Genealoogia kui teadusharu kasvas välja 19. sajandil varasemast üksiksuguvõsade uurimisest. Sel omakorda on kas harrastuslik, praktiline või usundiline alus. Päritolu teadmine oli tähenduslik seoses õiguslik-varanduslike suhete reguleerimisega näiteks keskaja ja hiliskeskaja Euroopas, kui kuulumine teatud sugulusrühma andis kindlaid privileege (näiteks aadliseisus; vaba talupoja seisus). Arhailises ühiskonnas on aga päritolu tundmises kas kesksel või olulisel kohal selle seos usundilise maailmavaatega, eriti esivanemate kultusega.
Genealoogia ei keskendu ei varanduslike suhete ega ka usundisuhete probleemidele, niisamuti ei saa genealoogia piirduda pelga huviga suguvõsa vastu. Genealoogia kuulub ajalooteaduste hulka, kus uuritakse kindlate meetodite ja allikate baasil sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemist ning sugulussuhteid. Tulemused esitatakse kõugutabelitena või sugupuudena.*50
Eesti genealoogia algatajaks on Martin Lipp, Nõo kirikuõpetaja, kes Jakob Hurda rahvaluule kogumistöö eeskujul keskendub eesti suguvõsade ajaloo kohta käiva ainese kogumisele.*51 Eesti soost inimeste põlvnemise uurimine kujunes balti-saksa genealoogia eeskujul ja ühtlasi vastukaaluks sellele. 1909. aastal avaldab M. Lipp ajakirjas Eesti Kirjandus suguvõsade uurimise eesmärgid ja allikad. Eesmärgiks seab ta uurida kodumaa ajalugu nn. ajalooliste perekondade kaudu. Need on perekonnad, kes Eesti ajaloos "mõned sügavamad vaod on tõmmanud". Töö tulemuseks on kaks publikatsiooni: Masingite suguvõsa (1907) ja Karellide suguvõsa (1932). Allikatena loetleb Martin Lipp:
Kahe maailmasõja vahelisel perioodil tegeldi eesti suguvõsade uurimisega aktiivselt, kuid tunti puudust metoodilisest järjekindlusest ja uurimiskeskusest. Nii nurisetakse näiteks Eesti Biograafilise Leksikoni üle. Kui see leksikon on mõeldud eeltööks eesti rahva ajaloole, siis ootab raamat täiendusi vanemate eesti soost tegelaste kohta, näiteks Vahakoorma, Polli ja Sapaste, arvab kriitik Nigolas Treumuth.*54 Põhjuseks, miks neist olulistest suguvõsadest leksikon vaikib, nimetatakse eesti genealoogia nõrkust, eriti balti-saksa genealoogia taustal. (Leksikon saab vajaliku täienduse.)
1933. aastal luuakse Eesti Sugukondade Uurimise Büroo eesmärgiga kujundada Sugukondade Arhiiv ja viljeleda teemat teaduslikult. Plaanis oli süsteemselt läbi uurida valik sugupuid, arvestades esmalt geograafiat (teatud kihelkonnad Põhja- ja Lõuna-Eestist; linnad); ja teiseks seisusi.*55 Raha puudusel tööd läbi viia ei õnnestunud, küll aga loodi alus uuele uurimisetapile - allikate mitmekesisemale ja kriitilisele läbitöötamisele. Nõukogude perioodil arhiiviallikate baasil sugupuid uurida ei lubatud.
Vaatamata eesti sugupuude uurimise teaduslikule suunitlusele, ei ole käsitlus alati olnud ideoloogiavaba. Eelkõige seostub sugupuu-teema rahvusprobleemidega. Selles on nähtud genealoogia eesmärke. Martin Lipp kirjutab: "Ja kui mõnest nende esivanematest veel meie põlvel selgesti teada oli, et muidu auväärt mees puuduline saksa keele tundja on olnud, siis olla see ikka sellest tulnud, et ta olnud rootslane! Et ta ka eestlane oleks võinud olla, seda nii lähedast mõtet lükatakse põlastades tagasi."*56 Rahvuspoliitikast oli mõjutatud ka 30-ndate aastate genealoogiale esitatud soov näidata põlisrahva saksastumist ehtsa saksa päritolu asemel.*57
Tänapäevaks rahvuspoliitilisest huvist kantud genealoogia päevakorral ei ole. Ometi ei ole leitud ka uut üldisemat kandepinda, milleks rakendada saadud teadmised genealoogia vallast. Seetõttu koostatakse küll sugupuid rangelt teaduslike meetoditega, kuid hetkel on domineeriv harrastuslik huvi genealoogilise töö vastu. Silmahakkav on sugupuude koostamisel vajadus jäädvustada oma pere lugu Põhjasõjast pöördeliste sündmusteni II maailmasõja ajal. Hilisem aeg on uurimisallikaks kas suguvõsade kokkutulekute jaoks (Hussar) või varasema uurimise teiseks osaks (Alver).*58 Nende kroonikate koostamisele on iseloomulik, et kasutatakse erinevaid allikaid (revisjonilehed, meetrikaraamatud, suuline pärimus, kirjandus), kuid seejuures ebaproportsionaalselt.
