Päritolulugudele on iseloomulik, et need kuulusid külaühiskonnas külapärimusse - seetõttu võimegi samu motiive kohata nii tänapäeva suulises perepärimuses kui ka varasemates arhiivi üleskirjutustes, kus ta ei seostu kindla pere looga. Need on stereotüüpsed motiivid, mida rakendati ajaloolistes juttudes. Loomuldasa puudutasid need perede ajalugu (asustusajalugu on ju inimeste lugu). Erinevus seisneb vaid selles, kas keskenduti motiivile (need jutud on klassikalises rahvaluule kogudes) või tegelaste konkreetsusele (ilma milleta ei ole perepärimust). Viimati toodud näide pärineb allikakogust "Ajaloolist traditsiooni" alateema "Sõjad" all. Koguja Emma Tensmann märgib siinjuures, et rahvas ei tea sõdadest midagi olulist. Põhiline keerlevat Põhjasõja ja selle järelaja ümber. Oluliseks kuuldust peab ta ainult üht juttu talumehest, kes juhatas rootsi väed läbi salatee Pühajõe äärde venelaste selja taha. Sellele järgnevad "mõned vähemtähtsad lood Põhjasõja ajast", kus ühes räägib jutustaja oma esiemast, kes ime kombel pääses venelaste käest, teine ongi eeltoodud Kiikla Needu lugu. Näeme siin esmalt ajaloolase huvi ja pärimusliku ajaloo erinevusi (esimene tunneb huvi sündmuste, teine inimeste vastu); teiseks, et pärimuslik ajalugu ei keskendu mitte lihtsalt inimese saatusele sündmuste ahelas, vaid sageli on see inimene konkreetne (esiema; sellest külast... )
On tüüpiline, et kõige varasemasse aega ulatuvad perelood algavad Põhjasõja järelt. Lugu algab kodu rajanud esiisast, harvem esiemast. Päritolujuttudel on kalduvus seostuda perekonnanime looga. Hilisemast perioodist kõnelevad pere alguslood seostuvad mingi kvalitatiivse muutusega pere elus (näiteks elukohavahetus; mõisniku järeltulija).
Martin Lipp nimetab rahvaluulet (tema sõnutsi küll kuuldud jutte) sugupuu uurimise allikana. Ometi rõhutab ta, et need jutud tekitavad teatud segadust, seda eriti rahvusliku kuuluvuse puhul. Jutust teada välismaine päritolu ei osutu sageli ajalooliseks tegelikkuseks.
Võõramaise päritolu motiiv on Eesti pärimuslikus asustusloos üldine.
Inimesed tulid vanast Shotist ja Soomemaalt, kui olid sõjad ja katkud, tapsid ära inimesed, siis tuli Soomest inimesi. Minu isa akkas ehitama, siis kolm peret olid Tammistus. /---/ Soome raamatud olid /Piibel koos perelooga esilehekülgedel /, seal sees oli, et Soomest inimesed tulid siia, üks paar tuli Tammistusse selle järel, kui Eestimaa paljaks jäi /---/. Neist tuleb ju üle 200 aasta, kui sõda oli, rüüstajad käisid. KM, ERA II 144, 374 (26) < Kuusalu (1935).
Madisele olid pärast sõda inimesed tuld Ingermani maalt. Uieti ikke vana "vene Madis". Valati alati altkulmu kaares. KM, ERA II 153, 60 (73) < Haljala.
Siienurka õli tuld kolm meest Rootsist. Kes need õlid, seda mina ei tea, aga minu isal õli veel treipink alles. Neile õli sealt antud passid ja nende järele õlid vabad. Ei öeldud, et ärga neid passe kellegi kätte andaga. Siis õlid tulnd Kurtna mõisa ja mõisnik öeld: näitaga, mis see on? Kaks õlid annud ja nii pali nad saidki veel näha, lõhki kiskus. Kolmas õli kaua aiga vaba, õli Kurtna mõisa mölderist. KM, ERA II 125, 189 (19) < Iisaku (1936).
