326. VETE SÜGAVUSED

Kolmest Eesti järvekesest
Põhjapoolses Tartu maakonnas seisavad kolm järvekest — kaks, Kuningvere ja Mustjärv, Kodavere kihelkonnas Kokora vallas, kolmas, Kaiu järv, Maarja-Magdaleena kihelkonnas Jõe vallas — ja saavad suuremalle osale lugejatele küll puhas tundmata nimed olema, sest et neil pitkuse ega laiuse poolest geograafia tähtjust pole; mis aga neid siiski natuke tutvusevääriliseks võiks tõsta, on nende külge kasvanud muistesed jutud ja mõned udused vanaaja mälestused, mida neist siinse rahva suu avaldab. Vestetakse esiteks Kalevipoega neist nooremehe naljal läbi käinud ja nõnda nende sügavusega oma pitkust siinse rahvaile teada jätnud. Teiseks jutustab rahvas neid järvi mitte loomulikult, nagu muud, oma kohta saanud, vaid vanal hallil ajal imelist viisi korraga tulnud. Kolmandamaks tunnistavad muistesed jutud järvekestes veejumalaid ja nende kodakondsid, niihästi isasid kui emasid, asupaika pidanud olevat ja praegugi pidavat. Enne kui neist muistesid jutte ja arvamisi avaldan, lubatagu mulle järvekeste koha ja olu üle mõnd sõna seletuseks tuua. Kaiu järv seisab arvata kolmkümmend versta Peipsist ja peale kahtkümmend versta teistest kahest eemal õhtu pool. Tema on enam metsade, soode ja heinamaade vahel, suuremalt osalt inimeste elukohtadest lahutatud. Sellepärast kuulukse tema kohta ka rahvasuus vähem juttu kui teistest kahest. Tähtjas on ta siiski iseäranis aga ka seepärast, et Kääpa jõgi, kuhu Kalevipoja mõek jäi ja mille ääres kange mees ise ka surma sai, temast välja jookseb. Jõesuupoolses küljes aga olla tema ääres jo ammust vanast ajast inimeste elukohad olnud ja nõndasamuti ka üks suur matuksepaik ehk kalme, kuhu kaugelt ümbertkaudu surnuid maetud.
Kuningvere ja Mustjärv seisavad versta kaheksa-üheksa Peipsist õhtu pool. Esimese pitkus kannab enam versta ja laius arvata kaks kolmandikku. Ümbertringi piiravad teda kenad kõrged mäe-kallastikud, kus endisel ajal ja ka veel mõne kümnekonna aastagi eest mitmetsugu suur ja uhke mets olnud, nimelt tammed, jalajad, künnapuud, toomingad, suured sarapuude põesastikud, ka mets-õunapuud ja muud. Nüüd on nimetatud puude seltsidest aga ainult mõned võsukesed kallastikkudel näha, sest et tule- ja tarbepuude puuduse pärast kõik jo ammu kirve alla on langenud. Kohta võib tõeste ilusaks nimetada, iseäranis suvel, kuna Kuningvere küla ja ümberkaudsed kaldad selgest veepinnast nagu peeglist vasta paistavad. Endisel metsarikkal ajal aga pidi järv ja koht muidugi mõista veel palju ilusam ja armsam olema, mõned vanemad inimesed ütlevad kallastikkusid ja metsa ka pühaks ja puutumataks peetud, millep siis ka ime ei ole, et veejumalad ja näkineitsid siin mägede vahel järve vaiksuses aset ja puhkust pidasivad ja ka Kalevipoeg kaldast alla astuda ja oidukestest läbi sammuda asjaks arvas, nagu eemal pitkemalt näeme. Õhtu pool on kitsa kõrge mäekühma taga Mustjärv, arvata ligi kaks versta pitk ja laiemast kohast ligemale versta lai. Nimi võib tal küll vistist mustakast metsade ja soode veest tulla, mis talle kahel ojal rohkeste sisse hoovab ja tema vett virdekarvaliseks teeb, ehk küll rahvas tema nime teisel viisil, mis eemal näha saame, põhjandada püüab. Suurem osa kaldaid on tal madalad ja ilma iluta. Aga tema kõige kitsam koht, Kuusejõeks kutsutud, on äkiste, kõrge ja kenade kallaste vahel, mis mõlemilt poolt nii rinnal ja ligistikku üles tõusevad, et muisteajal puud oma latvade ja oksadega vastastikku kaldailt segamisi kokku kasvanud ja kellegi silm suvisel lehtis metsa ajal ülevelt alla ei olla võinud tungida ega varjutud vaikist veepinda näha; muud kui veteneitsi laulujumin aga kostnud sealt sagedaste, iseäranis suvistel õhtutel, üksiku möödamineja kõrvu. Keegi surelik ei olla endisel ajal siit tohtinud mõnd puud raiuda ega oksa laastada. Hiljemine aga, arvata nüüdsest ajast ligemalle sada aastat tagasi, nagu vanemad inimesed oma vanematest teavad rääkida, olla mitmed mehed mõisa käsu peale puid kallastelt maha hakanud raiuma, niihästi omaks kui mõisa tarvituseks; mõnele raiujalle olla otse silmanähes häda tulnud, ühele kirves kohe esimese puu külge löömisel põlve sisse väärdinud, kaks peale seda varsti ära surnud; aga suurem osa raiujaid olla siiski ilma vigata peasenud, ja nõnda langes aegamööda ilus kallastikumets halastamata kirve alla. Nüid võib igaüks mööda minnes jo kaugeltki Kuusejõge ja tema endist peidetud veepinda näha, sest kallaste rinnakuid ei varja enam muud kui sarapuu võsukesed ja vaarmarja varrekesed. Veteneitsi laulust ei tea noorema põlve inimesed enam märkigi kuulnud olevat, sest et neitsi metsaga kadunud ja ristiusu õpetus endist paganaaja arvamist unustusse uinutanud. Kuningvere järve kutsutud kaugel-vanal põlvel Halliks järveks ja nõnda ka veel Kalevipojagi ajal. Hiljemine aga elanud tema hommikupoolsel kaldal, nõndanimetatud Kadrina mäe peal, üks Valge kuningas — kui kaua, seda ei saa rahvasuust aru — ja sestsaadik hakatud teda Kuningaveereks, hiljemine Kuningvereks kutsutama. Sest kuningast teavad rahvas pitkemine kõnelda, ehk küll ulamisi ja puhas uduselt, et tema kaua aega ühe teise Mustakuninga vastu sõda pidanud ja viimaks kahe järve vahele mäe peale mitmepäevases tapluses surma saanud, kus praegugi kõrged matukseküngad ehk kääpad ehk siinse murde järele käipäd, seisavad. Kas need kääpad tõeste nimetatud muistese Musta- ja Valgekuninga sõa matukseküngud ehk aga hiljema aja suuretükkide kantsid on, see tahaks uurida. Kaevudes olla aga mõned sealt seest sõariistu ja vask- ja raudplaatisid, mõndasugu võrusid ja muud sedasarnast leidnud.
J. Kõrv, Eesti-rahva muiste-jutud ja vanad-kõned, lk. 30—32. Vt. J. Kõrv, Jutud kolmest Eesti järvekesest. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat VII (1.879), lk. 42—44.

