Tarvastu
[Kivi Tarvastu kiriku pihta]
Tarvastu kirik
Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku, ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad äralagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkade klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitada. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas, kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks poole tugevamat ehitada, aga jällegi ilmaasjata. Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kirikumüüri sisse müüritama, siis seista müürid ülevel. Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll ülevel, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle: kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama. Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka ülevel." Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kirikumüüri sees. See ajanud Vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis, ta vaatas päeva ära, kuskohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas. Kivi raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas Vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.
E 3677/82 < Tarvastu khk. - J. Mädasson.
Trükitud: M. J. Eisen. Kirikute raamat, lk. 32-34.
[Vanapagan lõhub Risti kiriku]
Ristikiriku mets
Tarvastu kihelkonnas Vooru vallas mõisa maa pääl on kõrge koht, mida rahvas Ristikiriku metsaks kutsub. Sääl kasvanud vanast suur männamets. Sinna tahetud vanast vene kirikut ehitada, aga ei ole saadud. (Praegune vene kirik on sest kohast tükk maad põhja-õhtu pool.) Kõik, mis inimesed päeval ehitanud, selle lõhkunud Vanapagan öösel ära: kannud kivid Võrtsjärve. Tee pääl on kivid maha pudenenud. Nende järele on Vanapagana tee praegugi näha: läheb läbi põldude ja Rabasoo Võrtsjärveni. Kiva on hulka juba välja kaevatud ja ära veetud. Kui Vanapagan kivisületäiega parasjagu Õmbleja (Õmbleja Tulfi talu, pääle selle on veel kolme Õmbleja) talu maa pääl olnud, laulnud kukk, põllenöörik läinud katki ja kivid kukkunud maha, kus nad praegugi näha on.
Ristikiriku metsa ehk Ristimetsa, nagu rahvas teda ka kutsub, alt jookseb Õhne jõgi läbi. Praegu olevat jõulu- ja vana-aasta ööl Õhne jõe põhjas Ristimetsa kohal kirikukella löömist kuulda. Ristikiriku mäe seest tuleb palju surnuluid välja. Need luud oigavat praegugi veel, kui nad kurje ilmu nägevat või kui mõni õnnetus (uppumine jões) juhtuvat. Ristikiriku mäe pääl on vana inimeste mälestuse järele suur kivirist olnud, kus praegu üks suur mänd kasvab. Ristist ja kiriku ehitamisest on tulnudki Ristikiriku nimi.
E 48198/200 (6) < Tarvastu khk. < Uue-Suislepa v. - J. Müür (1912).
[Kivirida Muuga metsa all]
Nõndasama om Võrtsjärven tondi. Säält Muuga mõtsa alt lääb suur kivirida - tii moodu järve sissi. Sii tii om Vanapagana tüü. Vanapagan taht Võrtsjärvest silda üle tetä, kive kanden läits põllekanne katik ja sild jäi tegemada, pallald sie otsake, mis nüid näta om, sai valmis.
H II 25, 408 < Tarvastu khk. - A. Rull (1890).
Vanapagana tee-ehitamine läbi Virtsjärve
Vanapagan tahtnud teha teed läbi Kokkuoja juurest otse Tamme mõisa pääle ja hakanudki teed ehitama. Kive kandnud ta Varese ja Kiisa nurmedest. Töö edenenud alguses päris hästi, aga kui kukk hommikul laulnud, paisanud ta kivid maha ja kadunud. Teetegemise algus on veel praegugi näha Kokkuoja ligidal ja laevamehed hoiavad selle tee otsast hirmuga eemale, sest sääl on õhuke vesi täis suuri kive.
ERA II 237, 251/3 (6) < Tarvastu khk. ja v., Riuma k. - H. Ristoo < Juhan Veltmann, 78 a. (1939).
Ta teab Võrtsjärve Varepealsest, nagu teda nimetatakse, ka üht muinasjuttu rääkida. Nagu teada, elanud vanasti Vanapagan järjest maa peal inimeste seltsis ja toimetanud üht ja teist asja. Nii et siis sugugi imeks ei tule panna, kui kord ühel ilusal päeval nähtud teda ühes oma abilistega suure hoolega -kivi tassivat ja ikka järve veeretavat. Seda nähes läinud üks julge kalamees ta juure ja küsinud:
"Kulla külamees, miks sa neid kive nii suurel hulgal sinna vette veeretad?"