Pärast Põhjasõda (1721) ja pärast katku (1710) on maa küllalt laastatud ja inimtühi. Toimusid suured muutused asustuses, toimusid murrangulised muutused senises traditsioonis. Pärimuses räägitakse: tuli üks mees (kolm meest)... või toodi inimesi. Mõlemal sõnal võib olla oma tähendus, sest tulek ei pruukinud olla vabatahtlik. Kui pärimuses öeldakse: esiisa on pärit (või tuli) Rootsist, selgub arhiiviallikatest, et ta on pärit Saaremaalt, kust viidi ta sõja ajal Ingerimaale ja pärast sõda on ta tulnud Virumaale.
Kui palju on nende sõnade taga vabatahtlikkust (tuli), kuivõrd sunniviisi (toodi; viidi)? Adramaarevisjonidest selgub, et mõisad proovisid taastada maaharimist samas mahus kui see oli enne sõda. Nii võib revisjonides leida märkusi, et see või teine mõis on saavutanud haritava põllumaa ulatuses Põhjasõja-eelse taseme. Tammiku mõisas Jõhvi kihelkonnas saavutati see 1770.-ndatel aastatel. Seega, muutused asustuses ei sõltunud ainult tulijatest - talupoegadest. Oluline osa oli siin ka mõisnikel.
Mujalttulnud esivanema motiiv põimub võõralt maalt tulnud esivanemate juttudega. Seda eriti rannikualal, kus enne Põhjasõda, kui Eesti kuulus Rootsi riigi alla ja merel riigipiiri ei olnud, oli suhtlemine randlaste vahel loomulik - kas abielluti või põgeneti kohaliku võimu eest.*63 Et ka pärast Põhjasõda, kui Eesti läks Vene koosseisu ja merele tekkisid riigipiirid, räägitakse välismaalt tulnud esiisast, kõneleb varasemate motiivide kandumisest pärastsõjaaegsesse perioodi. Sedalaadi võõramaise päritolu motiiv (eelistavalt soome või rootsi) seostatakse nimelt 18. sajandisse ulatuvate sündmustega, mitte hiljem toimunuga. Tänapäevasem mujalt maalt päritolu motiiv seostub reeglina välimusega.
/---/ näete vähemalt juudi moodi välja.
- Tegelikult on see türgi, mitte juudi veri. Tuhalaane kandis Viljandimaal talvitus kunagi Liivi sõja ajal janitsharide salk, sest Türgi ja Vene vahel oli mingi liit. Minu mustaverd geenid on ka sellest talvest pärit. *64
Koerte vastu vahetamine on olnud valus peatükk esivanemate elus. See ei ole varjatud teema ei perepärimuses ega ajaloolises pärimuses, mistõttu andmeid sellest võib leida Eesti Rahvaluule Arhiivist niisamuti nagu eeltoodud näiteid sisaldavast pärimuskogust Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ja perepärimuseski.
Osa rootslasi vahetati loomade vastu, osa mängiti kaartidega maha, osalt saadetud vastuhakkamise pärast välja. Suurem jagu sai surma. KM, E 55160 < Pühalepa (1924).
Vanasti oli mõisnikkudel nii suur voli, et nad võtsid kõik teha, mis nad aga tahtsid. Palevere parun ja Loodna ärra kiitsid vastamisi, ühel olid ilusad jahikoerad, teesel tublid teomehed. Loodna ärral põle nii tarku koeri olnd kui Paleveres ja sellepärast ta imestand neid. Aga Palevere parun põle raha eest neid müünd. Said siis kaubale teomeeste vastu vahetades. Paleverest saadeti kolm koera ja Loodnalt saadeti vastu kolm teomeest. Kõik olid suured prisked mehed olnd, nimed olid: Eermann, Algmann ja Abermann. Eermann oli sinu isaisa, nii et põlvned Loodnalt neljandast põlvest saati. KM, ERA II 159, 199 (36) < Lääne-Nigula, Martna.*65
Ka koerte vastu vahetamise motiiv võib põimuda perekonnanime-looga. Näiteks Keremanni ja Halliste perekonnanimed meenutavad koerte vastu vahetatud esiisa kodukohta.*66 Perekonnanimi Hurt pärinevat sellest, et Jakob Hurda vanaisa on tulnud Sõmerpalust, vahetatuna hurdakoere vastu.*67 Need samas perekonnanimed võisid eelnevalt olla ka perenimed.
