337. VÕITLUS LAUDADE ABIL JA SIILI ÕPETUS

[Kalevipoeg ja siil]

A.
Tugevatel õlgadel pool tosinat saelaudu, rändas kõige vägevam muinasaja hiid Kalevipoeg rõõmsalt oma teed läbi maa. Ootamatult juhtus temale vastu üks teine tugev vaim, kellega ta ammu vihavaenus elas. Nüüdki kargasid mõlemad varsti üksteise kallale, asusid ruttu teotavate sõnade juurest otsustavate tegude juurde. Kalevipoeg, kellel muud sõjariista käes pole, haarab lauakoormast mõlema käega nagu nuiast kinni ja virutab vastase pihta. Vaenlane on aga küllaltki osav, osalt jõu poolest liiga Kalevipoja sarnane, et tema ebaharilikkudele sõjariistadele alla jääda; ta seisab kindlalt vägeva vastase ees ja katsub teda väsitada. Seal ütleb üks rott, kes võitluseväljale liginenud, mööda minnes krõbistades raagude ja hagude vahelt Kalevipojale: «Löö serviti!» Hea nõu oli vägimehele selge, ta tegi selle järgi ja virutas vihatud vastase, kes koledatele hoopidele vastu ei suutnud panna, võidurikkalt maha. Kui Kalevipoeg selle peale teed jätkas, juhtus ta jälle rotiga kokku, kes teda võidule aidanud, ja küsis lahkesti, kuidas ta temale lahke teenistuse eest tasuda võiks. Rott vastas: ta vaevalt teadvat, mida soovida, aga kui ta ometi soovida tohiks, siis tahaks ta endale midagi, mis teda kullide, öökullide ja muude kiskjate loomade eest võiks kaitsta. Kalevipoeg kummardas ja võttis sõrmeotstega maast natuke männiokkaid ja riputas need roti peale. Okkad kasvasid temale silmapilk naha sisse ja ta seisis seal kui hästikaitstud esimene seasiil.
A. H. Neusi kiri Fr. R. Kreutzwaldile 25. okt. 1850. Koduõpetaja Johannes van der Smissen, kuulnud praost Fick'ilt Keilast. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 120—121.
Vrd. muist. 318 C. 321 A, 328 D.

B.
Kalewipoeg und der Igel
Verachte nicht des Kleinen Rath,
so wird dir leichter schwere That.
Kalewipoeg, Ehstlands riesiger Held, ging, eine gewichtige Bretterlast auf der Schulter tragend, seines Weges dahin, als ihm unversehens der Graue, ein starker und bösartiger Waldgeist, begegnete und Beide mit einander in hitzigen Kampf geriethen, bei dem es artige Hiebe setzte. Da hat Kalewipoeg lange Zeit ohne den geringsten Erfolg wider den Unhold gefochten, indem er seine Bretterladung als Waffe handhabte, aber thörichter Weise immer mit der breiten Seite der Bretter drauf losschlug, also dass er seinem Gegner wenig anhaben konnte. Endlich vernahm er aus dem nahen Gebüsch eine Stimme, die ihm zuwisperte: «O Ungeschick! Haue doch mit der scharfen Kante!» Sogleich befolgte er den klugen Rath des Unsichtbaren, die Schläge wirkten, und bald war der Feind überwunden. Der Sieger rief alsdann seinem Rathgeber zu: «Wer bist du?» Die Antwort lautete: «Ich bin eine Ratte.» Kalewipoeg sprach: «So komm und wünsche dir ein Geschenk von mir für deinen guten Rath.» Und das kleine Thier erwiderte: «Ich bin wohl recht nackend, habe Nichts zur Bedeckung meiner Blosse, Nichts zu meinem Schütze gegen die Habichte und Eulen und anderes wildes Gethier.» Da langte Kalewipoeg zum Waldboden nieder, raffte eine Handvoll Tannnadeln zusammen und warf sie der Nackten zu. Und siehe, mit einem stattlichen Stachelpelz angethan ist da der kluge Wicht in Gestalt eines kleinen Igels hervorgetreten und hat nicht länger nöthig gehabt, sich zu schämen oder bange zu sein. Nach einer anderen Erzählung hat der Held einen Zipfel seines Pelzes dem Thiere zugeworfen. Das ehstnische siil bedeutet Igel und auch Zipfel.
Revalscher Kalender für 1869, lk. 53—54.
[TÕLGE.]
Kalevipoeg ja siil
Ära põlga väikese nõuannet,
et raske tegu muutuks kergemaks.
Kalevipoeg, Eestimaa hiidlik kangelane, läks, raske lauakoorem õlal, oma teed, kui temale ootamatult Hall, tugev ja pahatahtlik metsavaim vastu tuli ja mõlemad laskusid kibedasse käsikähmu, kus anti tugevaid lööke. Kalevipoeg võitles pikka aega tagajärjetult koletisega, kasutades seejuures oma lauakoormat relvana, aga sõgedal kombel lõi lapiti laudadega, et ta oma vastasele vähe kahju tegi. Korraga kuulis ta oma ligidalt põõsastikust häält, mis temale sosistas: «Oh kohmamatu! Löö ometi terava servaga!» Kohe järgis ta nähtamatu tarka nõu, löögid mõjusid ja varsti oli vaenlane võidetud. Võitja hüüdis siis oma nõuandjale: «Kes sa oled?» Vastus kõlas: «Olen rott.» Kalevipoeg ütles: «Siis tule ja soovi endale minult mingit kingitust oma hea nõu eest.» Ja väike loom vastas: «Ma olen täiesti alasti, pole mul mingit katet, pole mingit kaitset kotkaste, öökullide ega muude metsloomade eest.» Siis kummardus Kalevipoeg maha, haaras peotäie kuuseokkaid ja viskas alasti olendile. Ja ennäe, toreda okaskasukaga kaetud oli tark olend väikese siili kujul esile kerkinud ja tal ei olnud põhjust kauem häbeneda ega karta. Ühe teise jutustuse järgi on kangelane ühe oma kasukasiilu loomale visanud. Eesti keeles siil tähendab siili aga ka [kuue- või kasuka-] siilu.

