Felix Oinas
Meie eepose "Kalevipoja" esimene lugu algab sissejuhatavate sõnadega Kalevite kätkist, kus Vanaisa kuulsad pojad sobitasid sõprust "närtsilike" neidudega, millest tõusis kange Kalevite sugu, "mehed kui tammed tugevad". Lühikesele kirjeldusele kolmest "taaralaste taimekesest", kellest põhjakotkas tõi ühe - Kalevi - meie maale, järgneb selle loo keskne episood, mis näitab kujukalt, kuidas toimus sõpruse sigitamine meie külaneidude ja taevaliste olendite ning kangete meeste vahel. See episood moodustab eepose avatakti, mis juhatab sisse selle sündmuste käigu.
Noor lesk Läänes (algselt laanes) leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas Salme, "sula neitsi". Salmele tulid kõrged kosilased: "üks oli kuu, teine pääva,/ Kolmas tähte poisikene." Salme lükkas kuu tagasi, sest sellel on palju toimetusi - korra tõuseb ta köidikul, korra päikese loojangul. Salme ei läinud ka päikesele, sest "Pääval palju viisisida,/ Mitmel kom-bel muudemisi". Heinaajal saadab ta vihma, kaerakülvi ajal põristab põuda. Aga kui tuli "tähte poisikene, põhjanaela vanem poega", võttis Salme kihlad vastu, sest "Täht ei raiska viljategu,/ Ega riku rukkileikust".
Salme-neiu ja Tähe-peiu pulmade ajal jõudsid köhale kosilased Lindale. Kuu ja päike said teistkordselt korvi. Paremini ei käinud ka mitme teise kosilase - vee, tuule ja Kungla kuninga poja käsi. Ent kui saabus Kalev, siis hüüdis Linda: "See mul meesi meele pärast,/ Sellel kihlad kinnitame."
Selle loo kahest kosja-kirjeldusest põhineb esimene meie rahvalaulul "Tähemõrsja" ehk "Salme laul". Laul jutustab rahvaluulele omase lakoonilisusega, kuidas noor naine leidis karja saates kana vainult, kellest sai Salme, edasi Salme kolmest kosilasest - kuust, päikesest ja tähest (või päikesest, kuust ja tähest) -ja esimeste tagasilükkamisest ning viimase vastuvõtmisest. "Kalevipojas" on Kreutzwald "Tähemõrsjat" laiendanud kordamistega ja pulmalaulude lisamisega. Linda abiellumise episoodi lõi ta Salme laulu eeskujul, seda osalt sõna-sõnalt korrates. August Annist on rõhutanud, et "Kalevipoja" esimene lugu on erandlik selle poolest, et "niihästi valdav osa tema sündmustikust kui ka suur osa üksikvärsse põlveneb rahvalauludest".
"Tähemõrsja" on rännanud Eestist Ingerisse ja sealt edasi Aunusesse ja Lõuna-Karjalasse. Paiguti on see kontamineerunud kosjalauludega. Need segavormid lõpevad sellega, et tütarlaps eelistab talupoega või oma küla poissi või ka mõnd muud kosilast. Elias Lönnrot tõlkis "Tähemõrsja" soome keelde ja avaldas selle pealkirja all "Soometari kosijad" ("Suomettaren kosijat") oma kuulsas rahvalaulude kogus "Kanteletar".
"Tähemõrsja" algupära pole veel lõplikult selgitatud. Mõned uurijad on püüdnud leida taevakehade kosjaskäigule vastet Lätist, kus see teema on populaarne. Leopold von Schroeder, aaria usundi uurija, tuletas Salme nime ses rahvalaulus läti päikese tütre või päikese neiu nimest Sau/es me/te. Läti väljend võiks tema arvates olla lühenenud Salmeks rahvaetümoloogia mõjul. Taevakehade abiellumisest eri indoeuroopa rahvaste ja eestlaste rahvaluules ja selle ühendusest pulmade ning tantsuga kirjutas ta:
Kui me meenutame, et läti laule päikese tütre abiellumisest lauldi pulmades ja et india süryä-laulu esitati India pulmades, et ka kreeka taeva pulmad on maiste pulmade ürg-eeskujuks; kui me edasi meenutame, et läti kevad-ringmängude tantsitare nimetati päikese tütardeks, ja kui me kõik need asjaolud viime ühendusse . . . eesti Salme-laulude kokkukuuluvusega tantsuga selle vanades vormides - siis pole selle müüdi algses ühenduses tantsuga mingit kahtlust.
