Felix Oinas
Ainestik, mida Elias Lönnrot käsutas "Kalevala" loomiseks, pärineb peale soome ja teiste läänemeresoome rahvaste folkloori ka Läänest ja Idast. Sellele on teadlased juba ammu tähelepanu juhtinud. Kaarle Krohn ja Antti Aarne kaldusid andma ülekaalu Lääne ainesele. Martti Haavio leidis, et enamik "Kalevalas" käsutatud laufudest, mida ta oli uurinud, on tulnud Idast. Matti Kuusi omakorda tõendas, et mitmed laulud, mida varem oli peetud võõrapäraseiks, on algupäralt tegelikult omapõhjalised. Kuna "Kalevala" on kokku pandud peamiselt lauludest, mis on kogutud Ida-Soomest, Karjalast ja Ingerist, võib arvata, et neis leidub ülekaalukalt idalisi aineid.
Järgnevas on käsitletud uurijate poolt kindlaks tehtud tüüpilisi Ida elemente - laule ja üksikmotiive - "Kalevala" runodes. Õige paljudel puhkudel sisaldavad esitatavad kokkuvõtted lisandusi ka mu enda tööviljast. Kõrvale on jäetud need elemendid, mille päritolu pole päris kindel.
1. Loomine (1:201-244).
"Kalevala" I runo jutustab, et ilmatütar Luonnotar laskus merele, kus tuul hällitas ta vee-emaks. Part, kes otsis pesapaika, munes ta põlvele kuus muna. Munad veeresid vette, purunesid ja nende kududest tekkisid maa, taevas, kuu ja tähed. Vee-ema sigitas neemed meres, kaevas kalahauad, süvendas sügavpaigad ja lõi lahed. Ta triivis kaua merel, kuni sünnitas viimaks Väinämöise.
Selle runo aluseks olev rahvalaul on pandud kirja Karjalas, Ingeris ja Eestis. Matti Kuusi järgi oli selle algvorm läänemeresoomlastel järgmine: ilmalind lendab mere köhal, otsides munemispaika, ja olles leidnud rohututi, muneb sellesse kolm muna. Tuulepuhang veeretab munad merre. Nad purunevad ja neist tekivad taevakehad.
Karjala versioon erineb detailides, mis pärinevad ümberluuletajalt. Selles esineb linnuna part või hani, mätta asemel on pesapaigaks põlv, mille Väinämöinen tõstab veest välja, ja tuulehoog viib tema Põhjalasse.
Müüt maailma loomisest munast on tuntud laialdasel alal, mis ulatub paralleelselt ekvaatoriga Kreekast, Väike-Aasiast, Tiibetist, Indiast, Indo-Hiinast, Hiinast, Jaapanist ja Okeaaniast kuni Kesk-Ameerikani ja edasi Andideni. Läänemeresoome versioon sisaldab veel piirdeid arktilistel rahvail hästi tuntud sukeldaja (earth-diver) müüdist - linnust, kes süüvib merepõhja. Selle müüdi järgi triivib looja-heeros ürgmeres ja käsib linnul tuua merepõhjast muda, millest ta loob kindla maa. Maailmamuna ja sukeldaja müüdi lähtekohaks on kaks haru samast euraasia müüdist.1
2. Sampsa Pellervoinen (2:13-32, 16:13-100).
Sampsa Pellervoinen, põllupoeg (s.o kasvu edendaja), esineb "Kalevalas" Väinämöise abilisena loomistöös: ta külvab maad, metsad ja puud. Ta hangib ka Väinämöisele puid paadi meisterdamiseks.
Kasvu edendaja-vaimu kuju pärineb rahvalaulust "Külvaja", kus ta nimi on harilikult Sampsa. Ingeris on Sampsa vilja külvaja, kuna põhjaaladel külvab ta mitmesuguseid puid. "Sampsa Pellervoise laulu" on käsiteldud ligemalt kirjutises 'Tuul heidab magama" (nr 8). Seetõttu me teda siin ei aruta, vaid viitame mainitud kirjutisele.
3. Suur tamm (2:43-224).
Kui Väinämöinen läheb vaatama maad, mille Sampsa on külvanud, näeb ta, et puudest ainult tamm ei ole kasvanud. Hiljem neli neitsit valmistavad soodsa pinna ja tamm kasvab nii pikaks, et ulatub taevani, varjutades päikese- ja kuuvalguse. Pöidlapikkune mees tõuseb merest ja kolmandal katsel õnnestub tal tamm maha raiuda. Nüüd hakkavad päike ja kuu jälle paistma.
Karjala-soome rahvalaulul "Suur tamm", millel see runo põhineb, on vaste Eestis ja Mordvas. On näidatud, et see kuulub soome etioloogilis-rituaalsete laulude kõige vanemasse kihti. See tuleneb muistsest orientaalsest maailmapuu müüdist, mis on tuntud Vahemerest kuni Vaikse ookeanini, kaasa arvatud piibel (Hesekiel 31:3-18), Indo-Hiina, Jaapan ja Lõuna-Ameerika. On ka arvatud, et selles kajastuvad muistsed kujutelmad Linnuteest.
Aja jooksul on rahvalaul suurest tammest arenenud eri aladel eri suunas - lõbusast kiigelaulust Eestis lustakaks joomalauluks Ingeris ja parandusloitsude historiolaks (sissejuhatuseks) Karjalas.2
4. Merepõhja loomine (3:215-244).
Lauluvõistluses Väinämöise ja Joukahaise vahel
suurustab viimane, et ta mäletab, kui ta merd kündis, kalahaudu kaevas, süvikuid süvendas, ilmapiitu pistis jne. Väinämöinen lükkab selle ümber kui vale.
