse küsimus), ja mida saab ära teha? (korra ja kontrolli küsimus). Kannatuse selline aspekt ei kuulu otseselt biomeditsiini valdkonda, küll aga tegeleb sellega rahvameditsiin.

Analüüs põhineb ühe rahvaarsti arhiivil, mille põhjal on jälgitav arstide ja patsientide võrgustik ja päritolu, võrreldav arsti saatekirjale kirjutatud diagnoos patsiendi eneseanamneesiga ning nähtav haiguste skaala, millega abi otsima mindi.

Arst, rahvaarst ja patsient olid seotud nõukogude ajal mitmetasandiliste informaalsete võrgustikega (sugulus, hõimlus, sõbrad, kolleegid, territoriaalne päritolu jm), staatussuhetega, juurdepääsuga raskesti ligipääsetavatele ressurssidele jpm.

Sotsialismiajastu eri kümnenditel kehtisid mõlema - meditsiini ja rahvameditsiini - esindajate suhtes erineva rangusega reeglid. Rahvaarste ohustas periooditi eeskätt omakohus, harvem kohtukaebused. Topeltmoraali ja -standarditega 1980. aastad muutsid olukorra ka juriidiliselt pingsaks.

Haiguste ja probleemide keerukus, millega rahvaarsti juurde pöörduti, osutab meditsiiniliste kitsaskohtade kõrval lahendust vajavatele sotsiaalsetele küsimustele.

Ravitsemisoskus kui rühma pärimuslik teadmine: Siberi Rõzhkovo küla näide

Oma ettekandes jälgin rahvapäraste ravimisviiside ja -võtete kasutamist Siberi Rõzhkovo küla virulaste (st eestlaste ja soomlaste) pärimusrühmas. Materjal põhineb aastatel 1999 ja 2000 Rõzhkovos läbi viidud välitöödel. Küsitlemisel keskendusin vanema põlvkonna esindajatele (sündinud aastatel 1913-1933), kes oskasid eesti keelt.

Rõzhkovo on Lääne-Siberi vanim luteriusuliste segaasundus, mille rajasid 1803. aasta paiku Vene tsaarivõimu poolt välja saadetud ja mis sai täiendust hilisemaist väljarännanuist. Rõzhkovosse paigutati eeskätt luteriusulisi: eestlasi, lätlasi, sakslasi, soomlasi, rootslasi, aga mingil määral ka õigeusklikke venelasi.

20. sajandi lõpuks oli Rõzhkovost saanud paljurahvuseline ja

-keelne küla. Külanõukogu andmetel aastast 1997 elas seal 11 rahvuse esindajaid (umbes 750 inimest). Enamusrahvuseks olid venelased (umbes 400), kuid ühtset kogukonda eri paigust ja eri aegadel külla tulnud venekeelsed elanikud ei moodusta. Järgnesid lätlased (umbes 145) ja eestlased (umbes 115). Segaabieludest ja tihedast suhtlusest hoolimata oli lätlastel ja virulastel kummalgi külas oma territoorium - läti ja viru pool.

Rõzhkovo virulaste ravitsemisoskus on rühma pärimuslik teadmine, mida antakse edasi põlvest põlve ning mis on tänini püsinud suhteliselt elujõulisena. Jälgin, kuivõrd rahvapäraste ravimisviiside ja -võtete traditsioonis püsimisele on kaasa aidanud kollektiivse ravitraditsiooni tundmine ja tegelik praktiline vajadus, kuidas toimub mitmekultuurses ja -keelses kogukonnas ravioskuste üleandmine ja vastuvõtmine (nt ravisõnade keel, tõlkimine, ravisõnade ja -toimingute ning tõrjemaagiliste kaitsekirjade kirjapanek, kirjanduse kasutamine) ning missugune on ravitseja staatus pärimusrühmas, kas ja kuivõrd omistatakse tähelepanu ravitseja rahvusele, vanusele, isikuomadustele jm. Ühtlasi jälgin ravitseja rolli muutumist erinevates ühiskondlik-poliitilistes oludes - näiteks rahvaarstide tegutsemist riikliku meditsiinisüsteemi jõulise arendamise ja ravitsemise keelustamise tingimustes ning tänapäeva vabamajanduse olukorras.