Vanapagan vastanud selle peale:
"Tahan siit teed otse läbi ehitada, nii et kui olen Tartumaal ja korraga kuulen, et siinpool järve keegi nimetab mu nime, tee siis, mis sa teed, kas hakka nüüd pakilt ümbert järve otsa sörkima või pane otse veest läbi. Kuid see pole ka kuigi mõnus, sest ma pole ujumist veel ära õppinud, siis ei jäägi muud üle, kui katsun teetegemisega kuidagi hakkama
saada."
Vanapagan tõmmanud siis peale selle jutuajamise määratu suure kivimüraka põlle sisse, kuid oh häda! põllepael ei kannatanud aga seda välja ja läinud katki. Kivi kukkunud aga Vanapaganale just suure varba pääle, nii et see kohe pooleks käinud ja Vanakuri suure hädakisaga metsa jooksnud ja nii siis silla tegemine pooleli jäänudki. Nii siis seisavad need kivimürakad veel praegu järve põhjas reas ja paljud ulatuvad ka vee seest välja. Iga möödamineja võib uskuda, et siin tõesti kord teetegemine on pooleli jäänud, oli see tegija kes ta oli.
ERA II 237, 127/33 (8) < Tarvastu khk. ja v. - M. Vendelin < Jüri Vendelin, 75 a. (1939).
Vanapagana kivid Võrtsjärves
Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv. Tartumaa-poolses osas on Oiu. Oiu ligidal on Võrtsjärv. Sääl järves on palju kivisid, suuri ja väikesi. Kivide rida ulatub kaugele järve sisse. Vanarahva jutu järele on pildunud need kivid järve Vanapagan, kes elanud Oiu ligidal. Sageli kimbutanud ta inimesi ja tahtnud saada nende hingi. Siis ehitanud ta silla, ja kes üle silla läinud, nende hinged saanud ta omale. Viimaks lõppenud Vanapagana jõud ja sild jäi poolikuks. See kividerida on praegu Võrtsjärves näha.
ERA II 237, 207/8 (3) < Tarvastu khk., Mustla l. - H. Rebane < Mari Rebane, 62 a. (1939).
Tarvastu kirikumäe tekkimine
Vanaste, kui ehitati Tarvastu kirikut, sii oli vana kirik, mis oli enne, praegust kirikut, siis kui päevä ehitati müür ülesse, oli sii tõisel hommukul maha lõhut. Sedaviisi ollu mitu korda järgimööda, et ikki ehitet müür ollu tõise hommuku maha lõhut. Sõs küsit ütelt targalt nõu. Tark ütelnu, et pange müüri sissi üits elun naine, et sõs jääb müür üles. Tett ka kohe sedaviisi, kudas tark õpenu, ja ollugi tõisel hommukul müür alla ülevan. Nüüd saanud aga Vanapaganal söa täis, et müür üles oli jäänu, ja võttan sõs suure kivi ja tahtan sellega müüri purus visata. Aga kivi sadanu, enne maha ja löönu suure lohu maa sissi ja visanu lohust mulla vällä. Sellest mullast saanugi praegune Tarvastu kirikumägi.
ERA II 138, 202 (58) Tarvastu khk., Vana-Suislepa v. < Tarvastu v. - J. Veskemäe < Ann Kupits, sünd. 1866. a. (1936).
AES MT 13, Tarvastu ¼ (1) - J. Rõks < Ell Ronimus (1925).
Vt. Vanapaganad kimbutavad inimesi, muist. 618. C.
Tarvastus on Kullamägi. Selles künkas on urgas, kolmeharuline. Igas, urkas asunud muiste Vanapagan. Need olnud kole suured tulnud vahelt urkast välja. Pea ulatanud üle puude. Ei ole ometi iseäralikku paha teinud inimestele.
E VIII 29 (122) - M. J. Eisen < keegi tarvastlane.
Kuradikivi Tarvastus
Tarvastu vallas Mõnnaste külas Loime talu karjamaal on praegu üks väga suur kivi. Harilikult niisugused suured kivid asuvad ikka pool või üle poole maa sees, kuna aga see kivi on ümariku kujuga ja on suurem osa peal maa, ainult üks viiendik sellest kivist võib olla maa sees. Kivi asub rõunaku peal ja allpool rõuna on näha kivi juures, nagu oleks sääl mõni sissekäik olnud. Nagu kuuldub, pidavat selle kivi all olema Vanakurat, mispärast seda kivi nimetaks Kuradikivi. Vanaste ei ole julgenud keegl õhtu pimedas sellest kivist mööda minna, sest kardetud Vanakuradit.
