Teesid. Abstracts

Kuufaasid ja päike 20. sajandi ravimisstrateegiates
Mare Kõiva

Ettekanne on jätkuks Vilniuses 9. 07. 2009 Balti mütoloogia-konverentsil kahasse Andres Kuperjanoviga peetud ettekandele The Moon in BalticFinnic Mythology.

Ettekande jaoks on analüüsitud astraaluskumuste korpusest meditsiiniga seotud teated.

Lihtsamad astraaluskumused on rakendus-, kogemus-, uskumisväärtusega. Seega erinevad Collingwoodi, Cassireri, Whiteheadi, Ortega y Gasseti, Lincolni jt kultuurifilosoofilistest müüdi-teooriatest. Tuan Yi kirjutas: “Müütilise ruumi detailid on kultuuriti väga erinevad, kuid sellel on kindlad ühiskarateristikud. Need asetavad inimese selgelt universumi keskpunkti. Ameerika edelaosas elavate pueblo indiaanlaste müüdid esindavad laialt levinud seisukohta, et “Maa on kese ja kosmose põhiline objekt. Päike, Kuu, tähed ja Linnutee on Maa aksessuaarid. Nende funktsioon on muuta maa inimestele elamisväärseks“.

Ainestikuks on astraaluskumused ja mininarratiivid, uskumusteated, raportid, aksioomid üldaksioomid ja kommentaarid neile. Kasutatud on 20. sajandiga kogutud 8253 teksti. Kuu-uskumuste seast eendub 20. sajandil meteoroloogiline teave, meditsiiniga seotud ainestik on populaarsuselt 3. Üldtuntud on kuutõve seostamine kuuvalguse lagipähe paistmisega, kuufaaside mõju uskutakse ja -valgust kasutatakse kasvajate, naha- ja nakkushaiguste ravimiseks.

Kui veterinaarias on täheldatav vähenemistendents, samuti inimhaigustega sarnaste võtete kasutamine, siis üldiselt on haiguste, enesetunde ja tervise seostamine kuufaasidega kasvu- ja laienemistendentsiga. Lisaks mugandamisele (uued haigused, laienenud seletusviisid, ravivõtted, süsteemi ebaloogilisuse ületamise viisid) on käigus uued rituaalid. Laienenud ja muutunud on ka päikesevalguse ja haiguste seostamine: päikeseplekid, päikesetormid, päikesevalgus kui vähitekitaja või vähiravija, uuendusena päikeserituaalid.

Kokkuvõttes kuulub tänase päeva meditsiinipraktikasse ka solaariumite ja päikesereiside reklaamimine meie igapäevase tervise alusena ning aina enam meedia vahendatud meditsiiniteadmised.

Taimed ja taevatähed
Raivo Kalle ja Renata Sõukand

Eesti taimepärimust saab paremini analüüsida mitte homogeenselt vaid ajaperioodide lõikes. Ajaperioodide üleminekud pärimuses ei ole järsud, pigem saab alguseks või lõpuks võtta uue mõtteviisi välise mõjutaja kaudu juurutamise daatumid.

Esimesest jälgitavast ajajärgust pärimust korjatud ei ole, kuid seda saab osaliselt kaudselt taastada taimenimede kaudu. Taimede tähendus ja nende tundmine oli seotud praktiliste vajaduste ning reaalsete (nähtavate) objektidega. Näiteks õistaimed, kellede kroonlehti oli üle viie, meenutasid taevatähti ning nii neid kutsutigi taevatähed. Enamasti kutsuti nii valgete õitega taimi, kuid oli ka kollaseid ja isegi punaseid. Kuuvalguse kuma meenutasid hariliku härgheina (Melampyrum nemorosum) ülemised värvilised kõrglehed ja taim sai endale kuulille nime. Säravkollaste õitega taimed said endale kolmanda suurima nähtava taevatähe järgi endale nimeks päikesekuld.

Teine ajajärk, vaid osaliselt dokumenteeritud, algas 18. sajandil. Vennastekoguduse mõjul hakati taimedele omistama kristlike tähendusi. Näiteks -taeva eesliitega taimenimed ei peegeldanud nähtavat taevast (nagu kuulill, kuupaistepeegeldajana) vaid paradiisi ja neid kinnitati religioossete muistenditega (nt taevavõtmed).

Kolmas ajajärk algas kui Lääne-Euroopas 16. sajandist alates ilmunuma hakanud taimravi ja astroloogia raamatutesse koondunud teadmisi hakati 20. sajandil eesti keelde tõlkima. Suure viivitusega pärimusse imbunud astroherbalism (seotus sodiaagimärkide, palja silmaga nähtamatute planeetidega jne).