Institutsionaliseeritud šamanism, geenifond ja terved eluviisid: rahvuse loomine Jakuutia moodi

Sahha Vabariik ehk Jakuutia on Vene Föderatsiooni suurim Ida-Siberis asuv subjekt. Vabariik kuulutas ennast suveräänseks 1991. aastal. Esimese presidendi Nikolajevi juhatusel asuti looma ka rahvusriiki, konsolideerides titulaarrahvast sahhasid ehk jakuute rahvuslikku eripära rõhutava ideoloogia ümber. Samaaegselt alustas valitsus poliitikat rahva füüsilise tervise parandamiseks.

Sahha rahvusideoloogias on oluline roll nn traditsioonilise kultuuri ja erilise päritolu rõhutamisel. Rahvusromantilised ideoloogid näevad jakuute kui rahvusrühma, kes on aastasadu karmi kliimat trotsides suutnud luua omanäolise kultuuri. Rahvusliku ideoloogia üheks väljendusvormiks on rahva juurte demonstreerimine kõikvõimalikes vormides, mis viis ka selleni, et nn traditsiooniline meditsiin ja selle kandjad - šamaanid - koondati riiklikult organiseeritud Rahvameditsiini Liitu ja selle juhtivad liikmed said riigistruktuuride osaks.

Et Sahha Vabariigi üks funktsioone on jakuutide kui rahvuse hoidmine ja arendamine, käivitati nn rahvusliku geenifondi poliitika, mis püüab rahva vaimset ja füüsilist tervist hoida ja arendada näiteks tervislike eluviiside propageerimisega. Lähtudes 2000. aastal välitööde käigus kogutud materjalist, analüüsin oma ettekandes seda, kuidas Sahha Vabariigis luuakse riiklikul tasandil kujutletavat kogukonda (imagined community), kombineerides nn leiutatud traditsiooni (invention of tradition) meditsiinilise retoorikaga.

Medica II, neljapäev, 19. mai

Tartu Ülikooli Füüsilise Antropoloogia Keskus Eesti meditsiinilise antropoloogia arendajana

Füüsilise Antropoloogia koolkonna rajaja Eestis oli Juhan Aul. Olles bioloog ja zooloogiakateedri dotsent ning hiljem selle juhataja ja professor, koostas ta eesti meeste, naiste ja koolilaste füüsilise antropoloogia alused, normatiivid. Ta tegeles eestlaste rassilise kuuluvuse uurimisega, eristas ida- ja lääne-balti rassi ning uuris eestlaste paleoantropoloogiat. Ta moodustas Eesti Loodusuurijate Seltsi juurde antropoloogiasektsiooni, mille 66. aastapäeva tähistati 25. aprillil 2005.

Tema lähemateks kaastöötajateks olid bioloogiakandidaadid Leiu Heapost ja Karin Mark. Esimene neist analüüsis Tallinna koolide õpilaste füüsilist arengut ja teise elutööna kogutud materjalidest annab L. Heapost lähemal ajal välja suuremahulise soome-ugri rahvaste füüsilise antropoloogia alase teose.

Tuginedes eelkäijate kogemustele jätkusid antropoloogilised uuringud 1971. aastal Tartu Ülikooli (TÜ) arstiteaduskonna sünnitusabi ja günekoloogia kateedris ja alates 1993. aastast TÜ Füüsilise Antropoloogia Keskuses. Tekkis teaduslik koostöö Euroopa Antropoloogia Assotsiatsiooniga. 1995. aastal asutati sotsiaalministeeriumi toetusel rahastatav Eesti Antropomeetriaregister ning jätkatakse Juhan Auli algatusel 1964. aastal alguse saanud antropoloogiliste tööde kogumiku väljaandmist. Praegu on jõutud ingliskeelse Papers on Anthropology XIII aastakogumiku väljaandmiseni.