C.
[- - -]
Kalewi-poeg kämpft gegen den Teufel mit zwölf Dutzend Brettern, und da diese beim Schlagen eins nach dem anderen zersplittern, so räth ihm ein Igel mit den Kanten zu schlagen anstatt mit den Flächen, und so bleibt er Sieger. Um den Igel vor dem Teufel zu verbergen, überschüttet ihn K[alevipoeg] mit Tannennadeln, wodurch er stachelig geworden ist; nach Anderen ist es dadurch gekommen, dass K[alevipoeg] ein Stück von dem Pelze, den er gerade an hatte, auf ihn warf. Nach Anderen schlug er zuerst mit den Brettern, dann, als diese verbraucht waren, mit Bäumen, welche er an den Wipfel aus riss, und als auch diese zersplitterten, fand er eine grosse Eiche, von welcher, als der Wipfel ebenfalls verbraucht war, zuletzt doch noch ein sechs Faden langes Stück des Stammes als Keule übrig blieb, und mit dieser siegte er. [---]
F.J. Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben d. Ehsten, lk 421.
[TÕLGE]
Kalevipoeg võitleb kuradi vastu kaheteistkümne tosina saelaudadega, ja kui need löömise juures üksteise järel purunevad, annab talle siil nõu lüüa servaga pinna asemel, nõnda jääb ta võitjaks. Et siili kuradi eest peita, riputab Kalevipoeg tema kuuseokastega üle, misläbi ta ongi okkaliseks muutunud; teiste teadete järgi tuli see sellest, et Kalevipoeg tüki oma kasukast, mis tal parjasti seljas oli, talle peale viskas. Teiste teadete järgi lõi ta kõigepealt laudadega, siis, kui need olid ära kasutatud, puudega, mida ta latvupidi välja kiskus, ja kui ka need purunesid, leidis ta ühe suure tamme, millest, kui latv samuti oli ära kulutatud, siiski veel tüvest kuue sülla pikkune tükk nagu nui järele jäi, ja sellega ta võitis.

D.
TURJE KELDER
Kuusalus Loa ja Tsitri mõisa vahel on suur koobas. Kohalikud elanikud nimetavad seda Turje keldriks. Sellest Turje keldrist voolanud ennemuiste viinaallikas. Vanapagan võtnud selle viinaallika oma hoole alla, avanud seal kõrtsi. Ei annud viina muidu, vaid raha eest. Kaks ilusat tütarlast müünud seal laia kivi pealt klaasidega viina. Klaasid, viina täis, seisnud alati kivil. Kes seda viina korra maitsnud, see olnud nagu nõiutud. Ei või enam muidu elada, kui peab iga päev minema Turje keldrisse Vanapagana kõrtsi viina maitsema. Üks joob riided seljast, teine viimse kopika, kolmas loomad ja majariistad, neljas lubab isegi naise, lapsed orjiks. Mõnel mõistlikul mehel tuleb tahtmine vendi viinaorjusest päästa. Keegi toob korra viinaklaasi keldrist ära. Aga pea tulevad Vanapagana poisid klaasi jälle tagasi nõudma. Viinaorjus kestab niimoodi endistviisi edasi. Isegi Kalevipoeg sattunud Soomest 12tosina laudadega tulles Turje keldrisse, kus ta enese varsti joobnuks joonud. Sorts sedamaid Kalevipoja kallale. Kalevipoeg laudadega lapiti pihta. Siil vägimeest õpetama: "Serviti, serviti!" Serviti laudadega lüües võit Kalevipojal. Sest ajast peale kannab koht Siilikõrve nime. Viimaks teeb üks mees katset kõrtsi hävitada. Ratsutab keldrisse, tõmmab viinaklaasi peosse, tuhatnelja tagasi. Ümber vaadates näeb: Vanapagana poisid taga ajamas. Tagaajajad meest varsti kätte saamas. Korraga kuuleb mees hüüdu: «Ristitud maale! Ristitud maale!» Mees näeb: ees risti küntud põld. Mees põllule, arvates: küll see ristitud maa ongi! Viskab viinaklaasi vasta kivi puruks. Tagaajajad jooksevad põlluni mehe järele, jäävad aga ristvagusid nähes peatama. Ei julge enam järele minna. Mahavalatud ja puruks löödud viinast moondub ristitud põld sooks ja on tänapäevani pehme soo. Viinaklaasi röövimisest saadik Turje viinaallikas kadunud. Küll seal allikas praegu veel olemas, aga ei voola enam viina, vaid ainult vett. Sestsaadik Kuusalu elanikud Turje keldris käimise kiusatusest lahti ja nende käsi käib palju paremini.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 26—27 (14).

E.
Turje kelder — see on üks koopa moodi õõnestik järsu mäe sees. Rahvasuu räägib sest mõnda juttu. Kas neil kõigil küll sugugi tõtt on, ei tea ma. Üks jutt on, et seal olla vanal ajal kõrts olnud, kus kaks väga ilusat neiut viina müünud, mis hästi inimesi ligi tõmmand, liiati noori mehi. Viin põle jälle muud midagi olnud kui vesi, mis koopa laest jooksnud (mis tänini allika kombel sealt välja jookseb. Suvel vahel palavaga poevad hobused ja loomad sinna viluse, kuhu neid 20 viisi mahub). Neiud põle aga muud keegi olnud kui vana jätise inglid, kes seal inimese näul inimesi eksitanud. Ka olnud seal alati häid lihakookisid valmis, mis inimeselihast olnud tehtud, keda neiud olnud oma võrku saanud. Ühekorra, kui Kalevipoeg Soomest tulnud, kaksteistkümmend tosinaid saelaudu seljas, siis jootnud neiud teda purjuse seal koopas, ja kui ta jälle Peipse poole hakand sealt minema, tulnud vana sorts ise talle kaela peale. Kuna Kalev ikka lappi laudu teisele tõmmand mööda turja, hüüdnud veike heal põesast, et: «Anna serviti!», mis ka va jätise naha peale mõjunud. Kuna siis Kalev oma kasukahõlma siilile katteks and hea õpetuse eest, kannab see koht tänini Siilikõrve nime.
E 4319/20 < Kuusalu — J. Abreldal (1893?).
Trükitud väheste erinevustega: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 3—4.
Vt. ka: E 51362/3 (2) < Kuusalu — V. Levstr;m (1921).

