Kommentaarid
NEITSIKIVI (PÕLLEKIVI) (99-115)
Kalevi neitsi või naine (Saaremaal Tõllu naine, algselt ka Vanapagana naine) kannab kive põlles või rüpes linnade ehitamiseks või muuks otstarbeks (vahel on otstarve märkimatagi), näit. kalmule. (Vrd. M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 47.) Rahvajuttudes peaaegu ei esine kivide kandmist juukseplehis (nagu on kujutanud Kreutzwald, Kalevipoeg, II lugu, v-d 408-409; vrd. muist. 105). Haruldane on ka kivi mahakukkumisega seotud järvenutmine (muist. 108). Teistest naishiidudest: Tõllu naise nutust varbaile kukkunud kivi pärast tekib Naistesoo. (RKM II 43, 103/105 (3) < Orissaare (1955).) Küll aga rahvalauludes vaeslapse nutust tekib järv, mis näitab, et motiiv eesti rahvaluules ei ole võõras:
Ku ma lätsi, sinna jäie,
kon ma istse, sääl ma ikse,
sinna tetti tiigikene,
kaldu kalajärvekene,
kon sai külä karja juua,
onu hobese ujuda,
velle varsa valitseda.
EÜS VI 397 (92) < Sangaste 1909.
Eepose eeskujul toob «Revalscher Kalender» 1868 kirjelduse «Des Riesen Grab zu Reval und der Stein im obern See», lisades juurde lühikese tõlkekatke II loost saksa keelde. Kirjelduses leidub ka rahvapäraseid andmeid: Põllest langes maha kolm kivi - kaks on täiesti vee all, üks neist tuntud Lindakivi. Maal leidub veel sama suuri või väiksemaid kive.
Eelmisele lisaks toob sama kalender 1878. aastal veel Ülemiste järve tekkimise kohta muistendi (kohalike sakslaste oma?), mis on eelmisest põhiliselt erinev. (Sage von der Entstehung des oberen Sees bei Reval.) E. Pabst annab veel haruldase seletuse järve tekkimise kohta. (E. Pabst, Lindanisse. Inland 1855, vg. 746.)
Sitzungsberichte d. GEG 1867, lk. 10-11 toob Fr. R. Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistesed jutud» ilmumise puhul 1866. a. muistendi «Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada», lisades juurde Lindakivi ja Ülemiste järve tekkimise loo.
Viimast meenutab veidi järgmine muistend järvede rändamise kohta:
«Ülemiste järves on suur kivi. Enne polnud seal järve. Mees kündnud seal kohal, korraga pilv tuleb, karjutud: «Eest ära!» Uputanud mehe ära, mees jäänud järvevahiks. Jaanilaupäeva öösel pidi käima küsimas, kas linn on valmis. Vastatud ikka, et ei ole valmis.» (ERA II 114, 197/8 (2) < Tallinn < Kadrina - R. Põldmäe < K. Lettner (1935).)
Geograafiliselt keskenduvad need muistendid Viru- ja Harjumaa ranna- või naaberkihelkondadesse - Kuusalu, Jõelähtme, Kadrina, Jüri. Sellest keskusest kiirgab seda veidi edasi ka naabrusse, paar näidet on koguni Saaremaalt. Nii näit. kirjutab ka V. Reiman: «Korrektuuri lugemise ajal sain hra J. Prooseselt teate, et tema kodupaigas Saaremaal, Veere külas, üks vanamees «Lind-neitsist» teadnud rääkida, mida ta aga nähtavasti linna sõnaga seganud. (Võrdle G. Bertram-Schultzi nimeandmisi!) Tema kodu karjamaal seisnud kivi, mida «Neitsi-kiviks» kutsutud ja iga karjalaps teadnud, et see «muiste Neitsi põlle seest siia maha kukkunud». Trükitud jutud ehk lugulaul ei olevat sel ajal veel mitte Pöide-Jaani nurka ulatanud.» (V. Reiman, «Kalevipoja» juubel, lk. 21.) Seda ei saa pidada algupäraseks Kalevipoja- või Kalevi neitsi muistendiks, pigem on võimalik seda lugeda Tõllu naise ja (Kalevi) neitsi kivikandmise muistendi ristumiseks.
