11. KIVID HUNTIDE PIHTA

[Kivi hobust murdva hundi pihta Raplas]

A.
Kõpsoni kivi
Rapla kihelkonnas Valtu vallas Kõpsoni karjamaa pääl on üks kivi, mis Hundi- kui ka Kõpsoni kiviks kutsutakse. Oma nime saanud tema sellest, et Kalevipoeg teda hundile olla visanud.
Kord söönud märahobune varsaga selle karjamaa pääl. Olnud just jaanipäeva laupäeva õhta. Saal tulnud hunt varssa murdma. Seda näinud Kalevipoeg, kes Oore küla Ohekaki vallas Hiiemäe ligi kõndinud (mis kümme versta kaugel olla). Kahmanud säält kivi ja virutanud hundi pihta, aga et nad liiga ligistikku olnud, jäänud kõik kolm kivi alla. - Varsal olnud kell kaelas. Nüüd kuulda iga jaaniööse kella kõlisemist varsa kaelas.
E 25354/5 (18) < Rapla - J. Rootslane < Mart Õre (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud; lk. 44-45 (37). Vrd. Kalevipoja kivi Raplas, muist. 42.

B.
Ohekatku Liumäed
Selle mäeaheliku pikkus on kuus versta, tema kõige kõrgemat kohta nimetatakse ka Hiiemäeks, mis ühtlasi selle aheliku alustus on; ja ka Kalevi sängiks, sest ta olla seal selga sirutanud.
Kord tulnud ta jälle Oore hiie otsa ja vaadanud tagasi - hunt murdnud varsa kallal. Tal põle seal midagi käepärast olnud, pistnud käe tasku, leidnud tasku nurgast ühe kõbasi killu, viskand kurjategijaile kaela, kõbasi tükk matnud hundi kõige varsaga oma alla. Seda viskamise kaugust on kaheksateistkümme versta maad, ja see kivi on praegu Rapla kiriku lähedal Kõpsoni juures kui maailmatu mürakas, kelle sarnast terves kihelkonnas ei leita. Sellest nimetud hiiest üks verst lõuna pool on Kingamägi¹, mis oma nime sest on saanud, et seal Kalevipoja jäljed on praegu veel näha. Ja sedasamavõrt lõune pool on Kuremägi, kus kolm tema jälge ehk õigem ütelda lohku näha on.
H III 23, 639 < Rapla, Järvakandi v. - J. Pajur (1896).
Vt. ka: H III 30, 205/6 (l) < Rapla ja Vändra, Lelle v. - J. Pajur (1886).
Ka: J. Jung, Muinasajateadus, III, lk. 107 (19).
Vrd. Kalevipoja jäljed, muist. 245.

C.
Rapla Valtust
Jaanilaupäeva õhtu olnud Kalevipoeg Paluküla Hiiemäel. [---] [Ta] pööranud silmad Valtu poole, näinud, kui hunt hobusevarssa murdnud Kõpsoni lepikus. Kalevipojal olnud vaesest märast kahju, kes oma varsa pärast väga ohttanud. Kalevipoeg võtnud hea lingukivi, visanud. Olnud paras süstamise maa (umbes arvata 18 versta linnutee peal). Kivi trehvanud hunti, aga ka varss saanud otsa. Kivi on praegu veel Valtu mõisa ja Rapla kiriku vahel näha. Jaanilaupäeva õhtu käia ikka vana mära vaatamas, kas ehk varssa sealt kätte leiaks.
EKnS 37, 28 (l) < Rapla, Valtu v. < Hageri - H. Kanketer (1906).

D.
Rapla kihelkonnas Ohekatku vallas Liivimaa piiri ääres algab kõrgustikkude ahelik, mis sealt edasi Paluküla poole läheb. Ka on seal soode sees järvekesi. Et neil Kalevipojaga midagi tegemist oleks, ei ole ma
----------------------------------------------------------------------------
1Lisaks veel: «Seal Kingamäe lähiduses on Laugu-leppimäed, seal näidati mulle kolme Kalevi jälge, mis niisama esimise kujulised olid. Seal ümberkaudu kusagil valdades sellesarnast mälestust ega juttu olemas ei kuulnud.»
H III 23, 639 < Rapla.
----------------------------------------------------------------------------
mitte kuulnud. Küll on seal mägede kõrval Lalli küla, mis «Lalli alla» «Kalevipojas» meelde tuletab.
Suur kivi on maantee ääres Rapla alevikust Hermeti raudteejaama. Rahvas nimetab teda Kalevipoja räpsukiviks. ohtkotsu poolt ei ole ma Kalevipoja kohta midagi kuulnud.
E 48296 < Rapla - J. Liiv (1913).