F.
Kalevipoeg saand Sirtsusoo pääl kuraditega riidu, kes Kalevipoja kallale tuld, kui Kalevipoeg lauataagaga üle soo hakand menema. Neil old veskikivid piitsapliude otsas, kui virutand. Kalevipoeg viskand lauataaga maha ja virutand ühe tosina teise järele peeneks. Peenikene hääl julustand põesast: «Servi lauda! Servi lauda, Kalevipoega!» Kalevipoeg hakand servi lauda larpima, et kuraditel «nahk lahti, liha lõhki ja luusse pügal» tuld. Lauad ei ole enam katki lähend ja kuraditel ole muud nõu järele jäänd, kui valama panna.
ERA II 198, 124/5 (181) < Haljala — H. Länts (1938).

G.
Jänes ja siil
Korra jooksnud jänes kiireste mööda metsa ja nii õnnetumalt, et ühe siili otsa kukkunud, kes parajast üht üleannetumat pahategijat ussi söenud. Jänes kohe kiruma: «Pagan võtaks sind oma terava, inetuma ja okkalise vatiga! Kust sa sarnase inetuma kesta omal selga oled saanud?» Siil vasta: «Kallis Kalevipoeg kinkis ta mulle, sest et ma teda õpetasin vanapaganaid servi lauda lööma, kui need ta kallale tungisivad. päälegi on see kest mulle väga kallis kaitseriist, sest ükski koer ega hunt või mõni muu elajas ei tohi mulle liiga tegema hakata, siis kohe valusaste torkan. Aga kas sind ka peastab su ilus sile ja hea nahk?» Jänes aga vastuse asemel ohanud südamest ja pannud uueste putked metsa poole mängima, sest kütipapa olnudki üsna ligidal oma viledate koertega, kes jänest taga ajama hakanud.
E 35910 (3) < Kadrina, Kõnnu-Tõdva v. — J. Schneider (1898).

H.
Kuida siil okkad sai
Ükskord tulnud Kalevipoeg Peipse järvest läbi, viis tosinat saelaudu seljas, isi ütlend: «Kau oidu ja oidu, vesi puudub kelli!» Teine kord tulnud veel säält läbikäimist, siis võtnud Kalevipoeg kaks püksikalitsatäit liiva, millest oidule silda peale teha. Teise kalitsatäie tühjendanud Kalevipoeg järvesse, aga sääl tulnud Vanapoiss keelama. Kalevipoeg tõmmanud saelaua pihku ja hakkand vanapoisile pähe pilduma, aga lappi lauda. Aga imet, võit kipub vanapoisi poole. Sääl tulnud siil Kalevipojale appi ning hüüdnud põõsast: «Löö servi lauda, löö servi lauda!» Nii kui Kalevipoeg laua serviti pööranud, nenda Vanapoiss > põgenend. Nüüd tuleb Kalevipojale meelde, kes tema avitaja oli. Läheb hüüab põõsastikku: «Tule välja, sa hea nõuandja!» Aga siil kostab: «Ma ei tohi välja tulla, ma olen alasti.» Kalevipoeg kostnud: «Tule ikka välja, tule, ma tahan sulle oma kasukahõlma küljest tüki nahka ümber tõmmata!» Sääl pugenud siil välja puhta alasti, Kalevipoeg tõmbanud oma kasukahõlmast tüki nahka siilile ümber. Ja nüüd on siilil nahk seljas, «aga karmi villadega».
H II 11, 867/8 (l) < Väike-Maarja, Kiltsi v. — J. Palm (1890). Vrd. Kalevi sild üle Peipsi, muist. 117; Vete sügavused, muist. 329.

I.
Kalevipoeg tuli Narvast, lauakoorem seljas. Sirtsusoos on üks mees Vanapaganaga kimbus ja palub Kalevipoega appi. «Mul koorem seljas, kuhu ma sind nüüd panen. Aga poe mulle püksi!» ütles Kalevipoeg. Mehike puges Kalevipoja püksi ja nüüd hakkas võitlemine Kalevipoja ja Vanapagana vahel. Mitu tosinat laudu peksis Kalevipoeg lapiti Vanapagana selga puruks. Võidulootust ei olnud tunda. Kalevipoeg nääb siili ja ütleb: «Tule sa'gi mulle appi!» Siil vastab: «Ma olen alasti, ei või tulla; aga löö servi lauda!» Kalevipoeg hakkas servi lauda Vanapaganat paugutama ja võit oli varssi Kalevipoja käes, lauad ei läinud enam puruks. Kalevipoeg lõikas oma kuuehõlma küllest tüki ära ja pani selle siili ümber katteks ja tänutäheks hea nõu eest. Sellepärast ongi siilil praegu niisugune karv, et see Kalevipoja kuuehõlma tükk on.
E 42002 (2) < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken < Mart Eiskop (1901). Vrd. Vastaseotsija.

