Suure paastu viimase nädala eelne pühapäev on kirikukalendris palmipuudepüha, mis tähistab Jeesuse käiku Jeruusalemma. Nii nagu teistelgi rahvastel, on ristiusueelne nn eluvitsaga (halja oksaga) löömise või puudutamise teel inimestele jt elujõu maagilise ülekandmise komme mordvalastel liitunud kirikliku palmipuudepüha juurde. Urbepäeva märkiv sõna vermava tähendab tegelikult jumalust (vrd. vene k. verda 'urb, urvapaju'; mdEM ava 'naine, ema').

Urbepäev on olnud kombestikult noortepüha, ent siia kuuluv palvus on polüfunktsionaalne. Kesksel kohal on urbimistoiming, palvus on piirkonniti erinev. K. Samorodov (Samorodov 1980: 74-77) kirjeldab tütarlaste kogunemist urbepäeva eelõhtul. Palvuse loeb keegi vanem kohalekutsutud naisterahvas. Palutakse tüdrukutele head tervist ja ausat elu, viljale kasvu, karjale sigivust. Veel samal õhtul koguneb abielurahvas, keda kostitatakse, pärast õnnistamist seisavad tüdrukud ja noormehed urvaoksi käes hoides kahte ritta, iga külalist puudutatakse lahkumisel urvaoksaga. Järgmisel hommikul enne koitu siirdutakse kodudesse magajaid urbima.

Urbimistoimingut saatvas laulus ilmneb kombe sisu. Sissejuhatavalt lauldakse:

Seejärel avatakse värav, tüdrukud lähevad tuppa ja laulavad:

Järgneb kariloomade tervistav urbimine.

Unicode

KOI-8

U. Harva (Harva 1942: 282) lühikirjelduses on nimetatud tähtpäevatoite. Tütarlapsed keedavad jahuputru või lihatoitu, süüakse ka muna ja juuakse piima. Küpsetatakse kalapirukat. G. Kornishina (Kornishina 1999: 14) oletab, et see komme on jäänuk kalajumaluse asho kal 'valge kala' austamisest. Võibolla on kalapirukate liitumine urbepäeva menüüsse siiski pigem tulenev sellest, et kala on paastutoit, hiljem aga on muistne kalapalvuski liitunud urbepäevaga ning saanud niimoodi konkreetse tähtpäeva.

Urbepäeva tavandisse on liitunud kevade vastuvõtu laule, pöördumisega Vermava (Urvaema) poole, niisama kui võinädala aegu pöörduti samasugustes lauludes isikustatud maaslenitsa poole. Refräänsõnagi on sama. Lauldi ka vastastikku - küla ühe otsa noored ühelpool, teised teiselpool, eelistatud laulmisepaigad olid vabas looduses, näiteks jõekaldal vm.

Unicode

KOI-8

Urbepäevalaulude maagiline otstarve taandus 19. sajandi lõpul. Vastastikused improvisatsioonilised pilkelaulud ja armastuslaulud püsisid edasi. Näiteks 1871. aasta perioodikas trükitud vermava kirjelduses Pensa piiskopkonnast on noorte protsessiooni perest peresse tutvustatud kui lõbustuslikku ettevõtmist. Kui noortegrupile õuevärav avati, laulsid urvakimpe käes hoidvad noored soovisõnu: jätkugu vilja, sigigu kari; magajaid puudutati urvakimbuga ja sooviti tervist. Kui kõik pered läbi käidud, pöörduti tagasi sinna, kust ringkäiku oli alustatud. Hommikul võeti omakorda vastu väikesi tüdrukuid ja poisse, neid kostitati, pärast aga lasti urbijate vahelt läbi minna nagu läbi kadalipu (Kornishina 1999: 45-46).

Puukirik. Mordva ANSV, Itshalki raj., Lobaski k. J. Karm, 1986. (Fk 2177:107)

Nüüdisajal on erbaden (vene k. verdnõi den') kirikukombestikuga senisest enam seotud. Kirikusse minnes hoitakse käes tooreid pajuoksi erba pizhe, kojuminekul võetakse nüüd juba pühitsetud oksad ja viiakse koju pühasenurka. Alles võidakse hoida eelmise või üle-eelmise aasta oksi (EA 218: 326-327). Staroshailovi rajooni Staroje Shailovo külast pärit teate järgi puudutab kirikusttulnu pühitsetud urbadega iga pereliiget Kristuse nimel kolm korda, sõnades: «Urb, Krist, urb, Krist, urb, Krist!» Seejärel käib ka laudas kariloomi urbimas ning lõpuks asetab urvad pühasenurka (EFA, soome-ugri 1, 11).