E.
Rapla lähedal on tee ääres suur kivi. Selle Kalevipoeg visand sinna kivi. Jaanilaupäeva öösel näinud Kalevipoeg Hiiemäelt, Palukülast, et hunt seal varssa murdnud. Ta tahtnud hunti kiviga surmata, kuid kivi matnud ka varsa oma alla. Nüüd kuuldakse selle kivi alt iga jaanilaupäeva öösel kell 12 hundi ulumist ja varsakella kõlksumist. Kivil on Kalevipoja sõrmejäljed praegugi näha.
E, StK 11, 39/40 (12) < Rapla - L. Pärt (1921).

F.
Suur kivi
Rapla lähedal on tee ääres suur kivi. Selle Kalevipoeg visand sinna kunagi. Iga jaanilauba öösi olevat kivi all kuulda kella helinat.
ERA II 6, 341 (80) < Rapla khk. ja v., Uudeküla - R. Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., ja Ann Vau, 63 a. (1928).
Vt. ka: E II 18 (106) < Rapla - J. Liiv.

G.
On olemas suur kivi, mida nimetatakse Kalevipoja kiviks. Kalevipoeg oli selle visanud ja seal kivi all on surnud hunt ühes hobuse ja varsaga. Hunt oli viinud hobuse ja varsa ära, kui Kalevipoeg oli heitnud puhkama. Ta vihastanud ja visanud hunti suure kiviga ja [- - -] tabades jäänud hunt kivi alla.
ERA II 225, 604 (5) < Rapla, Kabala v., Tamme k. - M. Sildam < Villem Sildam, 60 a. (1939).

H.
Ühel jaanilaupäeval oli Kalevipoeg tulnud ratsutama Rapla lähedale. Hobuse väsides jäänud ta puhkama. Pole aga veel und silma saanudki, kui kuulnud müdinat. Tõusnud siis kiiresti üles ja näinud, et hundid tema hobuse kallal. Vägilane haaranud esimese kättejuhtuva kivi ja visanud, et hunte eemale peletada. Õnnetuseks aga oli kivi nii suur, et mattis enda alla nii hundid kui ka hobuse.
Nüüd igal jaaniööl on kuulda kivi alt hobusekella helinat. Arad inimesed ei julge hästi sellest kivist öösel üksinda mööduda. See kivi asub Rapla aleviku ja jaamavahelise tee ääres.
ERA II 225, 235/7 (9) < Juuru khk. ja v., Paeküla < Rapla, Järvakandi v. - A. Veiserik < Anna Ambur (1939).
Vrd. H II 32, 534 (14) < Kanepi, Vana-Piigaste v. - J. Väggi (1889): Viskamise koht on märkimata.

I.
Kalevipoeg
Purkukülas, Järvakandi klaasivabriku poole minnes Kukkoja talust poole kilomeetri kaugusel asetseb suur kivi. Jaanilaupäeva öösel söönud selle kivi läheduses mära ja varss. Hundid tulnud hobustele kallale ja tahtnud neid ära süüa. Seda näinud Kalevipoeg Peetri kiriku torni otsast. Ta võtnud suure kivi ja visanud hundid surnuks. Hobused jäänud aga selle suure kivi alla ja see kivi läinud veel pooleks. Sellel hobusel olnud kell kaelas ja selle helinat kuuldud iga jaanilaupäeva öösel ja vist nüüdki.
ERA II 225, 23 (l) < Rapla khk. ja v. - A. Muusikas < Aleks. Leitmäe, 46 a. (1939).
Vt. ka: Kivi Järvakandi talumehe pihta, muist. 52.