Füüsilise Antropoloogia Keskus on välja töötanud vastsündinute, koolilaste, üliõpilaste ja rasedate kehaehitusstruktuuri alused ning loodud vastavad somatotüüpilised klassifikatsioonid. Need võimaldavad süstematiseerida üksikasjalikke kehaehituse ja kehakoostise andmeid ning seostada neid põetud haiguste, tervise ja toitumisega.

Valminud on doktoritöö puberteediealiste poiste ja tüdrukute kehaehitusest ning seksuaalsest arengust (Gudrun Veldre). Valmimas on doktoritöö kutsealuste füüsilisest antropoloogiast ja siiratud neeruga haigete toitumisalasest rehabilitatsioonist (Liidia Kiisk).

Antropoloogia ajalugu Tartu Ülikoolis uurib Jaan Kasmel.

Paleontoloogiaga tegeldakse Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis (Leiu Heapost, Raili Allmäe, Jana Limbo).

Praegu asub Füüsilise Antropoloogia Keskus Toomel Vanas Anatoomikumis ning seal valmistatakse ette Vana Anatoomikumi 200. aastapäeva juubelikonverentsi antropoloogia sektsiooni. Aasta lõpul lõpetatakse lisaks senisele koolilaste kehaehituse normatiividele (1998) Eesti täiskasvanud elanikkonna (20-70-aastaste) pikkuse, kaalu ja kehamassiindeksi normatiivide koostamine.

12-18-aastaste eesti koolitüdrukute keskmise kehapikkuse, -massi ja kehamassiinndeksi muutumisest 20. sajandil

Maailmas jätkuva kooliõpilaste ülekaalulisuse ja rasvumise kasvu taustal võtame vaatluse alla ajavahemikus 1936-1996 toimunud muutused eesti koolitüdrukute keskmise kehapikkuse, -massi ja kehamassiindeksi (KMI) osas seitsmes vanuserühmas.

Uurimuse läbiviimisel kasutame tuntud antropoloogi, Tartu Ülikooli zooloogiaprofessori Juhan Auli (1897-1994) 1936. aastaks mõõdetud 765 12-18-aastase koolitüdruku kehapikkuse ja -massi andmeid. Järgmised andmed samade tunnuste kohta kogus sama teadlane 40 aastat hiljem.

Meie andmed 918 koolitüdruku kohta samades vanuserühmades pärinevad aastatest 1983-1986 tolleaegse haridusministeeriumi loal korraldatud üle-eestilise kohtumeditsiinilise suunitlusega antropoloogilisest uuringust. Viimased, 1996. aasta andmed pärinevad Eesti Antropomeetriaregistrist.

Erinevate vanuserühmade keskmise kehapikkuse ja -massi kõrval võtame kasutusele ka KMI, mis võimaldab hinnata nii laste kui ka noorte kehaehitust ja toitumust, lähtudes eale vastavatest rahvuslikest normidest.

Järgneva analüüsiga on välja selgitatud 40, 50 ja 60 aasta jooksul aset leidnud muutused eesti koolitüdrukute keskmise kehapikkuse, -massi ja KMI osas vaadeldavas seitsmes vanuserühmas. Tähelepanuta ei jää ka viimastel aastakümnetel toimunu.

Rahvameditsiinist meditsiiniõpingutele Dorpatisse (Tartusse)

19. sajandi ühe kuulsama loodusteadlase Karl Ernst von Baeri (1792-1876) esimene samm pikaajalise viljaka teadusliku tegevuse teel oli 1814. aastal Tartu (endises Keiserlikus Dorpati) ülikoolis kaitstud doktoriväitekiri "Eestlaste endeemilistest haigustest". See ladinakeelne uurimus sisaldab andmeid praeguse Eesti alal 19. sajandi alguses elanud pärisorjadest talupoegade eluolust, nende tervislikust seisundist, põetud haigustest ja nende põhjustest.

Väitekirja viimases peatükis "Üht-teist eestlaste haiguste ravimisest" on antud lühike ülevaade ka eesti rahvameditsiinist, rahva seas tegutsenud "tarkadest" ning nende kasutatud ravivõtetest, mille hulgas on leidnud märkimist ka kodumaiste taimede kasutamine. Selle küsimuse käsitlemiseks oli K. E. v. Baer üsna hästi ette valmistatud. Juba noorena oli ta huvitunud botaanikast, hakanud seejärel koguma ravimtaimi ja neid isegi praktiliselt kasutanud, aidates niimoodi oma kohaliku päritolu koduõpetajat, kes tohterdas Baeridele kuulunud Piibe mõisa rahvast ja ümbruskonna talupoegi.