Jaan Pühvel ühines hiljuti Schroederi seisukohaga Salme nime algupärast ja selle laulu indoeuroopa, eriti läti tagapõhjast.
Eesti rahvalaulu tuletamisel läti omast on siiski ületamatuid raskusi. Laulud taevakehade kosimisest on Eestis ja Lätis täiesti erinevad. "Tähemõrsjas" lähevad kuu, päike ja täht kosja maisele neiule, kuna läti rahvalaulud (daina) kirjeldavad taevakehade omavahelisi kosimisi ja intriige. "Tähemõrsja" rõhutab põhjusi, miks päike ja kuu hüljatakse ja miks täht võetakse vastu. Läti laulud aga kõnelevad sellest, kuidas kuu ja päike abislluvad kevadel või suvel, kuidas koidutäht sõbrutseb päikese tütrega, kuidas kuu röövib koidutähe mõrsja, mistõttu päike lööb kuu mõõgaga pooleks, või kuidas piksejumal Perkuõns läheb pulma koos oma mõrsja väikese pojaga või päikese tütrega. Läti müütilistes lauludes ei ole midagi, mis meenutaks kaudseltki "Tähemõrsjat". Peale selle on Salme nime tuletamisel väljendist Saules meita tõsiseid lingvistilisi raskusi.
"Tähemõrsjale" on esitatud arvukalt muidki seletusvõimalusi. Kaarle Krohn väitis, et päikest, kuud ja tähte ei saa pidada müütilisteks olendeiks, vaid et need on puhtakujulised luulelised mõisted, mil on moraalne tähendus. Oskar Looritsa järgi on "Tähe-mõrsja" vana idamaine loodusmüüt. August Annist tuli seisukohale, et kosmilised isikustused olid "Tähemõrsjas" valitud selleks, "et väljendada tavalist talupojatarka kosjaõpetust: Olgu mõni kosilane kas või päikesena hele ja kuuna kume, neist tuleb ometi eelistada oma siseväärtuste, oma püsivuse tõttu usaldatavam mees (põllumees, oma küla tuntud poiss), olgu ta kas või oma "ault" nii väike nagu täheke taevas!"
"Tähemõrsja" kohta on jätkatud arutelu ka Nõukogude Eestis. Eduard Roos oma üksikasjalises kirjutises tuli lõpptulemusele, et selle loodusmüüdi taga oli tõeline sündmus: Muinas-Eesti lauliku lähikonnas elasid Kuu(valo)-, Päeva- ja Tähe-nimelised mehed ja käisid kosjas Salmel, mõne teisendi järgi Ilma-nimelise mehe tütrel. "Sellesse tõsielulisse fakti segunes uskumuslikku realiteeti - nimemaagia printsiibil oli neil meestel vastavate taevakehade omadusi (psüühiliselt)." Laulu viimane käsitleja Jaan Kaplinski pidas Roosi tõlgendust küsitavaks ja püüdis arendada mõtet, et "Tähemõrsja" "võis väga hästi olla müütilise taotlusega siirderiitusega seonduv laul ..."
Nagu "Tähemõrsja" balti algupära otsingud, nii ka selle teisedki tõlgendused, olgugi huvitavad, ei ole viinud probleemi lahendusele lähemale.
"Tähemõrsja" keerdsõlme lahendamiseks on otstarbekohane lähtuda selle struktuurist. Oma kompositsioonilt kuulub see laul kosilas-võrdluslaulude hulka, nagu seda on rahvalaulud "Mere kosilased" ja "Vargale mineja". Eesti-soome "Mere kosilastes" tõusevad "kuldamees", "hõbemees" ja "vaskimees" üksteise järel merest kosima neidu, kuid see hülgab nad kõik ja läheb "õigemehele" või talupojale. Eesti-ingeri-soome "Vargale mineja" laulus, mis on slaavi algupära, mainitakse tütarlapse võimalike abielukaaslastena eri ametimehi, nagu kündjat ja karjust, kuid neiu tahab kõige meelsamini minna mehele vargale, vahel ka talupojale.
