Lihavõttepühade eelne vaikne nädal (suur nädal ehk kannatustenädal) on mordva rahvakalendris palvuste osas olulise tähelepanuta, seda ilmselt põhjusel, et suurpüha maine on lihavõtetel ning selle ajavahemikuga dateeritakse ka suure kevadise ohvripüha kombestik.

Urbepäeva järgset nädalat on nimetatud vastavalt urbenädalaks erba nedla (vene k. verdnaja nedelja). Näitena majanduskalendri siirderiitusliku toimingu ühitamisest kirikukalendri tähtpäevadega võib tuua karja esimese kevadise väljalaskmise lihavõtte-eelsel nädalal. Tähtsal kohal on muna kui riitusevahend. Võrreldes vene kombestikuga olulisi erinevusi ei ole. Ardatovi rajooni Ketshenbije külas toimus karjalask järgmiselt: Kari lasti kogu külas välja ühel ja samal päeval, mis oli ette teatatud. Õnnelikuks nädalapäevaks peeti paarispäevi: teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva, õnnetuks esmaspäeva, kolmapäeva ja reedet (Uip 1968: 24 jj.).

Igas peres küpsetati leiba ja keedeti mune, et neid karjasele ja õigeusu papile anda. Loomade väljamineku ajaks asetati kahele poole laudaust mune, põhjendusega, et siis laabub kõik, sest kana on jumala poolt armastatud lind. Mune ja leiba anti karjusele iga lehma eest kaks, lammaste puhul täpset arvet ei peetud. Lepiti kokku ka suvine palk.

Tammepuust õõnestatud küna. Mordva ANSV, Atjashevo raj., Uljanovka k. J. Karm. (Fk 2332:67)

Kari aeti välja kirikus palmipuudepühal pühitsetud urvaokstega. Hiljem korjati need urvad karjamaal hunnikusse ja põletati. Tuhk pandi kõrvale. Kari aeti karjamaale veeküna juurde kokku, kus papp pidas palve ja piserdas loomi pühitsetud veega. Pärast seda ajasid karjused loomad sööma, vaimulikule aga toodi leiba ja mune. Muistset, karja esmakordse väljalaskmise puhul peetavat palvust koos ohvrianniga nurme-emale asendas siin kiriklik pühitsustoiming.

Piirkonniti kuulub vaikse nädala kombestikku surnute mälestamine kalmudel, näiteks Simbirski kubermangu Ardatovi maakonna ersadel vaikse nädala teisipäeval; mujalt on samasuguseid teateid suure neljapäeva kohta (Devjatkina 1998: 115).

Surnute mälestamispäev külasurnuaial. Haual surnule pandud riided ja kaasavõetud toiduained. Pensa kub., Krasnoslobodski mk., Valgapino k. (Mordva ANSV, Kovõlkino raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:334)

Kuna esmaspäev nädalapäevana on halb päev, saadab halb maine ka vaikse nädala esmaspäeva. Kehtis tulesüütamise, laulmise, perest millegi väljalubamise, kinkimise ning võlgu andmise keeld, et mitte kahjustada enda või kogu küla head käekäiku. Külaskäikegi peeti ebasoovitavaks (Devjatkina 1998: 212).

Sauna lava ja ahi. Mordva ANSV, Tshamzinka raj., Bolshoje Maresjevo k. J. Karm, 1987. (Fk 2222:24)

Suure neljapäeva ja suure reedega kaasneb enam kirikumeelsust kui teiste suure nädala päevadega, paastumist tuleb tänapäeval ette isegi noorte seas. Eriti range paastunõue on suurel reedel, Kristuse ristisurma päeval. Kehtib lõbutsemise keeld, hoidutakse küllaminekust ja kellelegi midagi perest välja andmisest. Saunaskäimine - suurte pühade eelne puhastusriitus, toimub suurel neljapäeval. P. Melnikov (Melnikov 1981: 59) märgib suure neljapäeva venekeelse nimetuse kasutamist koguni saunahaldja paralleelnimetusena. Puhastavat toimet on omistatud ka veekogudes voolavale veele, nahahaiguste vältimiseks oli soovitav neis supelda. Suurele neljapäevale on kirikukalendri toel kandunud mitmeid töökeelde: hoiduda tuli ketrusest, pesupesemisest, kana haudumapanekust. Simbirski kubermangu Alatõri maakonna Sabantshejevi küla ersade kohta on teade 1893. aastast, et suurel neljapäeval tapeti lihavõtteks kukk ja kutsuti sugulasi külla ning käidi ise külas (Kornishina 1999: 46).