K.
Kalevipoja luisk
Harjumaal Rapla alevi ligidal, Raplast versta poolteist Valtu mõisa poole minna seisab tee ääres suur raudkivi, mis vanarahva jutu järele Kalevipoja luisukivi olla.
Kord niitnud Kalevipoeg eemal heina, aga seal kohal, kus praegu see suur kivi seisab, söönud tema hobune varsaga. Eemal võsastikus seisnud aga võsuvillem hunt ja varitsenud varssa. Seda näinud eemalt Kalevipoeg. Silmapilk võtnud ta luisukivi ja tahtnud sellega hunti maha visata. Kivi aga vääratanud natukene märgist mööda, kukkunud ühtlasi ka hobusele ja varsale peale, ning nõnda saanud siis kõik kolm otsa. Kivil enesel on praegu veel Kalevipoja sõrmeasemed peal.
KM KO Fond 38 M 11 (A. Grenzsteini kirjakogu), lk. 102a/3. - S. A. Rebmann < V. A. Rebmann (1900).
Vrd. Niitmine, muist. 225-228; Jälgedega kivid, muist. 137-138.

12.
[Kivi lammast murdva hundi pihta Ohekatkus]
Ohekatku mõisa lähedal asuniku Palandi põllul asetseb erakordselt suur kivi. Kivi on päält lai umbes 3 meetrit. Kivi on peaaegu sile ja sinna mahub tantsima vabalt kolm paari inimesi. Kivisse on puuritud auke, et seda lõhki lasta, aga see pole annud tagajärgi.
Vanarahva jutu järgi olevat kivi alla peidetud kulda, mida ainult siis kätte saadakse, kui keegi vana-aasta ööl kell 12 säält 3 korda tagurpidi üle hüppab.
Kivi olevat sinna visanud kord Kalevipoeg. Hiiemäel istudes näinud ta, kuidas hunt tahtnud murda lambakarja. Kalevipoeg võtnud suure kivi, asetanud selle lingule ja virutanud kivi nii suure jõuga minema, et see lennanud umbes 2 kilomeetrit ja kukkunud siis poolest saati maa sisse.
ERA II 225, 481/3 (4) < Rapla, Kehtna v., Hiieküla - H. Liitmets < Hants Saar, 87 a. (1939).
Vrd. Kalevipoja varandus, muist. 381, 336-337.

13.
[Kalevipoja kivi]
Kividest on Kasteniidu soones üks Kalevipoja kivi, mis ta huntidele järele viskas, kui nad hobusele kallale kippusid. Selle kivi peal on ka Kreutzwald pisikesest peast oma emaga istunud.
ERA II 216, 525 (21) < Kadrina, Undla v., Võduvere k. < Neeruti as. - K. Viese < Jaan Viese, 46 a. (1939). Vrd. muist. 115 A, B.

14.
[Hundimäe tekkimine]
Ükskord läks Kalevipoeg Kuningvere järvest läbi ja istus natuke kahe järve vahele kaldaile. Korraga näeb ta hunti järve otsast metsasoost välja jooksvat ja põesast põesasse lambakarja poole kavaldavat, mis järve ääres rohtmaa peal sõi. Liivaka mäe otsas ei olnud kangemehel kedagi kivi ega kändu kätte võtta viskamiseks, sellepärast torkas ta oma kepi otsaga tüki mäekallast lahti, kõige puude ja põesastega, ja viskas kriimsilmale üle järvenurga. Kiskja jäi visatud maatüki alla, millest järve otsa mäeküngas sai, mida praegugi Hundimäeks kutsutakse. Seda kalda kohta aga, kust kangemees tüki ära viskas, kutsutakse Kalevi kraaviks, enamiste aga talveteeks, sest et siitkohalt üksi talve ajal risti üle järve tee käib.
Nimetatud juhtumise juures tegi siis kuulus kangelane kaks heategu, ühe küll sekssamaks korraks, teise aga igaveseks ilmapõlveks siinse rahvaile, kunni iial saaniteel sõidetakse.
J. Kõrv, Jutud kolmest Eesti järvekesest. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat VII (1879), lk. 46 < Kodavere.
Trükitud veel: J. Kõrv, Eesti-rahva muiste-jutud ja vanad-kõned, lk. 34. Vrd. veel: E 47238 < Torma, Avinurme v. - M. Sild (1909).