327.
[Kuningvere järve sügavus]
Kord läinud Kalevipoeg Kuningvere järvest mööda ja astunud sinna sisse — vesi olnud tal kunni kuklani. Siis astunud ta üle mäe Mustajärve, kus vesi tal nihuteni olnud. Vetevaim vahtinud ja naernud, ise ütelnud: «Kõva pääga poisike, ära astu igasse auku!»
E 50214/5 (2) < Kodavere — A. Hallik (1917). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 13.

328.
[Peipsi sügavus]

A.
Kalevipoeg käind läbi Peipsi järve, kummaski taskus tosin saelaudu ja üks tosin veel õlal. Vesi sügavam ei oldki, kui tuli talle poolest kehast saadik, oli ninda pikk mees.
ERA II 38, 624 (16) < Vaivara, Peetri v., Udria < Jõhvi, Järve v., Ontika k. — R. Põldmäe < Jaagop Vilk, 71 a. (1931).
Vrd. Laudade kandmine, muist. 334; Kalevipoja haud, muist. 351.

B.
Kalevipoeg old suur tugev mees. Peipsi järvest mend läbi, ise öeld:
«Näed, kus on poiss, kes Peipsi järvest läbi tuli, kelladki ei puutund vede!»
Temast oli palju konlikke lugusid. Kuremäel peab õlema pikk ase, kus ta pidi magama.
ERA II 37, 360 (29) < Jõhvi, Voka v., Voka as. < Järve v., Kukruse k. — R. Põldmäe < Kadri Salust, 79 a. (1931).