Neitsikivid (Neitsi kiwwid) on (Sõrves) kivid, mida kannavad naised mingi ehituse jaoks. Teel kukub kivi mingil põhjusel maha. (J. B. Holzmayer, Osiliana II, lk. 34. Vt. ka: Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 298.) Vana-Sõmeru mõisa väljal leidub neitsikiwi, see on kiviks moondatud pruut. (Boecler-Kreutzwald, Der Ehsten abergläubische Gebräuche, lk. 36.)
Fr. R. Kreutzwaldi arvates on võimalik, et neitsikivideks on muudetud katoliiklikul ajal vanad paganlikud jumalakujud (aluseks legend Neitsi Maarjast). Tõenäoliselt Ohulepa Toapapa andmeil olevat eestlased oma ohvrikivid üldiselt kas maa alla matnud või jõkke veeretanud, et neid vallutajate profaansed käed ei saaks puudutada. Osa jäi siis veel kõrvale toimetamata. (Boecler-Kreutzwald, Der Ehsten abergläubische Gebräuche, lk. 13-14.) Osalt võib Kreutzwaldil olla õigus. On paralleelselt olemas teine võimalus, et eestlastel, nagu ka germaani rahvastel, esineb naishiid, kes kive või mulda kannab, mille tulemuseks on suur kivi või mõned mäed.
99. Haruldane on muidugi mingi kabelipildi (kuju) nimetamine Kalevi neitsiks:
«Nagu teada, seisis Jumida kabel Jumida neeme otsas ja lahutati umbes 35 aasta eest, kui Leesile uus kabel tehti, ära. Selles Jumida kabelis seisnud palju vanu piltisi ja kujusi; ühte kuju pidanud kohalik rahvas «Kalevineitsi» omaks ja kõik vanad inimesed tunnud teda selle nimega ära. Kuju olnud inimese suurune, kellel juuksed ümber pea ja kleidisaba tagant ettepoole olnud keeratud.» (E 44776 < Kuusalu, Simititsa - M. Esken (1903).) Vt. muist. 107 A kommentaar; ka: muist. 21 A. Ühe legendi järgi olevat Juminda kabel tekkinud laevameeste poolt merehädas antud tõotuse alusel ehitada see pääsemise tänutäheks:
«Tuul ajanud laevamehed laeva tükkidega Juminda neeme otsa. Õnnelikult pääsnud mehed maale. Laevamees ei avaldanud kohe tänupalvet, vaid võtnud sõela ja lasknud sõela merevett täis. Siis hakanud kärmesti jooksma, mehed ta järel. Jooksnud seni, kuni vesi sõelast lõppenud.» Sinna lasknudki nad kabeli ehitada. (J. Jõgever, Eesti muinasjutud koolidele, lk. 236-237.)
Esineb ka tee- (silla) tegemist (muist. 105), vt. ka Kalevipoja sillad, muist. 116-124.
99, 100. G. Vilbaste, viidates Schüdlöffeli kirjutusele ajakirjas «Das Inland» (vt. lk. 70 jj.), ütleb, et ta Kalevi neitsi põllekividest Jumida neemel midagi ei ole kuulnud. Ühelt oma korrespondendilt olevat 28. X 1956 saanud siiski vastuse: «Suuri kive on siin mitmes kohas, aga ei ole kuulnud, et siin randadel Kalevid oleksid müöskänd. Joostiga oli korra jutuks see kalevineiude kivitassimine - see arvas küll, et kes neid kive siia muud on «viljänd» kui niisugused kanged naised.» (EKRK I 11, 401 (2) < Kuusalu - G. Vilbaste (1956).)
Teine korrespondent eitab täiesti, et sellist muistendit oleks kuulnud. «Jumidal on küll läänepoolsel neemerannal kolm suurt kivi, mida nüüd nimetatakse «Karukivijeks».» (EKRK I 11, 402 (2) < Kuusalu - G. Vilbaste (1956).)