1803. aastal Baeride perekonda guvernöörina ametisse asunud A. F. Glanström oli meditsiini õppinud välismaal. Oma stuudiumi pidi ta katkestama 1798. aastal, kui keiser Paul I andis välja korralduse, mille järgi kõigil välismaa ülikoolides viibivatel Vene riigi alamatel tuli kiiresti kodumaale tagasi pöörduda.

Arvatakse, et just botaanika, kitsamalt ravimtaimede kaudu jõudis Karl Ernst von Baer meditsiiniõpingute juurde.

"Tütarlapsest sirgub naine": hoiatusjutud tütarlastele populaarses meditsiinikirjanduses

Didaktilise suunitlusega meditsiini ja hügieeni puudutavates tekstides võib nende kriitilisel läbilugemisel jälgida kindlat tüüpi võimusuhete kehtestamist, teatud seisukohtade esitamine ainuõigetena, rohkelt mõningate tavapäraste käitumismallide ja normaalsete nähtuste patologiseerimist ning rõhutatud teadusliku (resp. üleva) ja rahvaliku (resp. madala) diskursuse vastandamist.

Vaatlen Ene Koogi populaarses väljaandes "Tütarlapsest sirgub naine" (1978) ilmnevaid domineerivaid retoorilisi mudeleid ja folkloorseid jutuzhanre meenutavaid õpetlikke näitelugusid.

Tütarlapsest naiseks saamise teema on väga kultuurisidus ja peegeldab tundlikult antud kultuuris valitsevaid sooideoloogiaid ja tabusid. Niisiis võib ka nendest tekstiosadest, mida Ene Kook on esitanud teadusliku, tõese ja meditsiinilisena, leida teatud konstruktsioone ja arusaamu, mida tänapäeval võiks pidada pigem käibetõdede või folkloori hulka kuuluvaks. 1970.-1980. aastatel puberteedieas olnud eesti tütarlaste teadvuses on tõenäoliselt nii mõnigi selles raamatus toodud 74 näitejutu süzheest, aga võib-olla ka mõni konservatiivne tarkus naise keha või hügieeni kohta.

"Tütarlapsest sirgub naine" peegeldab ühiskonda, milles ta on loodud: õpetab antud ühiskonnas käibel olevaid ja normidele vastavaid käitumismudeleid ja patologiseerib või esitab negatiivsete variantidena alternatiivseid käitumismudeleid.

Maailm meie ümber ja sees: tehislikustumine

Inimühiskonna areng, kui käsitleda seda välise maailmaga suhete seisukohalt, on liikunud üha laieneva tunnetuse ja sellega paratamatult kaasneva tehisliku hõlvamise suunas. Tsivilisatsiooni püüd uute tehnoloogiliste võimaluste poole, mille abil loodust oma kontrollile allutada ning utilitaarsetes huvides ära kasutada, on olnud inimkonna juhtmotiiviks juba vähemalt valgustusajastust peale. Tegelikult võib selle aga ilmselt viia tagasi inimkonna algusaegadesse.

Inimeseks olemine tähendabki looduse vormimist ja kujundamist, lähtudes meie isekatest vajadustest. Inimliik on domineeriv kogu Maa biosfääri ulatuses. Inimene on asustanud peaaegu kogu Maa kõikvõimalikud elukeskkonnad ning lühiajaliselt isegi ookeanisügavused ja lähikosmose. Inimene kasutab peaaegu 40% kogu planeedil Maa fotosünteesi tulemusena moodustuvast orgaanilisest ainest. Inimtegevuse mõju Maa süsinikuringele on alates 18. sajandist üha enam kasvanud ja ulatub ligikaudu 6,3 miljardi tonnini aastas.