15.
[Kivi hundi pihta Kassinurmes]

A.
Eine halbe Werst vom Säng von Kasinorm liegt ebenfalls ein solcher Wurfstein. Die Sage berichtet: Kalew versuchte von seinem Lager aus den Stein in den sieben Werst weit entfernten Kranichsee (Kuremaa-jerw, Jensel) zu werfen. Aber der kleine Finger glitt ihm ab (ganz wie in deutschen Sagen) und der Stein flog nur eine halbe Werst weit. Es ist ein abgerundeter grauer Granitwürfel, der zwanzig Schritt im Umfang hat. Er steht an einer tiefen Schlucht. - Der Ausdruck, dessen sich der Erzähler (der Feldwächter von Kasinorm) bediente: «Weike sörm tal weeretas» deutet durch Alliteration darauf, dass es ein Vers aus dem Urepos selbst ist.
Dr. Bertram, Wagien, lk. 11.
[T ÕLGE.]
Pool versta Kassinurme sängist eemal seisab samuti selline viskekivi. Muistend jutustab: Kalev katsus oma sängist kivi visata seitse versta eemal asetsevasse Kuremaa järve. Aga tema väike sõrm libises (just nagu saksa muistendeis) ja kivi lendas ainult poole versta kaugusele. See on ümmargune hall graniiditükk, mille ümbermõõt on kakskümmend sammu. See seisab sügava oru kaldal. Väljendus «Veike sõrm tal veeretas», mida jutustaja (Kassinurme põlluvaht) kasutas, viitab alliteratsiooni kaudu sellele, et see on värss ürgeeposest.

B.
Kalevipoja sängi ligidal [Kassinurmes]1 tihe oru kaldal seisab üks kivi, arvata 1 1/2 sülda kõrge ja 2 sülda lai. Vanarahvas räägivad sest kivist, et Kalevipoeg Võrtsjärve kaldalt üle Kuremaa järve (mis Kalevi sängist põhja pool seisab) hunti tahtnud visata. Kivi aga libisenud lingu päält ning läinud katki, pool kukkunud Kuremaa järve ning pool oru kaldale.
Teised aga räägivad, et Kalevipoeg ise üle Kuremaa järve olnud ning hunti Kalevi sängi pääl näinud kõndivat. Ta tahtnud teda maha visata, aga kivi olla kõrvale läinud ning sinna oru kaldale veerenud.
Weske 3, 67 < Palamuse - M. Ernits.

C.
Kalevipoja lingu kivi Kassinurmes
Asub umbes 1/2 km Kalevipoja sängist edelas tiheda noore lepiku sees. Raske üles leida.1
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
1 Umbes 5 versta Kalevipoja sängist põhja-hommiku pool. Kalevipoja säng 42 versta Tartust, Tallinna tee ääres. - Üleskirjutaja märkus.
---------------------------------------------------------------------------
Anne Liblik, kes oli sellest kivist kuulnud lugusid oma vanematelt, jutustas:
«Kalevipoeg tahtis üle Kuremaa järve kivi oma sängi juurde visata, kivi läks katki; üks pool kukkus Kuremaa järve äärde, teine sängi juurde. Kivi peal on praegu valge joon - lingunööri ase.- näha.»
EKRK I 4, 115/6 (21) < Jõgeva raj., Palamuse, Kassinurme k. - I. Sarv, E Veskisaar < Anne Liblik (1952).
Vrd. Linguketi jälg kivil, muist. 45.