ERA II 270, 208 (20) < Tarvastu khk. ja v., Mõnnaste k. - J. Veskemäe < Ado Ruut, 76 a. (1922).
Tarvastu Mõnnaste küla Vanapagan
Nimetud Vanapoiss elanu Mõnnaste külan Laiuse talu ligidal umbjärve veeren. Vanamies olla kaunis vaga ollu ja ei olla ümberkaudu elavid talupoegi mitte palju vaevanud.
Korra saanud Vanapärgel oma elukotusse lähiksen oleva Jõgeva talu rahvaga jonni sisse ja varastanu taluinimeste käest seitsme-aastase tütrukukse ära. Vanemba otsin last taga, aga mis kadunud, see kadunud.
Kord olla Vanapoiss kodust ära minnu ja latse kodu jättan, aga keelan talle ära välla minemist. Latsel saanu aig igavas ja tullu välla järve veere kõndma ja aiga viitma. Vanemba ollu jälle teda taga otsman ja nännu oma last sääl, joosken talle manu ning viinu kodu, aga laitsn ei ole neid enamb tundan. Vanapoiss olla lapse meele ära tennu! Küla tark tennu jälle latse oma õige kombele.
H II 43, 122/3 (4) < Tarvastu - H. Kosesson (1891).
Vanapaganade eluase
Tarvastu mõisa karjamõisa Järve külä all om Võrtsjärven üits väike saar ja sinna saare pääle om neile vanapaganile, mis inimeste elupaigade mant vällä om aetu, eluase [antud].
Sellesama saare pääl om üits kalamies nimega Aadu elänu. Kui tema mõnikõrd kodunt ärä minnu, sõs tullu vanapagana tema majakese ja ajand sääl tema naisega juttu. Aadu naine kieltan neid sõs ka sääl olla, kui tema mies kodu tuleb, aga vanapagana ei ole jäänu sõs sinna, ku Aadu nakanu kodu tulema, vaid pannu enne pakema.
Tõine siande kottus, kos neile ase antu, ku neid vällä aetu, ollu Tarvastu vallan üits suur pedaij. (Lõpp.)
H I 3, 446/7 (5) < Tarvastu khk. - H. Kosesson (1892).
Vana Keerd Ansu sann
Va Keerd Ansul ol´l järve veeren sann. Ja eläs' oma naesega pal´t kategese sääl ja kaits last ol´l. Ja sõs egä üü käis üits vana mees ja küsib iki: "Kas Keerd kodun om?" Naesele oll õpetet, et peab ütlema: "Keerd om kodun." Nüt tuleb jälle, küsib: "Kas Keerd kodun om?" Ja naene ütel: "Om kodun."
Aga nüüd oliva üits seitse aasta ärä elänu sääl sannan - va Keerd Ants oma Liisuga. Aga nüt tuli ommetegi üits innemene, kes tahab kor´tenise sinna sanna, üits lesknaene. Aga Keerd Ants ütleb: "Ma'i saa võtta, sa ütled ärä, ku mind kodun ei ole, et mind ei ole. Siin peab alati ütlema, et ole kodun." Lesk jäi sinna selle tingimisega, et ütleb egä kord, et Ants om kodun. Temä oll sääl ärä elänu üits kaits-kolm aastat ja nüt tul´l jälle üüisi see vana mees ja küsk: "Kas Keerd om kodun?" Aga lesknaene ütel: "Ei ole." Ja nüt tuli vana mees sissi, näe - ja Ansu naene tääsi, et see ei ole õige mees, ja läits ahju oma kate latsega ja sõs kolm kadajast risti suu ette. Aga lesenaese pitsit' ta ära, sest selle Keerd Ansu sann oll Vanapagana teeraa pääl. Selleberäst ta tedä äräde ai egä üü. Aga sai sedasi - ja vana Keerd Ants mõtel, mis nüid saab. Ärade pea minema, aga ma tee üte tüki, et ta peab minu esi ärä viima. Ütel naesele sedasi: "Ku ta nüd jälle tuleb, sõs ütle, et ei ole kodun." Aga esi oll kodun küll. Sõs tuli sissi, kui üteld oll ja nüid võtt vana Keerd Ants ta käsile. Ja sõs võt´t ta kinni, an´d üte hää kehakuuma ja ütel: "Kui ma su teeraa pääl een ole, sõs vii mu