Otseselt nähtavatest objektidest mõjutas taimi enim päike, mille kätte reeglina ei jäetud kuivama ravimtaimi (päike võtab rammu), üksikutel juhtudel aga toonitati vastupidist. Kuu faasi arvati mõjutavat efektiivsust. Näiteks alustati vanal kuul koduparasiitide tõrjet taimsete vahenditega, siis loodeti paremat tulemust. Usuti, et uuel kuul alustatud tõrje hoopis suurendas parasiitide arvukust.

Kuu kuulemattomaan, päivän tietämättömään - kasvaja ravi soome rahvameditsiinis
Piret Paal

Soome rahvameditsiinis on kasvajatega seotud haigustel palju erinevaid rahvapäraseid nimetusi. Neist sagedamini esinevad on syöpä (sööjä) ja kasvaaja (kasvaja). Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivis leiduvates rahvameditsiiniteadetes kirjeldatakse sööjat kui kehaussi või kehakoid, mis inimest seestpoolt närib ja mädandab, põhjustades vastavas kehaosas raskesti ravitava lahtise haava tekkimist. Kasvajateks või liigkasvuks nimetatakse erinevaid sõlmekesi, kühme ja muhke inimese keha erinevates paikades.

Tänapäevaste kasvajatega ei ole rahvameditsiiniteadetes kirjeldatud kasvajatel palju ühist. Haiguste diagnoosimine oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses enamasti visuaalne või manuaalne tegevus ning tulemused ehk haiguste tekkeseletused enamasti kogemus- ja uskumuspõhised. Maagilise uskumuse kohaselt sai sööjat diagnoosida kui lahtise haava kohal hoiti vihmaussi. Juhul kui vihmauss suri, oli tegemist sööjaga.

Kuna inimestel ei olnud piisavalt teadmisi erinevate haiguste kohta, oodati diagnoosi panemisega enamasti niikaua, kuni ilmnesid mõned vastavale haigusele eriti iseloomulikud tundemärgid. Erinevaid kasvajaid silmas pidades tähendas see enamasti olukorda, kus haigus oli juba väga kaugele arenenud ning haige olukord halb, kui mitte lootusetu. Arhiiviteadetes mainitaksegi sageli, et sööja ja kasvaja ravist ei olnud mingit abi. Seepärast ei ole alati korrektne rääkida kasvaja ravist, vaid pigem kasvaja poolt tekitatud vaevade leevendamisest käepäraste võtetega.

Kasvaja rahvapärane ravi jaguneb tinglikult kaheks: voitelu (võidmiseks) ja painelu (vajutamiseks). Nii nagu teiste erinevate haigusnähtude puhul, nii on ka kasvaja ravis oluline koht ravimise ajal ja sooritataval rituaalil. Eelkõige just inimeste kehal ilmnevate muhkude ja kühmude ravis on taotletud kahaneva kuu kahandavat mõju.

Lisaks haiguse vajutamisele erinevate maagilist väge omavate esemetega, on tõrjeriituses oluline koht ka maagilistel tõrjevormelitel ja loitsudel. Üks tüüpilisematest loitsutekstidest on järgmine:

Pahkat painan, kuvut kuristan, kuun kuulumattomaks, päivän näkymättömäks, kun et kuluu kuuna päivänä, etkä nävy ilmana ikänä, linnat liikkuu, järvet järskyy, mikset sinä liiku? Paha, pagene pois ennen päivän nousemista, auringon kasvazzumista.

Taolist sõnadega ravimist kasutasid eelkõige professionaalid, kes erinevalt tavainimestest proovisid kasvajatest vabaneda ka käte peale panemisega. Kui professionaali käte väest ei piisanud, siis jäi üle ainult Looja poole pöörduda, kes oma käte jõu ja sõrme pistmisega haige jälle terveks võis teha.

Paarist astronoomilisest argiuskumusest
Andres Kuperjanov

Taevaste objektide ja nende hulgas eriti tähtede kohta on inimestel mitmeid sügavalt juurdunud argiuskumusi, mis ei tunne ajalisgeograafilisi piire. Lähemalt vaadeldakse kahte levinuimat veendumust, mis on tavainimestele iseenesestmõistetavad, ent samas on ka leidnud oma koha professionaalsete astronoomide teadvuses. Esimene uskumus on seitse tähte Suures Vankris/Taeva Sõelas, tegelikult moodustab Eesti Suure Vankri kaheksa tähte ja Sõelas on neid ainult kuus.

Teise argiuskumuse järgi on astroloogias ja sellega seonduvas esoteerikas sodiaagis kaksteist tähtkuju. Kuna astroloogia oli vana aja astronoomia PR ja rahaallikas, siis kasutab ka kaasaegne astronoomia 12 tähemärki, tegelikkuses on päikesesodiaagis kolmteist tähtkuju, kuust rääkimata.