D.
Kalevipoja lingukivi asetseb Kassinurme Silmapesukausist umbes 200 m eemal. Kalevipoeg olevat selle sinna linguga visanud, lingunööri jälgki on veel kivi peal, see on 4 cm laiune punakas ühtlane triip põiki üle kivi. Miks ta selle sinna viskas, ei tea.
Kivi seisab üsna järsu oru kaldal. Kivi peale lohku koguneb vihma ajal vett, mida karjapoisid olevat joomiseks kasutanud. Varem oli kivi ümbrus lage, praegu tihedalt leppadesse ja sarapuudesse kasvanud.
EKRK I 11, 380-381 (2) < Jõgeva raj., Palamuse, Kassinurme k. - E. Laugaste <L. ja G. Soom (1956).
----------------------------------------------------------------------------1 Valge joon on kivil tõesti olemas, läheb risti üle kivi. Kivi asub mäeküljel, kivi otsa juurest on kaevatud (et näha, kui kõrge kivi on). - Korrespondentide märkus.
----------------------------------------------------------------------------16.
[Kivi hundi pihta Peipsi kaldal]
A. Kalevipoja kinnised mälestusmärgid1
Teine vana jutt on ühenduses kahe kaljutükiga Peipsi ääres, Kodaverest paar versta, Persekivi talu juures. Põhjapoolsel kivil, üsna järve rannal, näitas mulle eestlane, kes mind sinna viis (1843), Kalevipoja pöidla ja suure sõrme jälgi, umbes jalapikkusi, mis osalt rannaliiva kaetud olid. Selle kivi või kaljutüki olla Kalevipoeg, maa hea valitseja, kelle ajal põllud õitsesid ja karjad kangesti kasvasid, teiselt poolt järve kaldalt siia visanud hundi pihta, kes lamba ära murdnud.
Siis sammus Kalevipoeg läbi Peipsi järve, kus vesi tal ainult põlvini ulatas, puhkas siis Alatskivi sängis, tegi palju head ja valmistas peale Pälsikivi sängi veel Igavere sängi. Kristuse ilmumise ajal kadus ta äkisti ära. Ta naelutati põrgu väravate külge kinni.
Suurt kaljut, Kalevipoja tooli, näidatakse Saadjärve ääres Äksi ja Kukulinna vahel. Selle peal olla Kalevipoeg istunud ja sest istumisest istekoht nõjatooli kuju saanud. Toolil on 1 1/2 inimese kõrgus, tal on seljatagune ja kaks külge käte tarvis mõlemal pool.
Dr. Fählmann'i kirjatööd. Tallinn 19212, lk. 72-73. Vt. Jälgedega kivid, muist. 163; Põrgu väravas, muist. 357-360.

B.
Tedreküla all Peipsi kaldal on kivi, millega Kalevipoeg üle järve hunti olema visanud.
E 42746 (5) < Torma, Tõikvere v. - J. Moisa (1902). Vrd. muist. 19 A.

C.
Kalevipoja sõrmejäljed
Kallaste küla lähedal Peipsi kaldal on suur kivi, mida hüütakse Kalevipoja kiviks. Selle kivi oli Kalevipoeg visanud hundi tagaajamisel, kes lambakarja kallale tulnud. Kivil olla veel praegu Kalevipoja sõrmejäljed selgesti näha.
ERA II 22, 28 < Palamuse - C. Rikmann < Ed. Märtsiin (1928). Vrd. Jälgedega kivid, muist. 163.

D.
Kodavere kiriku juures (1 1/2 versta Alatskivi poole) on Kalevipoja kivi. Kalevipoeg on visand selle hundi peale.
ERA II 54, 72 (58) < Tartu-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere. - R. Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 (1932).
------------------------------------------------------------------------------
1 Vt. Kruse, Ur-geschichte, lk. 182-183.

E.
Kalevikivi on kueval maal. Ase külle piäl nagu päkäase. Kalevipoeg näind, et hunt olnd lamba kallal, leidnd tasu nukast selle kivi ja visand. Hunt lambaga piab sääl all olema. Kivi on Tedreküla all.
RKM II 48, 55 (3) < Kallaste raj., Kodavere, Viljuse k. - S. Lätt < Kusta Viljus, 83 a. (1954).
Vrd. RKM II 48, 48 (5) < Kallaste raj., Kodavere, Torila k. - S. Lätt < Anna Viljus, sünd. 1884. a. (1954).
Vrd. Jälgedega kivid, muist. 163.

F.
Tedreküla all rannas liiva sees suur kivi, sellel olevat Kalevipoja pihuase - lohk maa pool küljel. Sõrmejäljed ei ole küll tunda.
RKM II 48, 87 (14) < Kallaste raj., Kodavere, Soo k. - S. äatt < Jakob Välja, 81 a. (1954).
Vrd. Jälgedega kivid, muist. 163.