K.
Ka räägivad niisugused, kes seda raamatust ei ole pärandand, kuda poisike metsa ära eksind, siis ühte majasse saanud, kus teda vana ema kahe poja vahele magama pannud, aga poisside loomulik tuul teda ühe juurest teise põrutanud. Poiss sialt putkama pannud, metsas teda jälle Kalevipoeg, kellel lauakoorm seljas, leidnud. Sellele kurtnud poiss oma lugu. Kalevipoeg pistnud teda oma püksitasku. Kuda siis põrgulised Kalevipoja kallale kippunud, tema neid lapiti laudadega vemmeldanud. Siil põesast õpetanud, et: «Sõrvi lauda, sõrvi lauda, Kalevipoeg!» Kuda siis Kalevipoeg võitu saanud, siis oma hiategijat põesast välja kutsunud, see aga üelnud, et ta ei julgeda, sest et ta alasti olla. Siis Kalevipoeg kiskunud kasukahõlma küllest tüki ja visand põesa siilile, kes Kalevipoja kasukat tänapäävani kannab. Pärast tulnud Kalevipojal tasku pandud poiss meele. Kobland kohe kää tasku ja leidnud, et ta vaene surnuks olnud muljutud ägeda võitlemisega.
E 8301/2 (2) < Rakvere — J. Lilienbach (1892). Vrd. Vastaseotsija.

L.
Üks luoke Kalevipojast
Kui Kalevipoeg parajaste lauakoormaga edasi tõttas, seal tulid sortsilaste poisid tal tee peal vasta ja hakkasid kangelasega sõbralikult reakima, rahu ja sõbrust sobitama, et teda sedaviisi kord oma võrku soada. Neil olid kõigil vagad näud, miska endi kiskjaid hambaid varjasid. Lind aga oksa peal andis Kalevipojale märku, et need mitte õiged sõbrad ei ole. Seal paisus petetud kangelase süda. Ta võttis oma terve laua-sel´lakoorma, keda tal seitse tosinat oli, ja hakkas sortsilasi vihtuma. Ta lõi aga lappi lauda, mis hästi ei mõjunud. Tema eksitust nägi siil ja õpetuseks hüüdis ta põesast: «Seada servi lauda, pikuta piki lauda — ära löe lappi lauda!» Nüüd vast märkas Kalevipoeg eksitust ja kohe seadis ta madjaka õpetust mööda käima. Tugeva hoopidega lonkis ta vaenlased mulla ja liivaga segamine. Nii reagitakse seda lugu siinpool.
H II 14, 504 (41) < Ambla, Põriki v. — J. Freimann (1890).

M.
Kuidas siil endale okkad sai
Siil oli loodud alasti. Siil oli häbelik ja kartis, et teised teda naeravad. Ükskord ta aidanud Kalevipoega ja see näinud, et siil on alasti. Kohe rebinud ta enda kuuel tüki küljest ja andnud siilile. See sai nüüd endale uhke kuue, mida ta ei laena ühelegi teisele.
ERA II 167, III (6) < Koeru, Liigvalla v. Rakke k. — L. Priks < Jaan Tamm, sünd, 1845. a. (1937).

N.
Siili okkad
Ühekorra läinud Kalevipoeg lauakoormaga üle Peipsi järve. Teel tulid talle vastu sortsid . Kalevipoeg hakkas neid laudadega peksma. Peaaegu olid kõik lauad juba katki, kui siil Kalevipojale öelnud: «Löö neile laua servaga!» Nii kluttis Kalevipoeg kõik sortsid maha. Siis hüüdis Kalevipoeg siilile: «Tule välja!» Siil öelnud, et ta on alasti. Kalevipoeg andis talle siis oma kasukahõlma katteks. Et Kalevipojal olid kasukakarvad püsti, siis said ka siilile okkad püsti. Nõnda räägib vanajutt.
ERA II 268, 61 (23) < Narva l. — E. Luht (1939).

O.
Ühekorra old Kalevipojal tosin laudu seljas. Kurat tuld jälle teda kiusama. Tema võtnd laudu ja virutand lappiti Kuradile möda külge. Siis jälle siil old põesa all, öeld: «Kalevipoeg, löö seri lauda, ära löö lappiti lauda!» Siis Kalevipoeg virutas lauaservadega, siis Kurat pani minema, Kalevipoeg sai üle. Kalevipoeg oli võtnd oma kuuehõlmast tükki, andis siilile kasuka. Siil old enne alasti. Siis sai niisuguse piiklise mundre ümber. Aina siin rahvasuus on see lugu old, vanad rääkisid.
ERA II 192, 88/9 (30) < Kuusalu, Kolga v., Hara k. — R. Põldmäe < Maurus Einstruk, 81 a. (1938).