100 B. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
102 B. Piiblimotiiv Maarjast on kindlasti hiline, nagu ka muistendis 108 C.
107 A. Samadel andmetel M. J. Eisen, Kalevipoja päivilt, lk. 9-10. Mag. Klinge järgi Sitzungsberichte d. GEG 1880, lk. 177 pidi lihtsalt puhas neitsi oma põlles linna ehitamiseks kivi mäele kandma: valiti välja hiidneitsi, aga tema põllepael katkes, kivi veeres mäest alla, kus lebab praegugi. (Fr. Bienemann, Livländisches Sagenbuch, lk. 93-94.) Klinge lisab juurde, et on leidunud veel üksainus väga vana mees, kes seda juttu on teadnud. Vrd. muist. 99.
Kivi on nimetatud ka Neitsikiviks või Lodikiviks. (Loodusuurijate Seltsi andmed.)
107 B. L. Vilmre, Ajaloolist traditsiooni Kadrina kihelkonnast, lk. 36. KM KO.
107 B, C, D. Linda muistenditegelasena lihtsalt Kalevi naise või Kalevi neitsi asemel on tekkinud kirjanduslikel mõjudel. (Vt. muist. 108 A kommentaar.) Ühtlasi Kalevi naise (v. neitsi) põllekivid ja Tõllu naise kivid on vanad ühendusjooned hiiumuistendeis.
107 A-E. Vrd. ka muist. 13 ja 115. Tegemist on eri kividega.
107. Linda. Kreutzwald ütleb Linda nime tabanud 1821. a. Hageris ühes rahvalaulus. Laul on tundmata. 26 aastat hiljem olevat ta saanud muistendikatke, kus Ülemiste järve nimetatud «Linda pisarate järveks». Linda esineb ka Schultz-Bertrami 1839. a. Õpetatud Eesti Seltsis peetud kõnes Kalevipoja kohta (vt. lk. 95 jj.). 1854. aastal olevat Kreutzwald saanud Pihkvamaalt laulu, milles Salme ja Linda esinevad kasuõdedena. Mõeldud on tuntud lüro-eepilist laulu «Salme laul» e. «Tähemõrsja». (Fr. R. Kreutzwald, Vorwort. Verhandlungen d. GEG IV, l, lk. XIII-XIV (allmärkus). Eesti keeles Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda (1953), lk. 331 (allmärkus). Vt. ka: A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 152 jj.) Tegelikult kasutas Kreutzwald Kalevi kosjade ja pulmade ning Salme ja Linda tekkimise kujundamiseks J. H. Rosenplänteri «Beiträges» XI (1818), lk. 138-141 ilmunud «Salme laulu» varianti. (U. Karttunen, Kalevipoegin kokoonpano (1905), lk. 66 jj.; A. H. Neus, Ehstnische Volkslieder I, lk. 9-13.) Linda nime selles laulus ei esine. See episood on Kreutzwaldi poolt «Kalevipojas» üsna vabalt ümber töötatud ja paisutatud. (Vt. Kalevipoeg, I lugu, v-d 126-863.) Järve nutmise kohta lese poolt vt. ka: A. Annist,
Kalevipoeg I, lk. 75-76. Linda (Lindanisa) nime puhul vrd. võimalust toetuda Läti Henriku kroonikale XXIII 2; XXVII 3, kus Lindanise esineb Tallinna Toompea linnuse nimena. Lindanisa nime annab Kalevipoeg Olevipoja poolt ehitatud linnale (Kalevipoeg, XVII lugu, v-d 23-26). (Vaidlusi Linda ja Lindanisa nime kohta vt. veel S.z.J. [= Schüdlöffel], Dialog zwischen zwei Freunden der ehstnischen Sprache. Inland 1854, vg. 678-679; vastus sellele - G. M. Santo, Einige Bemerkungen über den Namen Linda und die Kalewidensage. Inland 1854, vg. 837-844.)
