(c ) pereterapeutiline (keda inimene ise oma pere liikmeks peab).
Pere ja pere koosseis on piiritletavad teatavate kriteeriumidega, mis läbi aja ja ruumi põhimõtteliselt on samad, kuid detailides erinevad. Nii on perel igal ajastul ja igas regioonis õiguslikud raamid (millal hakkab kehtima pere kui rühm: kas abiellumisest, lapse sünnist; mida tähendab lahutus või pereliikme surm); ajalised raamid (kas surnud inimene on pereliige või mitte); ruumilised raamid (näit., kes kuuluvad majapidamisse, kes söövad ühes lauas); eetilis-moraalsed (kellel on kohustused pere ees ja millised need kohustused on) ning psühholoogilised raamid (keda ise pean pere liikmeks).*19
Pere muutumine ja muutumatus. Muutuvad pere mõiste piirid (pere struktuur) ja pere funktsioonide rõhuasetused, kuid põhimõtteliselt on pere koos oma funktsioonidega universaalne. Näiteks pere kaitsefunktsioon. Arhailistes kultuurides pere maksis kätte ühe liikme tapmise eest, kattis ja hoidis kõiki liikmeid, ka kõrgemate instantside eest. See võib olla seotud nii praktiliste kohustuste kui ka õiglustundega. (Kui seadus päästis sõjaväeteenistusest noormehe, kes oli vanemate surma tõttu noorema õe toitja, siis õiglustunne nõudis õelt omakorda venna eestkoste eest tasuks abiellumist alles siis kui aeg venna jaoks sobiv, et too enam sõjaväkke ei peaks minema (RKM II 42, 139 (13) < Häädemeeste (1955)). Kelle arhailise ühiskonna pere on välja tõuganud, sellel on vähe lootusi ellu jääda.*20 Praegu ei ole perest väljaheitmine eluküsimus, elukvaliteedi küsimus aga küll.
19. sajandi külaühiskond keskendub rühmale - perele, 20. sajand - indiviidile. Külaühiskonnas kehtiv arhailine õigus ei olnud territoriaalne - kui tuldi mujalt, toodi kaasa ka oma õigus. Kuid õigus ei olnud ka isikuõigus: õigus oli nende normide kogum, mille inimene leidis eest oma perekonnas, sugukonnas, hõimus. "Arhailine õigus põhines isikul, mitte territooriumil. Ometi oli ta sealjuures isikute ühenduse, mitte inimese enda õigus. Tänase arusaamise järgi saab isik osa oma loomulikest õigustest alles teiseselt ühendusele üle kanda. Arhailises õiguses ei olnud üksikisik õigusvõimeline. Hoopis perekond ja suguvõsa olid kõikide õiguste ja kohustuste kandjad ning jagasid neid liikmete vahel."*21 Seda on oluline tähele panna, kui jälgida jutte pereliikmete omavahelistest suhetest*22 või käsitleda näiteks abieluteemat.*23 Külaühiskonna peres elatakse muutused läbi kollektiivselt, vastavalt hierarhiale, kuhu pere kuulub. Suurtalust pärit naine kirjutab oma pulmadest, mis toimusid 1939. aastal Paide kihelkonnas: Minul olid suured pulmad. Milleks seda tarvis oli, aga siis oli niisugune mood, et kõik, kes olid nagu talust, olid ikka suured pulmad.*24
Kõik, mis inimesega toimub (sünd, surm, abiellumine, laste sünd... ealised muutused nagu murdeiga, vanuriiga) elatakse läbi kollektiivselt. Seetõttu on ka klassikalises rahvaluules põimunud tavand ja kombestik, poeetika ja õiguslik maailm. Kihlused ja pulmad ei olnud lihtsalt meelelahutuslikud sündmused, vaid majanduslik-õigusliku lepingu sõlmimised ning lepingu täideviimine, mis pidi toimuma külarahvale nähtaval moel.
Vaatleme ühte näidet pere funktsiooni muutumisest, sõltuvalt ühiskonna teisenemisest. Näide peegeldab ühtlasi patriarhaalse ühiskonna kollektiivsust vastukaaluks tänapäeva indiviidikesksusele. Õigusteadlane Jaan Sootak kirjutab surma teemal: Patriarhaalse ühiskonna- ja perekonnakorraldus tähendas teatavasti seda, et nii sünd kui surm, nagu kogu elugi oli perekonna asi. /---/ Surija eest hoolitsemine ning tema saatmine viimsetel hetkedel kasvas orgaaniliselt üle leinaks. Viimane koos sinna juurde kuuluvate rituaalidega täitis kahte ülesannet: vältis või vähemalt leevendas lähedaste süümepiinu ning vabastas nad vähehaaval surma painest. Surm oli minejate ja mahajääjate kokkulepe, sest ka surija nägi oma lähedaste osavõtlikkust ning teadis, et nad saadavad ta ära. Nii võis ka lahkuja ise rahus minna ja mahajääjad vabaks anda.*25 Sellises käitumises näeme talupojamaailma terviklikkust - usundilised, moraalsed ja õiguslikud tõekspidamised moodustavad süsteemi, millest tuleneb otstarbekas ja eetiline käitumine.
19. sajandi lõpu, 20 sajandi alguse inimeste esivanemate mäletamine algab tihtipeale vanaisa või kellegi teise surmaga. Need on lapseea mälestused. Vanemate kõrvalt õppisid nad, kuidas tuli end surija juures ülal pidada ja millised tunnused iseloomustasid kõnesolevat eluhetke. Need meenutused on nn. elukalendrijutud, kuid sealjuures mitmefunktsioonilised, sest neid räägitakse lisaks analoogilistele sündmustele ka näiteks seoses lapsepõlvekodu teemaga, esivanemate meenutamisega või surmakommete tutvustamisega... *26
Tänapäeva (linna)ühiskonnas kehtivad uued normid. See on ühelt poolt indiviidi ajastu, teiselt poolt on usundiline maailmapilt asendunud argipäeva ratsionaliseerumisega. On olemas ainult see maailm, ollakse omaette. Ühiskond peab tagama uue lepingu, mis vastab tänapäeva normidele, surija jaoks on see indiviidi väärika surma tagamine, lepingupartneriks meditsiin.*27
Kui muutub kultuuri üksikosa, näiteks taandub usundiline maailmapilt, siis peavad muutuma ka terviku teised osad. Peavad kujunema uued eetilised normid, sest vanad, usundile rajanevad reeglid ei kehti (inimene tahab elada indiviidi-keskselt, kuid kas ta on valmis üksi surema ja kas ollakse valmis teda selles üksi jätma?). Ja kui on toimunud muutused mõttemaailmas, siis mis asendab vanu käitumisnorme.
Kokkuvõte. Pere mitmekesine tähendus ja funktsioonide paljusus tingivad pere interdistsiplinaarse uurimise: sotsiaalajalugu, genealoogia, õigusajalugu, etnoloogia, folkloristika... Enamikele küsimustele on raske vastata vaid ühe teaduse võimaluste raames.*28