Samas on tehislikustumise üheks aspektiks selle mõjud inimese heaolule ja tervisele. Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni (World Health Organization, WHO) andmetel põhjustab kliima soojenemine 150 000 surmajuhtumit aastas. On selge, et väga raske, kui mitte võimatu on ette näha kõikide uute tehnoloogiate potentsiaalseid tagajärgi. Mida võimsam on uus tehnoloogia maailma muutmisel, seda suurema tõenäosusega võib see kahjustada looduses ja ühiskonnas välja kujunenud seoseid ja suhteid. Inimese rakendatavad tehnoloogiad on sageli põhjustanud olulisi ja drastilisi keskkonnamuutusi, mis omakorda on sundinud intensiivselt otsima uusi tehnoloogiaid ja eluviise.

Füüsilise keskkonna kõrval on üha enam hakatud muutma ka bioloogilist keskkonda. Geenitehnoloogiad on lõplikuks looduse ümberkujundamise vahendiks. Uued biotehnoloogiameetodid võimaldavad DNA ülekannet liikide vahel, elusorganismide taasloomist ja nende geneetilise tuleviku programmeerimist. Üheks inimese bioloogiliste protsesside kontrollimise ja tehislikustamise vahendiks on nn uued paljunemistehnoloogiad, mille hulka kuuluvad kunstlik viljastamine, sugurakkude doonorlus, lootesiirdamine, sugurakkude ja loodete säilitamine jms.

Inimeste ellujäämine tehiskeskkonnas on vägagi tõenäoliselt võimalik ainult siis, kui hakkame oma järeltulijaid uute väga kiiresti muutuvate tingimustega "geneetiliselt kohandama". Kui vaatame kas või ainult keskkonna keemilist koostist, näeme, et inimkond elab tehislike kemikaalide keskkonnas. Viimase 50 aasta jooksul on inimkond loonud ligikaudu 80 000 uut keemilist ühendit. Inimühiskonnad korraldavad ümber nii ümbritseva keskkonna kui ka iseendid. Kogu inimühiskond liigub pidevalt üha täielikuma kunstlikkuse poole. Selle liikumapanevaks jõuks on pidevalt uuenevad tehnoloogiad, mida on vaja heaolu suurendamiseks.

Tehnoloogiate arengule on iseloomulik suundumine välisest maailmast inimesele järjest lähemale, üha ligemale isiksuse intiimsele tuumale. Füüsilise keskkonna ümberkujundamiselt on tehnoloogia liikunud inimese bioloogilise keha, genoomi ja teadvuseni. Nüüd on meil jäänud veel koloniseerida viimane avastamata piiriala - inimkonna kultuurilised ressursid. Kultuur, millest oleme kogu aeg mõelnud kui inimese loomulikul teel kujunenud keskkonnast, on leidmas uut ümbermõtestamist kui piiramatute võimalustega kunstlik keskkond. Kultuuritehnoloogia võimaldab laiendada inimese võimu kogu praegusajaks teadaolevale maailmale.

Haigus kui staatussümbol: traditsioon, lähiminevik ja nüüdisaeg

Teaduskirjanduses on haiguse olemust määratletud erinevalt. Viimase aja käsitlustes on väidetud, et koolimeditsiinis on haiguskontseptsiooni aluseks biomeditsiiniline mudel, mis hõlmab nii bioloogiat kui ka psühholoogiat. Selle kohaselt on haigusel kaks karakteristikut:

1. bioloogiline ja/või psühholoogiline protsess ning
2. sellest lähtuv psühhosotsiaalne kogemus ja tähendus inimesele.

Viimane on omakorda seotud kultuuriliste ja sotsiaalsete reaktsioonidega haigusele, haiguste liigitamisega nn headeks ja halbadeks (vt Maria González "Muutused mõistes haigus" - Akadeemia 1997, nr 9, lk 1916-1929). Käesolevas ettekandes vaadeldaksegi staatusega seotud haigusi ja haige olemist (haiguse omamist) kui erilist staatust - seda nii traditsioonilis(t)es kultuuri(de)s kui lähimineviku nõukogude süsteemis ja põgusalt ka nüüdisühiskonnas.