Nimi Linda ja skandinaavialik Lindanisa ~ Lindanäs (Kesoiniemi) on tõenäoliselt hiljem kokku viidud ja rahvaetümoloogilise tõlgitsuse saanud kui Linda nisa. Nimi Linda on kas laenatud võõrsilt või tuletis tüvedest linn või lind.
Lindanisa nime etümologiseeris Kreutzwald kui Linda-nimelise naise nisa, «sest eks koht ei toida lapsi rohkeste kui ema rinda». (Fr. R. Kreutzwald, Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust, lk. 49. Vrd ka: K. Krohn, Kalevalankysymyksiä I, lk. 90-91; niisamuti: Verhandlungen d. GEG III l, lk. 46-47.)
Hiljem mainitakse «Linda» nime hoopis mitmesuguses ühenduses. Nii nimetatakse suurt kivi kord Kalevipoja, kord Linda lingukiviks (EKRK I 4, lil (15) < Palamuse - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952), vt. muist. 82). Pilte Linda kivi kohta vt. G. Vilberg, Harjumaa, lk. 201; Tallinn (1955); H. M[öldermanni?] joonis: Linda kivi Ülemiste järves vt. Rahva Lõbu-leht 1904, nr. 12, lk. 368.
108. M. J. Eisen teeb kokkuvõtte sellesisulistest muistenditest teoses «Kalevipoja päivilt», lk. 10. Kalevi neitsi põlles kantud kividest ehitatud Toompea kohta ka Fr. Bienemann, Livländisches Sagenbuch, lk. 159-160. Nn. Linda kivi on Kreutzwald nimetanud ka Kalevi lese leinakiviks. (Kreutzwald Reinthalile 25. X 1856. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 471-472.)
108 A. Kivikandmisel ühenduses Linda nimega tundub «Kalevipoja» otseseid mõjusid seal, kus Linda juustest kukub maha kivi, millele istub Linda ja nutab Ülemiste järve. «Alg-Kalevipojas» kannab Linda kive põlles (I lugu, v-d 270-271), trükitud väljaandes lastakse kive kanda juuksepalmikus, nagu esineb ka Faehlmanni kõnes, vt. siin lk. 81 (II lugu, v. 408). Ka: Eesti-rahva Käsuline Kalender 1869, lk. 61. Siiski Ülemiste järve pisaraist tekkimise kohta leidub märkus Pabstil 1856: järv on tekkinud meie kangelase ema pisaraist. (E. Pabst, Bunte Bilder I, 4. allmärkus, lk. 52. Ka: Mönni sönna Eestirahva eesvannemattest. Perno Postimees 19. I 1866, nr. 3, lk. 19.) Lõpul antud istmease kivil viitab orjakivi tüübile, s. o. eriline ohvrikivi, millel on kaks istumise jälge meenutavat kunstlikku või loomulikku lohukest.
Kirjanduslikult mõjustatud tekst veel ERA II 238, 690 (4) < Laiuse 1939. Ka järgmine tekst (nr. 5) meenutab Kreutzwaldi «kohalist muistejuttu» Ülemiste järvevanast.
Ülemiste kui mütoloogiline järv esineb niisiis ka Kreutzwaldi muistendis «Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada». See on lugu Ülemiste vanakesest, kes ähvardab valmis linna uputada. (Fr. R. Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud (1953), lk. 443.) Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 295. Muistend seoses linna uputamisega ja lapse ohverdamisega sellest pääsemiseks vt. E. Pabst, Sagen und Curiosa. Inland 1851, vg. 482. Veel: J. Chr. Petri, Neuestes Gemählde von Lief- und Ehstland I, lk. 64.
Kust aga on võtnud Eisen, et linna tahab Kalevipoeg selle tugevuse proovimiseks Ülemiste järve veega ära uputada, on selgusetu. (M. J. Eisen, Tallinna hukkaminemine. Eesti Postimehe Õhtused kõned 1901, nr. 15, lk. 150-151.) Traditsiooniline muistendimaterjal midagi sellist ei tunne.
Järve nutmise kohta muist. 108; Linda nime kohta muist. 107 kommentaar.