Ingeri-karjala rahvalaulust, mida on käsutatud selleks episoodiks "Kalevalas", selgub, et Väinämöise teened olid Joukahaisest võrratult suuremad, sest see polnud mitte Joukahainen, vaid tema ise, kes oli kündnud merd, kõblanud selle tühimikud, süvendanud süvikud käiadele, kuhjanud kokku kiviplokid jne. Relikte mere kündmisest leidub ka Eestis.
Merepõhja loomise motiiv on ilmselt Ida algupära. Seal leidub sellele vasteid sukeldaja-müüdis maad kandvaist ja maad kujundavaist loomadest ja - mis kõige tähtsam - vana India müüdis Brahmast, kes metskuldi kujul purustab algmere põhja.3
5. Väinämöise õlgine hobune (6:5-14).
Väinämöinen otsustas sõita Põhjalasse, et kosida ilusat Põhjala neidu. Ta võttis olgise hobuse, hernevarsi varsakese, ja ratsutas mööda merepinda, ilma et hobuse kabjad oleksid vette kastunud. Noor Joukahainen, kes pidas pikka viha Väinämöise vastu, tegi tulise ammu ja ambus ta alt olgise hobuse. Väinämöinen kukkus merre ja. jäi lainete triivida.
Väinämöise ratsutamine "Kalevalas" on võetud karjala-soome rahvalauludest. "Õlgine hobune, hernevars varsakene" on mõnede seletuste järgi tulnud sellest, et see oli kerge kui õlg või toidetud oavartega, või tehtud õlgedest või oavartest. E. N. Setälä pidas Väinämöise õlgist hobust fantaasiaratsuks, M. Haavio aga arvas, et see tähendas algselt paati. H. Fromm leidis, et esitatud ideed "ei ole päris rahuldavad".
Ühinen H. Frommiga, sest olgise hobuse seletust tuleb otsida šamanismist. Ungari samaanist (ta'ltos} jutustatakse, et ta "oli läinud pulma pilliroost hobusel, s.t pani pillirookõrre jalgade vahele, kihutas minema ja jõudis sinna varem kui mehed ratsahobustel".
Lähedased paralleelid Väinämöise ratsutamisele leiduvad altai ja teiste Siberi rahvaste pärimustes. Hoides oma keppi (nimetatud hobuseks) nagu kepphobust enda paremal küljel, teeskleb tõva (tuva) samaan ratsutamist. Burjaadi samaan lööb šamaneerimisel kokku kaht keppi, mis on voolitud hobusekujuliseks. Mongoolia samaanidel on hobusekujulised kepid varustatud jalaraudadega. Usbeki dervišist usutakse, et ta võib lennata inimkujuliseks voolitud kepil, mille ta paneb jalgade vahele. Aasias käsutab samaan ratsutamiseks harilikult trummi. Sel trummil on mitu nime, nagu samaani "hobune", "valge hobune" või "põhjapõdra pull", olenedes sellest, millist neist käsutatakse teatud alal ratsutamiseks. Trumm on varustatud ohelikuga ja trumminui on piitsaks. Mircea Eliade järgi on samaani "lend" või "ratsutamine" figuraalsed väljendid sõitude kohta, s.t müstiliste sõitude kohta, teostatud ebainimlike vahenditega regioonidesse, mis on inimestele ligipääsmatud.4
6. Väinämöise põlvehaav (8:145-196).
Väinämöinen tegi paati mäe otsas. Kui Hiisi pööras ta kirvevart, haavas kirves ta põlve. Veri voolas jõena ja ujutas üle välja seal kasvavate marjavarte ja rohututtidega. Verejooks pandi lõpuks loitsudega seisma.
Soome-karjala vastav rahvalaul-loits on õigupoolest arktiline versioon veeuputuse müüdist (Genesis 1:7-8). M. Haavio, järgides Erkki Itkoneni vihjet, ühendas Väinämöise põlvehaava müüdi lapi veeuputuse heerose Naainasega (< Noah), kes haavas oma põlve paadiehitamisel ja hõivas pärast surma endale koha nende hulgas, kes olid surnud veresurma. Usutakse, et põhjavalgus on tekkinud sellest verest.
Mõned soome-karjala müüdi motiivid langevad kokku mansi veeuputuse müüdiga, nagu paadi tihendamine kasekoore ja rasvaga ning selle varustamine kalanahast kattega. Tihendamine tuleb ette ka altai müüdis. M. Haavio järgi on need ja nendega sarnased motiivid eri rahvustel pärit tundmatust vene redaktsioonist.5
7. Hiie hirv (13:27-270, 14:1-270).
Kui Lemminkäinen palub Louhilt ta tütre kätt, määrab see ta esimeseks kosjaülesandeks Hiie hirve kinnipüüdmise. Lustiline Lemminkäinen läheb suuskadel hirve taga ajama. Ta saab selle peaaegu kätte, kuid loom pääseb siiski põgenema. Viimaks õnnestub tal metsaeide ja metsataadi nõuande järgi Hiie hirv kinni püüda.
"Kalevala" "Hiie hirve" runos käsutas Lönnrot karja-la rahvalaulu, ent muutis selle lõppu. Kuna rahvalaulus hirv pääseb minema, siis "Kalevalas" - vastavalt eepose kavandile - ta tabatakse.
Jouko Hautala on näidanud, et kõnesolev rahvalaul oli loodud ajavahemikus 1000-1300 Laadoga järvest lääne ja loode pool, kust see rändas Ingerisse lõunas ning Karjalasse põhjas.