tõese kota pääle, aga kui mitte, sõs ma anna sulle tõese nahatavve veel." No nüt tedä ähvardedi, ta läits ära. Aga tõene jälle tagasi, küsib: "Kas Keerd kodun om?" Üteldi, et ei ole kodun. Kuida sissi jälle tuli ja Keerd oll kodun, sõs võeti ta jälle kinni ja sõs tedä vemmeldedi nõnda paelu sõnigui Vanapagan nakas' Keerd Antsu paluma, Ants ütel: "Vii mu ära, aga kurja ei tohi tetä, et sa mu vette paned, aga ää maa pääle pead mu panema." Ta lubasi. Aga nüt tuleb kolmas üü, heidäb vana Keerd magama ja es tule vana meest küs´kma. Aga nüd vana Keerd tunneb, et säng nakab liikma. Naene heränü ülesse ja vana Keerd mõtel: "No nüta mu viib, saab näta." Aga nüüd viis taga (Võrtsjärve põhja pool otsan om sääl Saba nõnakärk) järve veere sissi ja sääl om pirilda järve veere sehen vana Keerd Ansu sanna vare näta. Ja kuida ära oll viinu, sõs oll säält sissi ütelnu, kus ta egä üü küs´k, et nüüd ole ma su ärä toonu hää kota pääle. Ja sõs jätt ta vana Keerd Ansu rahu, see eläs sääl oma eluaja ja asi kuulutap sedä juttu veel.
AES MT 13, 1/4 (1) < Tarvastu khk. - J. Rõks < Ell Ronimus (1925).
Võrtsjärv
Muuga all ollev Rioma külan Tarvastu vallan seal suur kivi kui vihusann. Vanapagan ollev põllega üle järve kandan neid kive. Tartumaalt tullu. Siis ollev põllenööri katik lännu ja kivi sinna maha sadanu. Kivi pääl võõras kiri, keegi ei mõista lugeda.
Kaks reisijat tullu, lugenu selle kirja üles. Järv tõusnu üles ja kohisnu ja keeritanu:
"Anna aset, kus ma lähe!"
Need ütelnu:
"Kuskile ei saa aset, ikka siinsaman pead olema!"
Lugenu tagaspidi selle kirja, siis järv jäänu paigale.
ERA II 78, 27/8 (25) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste v. ja as. < Tarvastu khk. - R. Viidebaum < Ell Pedak, 67 a. (1933).
[Sillaehitus Tarvastu kihelkonnas]
Virtsjärve sild
Virtsjärve kalda äärne rahvas õhtu pool soovisid ühte silda üle järve Rannu kiriku pääle saada, aga ei leidnud meistert, kes seda suurt tööd oma toimetada oleks võtnud. Ühel õhtul, kui peremehed jälle kokku ollid tulnud selle üle nõu pidama, astus Vanasaadan ka nende sekka, lubas silla raudkividest üle järve teha enne poolt ööd, kui need hinged temale antakse, kes pääle päävaloodet silla peal veel juhtuks käima. Rahvas ollid sellega rahul, sest esiteks ei arvanud nemad Sarvilist selle suure tööga nii ruttu valmis saavat ja teiseks arvasivad nemad ka sellele nõu leidvat, et keegi pääle pääva sinna pääle ei läha. Kaup olli sobitud. Vasta ööd olli järve pääl rigin ja ragin, sest Kurat olli kõik omad vaimud suure töö toimetusele kutsund. Sild oleks valmis saanud ja oleks rahvale suurt õnnetust toonud, kui mitte järve kaldal saunas ei oleks üks tark sant elanud, kes kurja töö edenemist tähele panni ja seda seeläbi seisma panni, et tema kuke laulma ajas, kelle laul pahad vaimud ära peletab. Sant läks kuke poole, saputas vana kasuka hõlmu ja kukk, kes seda teise kuke mõtles olema, tegi sedasamma ja hakkas heledaste kukuluuguu! laulma, mispeale Saadan oma jüngritega punuma pani ja silla, kelle koht veel tänapäävani järve sees näha on, poolele jättis. Praego hüüdvad rahvas seda poolikut silda Kuradisillaks.
EKS 4° 4, 489/90 (56).