P.
Kalevipoja juhtumised
Kord tulnud Kalevipoeg Peipsist, 12 tosinat saelaudu selgas. Suure soo peale jõudes näinud ta paharettisi oma kallale kippuma. Et muud midagi käepärast paharettisi eemale tõrjumiseks ei olnud, võtnud Kalevipoeg lauad seljast ja hakanud laudadega paharetipoisikesi enesest eemale peksma. Küll töötanud Kalevipoeg, aga paharetid ei tagane. Peksnud nii kaua, kuni üksainus tosin laudu järele jäenud. Siis hakanud Kalevipoeg viimaks taganema lähema mäe poole, kus salk kuusemetsa kasvanud, et sealt vastuhakkamiseks lisa saada. Paharetid saanud Kalevipoja nõust aru ja jõudnud mäe poole ette. Kalevipojal olnud üsna kitsas käes. «Servi laudu, servi laudu, Kalevipoeg!» kostab korraga heal lähedalt mäelt metsast. Kalevipoeg võtnud kohe õpetust, virutanud servi laudu, ja iga kord jäenud paharettisi kui loogu maha, kuni kõik paharetid kadunud olnud. Ainult üks saanud Kalevipoja viimase löögi alt ära lipsata, nõnda et küll laud lüües katki läinud ja Kalevipojal enam kaitseriista ei ole olnud. Suure vaevaga läinud Kalevipojal korda sabapidi kinni püüda seda, keda ta mäele minnes suure kivi otsas lõhki löönud, nõnda et kivi peale ainult sinine tilk vett jäenud. Kalevipoeg pannud selle mäele nimeks Pahareti mägi, mida rahvas praegu Retimägi nimetab. Nüüd olnud vast aega Kalevipojal oma heategijat, õpetajat, minna ülesse otsima. Ta läinud sinnapoole, kust hääl tuli, ja küsinud: «Kes see siin nii targaste kõneles?» Hääl kostnud lähidalt kuusepõõsa alt: «Mina, siil, aga ma ei julge välja tulla, ma olen alasti.» Kalevipoeg küsinud uuesti: «Kes sind siis paljaks on röövinud?» Siil kostnud kaeblikult: «Seda on paharetid teinud, kes Soome targa pulma läksid ja mu kuue röövisid, et sellest kotti teha, kuhu pulmast varastud toit sisse panna.» Kalevipojal saanud hale meel vaese looma pärast, tõmmanud tüki oma kasukahõlmast, visanud seda siilile põesasse ja ütelnud: «Kata sellegagi ometi ennast külma tuule eest.» Siil võtnud ja tänanud Kalevipoega, kes tema peale külmaga oli halastanud. Kalevipoeg tõtanud ka Soome targa pulma. Tee peal juhtub ta kolme paharetipoisikest nägema, kes isekeskis kiskuma olid hakanud. Kalevipoeg läinud nende juure ja küsinud nende tüli põhjuse järele. Üks nendest astunud ette ja kõnelenud Kalevipojale: «Siin on meie vanaisa pärandus: kepp, kott ja kindad ja üks vana mütsilott, millel ristiinimese sõrme küünest nokk on, mis mitte ei ole ristiinimese kaendlaaugus haudunud. Tüli tuli meil sellepärast, et asju on neli, kuna meid kolm on; kõik tahaksime oma vanaisa pärandusest ühevõrra osa saada ja siis Soome targa pulma minna tantsima.» Kalevipoeg mõtelnud ja ütelnud: «Külap mina seda tean, kuidas neid tuleb jagada, aga andke need asjad enne mu kätte, ma tahan katsuda, kuidas teie vanaisa neid nimetud asju tarvitas.» Selle peale võtnud Kalevipoeg ühe käest mütsi, pannud selle oma pähe ja ütelnud: «Mütsi tarvitas teie vanaisa nõnda.» Siis võtnud kindad, pannud omale kätte ja ütelnud: «Kindaid tarvitas teie vanaisa nõnda.» Viimaks võtnud Kalevipoeg koti ja kepi ja virutanud ühe hoobiga kaks tükki nendest kotti, kuna kolmas minema peasenud. Sealjuures ütelnud Kalevipoeg: «Vaat, kotti ja keppi tarvitas teie vanaisa nõnda.» Nüüd viskanud Kalevipoeg koti selga ja sammunud Soome targa pulma. Pulmas olnud jällegi palju paharetipoisikesi. Seni kui pulmalised tantsusaalis lõbu pidasivad ja kokad köökis toimetasivad, varastasivad paharetid kõik toidud laualt oma seitsmesüllasesse kotti ja korjasivad lauale selle asemele nurga takka kõiksugust musta, kuna nad seda kõik osavaste värvidega ära moonutasid, et kokad sellest midagi ei märkanud. Seda märkas aga Kalevipoeg kohe. Ka paharetid olnud Kalevipoja ära tundnud ja tunginud hulgana nüüd Kalevipoja kallale, kisendades: «Kust sa meie vanaisa kübara, kepi, koti ja kindad kätte said?» Kalevipoeg vastuseks selle peale võtnud koti seljast, peksnud kepiga paharetid kõik kotti, sidunud kotisuu kõvasti kinni, võtnud Soome targa tallist tulise täku ja tõttanud Peipsisse vanapaganaid ära uputama. Tee peal tulnud Kalevipojale ühe soo peal kari Püha-Jüri kutsikaid pahareti haisu peale kallale ja tahtnud Kalevipoja kallale tungida. Kalevipoeg ei ole tahtnud paharettisi nii hõlpsa surma kätte anda, vaid tahtnud pikkamisi neid surmata. Püha-Jüri kutsikad ei ole aga seda aega andnud, murdnud Kalevipoja alt hobuse, haarasivad vihaselt kotist ja kiskunud paharetid kõige kotiga pihuks ja põrmuks. Ka hobuse murdnud Püha-Jüri kutsikad nõnda ära, et ainult maks järele jäenud. Soo on praegu Jõelehtme kihelkonnas Kodasoo ja Rummu valdas. Keset sood on maks, mis nüüd võhmaks on muutunud. Soos on alati punane moakene vesi, justkui maks, seepärast nimetab ka rahvas seda sood Maksasooks. Tusasel meelel lahkunud Kalevipoeg sealt ja sammunud jalgsi Peipsi poole.
E 42183/5 < Harju-Jaani — J. Hernesaks (1901). Vt. M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 93. Ka: Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 275.

R.
Ükskord olnud Kalevipoeg hädas vaendlaste käes, kes teda taga ajanud. Kõik tema sõbrad ja seltsimehed olid maha löödud ehk kõrvale jooksnud. Siis hakanud ta loomasi omale abiks paluma. Siil ütelnud põesast: «Ma tuleksin küll sulle appi, aga ma olen alasti.» Siis leikas Kalevipoeg mõegaga ühe tüki oma kuue küllest ja viskas siilile ja käskis ümber panna. Sestsaadik ongi siilil niisugune okkaline kuub. Üleüldine siinse rahva jutt.
H II 58, 82 (3) < Jüri, Kurna v. — J. Saalverk (1896).