Tema järgi põhineb see laul globaalse Orioni-müüdi põhjaeuraasia redaktsioonil. Seda tunnevad laplased, samojeedid, ketid, burjaadid, teleutid, mongolid jt. Põhjaeuraasia redaktsioonile on iseloomulik pikk aeg, mis kulub suuskade valmistamiseks, ja nende erakordne kurus. Mansi müüt on eriti lähedane karjala versioonile.6
8. Lemminkäise surm ja ülesärkamine (14:373-460; 15).
Lemminkäise kolmandaks kosjaülesandeks on lasta maha luik Toone mustal jõel. Karjustaat, kes varitseb Lemminkäist, tapab tema umbputkega ja heidab ta Toone musta jõkke. Seal läheb ta keha kosest kõlinal alla Toonela talusse, kus Toone poeg tema tükkideks raiub ja Toone jõkke heidab. Lemminkäise kodus märkab ema, et veri immitseb soast, mille poeg oli koju jätnud, ja kardab pahimat. Ema kiirustab Toone kose alla, riibub poja kehatükid kokku, sobitab need ühte ja elustab tema mesilase toodud võietega. Runo Lemminkäise surmast ja ülesärkamisest "Kalevalas" on võetud Lemminkäise laulust (välja arvatud loitsud).
Lemminkäise laul arvatakse olevat võõrast algupära. Castren, Krohnid ja teised on omistanud tähelepanu sarnasustele Lemminkäise, Balderi ning Kristuse vahel. M. Haavio tuli otsusele, et laul Lemminkäise surmast põhines vanal egiptuse müüdil Osirisest, kelle ta kade vend tapab, lõigub tükkideks ja puistab laiali. Tema õde-naine paneb ta keha kokku ja elustab tema. Osirise müüt võis tulla Karjalasse Bütsantsi ja Vene kaudu, toodud sinna vene rändlaulikute (skomorohhide) poolt. I. Kemppineni seisukoht on lähedane M. Haaviole. Tema järgi lähevad nii Lemminkäise, Balderi kui ka mõnede teiste müütiliste olendite müüdid tagasi Osirise surma ja ülestõusu müüdile.7
9. Antero Vipunen (17).
Väinämöinen läheb Antero Vipuse, surnud suure nõia juurde, et saada temalt sõnu vene tegemise lõpetamiseks. Vipunen on ammu surnud ja puud ning põõsad on ta kehast välja kasvanud. Väinämöinen püüab avada ta suud raudse kõrendiga, kuid libiseb ise tema kurku. Vipuse kõhus seab ta sisse sepapaja. Ta hakkab seal taguma, mis tekitab Vipusele põrgupiinu. Vipunen püüab sissetungijast loitsudega vabaneda, kuid see ei õnnestu. Alles seejärel, kui ta on andnud Väinämöisele soovitud sõnad, lahkub see tema kõhust.
Soome-karjala rahvaluules on Vipuse laulust kaks versiooni. Esimene, mis leidub peamiselt Raja-Karjalas ja Aunuses, kirjeldab Väinämöise (algselt ilmsesti Lemminkäise, Vipuse poja) käiku Vipuse hauale, et saada talt vajalikud sõnad. Väinämöise pingutustel teda äratada pole tagajärgi. Vipuse liha on kõdunenud ja ta hing kaugel ära valaskalas. Karjala rahvalaulul on vaste Lapis ja see ongi loodud kohalikul eeskujul. Laul on tuntud ka Eestis.
Teine versioon, mida Lönnrot käsutas "Kalevalas" (lisades mõne motiivi esimesest versioonist), leidub Pohjanmaal ja Ida-Karjalas. See sisaldab episoodi Väinämöise libisemisest Vipuse suhu ja kõhtu, ta sepatööst seal ja tema pääsemisest.
Martti Haavio võrdleb seda versiooni vene rahvajutuga, mille esitas vene folklorist A. Afanasjev umbes sada aastat tagasi. See jutustab noorest poisist, kes kandis puid. Sillast üleminekul nägi valaskala teda, avas oma lõuad ja neelas ta koos puude ja kirvega. Poiss tegi tule vaala kõhus ja see põhjustas kõhutavat valu. Vaal hakkas hüplema kõrgele ja kaugele, kuni ta maabus mererannal, kus ta suri. Poiss raius augu ta küljesse ja ronis välja.
M. Haavio juhib tähelepanu ka süüria satiiriku Lukianose "tõestisündinud loole" ja polüneesia rahvajutule, milles mõlemas monstrumi kõhtu või suhu sattunud pääsevad sealt tuletegemisega. Nendega liidab ta ka Joonase motiivi ja St. Pauli visiooni.
M. Haavio otsus on, et nii Vipuse lugu kui ka teised lood on, igaüks omal viisil, arendanud edasi sama allikmaterjali, mis pärineb igivanast Joonase müüdist.
Minu seisukoht on M. Haaviost erinev, peamiselt uute andmete ilmsikstuleku tõttu, nagu ma olen näidanud (vt "Kirjandus", lk 155). Nimelt on türgi värssjutul "Täktäbäi Märgan" ja vene rahvajutul põhiliselt sama sü˛ee. Lisaks põhjustab neis mõlemas detail heeroste prohvetlikust unenäost nende karistamise. Võib arvata, et "Täktäbäi Märgan" on saabunud türklastelt vene vahendusel Karjalasse ja on Ida-Karjalas mõjutanud Vipuse laulu teise versiooni kujundamist esimesest versioonist.8
10. Suur härg (20:17-118).
Hiiglasuur härg kasvas Karjalas. Ta viidi Põhjalasse, et teda Põhjala neiu pulmadeks tappa. Virokan-nas ja teised jumalad tulid teda tapma. Ent kui härg kord pead pööras ja silmi mullitles, kapsasid jumalad kuuse otsa, vitsikusse või pajuvõsasse. Viimaks tõusis must mees merest ja tappis härja.
Rahvalaul suurest härjast esineb Soomes, Karjalas ja Ingeris. Selle laulu kaks versiooni on "Kalevalas" ühendatud. Esimene versioon, mis on tuntud Soome laulualadel, jutustab mustast mehest, kes tõuseb merest ja tapab hiiglasuure härja. Sellest saadakse tohutu hulk liha ja rasva.