108 C. Kiviga Ülemiste järves on legend Jeesusest seotud täiesti ebatüüpiliselt. Jeesuse imetegudest maa peal vt.. Aarne mt. 750-753 (ka Andrejev). Vrd. ka muist. 102 B kommentaar.
109. Muistend erineb täiesti teistest. Siin on sisuliselt tegemist paralleeliga Raudoja muistendile (muist. 369). Allikast algab Loobu jõgi. Allika suue ei asetse praegu enam endisel kohal. (Vt. veel: L. Vilmre, Ajaloolist traditsiooni Kadrina kihelkonnast, lk. 45. KM KO.)
Sama kivi kohta jutustati 1956. a. suvel veel järgmine lugu:
Omaaegse Jõepere mõisa alt orust voolanud välja Kalevipoja allikas. Kord sülitanud Vanapagan allikasse. Seda näinud Kalevipoeg Neeruti mägedest ja visanud kiviga. Kivi langenud otse allikasse, kus ta on praegugi. (EKRK I 11, 386 Tapa raj., Neeruti - E. Laugaste ja O. Kangilaski (1956); EKRK I 18, 336 < Neeruti - V. Metstak, K. Laugaste; pilt vt. eespool, lk. 202.)
112. Ilmset kirjanduslikku mõju Linda nime ja Kalevi haua kujutamisel leidub selleski muidu rahvapärases variandis. Vt. muist. 69 kommentaar.
113. Vt. veel: E 53248 < Karja - F. Leinbok (1923); ERA II 168, 202/3 (136) < Karja, Leisi v., Linnuse k. - K. Lepp oma tähelepanekute põhjal (1938); E 54610 - M. J. Eisen.
114. Saaremaa Kalevi-lood on vähemalt osaliselt tagasiviidavad Suure Tõllu lugudele, ilmne näide selle kohta on vaatlusalune tekst, kuhu on sugereeritud nimesidki (Linda), ja väide, et Tõll ja Kalev olid sugulased. Kalevipoja sattumine käesolevasse teksti tundub olevat toimunud eepose vahendusel.
115 A, B. Teade ühendusse viiduna Kreutzwaldiga on haruldane, baseerub aga usaldatavail andmeil. Kivi nimetus Kreutzwaldi kiviks on hiline. Kivi on äratanud tähelepanu suure rändrahnuna. Ühe teate järgi on selle pealispinnalt murtud ära suur kiht Neeruti karjalautade ehitamiseks, aga valitseja olevat vahele seganud. (EKRK I 11, 399 (l) < Neeruti - E. Laugaste (1956); KKI 18, 384 (11) < Kadrina - Ü. Tedre (1951).) Võis olla varem tuntud Kalevipoja kivina (muist. 115 B). Vt. muist. 13 kommentaar.
Teine Kreutzwaldi kivi on Vana-Sõmerus (Kaarli mõisas), Kreutzwaldi lapsepõlve kasvukohas. Kalevipoja-muistendeid selle kiviga ei ole seotud, ainult jutustatakse, et Kreutzwaldil meeldinud siin istuda.
Ajalooliste isikutega on seotud ka teiste maade muistendeis kive, puid jm. Saksamaal Schulpfortas näidatakse kivi, millel olevat istunud ja nutnud Napoleon pärast lüüasaamist Leipzigi Rahvastelahingus 16.-19. okt. 1813. a. Dübeneri nõmmel on Lutheri kivi. Selleni olevat Wittenbergi üliõpilased saatnud reformaatori, kui ta läks Leipzigi disputatsioonile Eck'iga. Nagu ka eesti ajaloolistes ja etioloogilistes muistendites, on siingi teine seletus - kurat olevat selle kivi visanud Lutheri pihta, kivi aga hälbinud. (G. Kahlo, Niedersächsische Sagen, lk. 115 ja 116.) Kuulsate valitsejate või väejuhtidega võivad lisaks seotud olla puud, kas istumise või muu tegevusega. Nii näit. Napoleoniga. (A. Haas, Buchheidesagen, lk. 58-59.)