Kask (mdM kelu, mdE kilei).
Kaske austati viljakuse ja naiseliku algena. Ersade pärimuse kohaselt kasvas esimene kask ilusa ja julge tüdruku, nogaide vastu võidelnud Kil'a haual, kelle järgi senitundmatu puu nimetati. Maailmapuuna tuntakse kaske paljude soome-ugri rahvaste pärimuses. Mokshadel seob kask kolme maailma: tema juured ulatuvad maa-alusesse surnute ja esiisade ilma; latv müütiliste kaitsjate ilma; tüvi asub maapealses ilmas, ühendades kaitsehaldjate ja esiisade maailma. Kask esineb müütilistes loomislauludes. Müütilistes lauludes kujutatakse kaske vägeva vana puuna, mille ümber liiguvad taevakehad ja okstel siravad tähed.
19. sajandi alguses on ersadelt üles kirjutatud teateid kase jumala Kelupazi kohta, kelle auks korraldati palvusi ja kellelt paluti märadele viljakust. Teine palvus toimus peetripäeval, mil ohverdati lammas, liigaastal valge varss. Kask oli Ange Pat'ai lemmikpuu ning teda austati kui päikesejumalat Shkaid.
Pulmakombestikus on kask mõrsja ilu, õrnuse ja saleduse sümbol. Kase imelised omadused peegelduvad ka itkudes ja lauludes. Muinasjutus kasvab laulev ja ennustav kask tapetud neiu hauale. Selle raiub maha mööduv kütt, kes teeb puust viiuli, mis laulab neiu saatusest, muuhulgas ka tema vanematele. Neiu kaseks muutumine peegeldab noormehe maagilist järeleproovimist. Seosele hauataguse maailmaga osutab kase hauale istutamine.
Kasevihtu ja -pungi kasutatakse kurjadest jõududest vabanemiseks. Ravimaagia põline võte on püha kase juures tervenemiseks palvetada. Haige pidi minema läbi lõhestunud puu või kokkukasvanud kaskede.
Kaitsemaagilist funktsiooni kandsid pulmarongi jaoks kaunistatud kased. Pulmakaru mdE ovto (tavaliselt pahupidi pööratud kasukat kandev naine) lööb kasevihaga peigmehe majja sisenevaid külalisi.
Suvistepühal asetati kaseoksad aknale kaitseks äikesejumal Purginepazi vastu. Neiud kasutasid *ennustamiseks kasehalge. Ersad uskusid, et kui lauta istutada ämblikuvõrguga noor kask, sigineb kari hästi. Ilusa näonaha saamiseks pesti end kasemahlaga. Unes kase raiumine tähendas naise või tütre surma.
Mainof, W. Les restes de la mythologie Mordvine // Journal de la Societe Finno-Ougrienne. Helsinki 1889;
Pamjatniki mordovskogo narodnogo muzykalnogo isskustva. T. 2. Saransk 1984.