Nagu M. Haavio näitas, tuleb see versioon iraani Mithrase müüdist, mis jutustab ohvripulli püüdmisest ja tapmisest. Strukturaalsed ja stiililised detailid näitavad, et laulu mitmed piirded on võetud üle "Suurest tammest".
"Suure härja" laulu teine versioon esineb peamiselt Ida-Karjalas ja Ingeris ja on levinud ka Eestisse. Selles tuleb mitu jumalat härga tapma. Aga kui härg äkitselt pead raputab ja kõrvu liigutab, jooksevad hirmunud jumalad puude otsa. Nad lubavad tulla tagasi ja looma tappa.
See versioon näib olevat ühenduses Lähis-Ida (va-nairaani ja mesopotaamia) uskumusega maad kand-vast pullist ja on ühes islamiga laialdaselt levinud - Kaukaasiasse, Lääne-Aasiasse, Ida- ja Kagu-Euroopasse, Okeaaniasse ning mujale. Kuna usuti, et maa lebas pulli ühel või mõlemal sarvel, põhjustas pulli pearaputus maavärisemise.
On tõenäoline, et orientaalne müüt maad kandvast ja maavärisemist põhjustavast pullist levis ka Loode-Venemaale ja sealt Karjalasse. Karjalas segunes ta sel ajal tuntud "Suure härja" lauluga, millest tekkiski selle teine versioon. Kuna maavärisemised ei olnud neis piirkondades tuntud, langes maavärisemise motiiv ära. Seega jäi pulli pearaputuse tagajärjeks jumalate paaniline hirm, mis muutis laulu arusaamatuks ja isegi ebaloogiliseks.9
11. Lemminkäise matk Põhjalasse (26; 27:1- 396).
Lemminkäise laul koosneb kahest osast, esitatud kahes "Kalevala" runos.
Esimeses runos kuuleb Lemminkäinen pulmadest Põhjalas, kuhu teda pole kutsutud. Vaatamata ema tungivaile hoiatustele surmaohtudest teel, otsustab ta siiski pulma minna. Teel võidab ta kõik takistused laulu jõuga ja mõõgaga.
Teises runos saabub Lemminkäinen Põhjalasse ja käitub seal ülbelt. Põhjala isand vihastub. Järgnenud loitsuvõistlusel ei saa ta võitu Lemminkäise üle. Ka kahevõitluses mõõkadega kaotab isand ja Lemminkäinen raiub ta pea maha.
Karjala-soome Lemminkäise laul (mida Matti Kuusi nimetab mikroeeposeks) on olnud Lemminkäise Põhjala matka runo allikaks "Kalevalas". Martti Haavio on käsitlenud selle laulu algupära ja näidanud, et see pärineb Egiptusest. Selle esiosa põhineb Khamweseni ja ta poja Si-Osirise novellil. Need mõlemad on ilmselt saabunud Ida-Karjalasse Bütsantsi, Kaukaasia ja Vene kaudu rändlaulikute (skomorohhide) vahendusel.
Uku Masing, kes on kriitiline M. Haavio seisukoha suhtes, esitab lauluvõistlusele rohkesti paralleele Kaukaasiast.
Matti Kuusi on käsitlenud üksikasjaliselt Lemminkäise laulu arengut Vene-Karjalas, kus seda on laiendatud Kaukamoise lauluga, ja selle saatust Ingeris ja Soomes.
Omalt poolt olen õiendanud ja täpsustanud mõningaid detaile, eriti vene Vavilo-bõliina mõju Lemminkäise laulule. See on põhjustanud uue alltüübi eraldamise selle "märkide", ohtude, võistluse ja teiste motiividega.10
12. Ussidest aed (26:225-236, 583-594).
Lemminkäise ema hoiatab poega, et see ei läheks
Põhjalasse, sest peale teel varitsevate surmade on Põhjala õuel ees raudaed, mis tõuseb maast taevani. Sellel on ussid aiavitsteks ja sisalikud, kelle sabad on jäetud siplema, sidemeiks. Kui Lemminkäinen saabub, saadab ta need minema.
Ussidest aed esineb soome-karjala rahvalauludes ja loitsudes. Aimo Turunen ühendab selle teise ilma kujutelmadega, Matti Kuusi aga seob selle nõidarsti vööga, mis on varustatud metallesemete, ussipeade, tulekivide ja muuga. Minu seisukoht on, et see on maagiline aed, püstitatud samaani poolt tema enese kaitseks vaenulike sissetungijate vastu. Ussid ja sisalikud on samaani üldiselt tuntud abivaimud.
Selliseid aedu leidub ka Põhja-Siberis. Anna-Leena Siikala väidab A. F. Anissimovi järgi: "Selleks et takistada (haiguse ja surma) vaime, kes on saadetud võõra suguharu poolt kallaletungiks, püstitas samaan marylya-aia, s.o ta andis abivaimudele käsu pidada valvet. Seega oli see ainult sümboolne aed. Samalaadne aed esineb ka laplastel."11
13. Kas on suitsu see tumeda? (31:53-64).
Kähe venna, Untamo ja Kalervo vahel tõuseb vaen.
Ühel päeval vaatab Kalervo minia aknast välja ja imestab: "Kas on suitsu see tumeda või ehk pilvi see pimeda?" Ja leidis: "Ei olnud udu tiheda ega suitsu see tumeda: need olid Untamo sõdijad, sõitsid nad sõdaje suurde."
Untamo meeste pealetungi kirjeldus esindab stiililist vormelit, nn negatiivset analoogiat, s.o jaatamist eituse kaudu. See on tulnud "Kalevalasse" ingeri rahvalaulust "Kullervo". Selles laulus on lähenevat sõjaväge võrreldud atmosfääriliste nähtustega - tumedate pilvede, kõva saju, paksu udu ja muuga. See konstruktsioon esineb teisteski ingeri ja aunuse lauludes ning seda leidub ka setu ja võru rahvalauludes.
