Rootsi aja ja sõjaga seostatakse vadja pärimuses ka kaht osati kattuvat ning teineteist täiendavat muistiserühma – nn. rootsi kalmistuid ning sageli samas üksi või mitmekaupa paiknenud paest kiviriste. Rootsi kalmistuid, mis olid tuntud pea kõigi vadja külade vahetus läheduses, kust 20. sajandil on rahvaluulet kogutud, teati kui rootsi sõja aegseid matusepaiku (shviedaa/shvietaa kalmuoD, shveetaa kalmoD, roocii kalmaD, sõta kalmoD, veli-mogilat shveeda sõta aigalta, sõti-kalmopõllod).(*1) Muististega seostuv rahvapärimus on siiski kasin: peaasjalikult tõdetakse kalmistu olemasolu, kirjeldatakse selle asukohta ning nimetatakse mõnd paiga iseärasust. Kõneldud on kalmudest õue all ja küla põldudel, kirjeldatud paiknevatena nii metsas ja metsatukkades kui ka lagedatel kohtadel, mitmel korral on mainitud kivide rohkust ning neist moodustuvaid konstruktsioone. Mõningane korrelatsioon on rootsi kalmistutel kabelikohtade ja kabelitega, mida kaude kajastab ka muistend Lempola rootsi kalmistu kohta:

Med'd'e nurmõll on shviedaa kalmuoD. Ninnee kalmoi tüvenn on õllu shvietaa tsherikko i se tsherikkoo rushshitti perä shvietaa sõtaad. No vod, butto siäll on kaHs vai kõlmõd autaa(D). Lüöt kepiikaa i põhjas siäll elizeb. No starikat priznajut, shto niiz autoiz on kõrjattu tsherikuo tshelläD. (Kirill Vassiljev, 1943 = Mägiste 1959: 68-69).

Mitmel pool rootsi kalmistutel asunud kiviristid (tshivizõt rissit, tshivirisid, tshivin rissi, paasinõ rissi) on pärimuses tuntud ka kui rootsi ristid (shviedaa/ shvietaa risiD, rooci rissi) ning neid teati tähistavat rootsi sõja ajal tapetud kindralite haudu. Teisalt, asetsedes mitmes külas kabelite (või nende asemete) läheduses, on kiviristidel rahvasuus paralleelnimetus, mis osutab pühakule, kelle nimele on kabel pühitsetud (Nastassia risid, Iiliä risid, Iiliä rissi) (*2). Kiviriste ja nende lähiümbrust on peetud pühaks, samuti on ristide juures ette võetud kultuslikke toiminguid: risti ette on asetatud küünlaid, toitu, valatud õlut, vms. Üksikasjaliku kirjelduse risti juures toimunud hlaaripüha tähistamisest vahendab 18. sajandi lõpust Fr. L. Trefurt:

"Kuna selle püha pidulik tähistamine algab alati ühel vene kirikupühal, siis ootavad nad hommikul piduriides esmalt vene jumalateenistuseni. Niipea, kui see on aga lõppenud, tulevad nad kokku lageda taeva all, ühes Chlarin-ile või Florow-ile pühendatud ja taraga piiratud paigas, mille keskel seisab püstitatuna üks mitte väga kõrge rist. Igaüks toob kaasa kruusitäie selle püha jaoks pruulitud õlut, samuti tähtpäeva puhul juba ennemalt tapetud oina pea. Peale selle paar peotäit keedetud herneid, igaüks ühe piruka ning kõvaks keedetud muna. Kokkukogutud kraami asetavad nad samas pidukohas asuvale kivirahnule: seejärel süütab igaüks kaasavõetud peenikese vahaküünla, hoiab seda käes ning teeb esimest korda risti ees [seistes] ristimärgi. Kui see on aset leidnud, istuvad nad kõik mainitud kivile, asetavad aga esmalt mingi osa kaasavõetud pirukatest, hernestest ja kõvaks keedetud munadest risti juurde maha, valavad maapinnale risti ees ka natuke õlut ning pärast seda söövad kogu kraami, mis nad kaasa on võtnud. Siis teevad nad teist korda ristimärgi ning peavad Hlaarile piduliku palve, milles nad paluvad nii hobuse-, karja- ja lambakasvatuse edenemist, kui ka põlluviljakust, tõotades pühalikult selle eest esimesest peotäiest odra seemneviljast õlut pruulida. Pärast palvepidamist löövad nad kolmandat korda risti ette ning lähevad laiali." (1783: 16-18).