C.
Peipse järvest on ta mitu korda läbi käind. Ühest kõige sügavamast kohast tulnud vesi m--- saadik. Kalevipoeg üeld: «Tohoh, sie hakkab jo kubemesse ulatama!»
H II 46, 492 (5) < Rakvere, Kloodi v., Paatna k. < Kadrina, Neeruti v. — J. Lilienbach < Mart Treial (1890). == E 8305 (7) < Rakvere — J. Lilienbach (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 19.

D.
Peipsi järvest ta [== Kalevipoeg] läks lauakoormaga läbi. Sortsilased tahtsid tast võitu soada. Ta ütles: «Oi, vennike, see puudub ju mehe tilli!» Siis hakkasid sortsilased teda taga aama. Siis ta hakkas laudadega virutama, peksis lauad katki. Siil oli põesas, õpetas: «Tõmma servi laudadega!» Vai siis lauad pidasid vasta, kihutas välja. «Kus see hea nõuandja-mees on?» Siil ütles: «Ma olen alasti, mul ei ole varju.» Siis võttis kasukast ühe lapaka, andis siilile selga. Seda juttu rääkisid ikka vanad inimesed. Peipsi pool ta kodu ikka oli, seal magand korra, nii et kõik kohad värisesid.
ERA II 38, 330/1 (4) < Väike-Maarja, Porkuni v., Nurmetu k. < Tõnuvere k. — R. Põldmäe < Joosep Kikerpuu, 83 a. (1931).
Vrd. Laudade kandmine, muist.. 334; Kalevipoja võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337.

E.
Kalevipoeg läks Peipsi järvest läbi, nii et vesi puutus kellakotini. See oli üks rammumees. Temal pidid õlema Kuremäel märgidki, Kalevipoja märgid, seal pidi puhkepaik õlema. Peipsist läks läbi Kuremäele, seal puhkas.
ERA II 37, 341/2 (32) < Jõhvi, Voka v., Voka as. < Väike-Maarja — R. Põldmäe < Rein Mustassaar, 86 a. (1931).
Ka: H III 3, 282 (l) < Tallinn < Torma — P. J. Sorgus (1889).

F.
Kalevil oli 3 poega, üks oli väga tugev ja mõtles omale maja ehitada. Eestis ei olnud saeveskit. Siis läinud Venemaale läbi Peipsi loigu, sealt saanud lauakoorma selga. Läinud Peipsi loigust jälle läbi, vesi puutund ainult kelli. Kõnnu koerad tulnud kallale, neid visanud liivaga, sellepärast on Kõnnu väljad kiva täis.
[- - -]
ekrk I 11, 184 (l) < Jõhvi raj., Iisaku — M. Tiitsmaa < L. Pihlak, u. 85 a. (1955).
Vrd. muist. 318—320, 334.

G.
Kalevipueg tuld kõrra läbi Peipsi, seitsesada saelauda seljas, ise kirund, et vesi, pagan, tegi tilli märjast.
ERA II 166, 219 (37) < Iisaku, Illuka v., Ohakvere k. < Torma — A. Hallik < Miina, sünd. 1857. a., ja Kata Kask, sünd. 1867. a. (1937).

H.
Kalevipoeg rahvasuus kuuldud
Kõige Kalevipoja-lugude kohta ei või mina mitte tõendusi tuua, kas rahvas neid enne raamatu ilmumist oleks laulnud. Aga ühe, ehk oli see kahe tüki sisu, olen mina oma poisikesepõlves kuulnud. See oli jaanipäeval perast lõunat, kui mina väikse poisikesena karjaga ühes metsa läksin. See oli Paistu kihelkonnas. Loodi valla Tömbi talu saunanaene Epp laulis karjas olles Kalevipoja-lugusid. Mina olin siis 7—8-aastane. Praegu olen 72-aastane, siis oleks aasta nummer 1845 ehk 1846. Siis oli Kalevipoja-lugu veel kirjutamata. Trükkimisest ei võinud juttugi olla. Siis kuulsin mina, nagu veel selgeste mäletan. Esile laulis naene seda kohta, kus Kalevipoeg Peipsi järvest läbi kõndinud, kuna tal suur lauakoorm seljas oli: «Oi, oi, vaata vennikesta, kipub kastma kellukesta! Toho, toho, enne lompi! Tahad tõusta mehe tilli!» [- - -]
E 50638 < Kambja < Paistu, Loodi v. — P. Lensin < Epp (1910).