Negatiivne analoogia pärineb, nagu olen näidanud, vene rahvalauludest. Ähvardavad loodusnähted - pilved, suur vihmavaling, levinev udu - sümboliseerivad ründava vaenlase või kangelase saabumist, näiteks: "Seltsilised, see ei ole mitte tormipilv, mis on üles kerkinud, see ei ole udu, mis laiub üle välja, see on...."
Negatiivset analoogiat tarvitatakse ükskõik millise eluavalduse puhul, mis äratab tähelepanu. Selle kohta esitatakse küsimusi ja kahtlusi ning neid eitades jõutakse jaatava vastuseni. Toon selle kohta näite setu "Nutva neiu" laulust:
Kas sa nu ikõt ehtid, Kaalatsid kahitsõlõt? Ega ma iks ikõ-õi ehtid, Ega kaaltsid kahitsõlõ-õi. Ma iks ikõ umma imme, Kasvatajat kahitsõlõ.12
14. Tapsid enne naidud naise (38:95-102).
Kui Ilmarinen läheb Põhjalasse oma endise naise õele kosja, kuuleb ta naiseemalt ja teistelt naise sugulastelt ainult sõimu. Tütarlaps ise sähvab: "Tapsid enne naidud naise, surmasid minu sõsara: veel sa surmaksid minugi."
Need värsid pärinevad ühest Põhja-Karjala kosjalaulust. Neid on käsutatud rahvalaulus "Kalaneeme neiu", millest see võetigi "Kalevala" 38. runo sissejuhatuseks. "Kalaneeme neiu" kirjeldab Hannese kosjaskäiku ühe tähtsa mehe tütrele. Kui see neiu kehutab teda oma naist tapma, toimib Hannes ta nõuande järgi. Ent neiu keeldub siiski talle tulemast, sest ta on tapnud oma endise naise ja võib tappa temagi.
Olen näidanud, et "Kalaneeme neiu" on loodud vene "Fjodori ja Marfa" eeskujul. Sama eeskuju on käsutatud ka mordva rahvalaulus, milles mees tütarlapse õhutusel tapab oma naise ja lapsed.13
15. Kes on jooksnud siit kaudu? (38:111-124, 180-286).
Pärast seda, kui Ilmarise kosjad Põhjala nooremale tütrele olid tagasi lükatud, tõukab ta tüdruku reele ja kihutab minema. Neiu näeb jänese jälgi lumel ja ohkab: "Parem küll oleks jänku jooksva jälil, kui selle kosija rees." Sedasama kinnitab ta ka, kui näeb rebase ja hundi jälgi. Sel ajal kui Ilmarinen, sõidust väsinud, sügavalt magab, "teine naista naeruteli mehelta uneka'alta". Ilmarinen vihastub ja laulab neiu kajakaks.
See dialoog neiu ja Ilmarise vahel on võetud laulust "livana Kojose poeg", kirja pandud Uhtuas. Laulus röövib livana neiu ta kõdust ja heidab ta saani. Järgneb loomajälgede nägemine ja tütarlapse põlglikud ütlused. Kui nad tulevad jõe aarde, hakkavad nad "mõõku mõõtma" (võitlema): see, kelle mõõk on pikem, on teisest julgem. Neiu mõõk osutub pikemaks. Mees oma meelehärmis lõikab neiu pea otsast ja saadab tema kehaosad ta emale.
Üle saja aasta tagasi tõendas Julius Krohn, et "livana Kojose poja" aluseks on vene bõliina "Ivan Godinovitš", milles neiu röövijate salk satub juhuslikult loomade jälgedele ja Ivani kaaslased lähevad neid taga ajama. Kui tütarlapse õige peigmees saabub, tekib võitlus tema ja Ivani vahel. Võitluses aitab tütarlaps oma peigmeest, mille eest Ivan ta tapab.14
16. Tiib see pilveda taotab (43:165-166; 19:209-210).
Sampo röövijate tagaajamisel muudab Louhi end kotkaks, võtab sada meest tiiva alla ja lendab kiiresti edasi: 'Tiib see pilveda taotab, teine vihtleb voogu-sida." Seda kujutust tohutu laiast tiivaulatusest "Kalevalas" leiame ka laulus võitlusest kotka ja havi vahel.
Tiibade vormel on võetud soome-karjala rahvalauludest, mis käsitlevad Louhi lendu linnuna ja kotkahavi võitlust. See esineb ka eesti laulus "Hani kadunud", milles seda on käsutatud tavalise hane tiibade kirjeldamiseks. Ingerist on motiiv fantastiliste tiibadega hanest levinud setudele.
Nagu olen näidanud, esines taeva-maa vormel laialt altai rahvaluules iseloomulikuna monstroosseile hiigelolendeile. Selline on näiteks altai Ki˛i monstrum Ker Jutpa, kelle üks huul napsab taevast ja teine maad. Osmanil muinasjuttudes esinevad neegrid-hiiglased, kelle üks huul on maa peal ja teine taevas. Kumandini monstrumil, kellega samaanil tuleb võitlus, künnab üks huul maad ja teine taevast. Lisanäiteid leidub Mongoolias, sellised kui hiiglaslik, ääretu suurte kihvadega õde XIII sajandi kirjanduses ja musta-kirja tiiger määratute huultega, ja Hiinas metspull, kes Pekingi plokk-kirjas aastal 1716 puudutab sarvedega nii taevast kui ka kuldset maad. Altai rahvaste koletised esindavad põhiliselt sama tüüpi - monstroosseid õgijaid, esijoones samaani kehastusi.
Nagu nägime, kirjeldab see vormel eriti näo ja pea paaris osi: üks neist puudutab (või napsab, künnab, segab jne) taevast/maad ja teine vastupidi maad/ taevast.