Ühe täiuslikuma suguvõsade uurimise näite pakub Erik Schmidt raamatus Naissaare põlised perekonnad (Tallinn 1995). Autor seab täpselt oma eesmärgi: näidata saarel elanud perekondi saare asustamisest pärast Põhjasõda saare elanikkonna lahkumiseni II maailmasõja sündmuste ajal ja järel. Allikmaterjalina on kasutatud kolme laadi andmeid:
Raamatu sissejuhatavast osast "Esimesed sammud" näeme uurimistöö käiku. Esmalt teab ta oma pere pärimust. Mitmedki seigad sellest tekitasid küsimusi. Ajendatuna oma huvist küsitleb ta Naissaare põliselanikke, kes on Rootsi elama asunud juba I maailmasõja ajal, kuid 1930.-ndatel aastatel külastanud Naissaart eesmärgiga kirja panna seal veel alal olev pärimus. Edasi tutvus ta kirjandusega ja jõudis ka ajaloodokumentideni nii Tartu kui ka Stockholmi arhiivides.
Autor ühelt poolt küll sünteesib erinevad allikad tervikuks, ometi peegeldub aegajalt ka tema hinnang erinevates allikates leiduvale informatsioonile. See võib esineda varjatumalt teksti sees või ka otsesõnu.
Nende seitsme asuka hulgas, kelle maatükid Döbermann oli kaardistanud 1775.aastal, on Jürri Matssohn. Tema kohta leiame andmeid ka 1782.aasta hingeloendis ja sellega oleme saanud vastuse küsimusele, kas Naissaarele asus Soomest elama Mats oma seitsme pojaga või oli tegemist hoopis "Vana-Jüriga", kellel ka oli seitse poega.
Matsi ennast ei esine ürikutes, küll aga leiame Matsi poja Jürgen Matssohni.
Ja Jürgenil oligi seitse poega, kes rahvasuu andmetel olevat esialgu elanud ühes keldris ja kellest ainult kaks olevat alal hoidnud oma nimed. Teised olevat võtnud nimeks Rosen, Scmidtt ja Freiberg (Wieselgren, lk.26).
Nii näeme siin, kuidas suuline traditsioon tugineb aset leidnud seikadele, kuid aja jooksul on muutunud nagu vana jahilugu, "milles tõtt on parasjagu". Isa ja poeg on lihtsalt segamini läinud. Et Jürgenit tunti "Vana-Jüri" nime all, tuli kindlasti sellest, et oli vaja vahet teha tema enda, ta poja Jürgen Jürgensohni ja pojapoja "Karu-Jüri" Jürgensohn Matssohni vahel.*59
Rahvaluuleandmeid iseloomustab autor järgnevalt:
Schmidt toob välja rahvaluule ja arhiiviallikatele tugineva allikate erinevuse suguvõsa uurimises. Pärimusandmete kõrvutamises ajaloodokumentidega ei tohi näha vigade otsimist. Tänu esimestele oli üldse võimalik leida dokumentidest vastuseid tekkinud küsimustele. "Dokumenteeritud andmetele rajatud sugupuudes leiame esivanemaid, keda me tunneme tänu suulise/le/ traditsioonile ja võime näha, kuidas see, millest rahvasuu teadis rääkida, tõesti oli ühel või teisel kujul aset leidnud."*60
Rahvaluuleandmete ja ajalooallikate võrdlemisele on üles ehitatud raamatu "See olevat olnud... " 3. peatükk "Teated esiisade kohta". Suulisele traditsioonile, mis kajastab esivanemate päritolu ja nende elu, on omane pidev muutumine. See toob kaasa:
Kokkuvõte. Rahvaluule on genealoogiaga seotud kahel viisil:
1. rahvaluule suulise pärimusena on kirjaeelse ühiskonna "genealoogia"; aga ka tänapäeval käib pärimuslik sugupuu tundmine kirjakultuuri võimaluste eel (seoses oma tasandilise sobivusega näiteks kirjaoskamatuile lastele; suulise pärimuse emotsionaalsus ja tõlgendusvabadus tekitab huvi ja omakorda hoiab teadmisi mälus); 2. rahvaluule allikad on genealoogias küll teisejärguliseks, ometi siiski oluliseks allikaks: ta võib olla huvi äratajaks, küsimuste tekitajaks, aga ka lünkade täitjaks.