329.
[Vete suhtelised sügavused]

A.
Küsisin ma poisikesepõlves ema käest, kui sügav on Peipsi järv, siis vastas ta lahkeste: «Kalevipojale one Peipsi järv õllud perses suadik. Emajõgi helmedeni, Kaiu järv kaalas suadik, aga meri tüknud miäle piäle.»
E 42745 (l) < Torma, Tõikvere v. — J. Mõisa (1902).
Ka E 42747 (4) < Torma, Tõikvere v. — J. Mõisa (1902).
Vrd. muist. 190 K.

B.
Eks ma sial Kalevipoja sängil õle mängind. Kalevipoeg õli läinud ikke läbi järvede. Peipsi õli persest saadik, Kivijärve õlnd kintu, Kuremaa kurku. Temal on hobune Narva pool surnud. Kopsusoo või -mägi, kuda ma pian ütlema, on sinna tekkinud.
ERA II 30, 83 (34) < Torma, Mustvee l. — P. Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930). Vrd. Kalevipoja hobuse jäänused Assamallas, muist. 268.

C.
Kalevipoeg toonud Linnutaja mäele põlle sees liiva. Veest tulnud läbi. Peipsi järv õld persest suadik, Kuremaa järv kurgust suadik. Ma olin siis ju lapsuke, kui Kalevipoeg õli; ma seda ei mäleta.
ERA II 30, 105/6 (5) < Torma, Lohtsuu v., käima k. — P. Ariste < 82-aastane vanaperenaine (1930).

D.
Kalevipoeg, pääsedes vaevu eluga Ilmjärvest, pajatanud nõnda:
«Peipsi ulatas mulle perse,
Saadjärv saapasäärde,
Kuremaa järv ulatas kurku,
Ilmjärv aga tahtis hinge võtta.»
ERA II 121, 619 (l) < Palamuse, Kaarepere v. — K. Lind < Mari Lind (1936). E 42747 (4) < Torma, Tõikvere v. — J. Moisa (1902).
Vrd. Kassinurme Kalevipoja säng, muist. 189 A; Kalevipoja sild üle Peipsi, muist.117 C; Kalevipoeg linna ehitamas, muist. 318 A; Ilmjärve sügavus, muist. 330.

E.
Kuremaa järv on kurgust, Ilmjärv hingevõtja, Pikkjärv põlvist, Prossa on porilomp. Seda (Prossa järve) pole vajagi, sellepärast tahtis kinni ajada [Kalevipoeg]. Mullavall (Pikkjärve ja Prossa järve vaheline mägi) on mäed lahutand.
EKRK I 4, 112 (19) < Jõgeva raj., Palamuse — I. Sarv ja E. Veskisaar < Marie Kons, 49 a. (1952).
E 47852/3 (3) < Palamuse, Kuremaa v. — H. Karro (1911).

F.
Üleüldine oli salmike:
Peipsi järv õli perses suadik,
Kaio järv õli kaalas suadik,
Emajõgi õli helmis suadik,
meri tüksi miäle piäle.
vere-lõpulised kohanimed, mille kallal õpetlased pääd murdnud, seletatakse õige lihtsalt ilma teadusliku viperdusteta:
«Kuhu Kalevipoeg verise jalaga assnud, sinna verised jäljed maha jäenud, ja sest suanud küladele -vere: Kodavere, Kilbavere, Alnavere jne.»
E 48178/9 < Kodavere — L. Kettunen (1910). Vrd. Kohanimesid seletavad muistendid, muist. 307—317.

G.
[- - -]
Muidu olnud hää tugev mees, sest Peipsi olnud perseni, Lahejärv labajalani. Mõned ütlevad jälle:
«Peipsi järv perseni,
Kaiu järv kaalani,
Mustjärv munnani,
Emajõgi helmini.» Jumal teab, kui suur ta võis olla.
EKnS 32, 1/2 < Kodavere — L. Kettunen (1911).