S.
Kuda siil omale okkad sai
Kalevipoeg old koa korra pahavaimudega kimpus, ei ole muud kipsu-kapsu kätte soada old kui lauapundar selgas. Pekst lauad puhas puruks, ainult üks old veel alles, seal hüüd siil põesast: «Sik, sik, sik, sik, servi lauda!» Kohe pöörand Kalevipoeg laua serviti ja natukese aaga old vastased kadund. Heameele pärast, et vaenlastest võitu soand, tõmmand Kalevipoeg tüki oma kasukast väl´la ja and põesasse siilile. Enne old siil alasti, sestsoati kasvand talle okkad.
H IV 9, 844/5 (3) < Jüri, Rae v. — K. Põldmäe < ema (1898).
Kalevipoeg ja Vanapagan
Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud. Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud. Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakkanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakkanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud: «No olgu peale,» ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla. Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata. Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakkanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud: «Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema.» Kalevipoeg hakkanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakkanud kaduma ja pea kumisenud Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud. Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: «Servi lauda, servi lauda!» Kalevipoeg hakkanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakkanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all. Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakkanud ta hüüdma: «Kes sa olid, kes mulle ütlesid: «Servi lauda, servi lauda»?» Aga üks öölnud roht seest: «Mina see olin!» Kalevipoeg hüüdnud: «Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!» Hääl hüüdnud jälle roht seest: «Ma ei või mitte, ma olen alasti.» Kalevipoeg öölnud: «Ära karda, tule aga julgestel» Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes:
«Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud.» Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve. Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama. Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata. Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka oma jagu . Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta. Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakkanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks!
Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema.
Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärganud selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema.
E 2251/9 (91) < Risti, Nõva v. — J. Holts (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk, 97—101. Vrd. Vete sügavused, muist. 328.

U.
Kuidas siil omale okkalise kasuka sai
Kuldsel ajal tahtnud Kalevipoeg üle Emajõe silda ehitada. Selle tarvis toonud ta Võhma veskilt seitsesada saelauda. Tee peal tulnud temale põrgupoiss vastu ja hakanud teda kiusama. Kalevipoeg lasknud lauad õlalt maha, võtnud ühe laua ja hakanud põrgupoissi vemmeldama. Tugeva löögi hoobis murdunud laud keskelt katki. Nõnda purustanud ta juba kolmsada lauda ära, aga põrgupoiss ei ole veelgi taganenud. Seda näinud veike siil põesast. See ütelnud: «vägimees, vägimees, löö ikka servi lauda, servi lauda!» Kui Kalevipoeg seda kuulnud, pöörnud ta laua käes servi ja hakanud siis vemmeldama. Ja vaat, laud oli hoopis tugevam vastu pidama. Nüüd põgenes põrgupoiss, et sinine tolm taga. Nüüd käskinud Kalevipoeg, et see, kes teda õpetanud, põesast välja tuleks. Aga siil vastanud: «Ma häbenen tulla, sest ma olen alasti!» Nüüd astunud Kalevipoeg siili juurde, lõiganud enese kuuehõlma ära ja annud siilile katteks selle eest, et ta teda oli õpetanud laudadega põrgupoissi vemmeldama. Nüüd, kui keegi siili näeb, see tuletagu seda meelde, et ta oma okkalise ülikonna Kalevipoja käest on saanud.
E 32295/6 < Säärde, Kilingi v. — M. Saul (1897). Vrd. Kalevipoja sillad, muist. 116—124.

V.
Kalevipoeg ja Vanapagan
Kalevipoeg läinud Peipsi järvele kalu püüdma. Pannud kolmesaja-toobilise viinavaadi taskusse ja töömehe viinavaadi otsa istuma. Parve jaoks võtnud veel seitsesada saelauda selga ja nii sammunud ta Peipsi poole. Peipsi järvel tulnud Kalevipojal Vanapaganaga tüli. Vanapagan tahtnud õigusi oma kätte kiskuda, kuid Kalevipoeg ei annud järele. Vanapagan pannud järve laenetama ja tahtnud Kalevipoega ära uputada, kuid Kalevipoeg hakanud aga Vanapaganal saelaudadega hoopisid pihta laduma. Saelaudade hoobid ei teinud aga Vanapaganal midagi viga. Väsimus kippunud Kalevipojal pääle ja nii tahtnud võit Vanapaganal jääda. Sääl hüüdnud aga üks hääl põõsast Kalevipojale: «Löö serviti lauda, löö serviti laudal» Nüüd tunnud kohe Kalevipoeg oma viga; seiamaani oli ta lapiti laudu löönud ja nii ei võinud Vanapaganast võitu saada. Ta hakkas serviti lauda lööma ja võitis kohe Vanapagana. Hääteo pärast tahtnud Kalevipoeg teada, kes teda põesast oli juhatanud ja kutsunud juhatajat põesast välja, kuid see palunud vastu, et tema ei saavat, tulla, sest et ta alasti ja paljas olevat. Ta palunud Kalevipoja käest tema [kuuekäist] omale ihu katteks. Seda annud Kalevipoeg temale kohe, ja nii astunud siil põõsast välja. Siilu okkaline kuub olla siis Kalevipoja kuuekäiksest saadud.
E 47288/9 (3) < Saarde, Voltveti v. — J. P. Sõggel < Peeter Sõggel, 79 a. (1910).

O.
Kalevipoeg ja Vanapagan
Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal, nagu enne märgitud oli. Vanapaganaga võidu peale välja [astuda]. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi pani taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma. Nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas Vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama. Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg Vanapagana kui nuusti kolm korda ülesse. Nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülessehüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis nüüd Kalevipoega hüpata. Aga see hüppas kolmkümmend ja kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põntsatas. Vaevalt veel Vanapaganale silmi paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool. Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema.
«Oot! oot!» mõtles Kalevipoeg, «ma panen ta kord õige paole.» Nenda kuida nad süli kokku lõivad, viskas Kalevipoeg Vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere lainetesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aitanud enam hea ega kuri nõu, vägisi ajas Vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg kaasatoodud seitsesada saelauda ja katsus nendega Vanapaganat äärest kaugele kaitseda, aga kui ta sähvaku andis, libisesid lauad serviti vee lainetest läbi ja vägise tükkis võimukas kallale. Kui nii kaugele juba Vanapagan oma jonniga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: «Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu lainetesse!» «Kes sa oled?» küsis Kalevipoeg. «Tule väljal» «Ma ei tohi tulla!» ütles heal vastu, «sest et ma alasti olen!» Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: «Mis so nimi on?» «Minu nimi on siil!» oli põesaeluka vastus. Nüüd ei olnud enam Kalevipojal aega kõnelda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta paugu pandis, see pani kohe Vanapagana aevastama. Andis veel kaks, ei siis enam Vanapagan kohatanudki. Viimaks lõi ta teda: Raksatades Rootsimaale,
põmsatades põrgulinna.
Isi jäi veerele vaatamaie,
vihameesta vahtimaie,
kiusumeesta kuulamaie.
Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ilmunud, siis tänas ta siilu juhatamise eest ja kinkis veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest on saanud, mis tal seljas ei kulu ega katke.
H III 19, 705/9 (l) < Halliste, Kaarli v. — J. P. Sõggel (1895) -- E 5232/3 (10) < Paistu — J. P. Sõggel (1894).