Loomaluude viimist ja õlle valamist kiviristide juurde eelia- (20.07./02.08.) ja anastassiapäeval (29.10./11.11.) mäletatakse nii Pummalas, Lempolas kui Jarvigoistsüläs veel 20. sajandil (Alava 1901: 83, Paulaharju 1919: 101, Mägiste 1959: 69-70). Ohverdamine on toimunud pühakupäeva tähistamise raames ning sellistel juhtudel on kiviristid kuulunud suuremasse pühakspeetud kompleksi (nt. Pummalas asusid lähestikku Eeljale pühendatud kabel, Iiliä kaivo ning Iiliä risiD).

Vadjamaal läbi viidud arheoloogiliste kaevamiste andmetel tähistavad rahvatraditsioonis rootsi kalmistutena tuntud kohad 13.-17. sajandil kasutusel olnud külakalmistuid (Ränk 1960: 44, Ryabinin 1987: 91). Samuti osutavad varasemale kasutusajale samas paiknenud kiviristid – kivist hauaristid on väga arvukad kogu Loode-Venemaal ning neid on dateeritud üldjoontes 14.-16. sajandisse (vt. Sedov 1982: 182-183, joonis 33, Valk 1997: 125). Vadjamaa rootsi kalmistute ja kiviristide pärimusele leidub rohkesti paralleele Setomaalt. Nii nagu on olemuselt lähedased Eesti ja Ingerimaa külakalmistud (Valk 1992: 223), on analoogne nende muististega haakuv rahvapärimus. Analüüsides Lõuna-Eesti kesk- ja rootsiaegsete (13-17. saj.) külakalmistutega seonduvat rahvapärimust, on Heiki Valk (1995: 457) leidnud, et kõige sagedamini on kalmekohtadest kõneldud kui rootsi, rootsiaegsetest, rootslaste, rootsi sõja, rootsi sõdurite, rootsi rahva vms. matusepaikadest. Kuigi pärimuses seostatakse need kohad Põhjasõja ning kõrgemate sõjaväelaste matustega, kinnitab arheoloogiline materjal, et valdavas osas on tegemist regulaarselt ja pikaajaliselt, sajandite vältel kasutusel olnud kalmistutega (samas: 455). Kalmekohtade rootsi sõdurite haudadeks pidamine või seostamine ainuüksi Põhjasõjaga pole seega õigustatud ning nii Eestis kui Vadjas on rootsi-pärimus varasemad arusaamad hajutanud või varjutanud. Võime osutada tendentsile seostada rootsi aja pärimust juba eelnevate tähtsate paikadega ning arvesse võttes keskaegsete külakalmistute hülgamise aega, viidata sellele, et rahvatradistioonis on võimendunud/püsinud mälestus külakalmistute viimatise aktiivse kasutusaja kohta.

Enamjaolt ongi arheoloogilised kaevamised Vadjamaal ette võetud paikades, mille kohta on tuntud rootsi-pärimust. 1983-1984 kaevas vene arheoloog E. A. Rjabinin nn. rootsi kalmistuid viie vadja küla lähedal (Suur-Rasi, Villikkala, Kõrvõttula, Verdevaa, Kõntu); varasemast ajast on mõningast arheloogilist materjali Pummala ja Pihlaala (samuti Voinosolovo, Unatitsõ, Manuilovo ja Begunitsi) kalmistute kohta, kus ajavahemikus 1872-1891 teostas kaevamisi sõjaväearstist harrastusarheoloog L. Ivanovski (vt. kaart Ryabinin 1987: 88, Ligi 1989: 22, 1993: 13-14). 19. sajandi lõpus toimunud arheoloogiliste kaevamiste fakt kajastub mitmel korral ka rahvapärimuses. 1942. aastal kõneldakse P. Aristele Lempolas, et kiviristide juurde, kus olla maetud kaks kindralit, oli tulnud vana kindral ning kaevanud välja rootsi sõjasriistad:

Täzä tshüläzä õlivat tshivirisiD. Kahz genraalia õli avvattu. Õli tullu vana genraali. Õli kauvõttu vällää shvetska arud'ijaD. Shveedaa sõtann õli avvattu nii pal'l'o kultaa. (Ariste 1977: 26).