H.
Kalevipoeg laudu vedänd üle Peipsi. Ütelnud:
«Peipsi järv perseni,
Emajõgi el'mäni (helmeteni),
Kuningjärv kurguni,
Mussjärv munnani.»
ERA II 14, 531 (20) < Kodavere, Alatskivi v., Peatsekivi k. — P. Ariste < Juhannes Madi, 68 a. (1929). Vrd. muist. 17 B.

I.
Kalevipojal Peipsi järv oli perseni, Kaiu järv oli kaalani. Läind läbi neist. Kaiu järv on umbjärv, sügav.
ERA II 14, 562 (6) < Kodavere, Pala v., Kodavere k. — P. Ariste < Jakob Lindenau, 75 a. (1929).

K.
Kalevipoja ütelused [on], et Peipsi on perseni, Peipsi lomp kastis kellad ära, Kuremaa järv kurguni, Ilmjärv — hingevõtja.
ERA II 182, 443 (314) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Sadala k. < Narva — F. Eichenbaum < Peeter Käär, sünd. 1859. a. (1936).
Vt. ka: E 43172/3 < Laiuse, Jõgeva v., Kurista m. — H. Tiedemann (1902).

330.
[Ilmjärve sügavus]

A.
Järv, mis on rahvajutu järele ilma põhjata, see järv asub Tallinn—Tartu maantee ääres Kaarepere vallas. Ta omab juba Kalevipoja-juttudes suure tähtsuse, kuna ta pidada olema ilma põhjata. Kord hakanud keegi mees teda mõõtma. Selleks võtnud ta ühe värtnatäie oma kedratud linast niiti, mille otsa ta sidunud paraja kivi. Selle värtnatäie niiti ta lasknud järve põhja. Välja kerides tunnud ta, et kivi on raskem kui enne. Niidi lõppedes näinud mees hirmuga, et niidi otsas olnud verine oinapää. Mees põgenenud hirmuga. Selle järve nimi on Ilmjärv. Ta on väga mudase põhjaga. Ka on temal palju allikaid la veekeerukohti.
ERA II 239, 417/8 (3) < Maarja-Magdaleena, Kudina v., Nava k. — E. Paidra < vanaema, 63 a. (1939).
Vrd. Laiuse Siniallik, muist. 305; veel muist. 329 D, E, K.

B.
Ilmjärv
Kui Kalevipoeg Venemaalt tuli, lauakoorem seljas, oli Peipsi talle perssest saadik, Saadjärv saapast saadik, aga Ilmjärv oli hingevõtja — vesi tulnud üle pea. See on sügav, mudase põhjaga, ma pole nüüdki saand teda mõõta, aga ise üks pisike porilomp ta on. Kes teab, võib-olla on nimedki selle järgi saanud.
RKM II 83, 526 (60) < Elva l. < Kallaste raj. (Kodavere, Pala v.) — J. Põldmäe < Peeter Kull, 73 a. (1958).

331.
[Saadjärve sügavus]
Suur Tõlu 1
See oli Suur Tõlu, Saadjärvest läind läbi, kolmsada saelauda seilas. Ütelnud: «Vot kus lombikene, ku puutus kellu veel!» Tema lingukivi oli Põltsamaa küla vällal. (Küsitakse: «Kas see polnud mitte Kalevipoeg?») «Kalevipoeg ta ju oli, see Suur Tõlu.» Kaarepere pool, seal ta on maganud. Kaelaase ja peaase piab olema. Seal on vaatamas käidud. Ma olen seda kuulnud, aga mina ei ole nähnu.
ERA II 29, 405 (5) < Äksi, Saadjärve v., Kõdu k. — R. Viidebaum < Mari Koppel, 85 a. (1930).
Sama ka: ERA II 29, 429 (8) < Äksi, Saadjärve v., Kõdu k. — P. Ariste < Jüritoa talu rahvas (1930). Vt. ka: Kassinurme Kalevipoja säng, muist. 189; Kalevipoja lingukivi, muist. 30 B.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Esmakordsel kuulmisel olen noteer[inud]        Suur Tõllu. Teine eit samas talus (ka alal[ine] elan[ik]) ütles, et see olnud Suur Tõnu.— Üleskirjutaja märkus.
----------------------------------------------------------------------------

332.
[Soome lahe sügavus]

A.
Kalevipojast
Kalevipoeg ehitanud majasid ja toonud Soomest laudu. Ükskord tulnud Soomest, 12 tolti laudu seljas (l tolt — 12 tosinat); tulnud Mohni saare juurest merest läbi, kus 40 sülda vett, öölnud: «Ooh, siin tuleb jo tilluni!»
E 6788 (l) < Haljala, Metsiku v. — D. Pruhl (1889). Vrd. muist. 22 F, ka 135, 336.

