Liikuvate pühade hulka kuuluv taevaminemispüha on kuuenda lihavõttejärgse nädala neljapäev. Nii nagu paljude rahvaste traditsioonis, on taevaminemispüha ka mordva rahvakalendris oma koha leidnud, põhiliselt küll orientiirina, ilma et päeva kristlik tähendus - Kristuse lahkumine taevariiki - asjasse puutuks.

Saraatovi kubermangust Teljatnikovost on teateid põua käes kannatava taliviljaorase päästmisest palvusega. Kümmekond vanemaealist naist võtsid kaasa ohvritoitu ja siirdusid viis päeva enne taevaminemispüha põllule, kus ühe eestvedamisel loeti palve:

Pärast palvust asuti sööma, kaasavõetud leibadest sai igaüks kaks tükki. Karaski kõrvale söödi veel punaseksvärvitud mune (Harva 1942: 217-218). Pensa kandist pärineva teate (1870. aastast) järgi on mõnel pool peetud taevaminemispühal palvust ka hobuste õnneks. Gorodishtshe regioonis oli sellel vastav nimetuski alashan ozks 'hobuste palvus'. Hobustepalvuse päevana on taevaminemispüha tutvustanud ka T. Devjatkina (Devjatkina 1998: 63-64). Seevastu palvus sarvloomade sigimiseks võidi pidada taevaminemispüha järgsel pühapäeval.

Kuigi kokkuleppelised palvusepäevad ei langenud kirikupühaga ühele ajale, peeti vastavas piirkonnas korra juba välja kujunenud traditsioonilistest kirikupühaga suhtestatud palvusedaatumitest kinni. Samuti oli palvuse läbiviimise kord külastu piires küllaltki stabiilne. Näiteks Hvalõnski kandi Bajevka külas teisipäeval enne taevaminemispüha peetav buka-ozks 'härjaohverdamine' oli palju vanapärasem kui Teljatnikovo palvus. Kogukondlik palvus toimus kingul hiietaolises kasetukas kümmekonna kase all, ohvrilihast pandi palasid astjasse ja riputati see kase oksale. Kase oksale riputati ka puu all tapetud härja nahk, kusjuures kohalolijad langesid palvuse lugemise ajaks põlvili. Palvepöördumisel on siin nimetatud vaid oma jumalusi, mitte ristiusu pühakuid. Piirkonniti oli erinevusi ohvritoidus (härja-, varsa-, lamba-, sea-, haneliha, munad, leivad, kali, meejook) ja ohverdamistoimingu läbiviijate arvus. Samaaegne pöördumine erinevate usundite jumaluste poole, näiteks ühes ja samas palvuses käsi ülespoole tõstes ja nimetades õigeusujumalat, samas sirutades maa poole ja paludes maajumalat, on aga tunnuslik samuti muude palvuste puhul.

Rituaalne kündmine mordva rahvuspühal Ras'ken' Ozks. I. Särg, 1999. (*)

Andmeid on esivanemate kultusega seotud riituse ja tõrjemaagilise vaokündmise kombe sümbioosist. Toiming võeti ette mõni päev enne ristineljapäeva (põhimõtteliselt võis see aset leida mistahes ajal, kui tekkis ootamatu vajadus näiteks katku või mingit muud ohtlikku taudi külast eemal hoida). Külavanema kodus valmistati toite, hangiti õlut, meejooki jms. Õhtuks kutsuti kohale naisi ning öö varjus siirduti kalmistule, kus toidud asetati küla esimese asuka kalmule, mille ääres paluti temalt kogukonna nimel rahvast kõige halva eest hoida. Sealt siirduti adraga ümber küla kündma, tüdrukud hobustena vedamas ja lesknaine ohjadega taga. Lasti ka püssi, külahaldjale ohvriks aga kaevati maasse vaskraha. Kui küla piiratud, mindi uuesti kalmistule koos sööma ja jooma (Harva 1942: 254-255).

Märkus:

* Lintidega ehitud hobune kündis künka ja küünla ümber ringikujulise vao. Hobuse aiste ja küünla Pazon' Shtatol vahele tõmmati must-puna-valge lint, mis sümboliseeris maa sidet päikeseringiga. Ringjoon on elu jätkuvuse ja päikese teekonna sümbol, aga ka piir praeguste ja kadunud põlvkondade vahel. Kõik kohalolijad käisid päripäeva ümber künka ja puistasid maha kodukülast kaasavõetud mulda. (vt. http://www.suri.ee/il/99/3/)