Kuna vaste soome-karjala ääretu laia tiivaulatusega linnule mainitud näidete hulgas puudub, on tõenäoline, et see on tekkinud Aasia ülepaisutatud vormeli tõukel, kui see pole mitte iseseisva arengu tulemus.15
17. Karu-laul (46).
Väinämöinen läheb küttima karu, kelle Louhi oli saatnud Kalevala karja peale. Ta surmab karu, kuid ajab tema surma karu enda süüks. Pärast looma nülgimist ja liha keetmist valmistab ta traditsioonilise tseremoniaalse pidusöögi. Sel nn karu pulmapeol laulab Väinämöinen tema sünniloo "kuu kojassa, päeva toassa, odamuse õlgadella". Lõpuks viib ta käru pealuu metsa pedaja otsa.
Dramatiseeritud karu rituaal oli tavaline kogu polaaraladel, olles välja kasvanud paleoarktilisest šamanistlikust traditsioonist.
Karjala-soome karu elu ja surma müüdile leidub vasteid laplastel, samojeedidel ja teistel Põhja-Siberi rahvastel ning Põhja-Ameerika indiaanlastel. Kõige ligem paralleel sellele esineb obiugrilastel. Handid jutustavad karu peiedel, et peajumal Num-Tõrem laskis noore karu katki sees kuld- ja hõbekettidega alla maa peale, "Kalevalas" käsutab metsaemand neid kette karu kätki sidumiseks oksa külge.
Soomes esitati laulu karu sündimisest sagedasti loitsimistel. Loitse esitati kevadel, kui kari esimest korda metsa saadeti. Mõnikord lauldi neid ka karuja-hile minnes ja üksnes harukorril karupeiedel.
Käru luud hoiti alal selleks, et tagada tema ülestõusu ja sellega kärude soo säilimist. Pealuu viidi rongkäigus metsa ja kinnitati püha puu otsa, varem surmatud kärude pealuude hulka. Selle menetluse eesmärgiks oli näidata kärule teed tema esivanemate juurde taevas.16
18. Tule algupära (47:67-364; 48:1-192).
Ilma-Ukko raius tuld mõõgaga. Tuli langes maa
peale, tegi palju kahju ja veeres lõpuks Alue järve, kus kala selle neelas. Väinämöinen ja Ilmarinen läksid niinest noodaga kala püüdma, aga ei saanud sellega kala kätte. Viimaks tehti linadest noot, millega püüti kala kinni.
See sündmus põhineb soome-karjaia rahvalaulul tule algupärast. Laiendatud täienduste ja kordamistega sai sellest "Kalevalas" kaks runo. Rahvalaulus Ilmarinen ja Väinämöinen, mõnikord ilmalind, löövad tuld kotka sulgedega.
Sel sündmusel on paralleele kogu Arktikas kuni Põhja-Ameerika rannaaladeni välja. Tulesädeme löömist kolme kotka sulega võib võrrelda arktilise müüdiga gigantsest linnust (äikese metafoor), kes kratsib puid oma kiviste küüntega. Samuti on motiiv sädeme kandumisest kala kõhus piire, mis kuulub arktilise müüdi traditsiooni. Nii soome-karjala rahvalaulus kui ka Põhja-Ameerika kirdeosa indiaanlaste muinasjutus on punane lõhi see, kelle sooltest leitakse tuli. Tuld neelava kala kinnipüüdmisega saab algselt loomadele kuulunud tuli inimeste omanduseks.17
19. Taon kaelarõngast (49:345-362).
Pärast seda, kui Louhi oli peitnud päikese ja kuu mäe sisse, sepitseb Ilmarinen tööriistu, millega avada mägi. Louhi võtab linnu kuju ja lendab vaatama, mida sepp teeb. Ilmarinen vastab, et ta teeb kaelarõngast, millega siduda Põhja eit kaljuseina külge. Louhi kohkub ja laseb taevakehad kalju seest välja.
Runo kaelarõnga tagumisest "Kalevalas" on loodud soome-karjala rahvalaulu põhjal hiiesepast või kuradist. Sepp-kurat taob ahelaid Looja aheldamiseks. Kui sepp Jumalalt küsib, kui paks on Looja kael, vastab Jumal, et see on sama paks, kui tema (sepa) enda kael. Mõõtmiseks paneb sepp rõnga enda kaela ümber, ja Jumal lukustab selle.
Legend kuradi aheldamisest on rahvusvaheline.
See esineb laialt Euroopas - Eestis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Saksamaal, Itaalias jne ning ka Kaukaasias ja Lähis-Idas. M. Haavio järgi on see legend Karjalas ja Soomes vene algupära. Vene proosavormiline legend pandi Ida-Soome rahvalaulu piirkonnas luulevormi, kuna Kirde-Soomes see säilis proosavormilisena.18
20. Marjatta otsib oma poega (50:351-424).
Marjatta poeg lipsab ära ema põlvedelt ja Marjatta hakkab teda otsima. Ta küsib taevatähelt ja kuult, kas nad tema poju asupaika teavad, kuid need ei ütle, sest Jumal on nad loonud. Lõpuks küsib ta päikeselt, ja päike avaldab ta asupaiga soos.
Marjatta poja legend "Kalevalas" on identne ingerikarjala rahvalauluga "Kadunud lapse otsimine", mis kirjeldab Neitsi Maarja Jeesus-lapse otsimist. Jeesus, nagu Marjatta poeg, kaob ja Maarja küsitleb teed, kuud ja päikest. Alles päike ütleb, kus ta on. See laul on kujunenud piibli motiivist Luuka evangeeliumis (2:41-52), kus 12-aastane Jeesus kaob templist. Sama legend on laialt tuntud Euroopas.