B.
[---]
Kord jooksnud Kalevipoeg rutuga Soome lahest Mohni (Ekholm) saare juurest läbi, mis just Palmse kohas on. Mujal kohas pole vigagi olnud, aga Mohni hauas (kõige sügavam koht Soome lahes) tulnud vesi üle saapasääre (Mikk Hips), teise ütlemise järele ulatanud nihuseni (Kustav Taneli p. Meikar), aga kolmanda arvamise järele pidanud seal Kalevipoeg ujuma (Juhan Lilleberg). Selle rutu põhjus on sakslaste Eestimaale mõisate ehitamine. Sellel mõisate ehitamisel näib ka Kalevipoja Viru-Nigula mõisate loopimisega tegemist olema, ehk küll keegi ülemalnimetatud jutustajatest oma eluajalgi Viru-Nigulas pole käinud ega ka sealtpoolt juttusi kuulnud. [---]
E 42560/1 < Kadrina, Palmse v. — Joh. Sõster (1902). Ka: E 41990 < Haljala, Metsiku v. — D. Pruhl (1901).

C.
Kalevipoja jalajäljed
Korra tulnud Kalevipoeg Soomest üle mere Jumidale, vesi pole kuskil mitte põlvenigi ulatand. Saanud Jumida neeme otsa, nn. Sääre kõrvale (see on pikk kivide kogu, mis merde ulatab ja sealsamas ligi on sügav meri, nn. Kolju haud), ainult seal tikkunud vesi üle saapasääre tulema.
E 48172 (l) < Simititsa < Kuusalu — M. Esken (1903).

D.
Kalevipoja kohta on nii palju nimetada, et peale selle, mida raamatutest olen juhtunud lugema, siin rahvasuu muud uuemat ei kõnele. Ainult Kalevipoja suuruse kohta mäletan lapsepõlvest seda juttu, et ta hiigla suur on olnud. Soome lahe lõunarannal oleva Ekholmi saare lääneotsa ligidal olla ühes kohas 60-ne sülla sügavune merehaua koht, mida kohaline rannarahvas Madi haua rööpaks nimetab (vist on vanemal ajal keegi Madi-või Matti-nimeline mees — nüüd neid nimesid siin enam ei ole — selle sügava koha üles leidnud). Kui siis Kalevipoeg oma reisudel Virust Soome ja sealt tagasi käinud, ei ole nimetatud sügavas kohas vesi Kalevipojale kõrgemale ulatanud kui ainult põlveni. Seega pidi Kalevipoeg ligi 300 sülda pikk olema ja see on küll liig pikk, mis arvustust ei jõua välja kannatada.
E 52622/3 < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. — S. Lilhein (1916).

E.
Kalevipoeg tuli Soomest, püksid üles kääritud, vesi oli aga sügav, ja öelnud: «Oi tooda loisku , ära tahtis ousud kastada!»
E, StK 8, 166 (3) < Viru-Jaagupi ja Lüganuse — M. Jürna < Mihkel Kaidos, 58 a. (1921).

F.
(Soome lahes ulatub Kalevipojale vesi puusadeni.)
ERA II 192, 273 (6) < Jõelähtme khk. ja v., Kostiranna k. — R. Põldmäe < Liisa Sepp, 67 a. (1938). Vt. muist. 135.

G.
[Oni haud]
An der Nordseite von Ehstland ist westlich von der Landspitze Jummida im Meere eine 60 Fuss tiefe Stelle, Onni-haud, wo dem Kalewipoeg, als er durchs Meer von Reval kam, das Wasser bis über die Stiefelschäfte reichte.
F. J. Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben d. Ehsten, lk. 422. Vt. eespool lk. 74: Odakivi, muist. 21; G. H. Schüdlöffel, Kaallew's Sohn. Vrd. Odakivi, muist. 21.
[TÕLGE.]
Eestimaa põhjaosas on lääne pool Jumida neeme meres 60 jalga sügav koht Oni haud, kus Kalevipojale vesi ulatus üle saapasääre, kui ta tuli Tallinnast läbi mere.