Ä.
Kalevipoeg annab siilile kasuka
Et kui Kalevipoeg Tallinna linna jäos laudu tõi, ei ole siit ümmerkaudu olnd laudu kuskilt saada. Siis kuuld, et üle Peipsi Venemaal on. Läks siält tooma. Teed ei olnd kaa, et oles hobestegä saand vedädä. Olli toond sada koormad üle järve, isi vedas järele, ise olli sehes. Kui ta siiapoole kaldasse kuevale valla tulli, siis vana sarvilest tahnd lauvad ära võtta kääst. Kui ta sis on tesi peksma hakand, on esti lapiti lauvaga löönd. Laud on kohe katki läind, ei ole kedagi teind, peksnd hulka laudu katki. Siis siil on põesast õpetand või hõegand: «Servi lauda, servi lauda, Kalevipoeg!» Siis hakand servi uhtma. Siis üheaintsa lauvaga peksis nad minimä metsä. Pärast otsnd siili taga, et: «Kus sa oled?» Siil ütlend: «Ma olen põõsas.» «Tule vällä!» - «Mina olen alasti.» Siis tõmmand oma kasukahõlma tüki ja visand talle piäle, et see võib sind kaitse. Siis ongi Kalevipoja kasukahõlm tal piäl.
K. Must, Kolga-Jaani murdetekstid. M 5, 163. 81/92 (19) < Jüri Pihlak, 77 a. (1935).

Ö.
Missugune oli Kalevipoja kuub
Ühel soojal suvisel päeval tulnud Kalevipoeg Peipsi poolt. Mees olnud õieti väsinud ja heitnud Linnutaja mäe1 otsa magama. Vanapagan, kes talle alati pussi mängis, leidnud ta siit ülesse. Kohe olnud tal kuri nõu valmis ja tahtnud Kalevipojal jalad kinni siduda ja jõkke vedada. (Linnutaja mäe hommikupoolsest otsast jookseb väike jõgi mööda.) Kalevipoeg ärganud ülesse ja hakanud vastu. Tüli läinud õige suureks. Seda näinud siil mäe sõrvas olevast põõsast. Kohe hüüdnud ta: «Kalevipoeg, jookse linasse, linas ei saa Vanapagan sind kätte!» Kalevipoeg vastanud: «Küllap saan vanapoisist nõndagi jagu .» Viimaks läinud Kalevipojal ometi õnneks Vanapaganat mäest alla lükata ja saanud temast niiviisi lahti. Nüüd läinud tema põõsa vaatama, kes see oli, kis temale hääd nõu annud. Põõsa lähedal hüüdnud ta: «Tule välja, ma tahan näha saada, kes sa oled.» «Ma olen alasti, ma ei saa välja tulla!» vastanud siil. Siis lõiganud Kalevipoeg nuaga oma kuuehõlma küllest tüki ja annud siilile selle eest katteks, et temale head nõu oli annud. Kalevipoja kuuehõlmast olla siilile nahk saanud, mida nad praegugi kannavad. Nii annab siis siili okkaline nahk praegugi veel tunnistust sellest, missugune olnud ennevanast Kalevipoja kuub.
H II 59, 677/9 (l) < Torma, Lohtsuu v. — S. Sommer (1896). Vt. ka: E 42230/2 < Torma — S. Sommer (1901). E 42004/6 < Tallinn < Palamuse — M. Kitsnik (1901).
M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 94. Vrd. Linnutaja Kalevipoja säng, muist. 185.
----------------------------------------------------------------------------
1 Linnutaja mägi on umbes kaks versta Torma kirikust keskhommiku poole. Ta on väga ilus mägi ja üeldakse Kalevipoja säng olevat. — Üleskirjutaja märkus. (1937).
------------------------------------------------------------------------------------------

Ü.
[Kuidas siil okkad sai]
Siil sa[a]nd sedasi okkad, et Kalevipoeg kannud laudu ja pand nied maha, jä[ä]nd puhkama. Nähnud siili ja kutsund, et: «Kuule, tule siia juttu ajama!» Siil põõsa tagasi: «Ei julge, olen alasti.» Kalevipueg tõmmand siilu oma kasukast ja visand siilile: «Säh, pane selga!»
ERA II 166, 218/19 (36) < Iisaku, Illuka v., Ohakvere k. < Torma — A. Hallik < Miina, sünd. 1857. a., ja Kata Kask, sünd. 1867. a. (1937).

X.
Kui Kalevipoeg Pihkvast omale laevalaudu käinud, toomas, tulnud ta Peipsi järvest läbi, 12 tosinat laudu seljas. Kõnnu küla juures tulnud Vanapagan, hakkanud teda seal kiusama. Kalevipoeg laudadega teda lõhkuma. Iga matsu ajal ütelnud Vanapagan: «Aitäh! Aitäh!» Siil hüüdnud põõsast: «Anna servi lauda! Anna servi lauda!» Kalevipoeg teinud seda ja Vanapaganast ei jäänud muud järele kui sinine suits. Kalevipoeg kutsunud siili põõsast välja, see vastanud, ta olla alasti, ei julgeda tulla. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuehõlma küllest tüki, visanud temale katteks. Sellestsaadik on siilil okaskuub seljas ja ta võib ennast iga pealetükkija eest kaitseda.
E 41959/60 < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Reasvere m. — J. Remmelg (1901). Vt. ka: ERA II 135, 266 (30) < Torma, Lohtsuu v., Kalme k. — M. Särg < Johan Särg, sünd. 1849 (1937.)