Nagu olen näidanud, esinevad selle kõige ligemad teisendid ukraina koljaadades, jõulude ja kevadpühade ajal esitatud ülistuslauludes. On võimalik, et laulu taevatähe-kuu-päikese sümbolism kajastab iraanislaavi päikesekultust.19
"Kalevala" runode aluseks olevais Ida algupära rahvalauludes ja üksikmotiivides, mida olen eespool käsitlenud, võib eraldada mitmeid lademeid.
1. Arvukad laulud lähevad tagasi müütidele oriendi kõrgkultuurides. Siia kuuluvad laulud, mis põhinevad kosmogoonilistel müütidel (Loomine - l, Merepõhja loomine - 4), kultuse ja kultuuri müütidel (Suur tamm - 3, Suur härg - 10, Sampsa Pellervoinen
2, Tule algupära - 18) ja šamanistlikel müütidel (Lemminkäise matk Põhjalasse - 11, Lemminkäise surm ja ülesärkamine - 8). Need müüdid leiduvad Vahemerest idapoolseil aladel ja Lõuna-Aasias kuni Jaapanini, mõned (l, 3) isegi Lõuna-Ameerikas.
Arktiline traditsioon on "Kalevalas" esindatud müütidega küttimisest (Karu-laul - 17, Hiie hirv - 7), kosmoloogilise müüdiga (Väinämöise põlvehaav - 6) ja šamanistliku müüdiga (Ussidest aed - 12). Need müüdid esinevad Põhja-Euroopas - laplastel, samojeedidel, obiugrilastel ja teistel Põhja-Siberi rahvastel, osalt (17, 18) ka Põhja-Ameerika ranna aladel.
Mõnel šamanistlikul laulul või motiivil on vaste türgi-tatari ja teiste altai rahvaste rahvaluules Kesk-Aasias. Sellised on taeva-maa vormel hiigellinnust (Tiib see pilveda taotab - 16) ja Väinämöise ratsuta mine üle mere (Väinämöise õlgine hobune - 5). Sur nud samaani külastamise laulu teine versioon (Antero Vipunen - 9) on ilmsesti hübriidne: ta on põhiliselt lapi algupära, kuid ümber loodud altai päritoluga vene muinasjutu mõjul. lastelt - peamiselt venelastelt - on tulnud mõned julmad laulud ühenduses inimröövimise ja mõrvaga (Kes on jooksnud siit kaudu? - 15, Tapsid enne naidud naise - 14) ja perekonna verise vaenuga (Kas on suitsu see tumeda? - 13). Viimane on vormeliks, mida on tarvitatud mitmeis lauludes. Piibellik laul (Marjatta otsib oma poega - 20) on ukraina päritolu, kuid on võimalik, et selle juured lähevad tagasi muistsesse Iraani. Ka rahvusvaheliselt tuntud religiooniaineline legend ''Taon kaelarõngast" (19) on saadud slaavlastelt.
Esimese rühma laulud kuuluvad vanimate hulka ja põhinevad orientaalsel traditsioonil. Teise rühma laulud on arktilist algupära. Soome-karjala muistsete rahvalaulude klassifitseerimisel näitas Matti Kuusi, et orientaalsed müüdid esinevad enamail juhtudel eesti-soome ühises traditsioonis, kuna paleoarktilised müüdid on eestlastele peaaegu tundmatud.20
See erinevus viib järeldusele, et orientaalset päritolu müüdid on tulnud läänemeresoomlaste alale enne, kui eestlaste ja soomlaste koosolu lõppes. Nad kuuluvad kõige vanemate hulka, mida tõendab ka nende süntaktilis-stiililine analüüs. Arktilist algupära laulud on hilisemad. Kuna nad Eestis puuduvad, on nad ilmselt loodud pärast soomlaste Soome jõudmist.
Kolmanda rühma laulud ja üksikmotiivid on loodud Kesk-Aasia muinasjuttude ning laulude järgi, mis jõudsid Karjalasse ja Soome keskaja lõpul. Neljas rühm on oma algupäralt hilisem.
Orientaalsete müütide migratsioonis etendasid slaavlased (venelased, teataval määral ka ukrainlased ja valgevenelased) olulist osa. Arktilised müüdid ja laulud saabusid laplaste ja teiste soome-ugri rahvaste kaudu, osalt ka venelaste vahendusel. Türgi-tatari algupära laulud ja motiivid tulid Soome üle Venemaa.
Esitatud avaettekandena Dublinis 2. IX 1985 Iiri Folkloori Seltsi rahvusvahelisel eepilise luule konverentsil.
"Kalevala" värsside eestindused on võetud August Annisti eestikeelsest tõlkest (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959).
1. M. Haavio, Väinämöinen. Folklore Fellows Communications (= FFC) 144. Helsinki, 1952, lk 45-63; G. Stipa, Der Weltursprungsmythos des Kalevala. - Pabula 5 (1962), lk 1-14; M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I. Helsinki, 1963, lk 68; H. Fromm, Kalevala: Kommentar. München, 1967, lk 20-21; M. Kuusi, K. Bosley, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic. Helsinki, 1977, lk 522-523; M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta. Helsinki, 1980, lk 220; L. Honko, Finnische Mythologie. - Wörterbuch der Mythologie. Herg. H. W. Haussig. Stuttgart, lk 323-324.
2. M. Haavio, Kirjokansi. Porvoo-Helsinki, 1952, lk 233-238; M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 73-79; M. Haavio, Suomalainen mytologia. Porvoo-Helsinki, 1967, lk 345-357; A.-L. Kuusi, Finnish Mythology. - Ancient Cultures of Uralic Peoples (ed. P. Hajdü). Budapest, 1976, lk 260-261; M. Kuusi, K. Bosley, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic, lk 546-547.