Ometi ei kajastu see teema ajaloodokumentides, mistõttu Eesti Ajalooarhiivist saab selle kohta vaid kaudseid tõendusi.*68 Need kokkulepped mõisnike vahel näikse olevat suulised, kooskõlas selle seisuse tavaõigusega.
Koerte vastu vahetamise motiiv on perepärimuses väga püsiv veel selgi põhjusel, et siin on ühelt paigalt teisele asumine vägivaldne - see on alandamise kõrval teine solvumise põhjus. Pere päritolulugusid kuulates süveneb kujutlus, et vägivaldne elukoha muutmine võimendab teadmisi ja ilmselt ka juturepertuaari varasemast kodust.*69
Mõisniku lapseks olemise motiiv on perepärimuses olemas, kuid see on teadmiseks, aga mitte jututeemaks. Rahvaluulearhiivis on hästi kajastatud teema mõisniku esimese öö õigusest.
Ootuspäraselt võiks sellega haakuda ka mõisniku lapse teema, kuid seda ei ole. Küll aga näeme juttudes vastumeelsust või viha mõisniku esimese öö õiguse vastu.*70
Mõisniku lapse motiivi saab arhiiviallikate baasil reeglina kontrollida taas vaid kaudselt.*71 Niisama üldine kui see, et mõisnik oma vallaslast kirikumeetrikasse kanda ei lasknud ega ka pärijaks ei pidanud, on rahvaluule andmetel üldine, et mõisnik kandis hoolt ka selle lapse käekäigu eest.
Balthasar Russow kirjutab oma kroonikas 16. sajandi orduhärrade ja aadlike laostunud elust: Kui mõni piiskopi sohinaine oli vananenud või talle kauemini ei sobinud, siis andis ta selle vabatalupoja naiseks, annetades veski või tüki maad /---/. *72 Põhimõtteliselt võiks siit leida viite mõisnike hilisemale käitumistavale kanda teatavat hoolt oma mitteametliku naise ja tema laste eest. Leping, mida alati paberil ei kinnitatud, kuulus tavaõiguse valda.
Mõisnike ja talurahva suhete teema on eri allikate põhjal erinev. Selles läbikäimises on tundeid ja mälestusi vihkamisest poolehoiuni. Ühiste järglaste teema on taunitav. Põhjused selleks ei ole üksnes psühholoogilised. August Wilhelm Hupeli selgituste järgi 18. sajandi lõpust võib aimata, et talupoja seisuse jaoks oli sakste laps võõras, keda oma perre vastu võtta ei tahetud. Ka tema kirjeldab neiu ja mõisniku kokkupõrget, mis seekord lõppenud mõisniku surmaga ja neiu karistamisega. /---/ küll aga ei tohi temast /neiust/ kuuldust olla, et ta mõne venelase või sakslasega oleks maganud. Üks mõisatüdruk olevat oma härra vannitoas surnuks pussitanud, kui too teda kõlvatusele sundis. Tema ülestunnistuse peale, et ta tema sellise häbematu nõudmise peale tappis (kuna tal kombeks oli oma mõisatüdrukutelt sellise kavatsusega vannitamist nõuda), saadeti ta alaliselt maalt välja. Võibolla polnud ta aga kunagi talupoisile ära öelnud. Sakslasega magamist väldivad tüdrukud kartuses rasedaks jääda palju hoolikamalt kui omasugusega kokku elamist.*73 Milline siin on tasakaal tegelike sündmuste ja hoiakuid vahendavate juttude vahel, on omaette teema. Et siin selgust luua, peaks kontrollima ka tolleaegseid ajalehti ja kohtuprotokolle. Hetkel aga võime väita: mõisnike ja talupogade vahekord ühiste järglaste suhtes on mõlema seisuse jaoks tabu, kuid mitte olematu. Talutüdrukutele oli see raske moraalne koorem, mõisnik tasakaalustas seda omapoolsete korraldustega (pani neiu mehele ja hoolitses materiaalselt pere käekäigu eest). Sama teemat lahendatakse perepärimuses, ajaloolises pärimuses ja meelelahutusliku funktsiooniga juttudes õige erinevalt. Lõpetuseks näide viimasest:Leidlaps kasvatatakse üles mõisas, seda näeme nii eelnevast näitest kui ka järgnevas. Mõisnik hoolitseb siis lapse eest nagu kohtasime seda mõisniku lapse motiivides.