Y.
Ühel emal olnud laps, see imetanu teda 7 aastat, siis saanud temast väga kõva mees ja tema läinud vastast otsima. Tulnud ühte sauna, seal olnud vanamoor kodus. Temale antud süüa ja pantud magama. Vanaema heidanud ka magama, kui mehed kodu tulnud, oma meeste ja jõumehe vahele. Kui ema ööse piiretanud, käinud jõumees vastu seina. Seda nähes mees vanamoori paluma, et kui juba vanal emal nii suur jõud, mis siis veel poegadest kõnelda, et see teda välja laseks. Aga uksed olnud poegadest lukku pantud, ja vanamoor tõstnud siis ka isi sauna nuka üles ja lasknud mehe välja. Mees jooksnud tükk maad edasi, kuni Peipsi järveni, seal tulnud Kalevipoeg vastu ja meest aetud juba röövlidest taga. Seal siis ütelnud Kalevipoeg: «Puge püksi, poeg,» ja pannud mehel teise sääre teist haru mööda alla ja pea pannud m- - - - kottide alla ja isi hakanud röövleid laudadega peksma, sest temal olnud 700 saelauda sängi jaoks seljas. Enne löönud lapiti, siis läinuvad kõik lauad katki, viimaks õpetanud üks põesast: «Kalevipoeg, servi lehte!» Siis löönud servi ja tapnud röövled ära. Siis kutsund õppejat põesast välja. See ütelnud, et tema on alasti. Siis annud Kalevipoeg sellele oma särgisiilu küllest tüki ja sealt tema saanudki nime siil. Selle jõumehe sugust olevad inimesed tulnud palja peaga, sest jõumehel läinud pea paljaks, kui Kalevipoeg röövleid peksnud.
E 29999/30000 < Nõo — H. Koger < Jaan Metsik (1897). Vt. Vastaseotsija.

Z.
Kalevipoeg ja siil
Kord tulnud Kalevipoeg üle Peipsi ja kandnud seljas seitsesada saelauda. Siin põrganud ta kokku oma vastalistega ja hakkanud neile lappi lauda hoope jagama. Siil, kes seda löömingut pealt vaatanud, ütelnud Kalevipojale: «Löö servi lauda!» Selle hea nõu eest saanudki ta Kalevipojalt okaskuue.
E 62170 < Tartu < Nõo, Meeri v. — E. Unter. < Anna Michelson (1928).

A1.
Siilaoja
Kalevipoeg löönud Mehikoorma juures Vanapaganaga lahingut. Kalevipoeg kannud Piirisaarde laudu, et sinna kirikut ehitada. Ta hakanud lapiti laudadega Vanapaganale vastu. Siil õpetanud põõsast serviti lüüa. Kalevipoeg saanud võidu. Sellest ajast saadik nimetatakse lähedal olevat oja Siilaojaks.
E, StK 36, 21 (27) < Võnnu — M. Blum (1926).
Vrd. Kirikute asupaiga valimine ja kirikute ehitamine, muist. 322—325; Kohanimesid seletavad muistendid, muist. 307—317.

B1.
[- - -]
Kalevipoeg tulnud üle järve (= Peipsi) siiapoole ja toonud seitsesada saelauda turja pääl. Näinud: vanapaganad peavad isekeskis sõda. Läinud neid lahutama ja peksnud kõik seitsesada saelauda vanapaganate pihta puruks. Kolm lauda ainult jäänud enam järele. Siil hõiganud põõsast: «Kalevipoeg, vend, löö servi laudu!» Nõnda hakanudki lööma ja kolme lauaga tapnud kõik ära. Siis küsinud: «Vend, kes sa olid, kes sa mind õppasid? Tule välja!» Siil ütles: «Ma olen alasti, ma välja ei julge tulla.» Kalevipoeg lõegas talle kuuehõlma ja andis katteks,
EKnS 32, l < Kodavere, Alatskivi v. — L. Kettunen < «üks vanamoor», kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911).
Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 6—7: O. Loorits. Vanarahva pärimusi, 1934. lk. 89; 1936, lk. 104.

C1.
Üts'kord ol'1 Kalevapoig tapõlnu Vanajuudaga. Kalevapoig löönu-ks lauduga lapilde ja laua naanu otsa saama. Siil opanu Kalevapoiga: «Lüü-ks serbäga, lüü serbäga!» Kalevapoig löönu ja saanu niimuudu Vanajuudast võidu. Tuu siil ollu peris pal'las, naid nõklu es ole ollu. Kalevapoig kakanu sis kasuga siilu' är' ja visanu talle pääle. Tuust olli saanu tälle pääle nuu nõgla.
ERA II 126, 324/5 (51) < Rõuge, Laitsna-Rogosi v., Pundi k. — A. Raadla < Peeter Kapp, sünd. 1853 (1936).

D1
Siil olnud alasti. Kalevipoeg tapelnud ei tia kellega ja löönud ikke lappi laudu — ikke laud katki. Siil õpanud põõsast: «Ikke servi lauda, ikke servi lauda!» Kalevipoeg saanud vaenlastest võitu. Siili välja kutsuma. Siil vasta: «Ma ei saa tulla, ma olen alasti.» Kalevipoeg võtnud oma kuuesiilu ja visanud siilile.
RKM II 25, 147 (10) < Tartumaa, Kudina v. (Maarja-Magdaleena) — H. Nõu < Miina Lass, 79 a. (1948).