G.
Tedreküla juures on kivi, Kodavere ja Tedreküla vahel. Öeldakse: see olevat Kalevipoja lingukivi, Venemaalt siia visatud. Kalevipoja päkaga vajutatud augud kivil.
RKM II 48, 123 (7) < Kallaste raj., Kodavere, Pärsikivi k. - O. Jõgever < Elisabet Priks, 70 a. (1954).
Vrd. Jälgedega kivid, muist. 163.

H.
Seal pedastiku juures on üks kivi, kõik inimese pihujäljed sees, räägitakse et Kalevipoeg Venemaalt visanud, kui hunt vaeselapse tallekest tahtnud ära viia, ning tõine kivi on Kodavere Tedreküla juures, mina ise käisin ka seda vaatamas - on jälle pihuasemed sees, räägitakse et Kalevipoeg olla jälle visanud.
KM KO Fond 38, M. 4 (A. Grenzsteini kirjakogu), lk. 133-a (134) < Kodavere, Alatskivi v. - S. Luigemets (1898).

17.
[Kivi hundi pihta Omedu külas]

A.
Selle suure kivi - Rookivi - on Kalevipoeg visand. Hunt murd lammast või kitse, ja [Kalevipoeg] Vene poolt küljest visand. Kui jää ajas kivi, vaatasime, noh, mõni aasta tagasi, kas need hundi ja lamba luud one alles.
Siin on Kalevipoeg hulkund ja neid sõdasid pidand.
ERA II 14, 585 (10) < Kodavere, Ranna v., Omedu k. - P. Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929).

B.
Kalevikivi saal Mustvee pool. Kalevipoeg üle Peipsi visand selle kivi, oli tasus kannud. Hunt lambaga jäänd sinna kivi alla.
Kalevipoeg tahtis minna külla: Kuningjärv - kurguni. Peatskivi maal on Kalevi säng.
RKM II 48, 93 (l) < Kallaste raj., Kokora k/n. (Kodavere, Kokora v., Torila k.)..- S. Lätt < Sohvi Sepp, 83 a. (1954).
Vt. ka: Vete sügavused, muist. 329 H; Alatskivi (~ Peatskivi) Kalevipoja säng, muist. 190.

C.
Siit Mustvee poole minna u. 10 kilomeetrit kivi, mille Kalevipoeg olevat visanud hundi peale. Hunt lambaga peab seal all olema.
RKM II 48, 86/7 (13) < Kallaste raj., Pala k/n. (Kodavere, Ranna v., Soo k.) - S. Lätt < Jakob Välja, 81 a, (1954).

D.
Kalevipoeg viskas hunti, sõrmejäljed on kivil.
RKM II 48, 190 (55) < Kallaste raj., Pala k/n. (Kodavere, Ranna v., Raatvere k.) - O. Jõgever < Villem Õunap, 84 a. (1955). Vrd. Jälgedega kivid, muist. 161.

E.
Räpsokivi
(Lingukivi - räpsukivi ehk Kalevipoja kivi Sassukvere külas, Joose talu krundil.)
Nüüd ei õle nähnod viskama räpsoga, aga edemält poosid alate visand räpsoga. Oli üks nöör, süldmuad õli see nöör pitk, pan'ti õtsad kokko, kahekõrra. Tõene õts one pitkem, tõene lühem. Pitkem ots one kõvass pihon, tõene ots näpi vahel pareman käen. Sellegä nad keärotasid. Kivi õli keskpaegan nöörikod, pikergune kivi. Siis keärutab mitu kõrda, siis visatasse, siis laheb lühemä õtsa lasti näpi vahelt, pitkem õts jäeb pihko. Siis karjapoosid visasid räpso, ku külä karjad kääsid üste kokko. Ütlid: «Viskama räpso, kes kaugemalle viskab!»
Kalevipoeg nägi hun'di ja lamba üle järve ärä. Hun't õli lamba kallal. Vesti tasun õllud Kalevipojal räpsokivi. Siis viskas räpsokiviga hun'dile ja lambale, ja kivi paergogi alles Kürväniidi aia juuren, vai siäl mõni aid, kivid one kraavi kallasse piäl.
AES, MT 282, 10 < Kodavere, Sassukvere k. - S. Tanning < Miina Villemson, 81 a. (1940).