Eestis leidub veel muidki eri-ainelisi, kuid sama struktuuriga laule. Mõnedes neist seatakse päikese ja kuu vastandiks täht, nagu "Tähemõrsjaski". Eesti rahvalaul "Uppunud vend" jutustab tütarlapsest, kel oli kolm venda, üks neist läks marjamaale, teine karjamaale ja kolmas "kala järele". Esimesed tulid koju, aga kolmas "ei tuld koju kala järelta". Tütarlaps läks teda otsima. Ta kohtas päikest ja kuud ja päris neilt oma venna kohta. Päike ja kuu ei olnud venda näinud või ei tahtnud vastata, kuid täht "täisi meesi" kõneles, et vend oli uppunud. Sama küsitlusskeemi on kasutatud ka ingeri-karjala "Lapseotsimislaulus". Jeesus kaob oma ema, Neitsi Maarja põlvelt, ja Maarja läheb teda otsima. Päike ja kuu, keda ta kõigepealt küsitleb, ei soovi talle vastata, sest Jeesus ise on pannud nad taevavõlvil käima. Täht. kirik, küla, maja või teised, keda ta lõpuks kohtab, avaldavad talle Jeesuse asukoha. Nagu ma eri uurimuses näitasin, põhineb "Lapseotsimislaul" slaavi legendilaulul, milles õige vastuse annab viimane küsiteldav, täht. Ka läänemeresoome laul pidi algselt niisamuti lõppema.
Läänemeresoome rahvalaul "Suur härg" jutustab hiiglasuurest härjast ja selle tapmisest. Eesti versioonis ei saa Türgist ega Tatarist toodud tapjad selle ülesandega toime, kuid lauliku väike vennake rudjub härja rusikaga ja pistab pöidlaga. Ka "Suure tamme" laulul on analoogiline lõpp - lauliku vend raiub taevani kasvanud tamme maha.
Kõigil ülalmainitud lauludel on põhiliselt sama struktuur, olgugi et nad oma algupäralt kuuluvad eri ajajärkudesse. Nad põhinevad kolmik-kordamisel (harva ka arvukamail kordamistel). Kaks (või rohkemgi) isikut või isikustatud objekti ei saa neile antud ülesandega toime, kuid viimane, kõige väiksem ja näiliselt kõige tähtsusetum, teostab selle, olgu küsimuses tütarlapse kosimine, mingi sündmuse ilmutamine, tee juhatamine või kangelasteo sooritamine. Graafiliselt võib kujutada seda järgmiselt: - - + või - - - +. Seda skeemi võib võrrelda muinasjutu struktuuriga, milles kõige mannetum noorim vend teos tab ülesande, millega vanemad osavamad vennad kimpu jäävad. See on kooskõlas nn. eepilise "ahtrikaalu" (Achtergewicht) printsiibiga. Axel Olriku järgi on "ahtrikaal" - jutustuse raskuspunkti esitamine selle lõpus - rahvajutu üheks oluliseks tunnuseks.
Võime järeldada, et mitte taevakehade erinevad omadused ei andnud eesti laulikule tõuget "Tähemõrsja" loomiseks, vaid ülalesitatud rahvalaulu tüübi ahvatlev analoogia. On väga hästi mõeldav, et meie muistne laulik kosjalaulu luues pani selle päikese-kuu-tähe lauluskeemi. Päikese-kuu-tähe sümbolism arvatakse tulenevat vene õigeusu kiriku vahendusel iraani-slaavi päikese-kultusest, ja sel näib Eestiski olevat sügavad juured. "Kalevipojas" näiteks esitatakse need taevakehad tavaliselt samas järjekorras. Kui Kalevipoeg oli võitnud kiviviskamis-võistluse ja saanud kuningaks, laulis ta:
Kus see päike paistemaies,
Kus see kuu kumendamas,
Tähed teeda näitamaies.
Kui Kalevipoeg leidis tütarlapsed, kelle sarvik oli vangistanud, lubas ta nad vabastada:
Viin teid laia valge'ele,
Päikese paistusele,
Kena kuu kumedale,
Siravale täht'de silma.
Vaenlasega võideldes Kalevipoeg:
Istub ise pääva peale,
Toetab kukla kuu küüra,
Tähe vasta teise kulle.
Kuna päike ja kuu kosilastena struktuuri skeemist tingituna tagasi lükati, siis tuli anda nende hülgamisele mingi konkreetne põhjendus. Selleks kasutatigi nende näilist ebakindlust - kuu tõusmist eri aegadel ja päikese mitte-õigeaegset vihma ning põua toomist. Peigmehena edukale "väikemehele", tähele, lisati allitereeriv atribuut "täismees", mis tegi temast päikese ja kuu antipoodi ja viia tema mehelike omaduste ülistamisele. Sama atribuut on lisatud tähele muiski rahvalauludes.