Vanapagana tee-ehitamine
Kord võtnud Vanapagan nõuks Virtsjärvest silda üle ehitada. Igaüks inimene, kes siis sellest sillast pärast päeva loojaminemist üle oleks läinud, see pidi Vanapagana päranduseks jääma. Silla ehitamise tarvis oli ta igalt poolt kivisid sinna kokku hakanud kandma. Kivide kandmine pidi aga üksnes öö ajal sündima, ning päälegi enne hommikust kukelaulu. Kord olnud ta jälle niisuguse töö kallal ning tassinud parajasti ühte suurt kivi omas vestitaskus. Kui ta parajasti Kuudekülasse oli jõudnud, laulnud kukk. Vanapagan seda kuuldes viskanud kivi ruttu maha ning pannud ise plagama. Selle hirmuga jätnud ta ka silla ehitamise pooleli. Sääl kohal aga, kus Vanapagan oli silda hakanud tegema, seisab kuni tänapäevani veel suur kivide rida järve sees ning see kivi, mis ta Kuudekülasse maha oli lasknud, on ka praegugi veel alles säälsamas, ta om väikese sauna suurune.
H I 5, 599 (1) - J. Mölder (1893).
Kas Kierd kodu
Tarvastu Järveküla kohal on Võrtsjärves saar. Seal olnud ennemuiste väike saun. Saunas elanud va Kierd oma naesega. See Kierd olnud Vanapagana suur sõber: käinud ööse kahekesi kalu püüdmas ja teinud kõiksugu tükid ära.
Korra tulnud neil aga kalade jaotamisel tüli. Hakanud rüselema. Teine tahtnud teist enese alla saada.
Viimaks hakanud võit Vanatondi kätte jääma. Nüüd kuulnud Kierd, et keegi ütelnud: "Kierd, hoia kuu poole!"
Kierd hoidnud ka kuu poole ja saanud Vanatondist jagu. Sest saadik hakanud Vanatont Kierdu kartma. Iga korra, kui Vanatont veel sinna tulnud, küsinud ta ikka enne naese käest: "Ka Kierd kodu?"
Kui naine ütelnud kodu olevat, pannud Vanatont nagu tuhk minema. Kui aga Kierdu kodu pole olnud, hakanud Vanapoiss kõiksugu tükka tegema. Sellepärast vastanud naene alati, kui Vanatont küsinud: "Kas Kierd kodu?" - "Kodu jah!"
Sealt on Tarvastus rahvale sõna saanud, mis sagedasti ette tuleb: "Kas vana Kierd kodun om?"
M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 93-94.
[Kullamägi]
Kaits versta Tarvastu kirikust lõuna puol om Kullamägi. Sinna mäe sissi lääb suur urg. Rahvajutu järgi minnev see urg kolme harru, üits minnev kiriku, tõine kirikukõrtsi ja kolmas Ristirehe alla. Eganüten elävät üits Vanapagan, kes joodikile, varastele ja neile, kes kirikun ei käi, kolli tekkev. (Nende sõnade tõsidust s. o. et nimetatud "urg" kolme haruse läheb, järele uurides, läksime kord, salk noorimehi, nimetatud koopasse. Mitmesüllalise vaevalise roomamise järele jõudsime viimati lahedama koha pääle, kus peaaegu püsti võis seista. Siin aga ei saanud meie midagi nähä, sest tuli ei põlenud siin, ja halva õhu pärast pidime välja kippuma.)
H III 16, 394/5 (3) < Poolamaa < Tarvastu khk. - A. Rull (1889).
Matu põrgu[Kullamägi]
Kaits versta Tarvastu kirikust lõuna puol om Kullamägi. Sinna mäe sissi lääb suur urg. Rahvajutu järgi minnev see urg kolme harru, üits minnev kiriku, tõine kirikukõrtsi ja kolmas Ristirehe alla. Eganüten elävät üits Vanapagan, kes joodikile, varastele ja neile, kes kirikun ei käi, kolli tekkev. (Nende sõnade tõsidust s. o. et nimetatud "urg" kolme haruse läheb, järele uurides, läksime kord, salk noorimehi, nimetatud koopasse. Mitmesüllalise vaevalise roomamise järele jõudsime viimati lahedama koha pääle, kus peaaegu püsti võis seista. Siin aga ei saanud meie midagi nähä, sest tuli ei põlenud siin, ja halva õhu pärast pidime välja kippuma.)
H III 16, 394/5 (3) < Poolamaa < Tarvastu khk. - A. Rull (1889).
H III 16, 393 (1) < Tarvastu khk., Vooru v. - A. Rull (1889). Vt. HVM I, muist. 4 A.
ERA II 237, 259/61 (13) < Tarvastu khk. ja v. - H. Ristsoo < Jaak Taev, 77 a. (1939).
Vt. HVM I, muist. 4 B.