18.
[Kalev viskab Tallinnast hunti]

A.
(Kalev nägi Tallinnast, et hundid tahtsid murda ta valget hobust Peipsi rannal. Kalev viskas huntide pihta suure kivi, mis praegugi Mustvees.)
E 31124/5 < Torma, Kõnnu v. - E. Soodla (1897).
Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 7 (4).
Vrd. H III 3, 285/7 (2) < Tallinn < Torma, Kasepää v. - P. J. Sorgus (1889);
Kuivlodu, muist. 116; Linnade ehitamine, muist. 318 A.

B.
Mestnõje predanija
V Posade Tshernom na beregu Tšudskogo ozera bõl ranše les, i Kalevipoega lošad hodila na beregu. Pribešal volk i hotel sjestj lošad, no Kalevipoeg, idja po beregu, uvidel i brosil kamnem v volka.
ERA, Vene 3, 333/4 (5) < Torma, Mustvee - A. Borissov (1930).
[TÕLGE.]
Kohamuistendid
Mustvee alevis Peipsi kaldal oli varem mets, ja Kalevipoja hobune käis kaldal. Jooksis juurde hunt ja tahtis hobust ära süüa, aga Kalevipoeg, kes läks mööda kallast, nägi seda ja viskas hunti kiviga.

19.
A.
Loksi kivi
Keda Kalevipoeg visanud Venemualt Ninakülä alla hundile. Sii kivi seesäb praeguski Peipsi kalda piäl ja one vääga suur. Tedrekülä rahvas aga tõendavad, et nende külä ja Pusikülä vahel õlema.
H II 45, 428 (l) - Oudova < Kodavere - J. Moisa (1891). Vrd. muist. 16 B.

B.
Kalevi mängu- ja viske kivid (Kalevipoja räpsokivi)
(Alatskivi sängist mitte kaugel asetseb Peipsi kalda ligidal võimas kivirahn, umbes poolteist sülda kõrge. See näib kaugelt vaadates ilma katuseta majakese sarnane.
Vist kogu maailmas kõneldakse muistendeis, et hiiud on neid visanud või liivaterakestena kingadest välja puistanud. Kogu Eestimaal on see ikka kangelane Kalev, tema vennad ja kogu sõpruskond. Kord toimus see võistuviskamisel, kord jõuproovil, kord lihtsalt ülemeelikusest.
Alatskivi rahnu kohta, millel on veel Kalevi rusika jäljed, jutustab muistend, nagu Kreutzwald on kasutanud: Kalev olevat kiviga surnuks visanud hundi, kes karja kallale tungis.
Ohekatkust olevat ta kuulnud järgmise variandi: kangelane oli Venemaal, Peipsi idakaldal, kui ta vastaskaldalt kuulis appihüüdu. Ta tundis oma kolme venna hääle. Need olid Maa-kohttaja (Erd-Aufschäumer), Vee-kohttaja (Meer-Aufschäumer) ja Kollart. Need on kergesti tuntavad titaanidena tõlgitsetud loodusnähtused: maaväring ja orkaan.
Kolm venda olid tigeda nõiakarja poolt kurjasti ahistatud. Kalev haaras rahnu ja viskas nende pihta üle kümne miili laiuse järve vaenulise jõugu hulka, kes põgenema pistis.
Selle kivi järgi on palju kohti oma nime saanud: Alatskivi, Metsakivi, Persekivi, Pealsekivi. Nimed osutavad, et kivi juba enne varasemat asustust siin seisis.)
Dr. Bertram, Wagien, lk. 10-11.
Vrd. Kohanimede tekkimine, muist. 307-317; Kivid vanapagana (sortside) pihta, muist. 21-35; 40 I.

C.
Räpsokivi
Kalevipoeg nägi hundi ja lamba üle järve ärä. Hunt oli lamba kallal. Vesti tasun ollud Kalevipojal räpsokivi. Siis viskas räpsokiviga hundile ja lambale, ja kivi paergagi alles Kürväniidi aia juuren, vai siäl mõni aid, kivid one kraavi kallase piäl.
S. Tanning, Kodavere murdetekste I. 1940. a. Sassukvere < Miina Villemson, 81 a. MT 282, lk. 10.