3. M. Haavio, Väinämöinen, lk 64-82; M. Kuusi, Suomalaisen luomisrunon jäänteitä. - Kalevalaseuran vuosikirja 39 (1959), lk 43-72; M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 72, 219-221; H. Fromm, Kalevala: Kommentar, lk 36-43; M. Kuusi, K. Bosley, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic, lk 525; A. Turunen, Kalevalan sanat ja nii den taustat, lk 75-76; M. Kuusi, Kalevalaista kertomaru noutta, lk 222; M. Kuusi, Ein estnisches Mythenrelikt. - Folklorica: Festschrift for Felix J. Oinas (ed. V. Zygas and P. Voorheis). Bloomington, 1982, lk 155-164.
4. E. N. Setälä, Sammon arvoitus. Helsinki, 1932, lk 517-518; H. Fromm, Kalevala: Kommentar, lk 55; L. Bäckman, Ä. Hultkrantz, Studies in Lapp Shamanism. Stockholm, 1978, lk 16; W. H e issi g, Geser-Studien. Göttingen, 1983, lk 319; F. J. Oinas, Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala. Helsinki, 1985, lk 154-169; M. Hoppa'l, Shamanism in Eurasia. Göttingen, 1984, lk 76, 348.
5. E. Itkonen, Kolttien satu revontulten synnystä. - Virittäjä 63 (1959), lk 96-100; M. Haavio, Naainas. - Kalevalaseuran vuosikirja 43 (1963), lk 53-96; E. Itkonen, Älteste Elemente der lappischen Volksüberlieferung. - Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 74 (1976), lk 47; M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta, lk 221.
6. J. Hautala, Hiiden hirven hiihdäntä. Helsinki, 1947; M. Haavio, Väinämöinen, lk 240-243; M. Kuusi, K. Bosley, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic, lk 548-549; A. Turunen, Kalevalan sanat ja niiden taustat, lk 49; M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta, lk 232.
7. I. Kemppinen, Johdatus muinaissuomalaiseen mytologiaan. Helsinki, 1957, lk 143-179; H. Fromm, Kalevala: Kommentar, lk 300; M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 321-323; M. H a a v i o, Suomalainen mytologia, lk 249-264; M. Kuusi, K. Bosley, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic, lk 538-540; A. Turunen, Kalevalan sanat ja niiden taustat, lk 173-175; L. Honko, Finnische Mythologie, lk 326.
8. M. Haavio, Väinämöinen, lk 261-268; M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 255-259; M. Kuusi, K. Bosley, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic, lk 535-536; A. Turunen, Kalevalan sanat ja niiden taustat, lk 22-23; F. J. Oinas, Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala, lk 131-145.
9. M. Haavio, Karjalan jumalat. Porvoo-Helsinki, 1959, lk 39-78; M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 161-163; F. J. Oinas, Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala, lk 142-143.
10. M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 253-257; M. H a a v i o, Suomalainen mytologia, lk 232-249; M. Kuusi, K. Bosley, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic, lk 538-540; M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta, lk 227-228; F. J. Oinas, Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala, lk 115-130; U. Masing, Rahvausust kirjapanekuni. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised, nr 17. Tallinn, 1985, lk 106-110; J. Pentikäinen, Lemminkäinen - Šaman or God? - Uralic Mythology and Folklore, ed. Mihäly HoppäI and Juha Pentikäinen. Budapest, 1989, lk 291 jj.
11. M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 36; A.-L. Sukala, The Rite Technique of the Siberian Shaman. FFC 220. Helsinki, 1978, lk 245; L. Bäckman, Ä. Hultkrantz, Studies in Lapp Shamanism, lk 54; A. Turunen, Kalevalan sanat ja niiden taustat, lk 16.
12. F. J. Oinas, Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala, lk 78-92; J. Th. Shaw, Otricatel'noe Sravnenie: A Note on Terminology. - Slavic and East European Journal, 20 (1976), lk 515.
13. H. Fromm, Kalevala: Kommentar, lk 245-246; F. J. Oinas, Studies in Finnic-Slavic Folklore Relations. FFC 205. Helsinki, 1969, lk 17-31.
14. J. Krohn, Suomalaisen kirjallisuuden historia. Helsinki, 1883, lk 480-482; H. Fromm, Kalevala: Kommentar, lk 245-246; F. J. Oinas, Studies in Finnic-Slavic Folklore Relations, lk 8-9.
15. Y. H. Toivonen, Vaakalintu. - Virittäjä 35 (1931), lk 433; U. Harva, Sammon ryöstö. Porvoo-Helsinki, 1943, lk 125-126; F. J. Oinas, Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala, lk 146-153.
16. M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 41-44; M. Haavio, Suomalainen mytologia, lk 26-31; A.-L. Kuusi, Finnish Mythology, lk 252-253; L. Honko, Finnische Mythologie, lk 285 jj.
17. M. K u u s i, Suomen kirjallisuus I, lk 55-60; U. Harva, Finno-Ugric, Siberian. - The Mythology of All Races, ed. C. J. A. MacCulloch. New York, 1964, lk 235-238; A.-L Kuusi, Finnish Mythology, lk 261; M. Kuusi, K. Bos Iey, M. Branch, Finnish Folk Poetry: Epic, lk 524-525.
18. K. Krohn, Der gefangene Unhold. - Finnisch-ugrische Forschungen 7 (1908), lk 120-184; M. Haavio, Hiiden sepän kahlinta. - Kalevalaseuran vuosikirja 18 (1938), lk 20-52.
19. M. Haavio, Suomalaisen muinasrunouden maailma. Porvoo-Helsinki, 1935, lk 67-77; M. Kuusi, Suomen kirjallisuus I, lk 292-300; F. J. O i n a s, Studies in Finnic Folklore: Homage to the Kalevala, lk 86-92; M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta, lk 233-234.
20. M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta, lk 162.