Arvatavasti vahendab sama sündmuse järelkajasid 20. sajandi alguses ka V. Alava, kui ta pani kirja Pummala elanike tähelepanekud kahe ohvitseri kohta, kes mõne aasta eest käinud kiviriste uurimas, kaevanud ning otsinud rootsi kuninga kuldtõlda (Alava 1901: 83, joonealune märkus). Alava märgib, et ta ei tea, kas kaevamine toimus arheoloogiliste uuringute tarbeks, lisades, et rootsi kuninga kuldtõlla kohta leidub küll sealkandis muistendeid, kuid tõlla asupaik peaks olema Pummalast 10 versta kaugusel. Nii osutab Alava tõenäoliselt Itsäpäivä lähedal üle Siistä jõe asunud soise koha, Karetii mätaga seotud pärimusele, kus itsäpäivälase Aleksandr Andrejevi sõnul oli maetud rootsi kuldtõld, sest kaugemale too sealt enam ei pääsenud ja nii tuli tõld maha jätta (vt. ka eespool). Huvitav on tõdeda, et asjast Paul Aristele 1942. a. kõneldes mainib jutustaja lähedal asuvat kõrgemat küngast, kus asunud paene rist ning samuti kaht kaevamas käinud uurijat, kes sealt kaevates leidnud mõõga ja kee:

Vähä tagõpaza on Karetii mätä. Ain juõltii, shto shveedaa kultõnõ karetti on mahhaa tukattuG. Tämä meni i eppääznüt tagõpaa. I hukkazi mahhaa karetii. Siell on kõrkõab bugra. Sitä pajatattii, shto kahõtshezzee õlivat tulluut Petterissa. I tshiusazivat kaivaaG, shto leütävät kultõzõõ karetii. A kuza rissi õli, siel leütivät shpaaga. I mikälee tshepotshka õli. Sielt leütivät, saivaD. A kuza karetti õli, eväd leütännüüd mittäiD. Roittivat sieltä süvältä. Kolokkõza toozhe roitõltii maassa, shveedaa kalmoissa. I levvettii mõnta az'z'a. (Ariste 1977: 29).

Siinpuhul pole põhjust jutte varanduse otsimisest ja leidmisest pidada väljamõeldisteks ega rändmotiiviks, sest samasse aega langeb L. Ivanovski tegevus vadja alal. Tähelepanuväärne on seegi, et kindralite matmisest on kõneldud ühenduses just nende kalmete ja kiviristidega, mille kohta teati, et seal käidud kaevamas ja otsimas sõjariistu. Seega, tuleb tõdeda, et kuigi uurijaid on innustanud rahvajutud, on sageli tegemist ka vastupidise protsessiga – uurimine on alust andnud uutele juttudele (vt. Kalda 1996).

Mälestused leidudest annavad tõenäoliselt tunnistust päevavalgele tulnud ning vadja keskaegsetele kalmistutele tunnuslikest rikkalikest hauapanustest, mille hulgast on arheoloogid esile tõstnud hauda pandud tahtlikult rikutud tööriistu (sirpe, nuge) ning rohkete ehetega naisekostüüme (vt. Ryabinin 1987, Ligi 1989: 23) (*3). Huvipakkuv on ka teade Laukasuu rootsi kalmistu kohta, et seal ei olnud surnuid kombekohaselt maetud jalgadega päevatõusu suunas (Ariste 1977: 27). Seegi seik osutab "paganlikele joontele« vadja keskagsetes matusekommetes – idasuunaline matmisviis (st. matmine peaga ida suunas) asendus just kristluse mõjul läänesuunalise matmisega, kuigi esimene säilis Vadjas veel kaua peale kristianiseerimist (vt. Ligi 1989).

Endistesse külakalmistutesse matmise kohta teatakse üksikutel juhtudel kõnelda veel selle sajandi keskel (matmine metsa Mati ja Kõrvõttula vahel, Ränk 1960: 44; Pummalas, Mägiste 1959: 110). 18. sajandi lõpus mainib toonane Slavanka pastor L. A. Zeträus vadjalaste tava matta surnuid metsa rajatud pühitsetud kalmistule ning katta haud suure kiviga (Ojansuu 1906: 3). Ka 16. sajandi teisel veerandil, kui aktiivselt ja sihipäraselt asuvad tsuudide ja muude Novgorodimaa läänemeresoome rahvaste paganausu kommete vastu võitlema peapiiskop Makarius ning tema järeltulija Feodosius, nimetatakse ringkirjades misjonäridele tsuudide ja isurite taunimisväärset kommet matta surnuid metsa kurgaanidesse ja kalmetesse (po kurganam i kolomisham, von Köppen 1867: 10-11). Uuesti keelati ajaloo allikate andmeil matmine külakalmistutele rootsi ajal, mil toimus Ingerimaa sundluteraniseerimine. Nii paluvad nt. isurid 1684. a. Ingerimaal ringsõidul olnud superintendent Johannes Gezeliuselt, et võimud lubaksid surnuid edaspidi taas matta saludesse ja kalmetesse (Mikkola 1932a: 29).