Toodud näide on ühtlasi Sae talu lugu.
Leidlapse motiive on vähe, kuid need on olemas, on väga romantilised ja reeglina arhiiviallikad neid jutte üheselt ei toeta. Tüüpiline on, et ka need päritolulood võivad seonduda nimesaamislooga. Esimesele näitele lisaks järgnev teade:
Kokkuvõte. Päritolu motiivid viivad ajas tagasi kuni 18. sajandi algusesse, ajamääratlusega "pärast Põhjasõda" või tinglikult 17. sajandisse, kui päritolumääratlus kõlab "esivanemad elasid üle Põhjasõja".
On üsna sage, et päritolumotiiv seostub perekonnanime paneku motiiviga.
Päritolumotiivid on osalt kontrollitavad ajalooallikate abil. Teatud tegemised-lepingud jäävad aga paberil kinnitamata, mistõttu pärimus on kontrollitav ajalooallikate baasil vaid kaudselt. Teisipidi võttes paneb pärimus siis kõnelema selle, mis muidu jääks ajaloodokumentides ridade vahele.
Erinevate allikate võrdlemise tulemusel selgub, et pärimus ei kajasta mitte alati ajaloosündmusi, vaid see muutub seoses ajastule omase maitse või domineerivate motiivide mõjuga. 18. sajandi esivanemate võõramaine päritolu osutub sageli vaid mujalt Eesti päritoluks. Martin Lipp põhjendab rootsi päritolu soosimist oma pereloos seisusliku paremuse näitamisega - talupojad olid ju orjarahvas, rootslased aga reeglina vabad inimesed.*75 See oleks mentaalne hoiak, kus püütakse näidata oma päritolu soovitud valguses, reeglina ikka kõrgemas positsioonis. M. Lipu väide kehtib 20. sajandi alguse linnaseltskonna kohta. Ka talupoja päritolu perelugudes on sama joon - ollakse pärit üle mere maadest. Ei saa väita, et talupoeg püüdis sellega varjata oma esivanema orjarahvaks olemist. Ei vaikita ju maha solvumist põhjustanud jahikoerte vastu vahetatud esiisa. Ka ei rõhutata välismaalt pärit esiisa vabadust. Ka rahvusprobleemid tulevad päevakorda tunduvalt hiljem (1930.-ndatel aastatel) ja see ei mõjuta päritolujuttude kujunemist. Talupojatraditsioonis näib võõramaise päritolu motiivi levikus maitseotsustusest olulisemaks osutuvat: esmalt varasema traditsiooni mõju (kui tõesti suheldi üle mere randadega sama riigi piires, s.o. enne Põhjasõda); teiseks, igalt poolt mujalt tulija nimetamine näiteks rootslaseks; kolmandaks, ajaloolised sündmused Põhjasõja ajal, kus Rootsi sõjaväes teenisid mh. ka eesti talupojad, kuid kelle järeltulijad võisid samaväärselt rootslastest sõjaväelastele olla "rootslased".*76
Kõik esivanema päritolu motiivid ei ole võrdselt räägitavad. Kui jahikoerte vastu vahetamine käiakse julgelt välja, seda koos ülekohtule vastusesiu meeleoludega, siis mõisniku lapseks olemise teema on erapooletuks teadmiseks, aga mitte jutustamiseks või hinnangute andmiseks.
Kõik sugupuu uurijad on jõudnud järeldusele, et pärimus tekitab küsimused, mida saab ajalooallikatest järele vaadata. Kuid näeme ka, et rahvaluuleandmed on iseseisvad: kõiki fakte ei saagi ajaloodokumentidest leida; rahvaluule annab edasi emotsioone, hinnanguid, hoiakuid, mis ajaloodokumentidesse ei ladestu. Sugupuu tundmine vaid ühelaadse allika põhjal (olgu selleks siis pärimus või kirja pandu) oleks praeguses kultuurisituatsioonis ühekülgne.