Tähelepanuväärne on rootsikeelses käsikirjas fikseeritud fraas lunder och Calm, millest viimane viitab selgelt vadja keeles tavalisele, kalmistu tähenduses tuntud sõnale kalmoD/ kalmuoD/ kalmõd/ kalmaD; esimest, lunder `salud', võib aga seostada teise vadja keeles tuntud kalmistut tähistava mõistega. Nimelt, mitmel pool veel 20. sajandilgi on Vadjas kalmistuid nimetatud puudesalu järgi – nt. Jõgõperäl, Pummalas ja Kattilas tammizikko `tammik', Kõrvõttula ja Mati küla vahel asuva kalmistu kohta pihkuzikko `männik'. Kohati ongi puudesalu tähistav sõna tähendanud kalmistut üldisemalt, seda on kasutatud läbivalt kalmistu sünonüümina. Teisalt, on vähemalt Jõgõperäl toimiva kalmistu kalmõd kõrval tuntud ka tammizikko, kuhu maeti vaid enesetapjaid, uppunuid ja lahkusulisi, keda preester ei võtnud kirikuriituste ja kommete kohaselt matta (Ariste 1941: 61-62). Sel juhul on "puudesalu" võetud kasutusele erandjuhtudel, kui normipärane matmine ei olnud võimalik.(*4)

Arutleda tuleb ka kiviristide tähenduse üle. Andes ülevaadet Loode-Venemaa kiviristidest, nimetab V. V. Sedov lisaks hauaristidele ka mälestus- ja nn. kultusriste, mis paiknesid teede ääres või olid kinnitatud kristlike pühakodade seinte külge (1982: 182). Lõuna-Eesti külakalmistutel olevate kiviristide kohta on H. Valk saksa paralleelide alusel arvanud, et need võisid olla tunnuseks kalmistu kristliku pühitsemise kohta (1992: 213). Vadja kiviristidele sellise funktsiooni omistamine näib siiski liiga oletuslik. Juhtudel kui kiviristid on moodustanud osa suuremast pühakompleksist, võib oletada, et kiviristidele on üle kandunud koha esialgne "paganlik" pühadus.



Kommentaarid

*1 Rahvaluulekogudes on andmeid rootsi kalmistute kohta Pummala, Lempola, Pihlaala, Kõrvõttula, Verdevaa, Villikkala, Jarvigoishtshülä, Savvokkala, Jõgõperä, Luuditsa, Liivtshülä, Kolokka külade lähistel (vt. Lensu 1930: 250, 252-253, Ränk 1942, 1960:43, Mägiste 1959: 25, 68-69, 109-110, Ariste 1977: 26-29, VE I 282).

*2 20. sajandil teati kiviriste Pummala, Pihlaala, Lempola, Jarvigoishtshülä, Jõgõperä ja Itshäpäivä lähedal (vt. Alava 1901: 83, Paulaharju 1919: 100-101, 108, Lensu 1930: 250, 252-253, 274, Mägiste 1959: 69-70, Ariste 1969: 101, 1977: 26-27, 29). Kuigi rahvapärimuses kehtis keeld, et kiviriste ei tohi näpuotsagagi puutuda (järgneda võis halvatus, Mägiste 1959: 70), on kõik ristid nõukogude korra ajal või varemgi hävitatud, mistõttu andmed kiviristide kohta on osaliselt vastukäivad.

*3 Rootsi-pärimuse ja külakalmistutega võiks seostuda seega lõik F. Tumanski kubermangukirjelduses 18. sajandi lõpust, mille järgi vadjalased kinnitavad, et "nende põllud ja kääpad varjavad oma põues suurel hulgal muistse aja sõjariistu", kuigi jutustajate sõnul kinnitavad leiud esivanemate sõjakust ja vaprust (Öpik 1970: 85, 54).

*4 Seegi tõik näib iseloomustavat pärimust üldisemalt: tavatutes olukordades pöördutakse n-ö. ajas tagasi – aktualiseeritakse arhailisemad, üldisest käibest taandunud kombed ja arusaamad.